Mis on kasu?

„Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.” Ps22:7

Mida võiks üks luuletaja teada kasumist? On ju luuletaja töövahenditeks sõnad ja värsid ning riimid ja mitte raha ning kinnisvara – seos aktiva ja passiva vahel, ning võimalus selle pealt teenida. Või mis on kristlasel üldse asja Mammona kummardamisega, nagu tavaliselt seda teemat käsitletakse, kui Jeesus on ütelnud: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Mt 4:4? See kirjakoht, mille algallikas on 5Ms 8:3

„Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jahve suust.”

Kuidas on sellises kontekstis üldse võimalik rääkida kasumist? Kuid kasum on asi, mida kõik inimesed otsivad, olenemata asupaigast ja ametist. Kui sa läidad tiku siis on sinu kasumiks tuli ja kui sa saed puud on sinu kasumiks palk, mille sa metsast koju vead. Kõik me teeme midagi, lootes tulemusele. – Luuletajad kirjutavad, et saada oma kasumit – Luuletusi, mis paneksid inimesi mõistma seda nägemust, mida nad on näinud ning seda kaasa elama ja järgima. Hästi õnnestunud luuletus võib panna inimesi rõõmust nutma ja oma päeva argimuresid unustama ning haarama midagi siit ilmast kaugemat, mida tavaliselt ei tajuta. Eks see ole ka kasulik. Kuid mis on kasum?

Kasum on sinu ootuste ja võimaluste kogum, mis on korrutatud sinu aja ja rakendatud kogemuste summaga: $=(O+V)x(A+K)

Kuid mida inimesed ootavad? Inimesed võivad oodata järgmist bussi, et sõita tööle; oma palka; kirja oma kallimalt; jõuluvana... Inimesed võivad oodata erinevaid asju, mõned neist on reaalsed ja teised ebareaalsed ootused. Näiteks võib Juku oodata, et Jumal muudab Pariisi Londoni pealinnaks, nagu ta Geograafia kontrolltöös kirjutas. Kuid pärast läheb ikka töinates koju sest Jumalat ei ole olemas, kuna ta palvele positiivselt ei vastanud. Seega enne, kui on võimalik midagi saavutada, tuleb ennast tunda: gnothi seauthon – ja siis on võimalik oma ootused reaalsemaks muuta kui Juku palve seda oli. Enese tundmine hõlmab ennast järgmise kordaja Võimalused hoomamist. Võimalused on nagu rahakott, milles on mingi hulk väärtust, mille eest on võimalik omandada muid asju. Kui sa kasutad oma võimalusi head arvutimängu mängida, ei saa sa samal ajal teha midagi muud. See tähendab – sinu võimalused ei asu mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Ja need võimalused peavad olema üksteisega kronoloogilises ühenduses, et mingit mõtet omada. Ja siin tulevad kogemused mängu. Kui jalgratta leiutamiseks on lõputult võimalusi, siis kogemused ütlevad meile, kuidas teda õigesti valmistada, et ei peaks mineviku vigu kordama ja et ei peaks liiga palju aega kulutama tegemisele, selmet kasutamisest rõõmu tunda. Keegi ei sõtku ju surutõrres viinamarju, sest SEE talle meeldib, vaid et talle vein meeldib, mida ta tulevikus soovib juua. Ja selle nimel kannatab ka viinamarja sõtkumise ebameeldivaid aspekte.

Küsimus ei ole hoopis kuidas jalgratast leiutada, vaid sisekaemuses, kas jalgratas on see, mida me oma probleemi lahendamisel vajame. Kas meie kogemused on „õiged” et meid vaevavat olukorda valitseda ning ületada. Kui sa paned jalgrattale pakiraami külge, siis saab sellel kolm raamatut punktist A punkti B vedada või teise inimese – kolmanda võib ette võtta, kuid ikkagi tuleb millalgi piir ette, kui ei ole võimalik enam jalgrattaga rohkem vedada – mistõttu veavad suuri kaubakoormaid veoautod ja mitte jalgrattad. Kuigi jalgratas on ka hea idee, lihtsalt omas kontekstis. Ehk siis tagasi ootuste juurde ja enese tundmisesse.

Mida ma ootan oma Elult, et ma seda elan? Mida ma soovin sellega saavutada. Kui laps alustab arvutimängu, siis on tema ootuseks järgmisele tasemele jõuda ja viimaks mäng võita. Ta alustab mängu, võtame vaatluse alla Unreali ja müttab oma kangelasega algajana ringi. Alguses on tema liikumised väga kohmakad, sest ta pole klaviatuuriga harjunud ning tal puuduvad igasugused kogemused ning järgmise nurga taga võib mingi koll ta maha koksata või ta ise kogemata kuristikku joosta või laavasse ja surra. Kuid see ei peluta last sest ta alustab mängu uuesti ja harjutab ning jooksutab stsenaariumi edasi – vahepeal küsib foorumis vanemate ja targemate käest nõu, kes on juba selle mängu läbinud, millele rõhku panna ja mida taga ajada. Varsti on ta omandanud teatava vilumuse ja jõuab ise viimasele tasemele ja koksab põhivastase maha ning on võitnud. – Eesmärk saavutatud! Pärast seda võib laps selle sama mängu, millele ta nii palju aega ja ressurssi kulutas, jälle unustada ning mõnda aega üldse mitte sellele tähelepanu pöörata.

Kõlab hullumeelselt, mis? Püüdke nüüd ette kujutada täiskasvanut, kes oma tööd niimoodi teeks – teeb ära; saavutab edu ja siis jätab katki, tegeleb millegi muuga! Sest lapsele ei ole mängu mängimine kunagi eesmärk omaette vaid vahend mingi teise eesmärgi saavutamiseks. Aga täiskasvanuid vaevab olek, mida saab võtta kokku mõistega: sotsiaalse ellujäämise instinkt. See avaldub sellest, kui küsida lihtne küsimus: Kes sa oled? Ühes eneseabi õpikus: „Ära löö kängurut jalaga” kasutati selle visualiseerimiseks anektooti kahest katedraali ehitajast – üks ehitas müüri, sest ta amet oli müüriladuja ja teine ehitas katedraali, sest peale selle, et ta oli müüriladuja oli ta ka visionäär- Tal oli ilmutus ja see andis tema identiteedile võimenduse ning tööle uue väärtuse. Tänapäeva lapsed liiguvad multi-identifikatiiv ühiskonnas, kus ühel inimesel võib olla palju profiile või avatare. Inimene, kes on harjunud olema lihtsalt puusepp, sest ta õppis puusepaks ja tema isa oli puusepp ning tolle isa oli puusepp... jne. siis sellel inimesel on väga raske elada ühiskonnas, kus identiteet ei olene tööst, mida sa parasjagu teed. Mida sa teed olukorras, kus sa oled turvamees, kuid tehnoloogia ning ühiskond on piisavalt arenenud, et poed enam sind ei vaja, sest kõik valvatakse ära kaamerate ning droonidega? Mis on sinu elu mõte kui sa oled kogu oma elu üles ehitanud ja end arendanud selle kulminatsiooni suunas, kus sa oled väga hea turvamees aga seda ideed ennast pole enam ühiskonnas vaja, sest on leitud kiirem ja odavam viis sama asja tegemiseks. Ühes turundus videos kasutati ilusat näidet kalastamisest: „Kui ühel saarel elav hõim elatub kalastamisest, siis on kõik sellega hõivatud, kuni päevani mil tehnoloogia areneb ja keegi leiutab võrgu ning ühtäkki saab kaks inimest teha kümne inimese töö ära, mis jätab kaheksa töötuks ja nende õnged kasutuks.”

Seetõttu ei pea ootusi otsima füüsilisest maailmast, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kus nad arengule jalgu jäävad vaid igavesest reaalsusest, kus sellist probleemi ei ole, et kusagil keegi teeb uuesti ja paremini ning sind pole enam vaja.

Otsi oma kasumit Jumala juurest ja sul on alati vastus olemas ning sa ei pea värisema oma idee aegumise pärast nagu autotöösturid värisevad rooste pärast. Tänapäeva ühiskonnas enam nii väga ei muretse, sest rooste on müüja suurim sõber, sest ta sunnib ostjaid üha uuesti ostma. Igavesti kestev auto oleks töösturi jaoks suurim katastroof, kuna ühe inimpõlve jooksul või kiiremini saaks turg täis ja temale poleks enam rakendust. – Seetõttu on tänapäeva ühiskond investeerinud ideesse, et kvantiteet on parem kui kvaliteet, sest juba müüdud tootelt ei anna enam tulevikus teenida. Auto ei ole ju teenus! Selles suhtes on tarkvara loojad veidi paremas olukorras, kuna arvutitööstus juba liigub selles suunas, et tuleviku arvutid on pigem terminalid, kui päris arvutid, millega annab programmeerida, sest selliste oskuste arendamine klientide hulgas sünnitaks liialt palju konkurentsi ning viiks kasumi marginaali alla. Odavam ja tulusam oleks kliendivalim, kes suudab ainult tarbida sinu poolt pakutud teenust – tulles kala ja võrgu näite juurde tagasi, oleks võimeline vaid kala sööma, aga mitte uusi asju välja mõtlema, kuidas seda kala kätte saada.

Ka Iisraelil oli kunagi probleem – selleks oli üldine näljahäda, mille eest põgeneti Egiptusesse, kus oli sinna varem müüdud Joosep end üles töödanud ja istus nüüd vaarao kohusetäitja rollis ning vaatas kogutud viljavarude üle, mis tema nägemuse tõlgenduse kaudu said kogutud. Selle nägemuse teostamise käigus vaesustati terve Egiptuse ühiskond, sest näljahäda tõttu pidid kõik end vaaraole pärisorjeks müüma välja arvatud preestrid, kelle toidus tuli otse vaarao käest. Ka Iisrael sai Egiptuse orjaks ja järgmise vaarao ajal isegi tagakiusu ohvriks, mis tingis vajaduse jälle Egiptuse lihapottide juurest ära minna ja oma riik asutada, mille tarvis oli vaja läbida pikk 40 aastane kõrberännak. Need, kes maakaardile vaatavad, märkavad, et Iisraeli teekond kõrbes oli väga „ebajumalik” sest see polnud sirge vaid nagu lõngakera, liikudes edasi ja tagasi – kuid selle käigus suri ära see põlvkond, kes mäletas kõike positiivset, mis võis endisel elustiilil olla ja jättis meelde ainult tõotuse tuleviku suhtes ja nõnda võisid nad liikuda edasi tõotatud maa suunas, kui seljataga olid vaid kõrb ja mineviku laibad. Neil polnud mingit põhjust tagasi vaadata, sest seal lihtsalt ei olnud midagi vaadata!

Kui Iisrael oleks jäänud Egiptuse lihapottide juurde, siis ei oleks Iisraeli riiki ja poleks ka Kolgatat ning selle kaudu ka Kristlust. Selleks et saavutada mingi suurem tulemus, tuleb ohvreid tuua ja kannatada. – Heroodese templit, mis juutidele populistlikel eesmärkidel ehitati, tuli 47 aastat teha ja hüperinflatsiooniga kinni maksta, milles maksukoormus mõnede teadlaste meelest kuni 80% ulatus. Heaolu ühiskonnas pole võimalik suuri asju teha, sest kõik ressurss on hõivatud nautlemisele ja mitte tegemisele. Kuidas sa sunnid inimest vedama ühe tonnist kivilahmakat ühest punktist teise kui ta võib pigemini oma keha marsruudil põld-kodu-mets-kodu-põld vedada ja endale rasvakilosid lisada? Sa võtad temalt selle „kodu” ära ja paned teda tahtma elada kollektiivis, kus ta liigub selles suunas, mida sina tahad ja ootad. Kas selleks on vaja viisakat kõne – kindlasti mitte! Aga jõudu ja kavalust ning palju luulet – absoluutselt! Seesama tempel sai ühe ülestõusuga jälle maha kistud, kui üks juudi kildkond naiivselt usupüha kõrghetkel, mil Iisrael palveränduritest pungil oli – ja seega roomlastel raskeim aeg oli oma väheste sõduritega olukorda kontrollida – kuid kui tulid rooma leegionid ülestõusu karistama, siis ilmnes ka, et linna toiduvarudest ei jätku piiramiseks, et toita ära need „võidukad” ja „patriootilised” palverändurid ühes kohaliku elanikkonnaga. Rääkimata sellest, et enamus neist olid vanurid või naised või lapsed või muul põhjusel võitlusvõimetud. Tulemuseks oli templi häviramine ja rahva pagendamine ning keeld surma ähvardusel mitte enam oma kodumaale naasta, et edaspidi selliseid mässe juba eos välistada.

Kuid kes järgib Jumalat, see põgeneb maailmast, kus tuleb huntidega koos ulguda ja Rooma poole vaadata või Mekas käia ehk Canossas kummardada. Tõde on alati kellegi tõde ja mitte vaba tõde. Microsofti idee heast arvutist pole sama mis Macintoshi idee heast arvutist. Mõlemad räägivad heast arvutist ja ei valeta mitte, kuid ometi on nende tõed erinevad. – sest nende seatud eesmärgid ja ootused on erinevad.

Üks inimene näeb seapraadi ja hüüatab rõõmust: „Jõulud!” teine hakkab oksendama ja sisistab „Roojane!” mõlemal on Tõde kummal on Õigus? Kus on selles loos kasum ja kus kahjum? Kõik on ootustes kinni ja meie identiteedis mille me oleme endile loonud ja omaks võtnud. Gnothi seauthon! Seepärast otsivad kristlased Jumalariiki ja selle õigust, et siis kõik muu meile peale antaks. Tasuta ei tule mitte midagi. Mis hinda oled sina valmis oma nägemuse eest tasuma, et selle poole juba täna liikuda? Jeesus valis risti ning keeldus laskmast end kreeklastel ära röövida, kui need tulid teda otsima, et tema „head õpetust” kuulda. - Kui sinul on Õigus, pole sulle sõpru ja liitlasi vaja, sest sinu poolt on Tõde ja see tõde on Sinu Tõde! Kui nii ei ole siis tuleb see Õigus üles leida – see Õigus, millest vaatavad sinu ootused vastu ja mis sind juhivad sinu kasumi suunas.

Kasutatud kirjakohas võrdles Taavet end ussikesega, kes peab inimestega võitlema, kes on temast üle. Milline võrdlus – kuid selles on kätketud kindel põhimõte. Meie ootused ei saa asetseda meie Egos, mis meid teeb suureks vaid meie ootused peavad meie Ego maha kiskuma ja minema viskama, et me saaksime liikuma oma eesmärgi suunas, sest muidu me ei julgeks või ei tahaks kunagi seda ette võtta. Kui sa oled ussike, siis sa tahad tegutseda, sest sinu eesmärk on mitte saada lömastatud. Kui sa oled piltlikult öeldes Koljat, siis on sul raske usaldada end Jumala kätte või kellegi nõu ehk jõudu kasutada, sest kõik on sul juba olemas ning lingukivil on kergem sinu otsmikku üles leida, sest sa ei oota, et keegi sulle vastu hakkab – sa oled ju nii suur! Paljud suurkontsernid ja riigid on langenud, mitte selle tõttu, et nad kaotasid oma võime adekvaatselt mõelda ja oma asja teha, vaid nad minetasid mälu oma minevikust, kuidas nad oma edu saavutasid, kuidas nad olid väikesed ja kui palju see neile maksma läks. Sest edukas suurfirma on nagu kaaluta olek kosmonaudile – see sööb tema luud ja lihased ära, ja kui ta seda treeningutega ei korva, siis on tema tervise ning füüsilise võimekusega viimaks hambad. Millalgi peab ta maa peale tagasi tulema ja avastama, et ka temal on kaal – ja veel missugune! Kõik, mis üles lennutatakse peab ka alla kukkuma – nagu kivi! Samuti on majandusega; samuti on tööga. Mis liigub üles, liigub ka alla. Mägironija peab pärast õnnestumist saama mägilaskujaks või ta sureb nälga sest tema toiduvarud saavad viimaks otsa. Sellepärast liigub meie tänapäeva ühiskond kuristikku ja sealt edasi, et me seda elupõhimõtet ei mõista. Kapitalism ju õpetab, kuidas liikuda järjest uute mäetippude suunas, järjest uue eduloo suunas – kuid mitte seda, kuidas tulla sealt ülevalt jälle alla maa peale ning jääda seejuures ellu. Mis kasu on heast lennukist, millega on võimalik kiiresti õhku tõusta ja hästi lennata, kuid mis ei oska maanduda ja pidurdada? Selles on küsimus! Mis on teie kasum? Aamen.