„Aga
mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva
meelest.” Ps22:7
Mida
võiks üks luuletaja teada kasumist? On ju luuletaja töövahenditeks
sõnad ja värsid ning riimid ja mitte raha ning kinnisvara – seos
aktiva ja passiva vahel, ning võimalus selle pealt teenida. Või mis
on kristlasel üldse asja Mammona kummardamisega, nagu tavaliselt
seda teemat käsitletakse, kui Jeesus on ütelnud: „Kirjutatud
on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub
Jumala suust.” Mt
4:4? See kirjakoht, mille algallikas on 5Ms 8:3
„Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jahve suust.”
Kuidas
on sellises kontekstis üldse võimalik rääkida kasumist? Kuid
kasum on asi, mida kõik inimesed otsivad, olenemata asupaigast ja
ametist. Kui sa läidad tiku siis on sinu kasumiks tuli ja kui sa
saed puud on sinu kasumiks palk, mille sa metsast koju vead. Kõik me
teeme midagi, lootes tulemusele. – Luuletajad kirjutavad, et saada
oma kasumit – Luuletusi, mis paneksid inimesi mõistma seda
nägemust, mida nad on näinud ning seda kaasa elama ja järgima.
Hästi õnnestunud luuletus võib panna inimesi rõõmust nutma ja
oma päeva argimuresid unustama ning haarama midagi siit ilmast
kaugemat, mida tavaliselt ei tajuta. Eks see ole ka kasulik. Kuid
mis on kasum?
Kasum
on sinu ootuste ja võimaluste kogum, mis on korrutatud sinu aja ja
rakendatud kogemuste summaga: $=(O+V)x(A+K)
Kuid
mida inimesed ootavad? Inimesed võivad oodata järgmist bussi, et
sõita tööle; oma palka; kirja oma kallimalt; jõuluvana...
Inimesed võivad oodata erinevaid asju, mõned neist on reaalsed ja
teised ebareaalsed ootused. Näiteks võib Juku oodata, et Jumal
muudab Pariisi Londoni pealinnaks, nagu ta Geograafia kontrolltöös
kirjutas. Kuid pärast läheb ikka töinates koju sest Jumalat ei ole
olemas, kuna ta palvele positiivselt ei vastanud. Seega enne, kui on
võimalik midagi saavutada, tuleb ennast tunda: gnothi
seauthon –
ja siis on võimalik oma ootused reaalsemaks muuta kui Juku palve
seda oli. Enese tundmine hõlmab ennast järgmise kordaja Võimalused
hoomamist. Võimalused on nagu rahakott, milles on mingi hulk
väärtust, mille eest on võimalik omandada muid asju. Kui sa
kasutad oma võimalusi head arvutimängu mängida, ei saa sa samal
ajal teha midagi muud. See tähendab – sinu võimalused ei asu
mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Ja
need võimalused peavad olema üksteisega kronoloogilises ühenduses,
et mingit mõtet omada. Ja siin tulevad kogemused mängu. Kui
jalgratta leiutamiseks on lõputult võimalusi, siis kogemused
ütlevad meile, kuidas teda õigesti valmistada, et ei peaks mineviku
vigu kordama ja et ei peaks liiga palju aega kulutama tegemisele,
selmet kasutamisest rõõmu tunda. Keegi ei sõtku ju surutõrres
viinamarju, sest SEE talle meeldib, vaid et talle vein meeldib, mida
ta tulevikus soovib juua. Ja selle nimel kannatab ka viinamarja
sõtkumise ebameeldivaid aspekte.
Küsimus
ei ole hoopis kuidas jalgratast leiutada, vaid sisekaemuses, kas
jalgratas on see, mida me oma probleemi lahendamisel vajame. Kas meie
kogemused on „õiged” et meid vaevavat olukorda valitseda ning
ületada. Kui sa paned jalgrattale pakiraami külge, siis saab sellel
kolm raamatut punktist A punkti B vedada või teise inimese –
kolmanda võib ette võtta, kuid ikkagi tuleb millalgi piir ette, kui
ei ole võimalik enam jalgrattaga rohkem vedada – mistõttu veavad
suuri kaubakoormaid veoautod ja mitte jalgrattad. Kuigi jalgratas on
ka hea idee, lihtsalt omas kontekstis. Ehk siis tagasi ootuste juurde
ja enese tundmisesse.
Mida
ma ootan oma Elult, et ma seda elan? Mida ma soovin sellega
saavutada. Kui laps alustab arvutimängu, siis on tema ootuseks
järgmisele tasemele jõuda ja viimaks mäng võita. Ta alustab
mängu, võtame vaatluse alla Unreali ja müttab oma kangelasega
algajana ringi. Alguses on tema liikumised väga kohmakad, sest ta
pole klaviatuuriga harjunud ning tal puuduvad igasugused kogemused
ning järgmise nurga taga võib mingi koll ta maha koksata või ta
ise kogemata kuristikku joosta või laavasse ja surra. Kuid see ei
peluta last sest ta alustab mängu uuesti ja harjutab ning jooksutab
stsenaariumi edasi – vahepeal küsib foorumis vanemate ja targemate
käest nõu, kes on juba selle mängu läbinud, millele rõhku panna
ja mida taga ajada. Varsti on ta omandanud teatava vilumuse ja jõuab
ise viimasele tasemele ja koksab põhivastase maha ning on võitnud.
– Eesmärk saavutatud! Pärast seda võib laps selle sama mängu,
millele ta nii palju aega ja ressurssi kulutas, jälle unustada ning
mõnda aega üldse mitte sellele tähelepanu pöörata.
Kõlab
hullumeelselt, mis? Püüdke nüüd ette kujutada täiskasvanut, kes
oma tööd niimoodi teeks – teeb ära; saavutab edu ja siis jätab
katki, tegeleb millegi muuga! Sest lapsele ei ole mängu mängimine
kunagi eesmärk omaette vaid vahend mingi teise eesmärgi
saavutamiseks. Aga täiskasvanuid vaevab olek, mida saab võtta kokku
mõistega: sotsiaalse
ellujäämise instinkt. See
avaldub sellest, kui küsida lihtne küsimus: Kes sa oled? Ühes
eneseabi õpikus: „Ära löö kängurut jalaga” kasutati selle
visualiseerimiseks anektooti kahest katedraali ehitajast – üks
ehitas müüri, sest ta amet oli müüriladuja ja teine ehitas
katedraali, sest peale selle, et ta oli müüriladuja oli ta ka
visionäär- Tal oli ilmutus ja see andis tema identiteedile
võimenduse ning tööle uue väärtuse. Tänapäeva lapsed liiguvad
multi-identifikatiiv ühiskonnas, kus ühel inimesel võib olla palju
profiile või avatare. Inimene,
kes on harjunud olema lihtsalt puusepp, sest ta õppis puusepaks ja
tema isa oli puusepp ning tolle isa oli puusepp... jne. siis sellel
inimesel on väga raske elada ühiskonnas, kus identiteet ei olene
tööst, mida sa parasjagu teed. Mida sa teed olukorras, kus sa oled
turvamees, kuid tehnoloogia ning ühiskond on piisavalt arenenud, et
poed enam sind ei vaja, sest kõik valvatakse ära kaamerate ning
droonidega? Mis on sinu elu mõte kui sa oled kogu oma elu üles
ehitanud ja end arendanud selle kulminatsiooni suunas, kus sa oled
väga hea turvamees aga seda ideed ennast pole enam ühiskonnas vaja,
sest on leitud kiirem ja odavam viis sama asja tegemiseks. Ühes
turundus videos kasutati ilusat näidet kalastamisest: „Kui ühel
saarel elav hõim elatub kalastamisest, siis on kõik sellega
hõivatud, kuni päevani mil tehnoloogia areneb ja keegi leiutab
võrgu ning ühtäkki saab kaks inimest teha kümne inimese töö
ära, mis jätab kaheksa töötuks ja nende õnged kasutuks.”
Seetõttu
ei pea ootusi otsima füüsilisest maailmast, kus koi ja rooste neid
rikuvad ja kus nad arengule jalgu jäävad vaid igavesest
reaalsusest, kus sellist probleemi ei ole, et kusagil keegi teeb
uuesti ja paremini ning sind pole enam vaja.
Otsi
oma kasumit Jumala juurest ja sul on alati vastus olemas ning sa ei
pea värisema oma idee aegumise pärast nagu autotöösturid
värisevad rooste pärast. Tänapäeva ühiskonnas enam nii väga ei
muretse, sest rooste on müüja suurim sõber, sest ta sunnib ostjaid
üha uuesti ostma. Igavesti kestev auto oleks töösturi jaoks suurim
katastroof,
kuna ühe inimpõlve jooksul või kiiremini saaks turg täis ja
temale poleks enam rakendust. – Seetõttu on tänapäeva ühiskond
investeerinud ideesse, et kvantiteet on parem kui kvaliteet, sest
juba müüdud tootelt ei anna enam tulevikus teenida. Auto ei ole ju
teenus! Selles suhtes on tarkvara loojad veidi paremas olukorras,
kuna arvutitööstus juba liigub selles suunas, et tuleviku arvutid
on pigem terminalid, kui päris arvutid, millega annab
programmeerida, sest selliste oskuste arendamine klientide hulgas
sünnitaks liialt palju konkurentsi ning viiks kasumi marginaali
alla. Odavam ja tulusam oleks kliendivalim, kes suudab ainult tarbida
sinu poolt pakutud teenust – tulles kala ja võrgu näite juurde
tagasi, oleks võimeline vaid kala sööma, aga mitte uusi asju välja
mõtlema, kuidas seda kala kätte saada.
Ka
Iisraelil oli kunagi probleem – selleks oli üldine näljahäda,
mille eest põgeneti Egiptusesse, kus oli sinna varem müüdud Joosep
end üles töödanud ja istus nüüd vaarao kohusetäitja rollis ning
vaatas kogutud viljavarude üle, mis tema nägemuse tõlgenduse kaudu
said kogutud. Selle nägemuse teostamise käigus vaesustati terve
Egiptuse ühiskond, sest näljahäda tõttu pidid kõik end vaaraole
pärisorjeks müüma välja arvatud preestrid, kelle toidus tuli otse
vaarao käest. Ka Iisrael sai Egiptuse orjaks ja järgmise vaarao
ajal isegi tagakiusu ohvriks, mis tingis vajaduse jälle Egiptuse
lihapottide juurest ära minna ja oma riik asutada, mille tarvis oli
vaja läbida pikk 40 aastane kõrberännak. Need, kes maakaardile
vaatavad, märkavad, et Iisraeli teekond kõrbes oli väga
„ebajumalik” sest see polnud sirge vaid nagu lõngakera, liikudes
edasi ja tagasi – kuid selle käigus suri ära see põlvkond, kes
mäletas kõike positiivset, mis võis endisel elustiilil olla ja
jättis meelde ainult tõotuse tuleviku suhtes ja nõnda võisid nad
liikuda edasi tõotatud maa suunas, kui seljataga olid vaid kõrb ja
mineviku laibad. Neil polnud mingit põhjust tagasi vaadata, sest
seal lihtsalt ei olnud midagi vaadata!
Kui
Iisrael oleks jäänud Egiptuse lihapottide juurde, siis ei oleks
Iisraeli riiki ja poleks ka Kolgatat ning selle kaudu ka Kristlust.
Selleks et saavutada mingi suurem tulemus, tuleb ohvreid tuua ja
kannatada. – Heroodese templit, mis juutidele populistlikel
eesmärkidel ehitati, tuli 47 aastat teha ja hüperinflatsiooniga
kinni maksta, milles maksukoormus mõnede teadlaste meelest kuni 80%
ulatus. Heaolu ühiskonnas pole võimalik suuri asju teha, sest kõik
ressurss on hõivatud nautlemisele ja mitte tegemisele. Kuidas sa
sunnid inimest vedama ühe tonnist kivilahmakat ühest punktist teise
kui ta võib pigemini oma keha marsruudil põld-kodu-mets-kodu-põld
vedada ja endale rasvakilosid lisada? Sa võtad temalt selle „kodu”
ära ja paned teda tahtma elada kollektiivis, kus ta liigub selles
suunas, mida sina tahad ja ootad. Kas selleks on vaja viisakat kõne
– kindlasti mitte! Aga jõudu ja kavalust ning palju luulet –
absoluutselt! Seesama
tempel sai ühe ülestõusuga jälle maha kistud, kui üks juudi
kildkond naiivselt usupüha kõrghetkel, mil Iisrael palveränduritest
pungil oli – ja seega roomlastel raskeim aeg oli oma väheste
sõduritega olukorda kontrollida – kuid kui tulid rooma leegionid
ülestõusu karistama, siis ilmnes ka, et linna toiduvarudest ei
jätku piiramiseks, et toita ära need „võidukad” ja
„patriootilised” palverändurid ühes kohaliku elanikkonnaga.
Rääkimata sellest, et enamus neist olid vanurid või naised või
lapsed või muul põhjusel võitlusvõimetud. Tulemuseks oli templi
häviramine ja rahva pagendamine ning keeld surma ähvardusel mitte
enam oma kodumaale naasta, et edaspidi selliseid mässe juba eos
välistada.
Kuid
kes järgib Jumalat, see põgeneb maailmast, kus tuleb huntidega koos
ulguda ja Rooma poole vaadata või Mekas käia ehk Canossas
kummardada. Tõde
on alati kellegi tõde ja mitte vaba tõde. Microsofti idee heast
arvutist pole sama mis Macintoshi idee heast arvutist. Mõlemad
räägivad heast arvutist ja ei valeta mitte, kuid ometi on nende
tõed erinevad. – sest nende seatud eesmärgid ja ootused on
erinevad.
Üks
inimene näeb seapraadi ja hüüatab rõõmust: „Jõulud!” teine
hakkab oksendama ja sisistab „Roojane!” mõlemal on Tõde kummal
on Õigus? Kus on selles loos kasum ja kus kahjum? Kõik on ootustes
kinni ja meie identiteedis mille me oleme endile loonud ja omaks
võtnud. Gnothi
seauthon! Seepärast
otsivad kristlased Jumalariiki ja selle õigust, et siis kõik muu
meile peale antaks. Tasuta ei tule mitte midagi. Mis hinda oled sina
valmis oma nägemuse eest tasuma, et selle poole juba täna liikuda?
Jeesus valis risti ning keeldus laskmast end kreeklastel ära
röövida, kui need tulid teda otsima, et tema „head õpetust”
kuulda. - Kui sinul on Õigus, pole sulle sõpru ja liitlasi vaja,
sest sinu poolt on Tõde ja see tõde on Sinu Tõde! Kui nii ei ole
siis tuleb see Õigus üles leida – see Õigus, millest vaatavad
sinu ootused vastu ja mis sind juhivad sinu kasumi suunas.
Kasutatud
kirjakohas võrdles Taavet end ussikesega, kes peab inimestega
võitlema, kes on temast üle. Milline võrdlus – kuid selles on
kätketud kindel põhimõte. Meie ootused ei saa asetseda meie Egos,
mis meid teeb suureks vaid meie ootused peavad meie Ego maha kiskuma
ja minema viskama, et me saaksime liikuma oma eesmärgi suunas, sest
muidu me ei julgeks või ei tahaks kunagi seda ette võtta. Kui sa
oled ussike, siis sa tahad tegutseda, sest sinu eesmärk on mitte
saada lömastatud. Kui sa oled piltlikult öeldes Koljat, siis on sul
raske usaldada end Jumala kätte või kellegi nõu ehk jõudu
kasutada, sest kõik on sul juba olemas ning lingukivil on kergem
sinu otsmikku üles leida, sest sa ei oota, et keegi sulle vastu
hakkab – sa oled ju nii suur! Paljud suurkontsernid ja riigid on
langenud, mitte selle tõttu, et nad kaotasid oma võime adekvaatselt
mõelda ja oma asja teha, vaid nad minetasid mälu oma minevikust,
kuidas nad oma edu saavutasid, kuidas nad olid väikesed ja kui palju
see neile maksma läks. Sest edukas suurfirma on nagu kaaluta olek
kosmonaudile – see sööb tema luud ja lihased ära, ja kui ta seda
treeningutega ei korva, siis on tema tervise ning füüsilise
võimekusega viimaks hambad. Millalgi peab ta maa peale tagasi tulema
ja avastama, et ka temal on kaal – ja veel missugune! Kõik, mis
üles lennutatakse peab ka alla kukkuma – nagu kivi! Samuti on
majandusega; samuti on tööga. Mis liigub üles, liigub ka alla.
Mägironija peab pärast õnnestumist saama mägilaskujaks või ta
sureb nälga sest tema toiduvarud saavad viimaks otsa. Sellepärast
liigub meie tänapäeva ühiskond kuristikku ja sealt edasi, et me
seda elupõhimõtet ei mõista. Kapitalism ju õpetab, kuidas liikuda
järjest uute mäetippude suunas, järjest uue eduloo suunas – kuid
mitte seda, kuidas tulla sealt ülevalt jälle alla maa peale ning
jääda seejuures ellu. Mis kasu on heast lennukist, millega on
võimalik kiiresti õhku tõusta ja hästi lennata, kuid mis ei oska
maanduda ja pidurdada? Selles on küsimus! Mis on teie kasum? Aamen.
No comments:
Post a Comment