Teispool head ja kurja

„Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” Mt 5:20

„Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?” Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.” Mt 18:1-5

Räägime heast ja kurjast! Mida te arvate, millised inimesed pääsevad taevasse, kas head või kurjad inimesed? Imelik küsidagi, mis? Kõik ju teavad, et head inimesed lähevad taevasse ja halvad inimesed lähevad põrgusse. Hallelujah!

Kuid kui küsida, kes see „hea” inimene on, siis ei oska keegi täpset vastust anda. Tekib Iiobilik tunne, kes oma sõpradega vaidles turu keelatud võtetest, kus viidatakse kinganina või silmapilgutusega, et kaubal eelist saada, kui on vaja kinnitavat tunnistust vaja, mida tänapäeval nimetatakse reklaamiks. Vanal ajal oli selline „reklaam” keelatud.

„Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval? Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud? Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.” Ii 21:29-32

Kui vanal ajal ütles keegi, et tal on tiiger paagis, siis ei mõelnud ta seda ülekantud tähenduses, sest inimesed polnud veel õppinud ülekantud tähenduses kõnelema. Isegi palvetamise all peeti silmas valju häälega palvetamist, ja selles ei nähtud midagi imelikku, ja seda ei kuulatud pealt, sest see oli püha. Jumala ja inimese vaheline asi. - Ja kui seda tiigrit paagis ei olnud, siis hakkasid kivid lendama. Sest kõik pidi sõna-sõnalt kätte saadav ja kontrollitav olema. Sõnade tähendus ja kuidas neid tõlgendada on väga tähtis. Ja sellest sõltub, kuidas meist aru saadakse. Näiteks oli vanasti muinasjuttudes üldiseks kirjanduslikuks kujuks „mees, kel polnud hirmu” - tänapäeva psühholoogia arengu juures oleks selline inimene hullumajas luku taga, sest inimene, kes pole võimeline kartma, on endale ja teistele sama ohtlik, kui inimene, kes pole võimeline valu tundma. Ta ei suudaks õnnetusest eemale hoida, sest tal puuduks võrdlusmoment oma enese elust. Kuid mida muinasjutud tegelikult sildi all „mees, kes ei tunne hirmu” silmas pidasid oli see, et mehelikkust vaadeldi vastanduse argus-julgus läbi, sest kõik mehed olid vaikimisi sõjamehed. Ja kui sa polnud võimeline täiseas mõõka või oda või kilpi kandma, ja sul polnud muid vabandavaid omadusi, näiteks kandlemängija või salvi segajana, siis polnud sinust mingit kasu, ja sinu elushoidmine oli vägagi tülikas. Tänapäeval on selline vastandamine jäänud ajaloo prügikasti, kuna inimesed enam ei kanna relva tänaval, ja pigemini vaadeldakse seda negatiivselt, kui keegi seda teeb ja pole politsei või sõjavägi ja isegi nende relvade kallale tahavad mõned inimesed oma käsi tõsta, nagu nad polekski rahvateenistujad vaid hoopis -vaenlased! Eks see ole natuke meie minevikus kinni, kus politsei oli ühtlasi KGB agent, ning lihtinimene ei saanud teda usaldada. - Kuid, kas saab sama öelda demokraatliku riigi politseiniku kohta, jäägu iga mehe südametunnistuse otsustada.

Mida me selle all silmas peame, kui me nimetame üht inimest „Hea” ja teist inimest „Halb” Üks inimene oli „Hea” sest ta andis autole vöötraja ees seistes teed, samas kui ta võttis lennupiletite registreerimisel viimase pileti just „paksu naise” eest, kes ei jõudnud nii kiiresti joosta, ära – osutus „halvaks” - ta oleks pidanud sellele ka teed andma. Kas tõesti seostub „heaks” olemine selles, et me koguaeg kellegile „teed anname” ja ennast eitame? Meelde tuleb anektoot kolmest kristlasest, kes söövad kooki, millest jääb üks tükk üle ja ükski pole küllalt madal, et seda endale võtta, sest nad on – kristlased. Ning appi tuleb võtta paadialune, kes ei ole nii viisakas ja võib viimase tüki ära võtta, ilma et ta liiga palju piinlikust peaks tundma.

Praegust on saanud heaks tooniks võtta vastu pagulasi – sest see on solidaarne. Kuid minul tekitab see kiusatuse. Kuidas see küll on solidaarne, kui meil on neegri vastu ligimesearmastus olemas, samas kui nendes samades riikides sõjaveteranid ja paljulapselised pered kannatavad äärmist vaesust ning võimaluste piiratust. Kas nad kõik on korraga heaolu ühiskonnas sündimise ja elamise eest muutunud väikesteks Jeesusteks, kes peaksid piltlikult öeldes „paksu naise” ette laskma, et temale saaks viimane laul? - Kui ikka päästepaadi kandevõime on 20 inimest, siis ei aita ei ussi ega püssirohi – ta kannab ainult 20 inimest, ja 21 inimene laseb nad kõik põhja! Kõlab väga julmalt ja halastamatult, Jeesus poleks niiviisi öelnud! Kuid selles peitubki hea ja kurja dilemma.

Me mõistame head ja kurja diametraalselt dialektilisel pinnal, kui meil on võrdlusmoment ja vastandus, mille alusel aru saada, mis on õige ja mis mitte. Et seda paremini mõista, pöördume tagasi jutluse alguses nimetatud esimese kirjakoha poole: Mt 5:20

Mis siin toimub? Kuidas küll ütleb Jeesus, et tema ajastu kõige säravamad usutegelased, kes on oma rahva usu ja kultuuri alal hoidnud – et nemad ei pääse mitte taevariiki, ega ka mitte ükski nende jäljendaja? Kuidas küll tänapäeva kristlane reageeriks, kui Jeesus tuleks tagasi maapeale ja ütleks: „Kui teie õigus pole parem kui David Wilkersoni või Toomas Pauli õigus, siis te ei pääse mitte taevariiki!”? Kes siis üldse pääseb taevariiki, kui need ususangarid ei pääse? Kuidas küll nende head usuteod ei ole piisavad, et pääseda?? Sest need „head usuteod” ei kuulu neile! Küsimus pole mitte selles, et inimene ei ole võimeline tegema head – vaid inimene, olles võimeline tegema head, valib kurja, sest oma intelekti kasutades saab ta kiiresti aru, et see on talle kasulikum, kui teha head! Ei saa paadunud kurjategijat, kes on minetanud igasuguse süüdivuse, pidada oma kuritegude eest vastutavaks, ja sellised on hullumajadesse luku taha pandud, mitte vanglasse. Samuti pole mõtet kala selle eest sõimata, et ta on kala ja elab vees ning hingab vett ja mitte õhku! Kõlab absurdselt, sest ka seda teab iga titt, et kala hingab vett ja elab vees – ometi kohtab palju inimesi, kelle loogikat saab kokku võtta võrdpildiga, kus kalale pannakse tema kalasus süüks ja karistusena soovitatakse tema uputamist!!

Kuidas sa karistad kurjategijat, kelle loomuses on alati teha kurja, nagu kala loomuseks on alati hingata vett ja ujuda vees? Kuidas selline inimene läheb põrgusse ja kuidas on see talle üldse karistuseks? Kas kala upub vees ära?! Kui me ütleme, et hea läheb taevasse ja halb läheb põrgusse, siis me kasutame fatalistlikku determinanti. Sest me anname hinnangu oma enese piiratud teadmiste baasil ja mitte jumalikust mõistmisest, kes meie ligimene on. Sisuliselt me võtame inimeselt tema vaba tahte ära. See oleks sama, kui öelda, et kuna keegi mees ühel korral oma elus kirjutas surematu luuletuse, et selle tõttu tuleks teda nimetada Luuletajaks klassikalises mõttes – isegi kui ta edaspidi ainult paskville kirjutas. Muusikatööstuses tuntakse ju ka „ühe hiti imesid” ja selliseid ei asetata ühele pulgale „Michael Jacksoni” või „Led Zeppelini” või „Curt Cobainiga”!Aga me peaksime nii „õiglased” ja „head” olema ning seda tegema. - Ja isegi kui nad suutsid seda teha, et neil oli rohkem kui üks „ime” siis mida see meie hea ja kurja käsitlusest tegelikult ütleb. Ei hakka ju keegi nimetama kuivanud puud „heaks” vaid raiub ta maha, ükskõik kui palju saaki ta minevikus andis, ja kui teine puu, mis oli „kuivanud”, kuid siis imekombel hakkas saaki andma, see jäetakse alles. Tema juurde võib küll turiste kaamerate ning töllakil mokkadega kutsuda.

Headus pole mitte ainult fikseeritud momendid ajaloos nagu Zenoni nool, mis igas ajahetkes seisab paigal ja on „nool” ja mitte „vibu” või „ambur” või „sihtmärk” vaid ka teekond taevasse – ja kui nüüd sina istud maha ja jääd oma loorberitel puhkama, sest sa oled juba piisavalt „head” teinud ja piltlikult öeldes taeva kontole aktivat kogunud, et sellest elu lõpuni elada. - Siis sarnaned sa natuke tippsportlasele, kes oma karjääri tipus otsustas lõdvaks lasta ja avastas aastalõpuks, et tema musklid on keha poolt nahka pandud, sest nad kulutavad liiga palju pinda aga ei tee midagi, sest pingutavad stressi situatsioonid kadusid ära, ning pole vaja enam seda, mis aitaks suuri raskusi kanda ja samas niipalju energiat tarbiks. Tema keha ümbritses paks rasvakiht, nagu valmistuks organism raskeks nälja perioodiks. Selle tõttu olid ka ennemini nii trimmis ja saledad jalad asendunud lihakäntsakatega, sest „rasvakotte” tuli ju millegagi toestada! Samuti kasvas ka verevarustus ning südamekoormus ja see inimene oli konstantselt väsinud ja pidi „puhkama” sest ta süda töötas, nagu kannaks ta raudrüüd aga mitte oma keha – kui samas, kui ta oli oma treeningrežiimil ja koos musklitega, siis ei olnud ta ka pärast pikka tööd jõusaalis nii „väsinud” vaid pigemini „rõõmus”...

„Headus” pole patent, mis sulle võõrandamatult kuulub vaid mõtteviis ja elustiil – samuti nagu „Kurjus”

Üks õpilane kunagi armastas kooli arvuti võrku narrida sellega, et ta kirjutas Autoexec.bat failile ainult ühe rea juurde. - Ta lisas tema reboot reale, et ta peab Autoexec.bat faili kõige esimesena üle lugema! Tulemus oli see, et Windows ei saanud käivituda, sest fail täitis käsku, ja enne kui ta hakkas oma normaalse tööga pihta, ta luges nõutud faili üle, mille esimese rea lugemisel suunati ta jälle sama nõutud faili üle lugema ja nõnda ta jäi igavesse lõksu. – Kõik muu oli programmiga korras, ainult see üks käsurida, mis tegi vahe sisse. Headuse ja Kurjusega on samuti, vahe võib olla ainult ühes nõdras käsureas, mis õiges kohas oleks hea, kuid kuna ta on naljapärast vales kohas, siis kukub terve süsteem kokku.

Ja seetõttu pole inimlik arvestus, et „pahad” lähevad põrgusse õige, sest muidu peaksid kõik inimesed sinna minema, ja keegi ei vastaks „hea” inimese kriteeriumidele. Kuni sa elad ja hingad ei lõpe sinu teekond taevasse ja hea olemine. Kristlane ei saa kunagi lõpuni valmis, kuni ta on veel elus, nagu mägironija, kes ronib Igavese mäe otsa, ei ole kuhugi jõudnud, kui ta alles ronib ja pole veel tipus. Meie tipp on ju taevas ja mitte maapeal! Ärge kunagi unustage liikuda koos Jeesusega taeva poole, nagu oleksite juba pärale jõudnud, miks peaksid teie eilsed võidud teile teotuseks saama, et need pole enam teie võidud! Hallelujah!

Nüüd pöördugem jutluse teise kirjakoha poole: Mt 18:1-5 Mida selles meile öeldakse? Et me peame saama nagu lapsed! Mis on lapse kõige esimene omadus, mis silma hakkab? Peale selle, et ta oskab ennastunustavalt mängida ja satub imelike loogikate peale, mida täiskasvanu kunagi ei julgeks mõeldagi? - Lapsed kuulavad sõna, sest nad pole veel õppinud individualismi. Sellepärast et laps oli kunagi imik ja viibis 9 KUUD!!! emaüsas – tema veel mäletab, et ta sõltus teisest indiviidist ja et tema ema ja isa armastavad teda – ja ei taha ära süüa! Seetõttu on lapsed reeglina usaldavad ja teevad nagu nende vanemad ja teised täiskasvanud neile ütlevad, ilma et nad sellest midagi halba mõtleksid. Kui näiteks isa ütleks, et kõik mehed on nagu supermehed, siis laps siiralt usuks seda ja võiks rõdult alla hüpata, sest isa ju ütles niimoodi – miks ta peaks selles kahtlema... Kui sa seda sama ütled täiskasvanule, siis kohe venib tema nägu irevile ja ta ütleb: „Sa teed nalja! See on varjatud kaamera või mõne raadio 'tüngakõne' rubriik – Newton on öelnud: „Sina pead surema, kui sa alla hüppad, sest gravitatsiooni jõud käsib sind!” Selle pärast et täiskasvanutel on igasugused Newtonid ja muud teadlased ning muidu targad, selle raami tõttu, mida lapsel veel ei ole, pidi Jeesus kasutama võrdumit lapseks saamisest, et rõhutada, millist hingehoiakut peab usklik omama, et taevariiki pääseda. Sest kuidas suhtuda autoremondi lukksepa õpipoissi, kes koguaeg instruktorile vahele segab, et see või teine asi ei ole võimalik ja peaks olema hoopis teisiti, kui tema seda ette kujutab. Eks instruktor pane ta kohe paika, kui ta teda grupist välja ei viska, et enne õpi asi selgeks ja tee endale tuhat klienti, kes su tööga rahul on, ja siis tule mind õpetama, kuidas seda ainet anda! Meie ei tea Jumalast midagi muud, kui seda, mis on Piiblisse kätketud – ja oleks väga ülbe öelda, et meie teame rohkem, ning Jumal ei võiks oma sõna uuel viisil meile anda, nagu ta varem pole seda teinud! Jeesuse kaasaegsetele sai just see saatuslikuks, et olles Roomlaste vihkamisega liiga ametis, ei olnud nad võimelised oma Messiat ära tundma. Sest kuidas sa armastad neid, kes varem survasid „meie” usukangelasi – kui varem oli „õige” neid vastu surmata ja nendega sõdida ja nüüd peaks neid kogunisti armastama? Kuidas armastab jalgpalli fänn ebaõiget kohtunikku, kes nende meeskonna võistlust valesti vilistas, mille tõttu tema „hea ja õiglane” meeskond kohtumise kaotas? Väga kerge on öelda: „Armasta oma ligimest nagu iseennast” kui sellel ligimesel on Seeravi nägu ees, kuid kui tal on Juudase nägu? Kui tal on Hitleri nägu? Stalini nägu? Kes meist suudaks siis oma ligimest armastada.

„Kristlane ja Budist mõlemad rikkusid seadust ja sattusid vanglasse sama kongi jagama. Kristlane oli eelmisel päeval lugenud Budistile Mäejutlust ette, ning viimane oli heldinud, et nii ilusat asja pole ta varemini kuulnud ning soostus tuleval nädalal ristitud saama, sest vanglakaplanil oli palju tegemist, ning varem polnud võimalik. Sinna kongi sattus rändama ka üks Tarakan ja Budist vaatas nüüd heldinult, kuidas kristlane oma ligimesele samuti Mäejutlust ette loeb ja temast kristlase teeb. Kristlane vaatas Tarakani ja astus talle tülgastunult peale. – „Sure; sure; sure, sina sopp ja haigustekandja!” Budist vaatas seda ja ütles tülgastunult: „Ei saa minust siiski kristlast, või peaksin mina ka oma ligimesele peale astuma!”

Teile kindlasti ei meeldi see anektoot sest Tarakanid pole ju „ligimesed”! Hallelujah! Kristlane tegi selles naljandis õigesti, sest tarakanid ja prussakad ning hiired ja rotid ja kirbud ja puugid – need tõesti levitavad haigusi ja sellepärast neid ka hävitatakse, et nad ei saaks oma loomust täita ja elada ning selle käigus meile ohtlikuks muutuda. Budisti selline käitumine jääks lääne ühiskonnas üleskasvanud inimesele hoomamatuks ja me kogunisti muigaksime, et kus kivi all küll tema on elanud, et ta seda ei tea. Kuid see on jälle täiskasvanu loogika, et kõige juurde on üks ja ainus „õige” tee, ja mitte teisiti. Selles pole grammigi lapselikku usku, mida Budist selles naljandis esindas. Sest ta ei tahtnud oma ligimesele peale astuda – tema keele kasutus oli teistsugune, kui kristlase keele kasutus, kes tegi vahet ligimese ja Tarakani vahel.

Alati ei ole võimalik hea olla, sest see läheb meie harjumuste ning loomuliku elukorraldusega vastuollu. Sest vastu võib tulla mitte inimene vaid Tarakan! Kuigi Jeesus ütles:

„Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” Mt 5:46-48

Kes suudaks selle sõna järgi elada. Mõelge ausalt! Kui sinu õigus on teha head teisele Inimesele, sest sa pole võimeline talle peale astuma nagu Tarakanile, siis kuidas on see „Hea”? - Korraga muutub selline headus Jumalikuks atribuudiks ja inimesele kättesaamatuks! Kuidas sa oled nõnda täiuslik nagu Jahve Sebaot!

Ja ometi on Põrgu täidetud inimestega, kes olles võimelised tegema head, valisid kurja, ja Taevas täidetud inimestega, kel oli võimalus teha kurja, kuid nad jätsid selle tegemata ning valisid hoopis hea elu, kõigi kannatuste ja surve kiuste. Ja tagantjärele nende eluõhtul on inimesed valmis ka mokaotsast möönma, et nende elu oli õige, kuid selle esimese elu mitte; kuigi Iiobilikult väljendudes, saaks esimene oma hauale monumendi ja teine mitte – sest muidu võiks meilt küsida, miks me ise niimoodi ei ela.

Eks me ehi oma rahvuskangelaste haudu kadeduse ja hirmu pärast – selleks et pälvida teiste ligimeste tunnustust, kes on samuti osake hallist massist üks tellis samast müürist ja sõna samast raamatust. Sest me tahaksime samuti olla nagu JFK või Bill Clinton kes pääsesid oma abielurikkumistega puhtalt, sest nende üle ei mõistetud kohut, samas kui Mahatma Gandhi istus vanglas, ning Sir Winston Churchill olekski tema sinna jätnud, kui tal oleks lastud seda otsustada. Nad kõik olid suurmehed, kuid viimasele ei ehita niipalju monumente! Tema satjagraha on lääne inimesele liiga võõristav ning hoomamatu. Isegi kui inimesed möönaksid, et ka indialane võib omada soola, või koos Martin Luther Kingiga ütleb: „Ka neeger võib bussis esiistmel istuda ja mitte tagareas!” Sellega suudab igaüks nõustuda, kuid mitte sellega et see teine on mu „ligimene”! Sest öelda teise võõra kohta: „Sina oled minu ligimene!” tähistab teatud alandumist oma kõrgest eebenipuust tornist, mille aknal me kaitstuna seisame, kuni keegi pole meid Iisebeli kombel saatnud koerte ja hobuste sekka. See teeb meid haavatavaks, sest sellele teisele kehtiksid siis samad reeglid, mis meilegi kehtivad. Mõtleme jällegi paadi võrdumile: „Kas paadis on piisavalt ruumi, et võtta vastu rohkem hädalisi?”

Rooma riik ei lagunenud ainult mitte sellepärast, et ta pidevalt sõdis, ja viimaks said võitlusvõimeliste noorte meeste hulgad otsa, kes olid õigesti treenitud ja üles kasvatatud. Neid oleks saanud paganate seast küllastumiseni juurde hankida – ja nad olid ka rooma riigile lojaalsed, sest rooma riik oli neid oma effektiivsema sõjamasinaga võitnud. Neil oli nii suur aukartus Rooma ees, kes oli neile lausa jumalik ilmutus õigest ja õiglasest riigist, nagu tänapäeval on mõnele pagulasele USA! Ei! - Tegelik põhjus, miks Rooma lagunes, olid linna õigused, ja need, kes võisid end nimetada Rooma kodanikeks! Nii kaua, kui Roomlased olid vabariiklikult meelestatud, ja tegid territoriaalset lausa rassilist vahet Rooma linnas või mõnes asumaas sündinud elanikuga, oli kõik korras – isegi mõnetine raha eest kodaniku õiguste müütamine oli reegli kinnituseks, sest selliseid inimesi, kes suutnuks seda hinda tasuda, oli väga vähe. Aga niipea, kui Rooma muutus demokraatlikuks selle sõna liberaalses ja plebeilikus tähenduses, ja laiendas Rooma kodakondsust üle Rooma linnamüüride avati Pandora laegas. Sest korraga oli neil „Uus-Roomlastel” samad õigused nagu „Põlis-Roomlastel” ja korraga tuli välja et välismaal on „liiga palju” pensionäre – inimesi, kes on vanemad kui 40 aastat ja kes pigemini ei ole sõjas käinud. Samuti said Euroopa vabad paganlikud alad otsa ning polnud midagi enam vallutada, mille rikkustega seda süsteemi käigus hoida. Passiva osa ühiskonnas muutkui kasvas ja Aktiva osa kahanes. Keegi ei tahtnud enam madalat „orja tööd” teha, vaid Krassuse kombel prassida ja Rooma orgiatel osaleda, kus söödi söömisnaudingu pärast – ja siis oksendati jälle välja, mitte nälja pärast. Kui Roomlastel poleks seda kommet olnud ja tema vallutuste piir oleks peatunud kusagil Aquitania juures, hõlmates kaasa koos Hispaaniaga ainult Bhaetia ja Noriciumi ning Pannonia, jättes Vendelicia juba välja, rääkimata saksa aladest; sealt edasi, kui oleks hõlvatud ainult Moesia ja Thracia ning mere piiril peatutud, et mööda maismaad jälle kreekasse pöörduda, Aafrikast aga kõik need alad, mis olid Rooma päralt, siis seisaks Rooma Impeerium veel praegustki maakaardil. - Liigne ahnus ei vii kunagi sihile. Nõnda nagu ei saa ehitada lõputult pikka liftišahti, sest kaabel ületab viimaks oma kandevõime ja katkeb juba oma enese raskuse all, tuleb riikidel ette oma raskuspiir nagu „helimüür” millest vanaviisi pole enam võimalik edasi liikuda – saab vaid liikuda aeglasemini ja elada vanaviisi või palju kiiremini, ületades helimüüri, kuid siis peab leiutama selleks uut tüüpi lennuki. Samuti saaks ehitada saja korruselise lifti, kui seda kannaks edasi midagi muud kui tross. - Iga meeter ju kaalub midagi! Tasuta lõunaid pole olemas ja keegi peab nende eest ikka maksma!

Põhjus, miks Roomlased nende linna õigustega nii heldeks läksid oli lihtne – süüdlaslik südametunnistus, mis ei andnud enam rahu. Midagi sarnast toimub ka tänapäeval, kus me oleme Uue keskaja jalamil. Uus Keskaeg, mis lahutab meid uuest renessansist, kus kõik varem unustatu jälle meelde tuletatakse. Ka tänapäeval tahetakse olla nii õiglased ja head ja omistada muulastele „Rooma õigust” isegi kui nad ei soovi „Rooma” kombel elada. Ei soovi Roomlase kombel tööd teha ja makse maksta ning leegionisse kuuluda, kui võiks lihtsalt puu all lebotada ja filosofeerida ja keegi teine maksab selle kinni! Miks mitte niimoodi olla vaba ühiskonna liige, kui keegi teine selle kinni maksab – kummatigi kui see keegi muu on „rassist” ja endine „kulak” ja „külakurnaja” Selliste epiteetidega on väga meeldiv minna teise riiki elama, kuid kas see „Rassist”; „Kulak” ja „Külakurnaja” on ka „Ligimene” sellele muulasele, või hoopistükis „Tarakan” kellele tuleb peale astuda? - Selles on kiuslik küsimus!

Kuid uut elustiili pole veel keegi leiutanud! Pakkuda on vaid „vana” demokraatia; „vana” kommunism – mis on kohati ümber nimetatud ja vääristatud „uueks” progressiivseks liberalismiks ja erinevad kahe „vana” sümbioosid, kiudas kellegil on maitset neid kahte kokku segada. Me oleme ikka veel Prantsuse poliitilise süsteemi prokrustuse sängis lõksus, kus Lojalistid on paremas nurgas ja Opositsioon on pahemas nurgas ning kahtlejad, kummalt poolt tuul puhub, on keskel.

Iga lapski ju teab, kes pikkamisi itta vaatab, selle pilk jõuab läände. Maakera on ju ümmargune! Kuidas meie poliitika siis ikka veel võngub kahemõõtmeliselt pendli taktis ühest äärmusest teise? Kui keegi liiga kaua on demokraat või vabariiklane, siis võib ta end avastada vastasrinnas, nagu paljude Gestapo ametnike ning KGB tšekistidega juhtus. Piltlikult öeldes, nad päevitasid päikese käes nii kaua, et nende nahk unustas melaniini toota, ning nad hakkasid põdema albinismi ja jäid kõigele vaevale valgeks; või jõid nii palju, et ei kandnud enam pitsi viinagi, sest maks oli omadega läbi! Ütleb ju ka piibel Siiraki Tarkuse raamatus, et ei maksa olla liiga õiglane, et viimaks surm sinu uksele ei koputaks.

Mis on siis teispool head ja kurja, kui me oma tundmuste helimüüri ületame? Kelle me võtame sinna enestega kaasa – Jeesuse või maailma? Kunagi lasteaias mängisime klassikaaslastega mängu nimega „Üksinda asustamata saarel” Sellele saarele sai vaid kolm asja kaasa võtta. Ja vastavalt valikule, tehti pilklikke kommentaare, lausuja kohta. Kuid see rääkis väga palju, sest reeglina olid kõik osavõtjad ausameelsed ja ei püüdnud valetada. Sellest ka koorub välja, kes on meie „Ligimene”! - Ma kahtlen sügavalt, et keegi võtab sinna kaasa ühegi Tarakani või Prussaka või sääse või kellegi muu, ükskõik kui Budist ja ligimesearmastaja ta on. Ikka võetakse sinna kaasa asju, mis on võtjale kuidagi kasulikud – kas siis ilus tüdruk, kelle vastu huvi tuntakse või siis vahendid üksikul saarel ellu jäämiseks. Kummatigi, kui keegi tegelikult ei taha üksikule saarele sattuda – inimesed lähevad juba endast välja, kui nad pimedas keldris peavad seinapeal olevat lülitit otsima, ehkki nad teavad, et sein ja lüliti on olemas – kuid püüdke see kobamisi üles leida ja te teate, millest ma räägin... Keegi ei taha ju pimedas vastu seina joosta ja oma nina ära lüüa. Pimedas omandab suunataju lausa kuldaväärt omaduse. Seda sama on Headus tavamaailmas, see on nagu sisemine valgus, mis lubab sind pimedas keldris õige seina ja lüliti juurde liikuda, kui sa isegi ei tea, kas see sein ja lüliti ongi seal – või on neid lausa mitu! Küsimus on usalduses, kas ma usaldan seda, mis ma olen õppinud ja omandanud, mida „Vanemad” on mulle rääkinud, või tahan ma minna oma teed, sest ma ei usalda. Mis on teispool head ja kurja sinu jaoks, kui sa oled kõik käepärased sildid ja lendsõnad loovutanud ning hakanud ligimeseks oma ligimestele. Mis on siis tulemus ja kuidas näed sa oma ühiskonda? Kes on sinu ligimene, keda vastu võttes sa leiad Jeesuse? Aamen!