Varesejalad

1.

Varesejalad mu hinges, otsimas tabula rasat,

midagi oli veel pinges, kedagi võetud sai kaasa.

Tokk-tokk, nagu kivi kingas; otsides Petškinit tasa.

2.

Helkjad on koidu tähed; hõbedast eha suudlused,

iial need meelest ei lähe - hämariku õrnad tundmused.

Hääl veel on hüüdmiseks kähe, kasteselt otsides kuulduseks.

3.

Nokin kivi peal halle, surnud ja sametist mõtteid,

nagu kulda ja kalleid kivisid, millel on tõkked:

needuseid; manasid tallel, vihkamis'-meeletus lõkkeil.

4.

Kuidas küll sündida luules, uuesti rahvale kasuks,

nagu aganad tuules; nagu kilplaste manus,

kui vaid kuuljad kuuldes, end tarkuses ära ei vanuks.

5.

Avan ma ukse ja sulen, tantseldes taevasmaa rajal;

kas ma siis lähen või tulen, narri kuljuste kajal.

Võllaroog ammusest olen, kurjemast õelaimal ajal.

6.

Varesejalad mu hinges, hetkeks ei anna mul rahu,

nagu parvega ringe, tegemas varesed puhu.

Heites püüdjapael-linge, ja kolm peotäit jahu...

7.

Ajudes kappamas ringi karvased; sulelised,

eal nad ei puhasta kingi, tundmata tuletised,

mis sünnivad rinnas, kes pringi moondab kõik jõletiseks.

8.

„Hea on halvata nõtra; halb on leinata vaeslast;

rentslist päästma peab tõpra; lese viskama kaenlast;

kui vaid saaks surmata sõpra – seda viimast vihatuim-vaenlast!”

9.

Ligimees' tunded, mis huulil, iial sütta ei mahu;

nagu puuslikke voolib, meister ja vasaras tahub

kohtlasel elukooli ja rahvale ahelaid varub.

10.

Varesejalad mu hinges, liiga kohtlased siiski,

et võtmata laualt jääb kringel, ning leib puhtaks jääb kliistki:

„Ärge te kaotsi küll minge! - Jää kasvama igerik kuuskki!”

11.

Juuritud välja me mõtted, tarkused; arvamus; välted,

häbetud taatide tõtted, arpused; karvustus; kaldteed.

Igal pool, igal pool jäätmed, mürgised koirohud malbed...

12.

Iidamast-Aadamast juba, häbenet' sauniku kaemus,

kuidas vaid sakstele tuba, ehita' võiks on vaid aimus.

Seepärast küsime luba - ja seilama Kalevi vaimus!

13.

Ometi meilgi on olnud, Kalevast vägevaid mehi;

samuti ette ka tulnud, vahetuid; tarmukaid naisi.

Aga seda ei välju, et Sõnajalg siin kannaks õisi!

14.

Otsite Idast ja Läänest; puhu veel Põhjast ja Lõunast,

Mäe alt ja Lumehangest; Emaüsadest, Tõurast:

„Kus leiduks vägilast kanget, kes maailma paranda' jõuaks?”

15.

Veskikivide juurest ja kõrgete kodade trepil;

tuulte vihuris suures, äikse tormises slepis.

Aga ei tea ja ei tule, kerkosse nõgese hekis...

16.

Varesejalad mu hinges, lendamas ära on rutult,

sinna, kus Jeesus, mu ingel, kus kõrgid veel sohikut rusu:

Taevasse, taevasse mingem, kus ootamas kristlase kasu...

17.

Mõtle veel, oota mu Isand, ära veel hülga mu rahvast;

ärgu vaenlane sõjakisa, tõstku ta vastu nii aplalt!

Kelm võlale koormat küll lisab, ära Sina siis vajuta tapvalt!

18.

Kannata veidi, sind palun, siis tasume kõik oma võlad!

Oh, kuidas mu hinges on valus, et ükski mu palve ei kõla...

Ei ole paadis ühtigi kalu, ja pehkinud kõukude mõlad.

19.

Kui leiduks üks luuletaja, kes seista võiks endisel kombel,

kui kuningad kuulatamas, mis prohvet näeb sõdadest lämbel

päeval - võiks jutustada, kui Jahve Jumala kämmal!

20.

Kõik otsimas võõramaa põlde, ja kõrbe radadel kõrsi,

et telliseid surutõrde, võiks valmista' nokitsus parsil.

Ei keegi oodata malda, kuis kodumaalt leida võiks mõrsja!

21.

Kas siis maa tühi on neitseid, või on ta tühjaks jäänd mullast? -

Et kõik noored vaid päitseid punuvad hõbedast, kullast!

Kes küll Kunglat on kaitsmas - ja ei igatse Hellast?!

22.

Kosta mul vastust, oh rahvas, kas sa veel Eestlane oled!

Miks sinu suu nõnda jahvab; mis tuli ahjudes põleb?

Aga su näpumees krahmab - su süda hoiab ta poole!