Nutulaul

Kes võiks sinul nime öelda,

arvata su meelevalda;

rohket hüvategu mõelda;

laidukoori kiiduks sõelda?

Arvutud on mure kaldad,

igatsuse jõed lõputud;

silmakirjas targad õpitud -

rahu südamesse lasta nad ei malda,

hing neil ilub hõbet, kulda;

karman; linas; siid ja rüü tepitud -

ununenud Sinu Sõna lepitus!

Kas võiks sinu riiki leida,

tões-õiguses ta kivid laduda;

arveraamatuis mitte kaduda;

ohverdamata müüris süüta neida?

Vaata, me oleme kadunud, mu Jumal,

kadunud kui tinavile soo mülgastes.

Tontlikud kujud kulli mängivate virvatulede kumal;

see, kes ligimesel kaasa tunneb – saab sõimatud: „Rumal!”

Kas Tallinn või Tartu või Tapa kolgastes,

Killingi-Nõmme ehk Kajakaranna:

vend vennale käe asemel virutab kanna;

koirohtu viinale järkab alp julgustus:

„Loeb vaid kuju ning poos ja silmade pilgutus!”

Nagu Iisrael otsimas Hingamispäeval Mannat

ja kirudes südames: „Miks Jumal, kurat, seda küll ei anna!?”

Mis on tõde, mu Jumal, mis on tõde?

Kristlased hüljanud Mäejutluse rajad;

au, väärikus põrmus – muudetud ajad;

kohtumõistjate silmis surnud see säde!

Sinu rüütlid ja paladinid, sinu kangelased -

kõik oled sa taevasse võtnud Eenoki kombel.

Nagu lahkus Eelija – jättes leinama Sarepta lesed;

kes väärilistena ei pääsenud, nagu kased,

mis tulekahi üles tõstab kergel tõmbel!

Nälg piiras neid; Meeleheide valvas väravas -

keegi keetis last; teine isa könti järamas!

Eks ole meiegi maailmaväärtuste pingel

eksinud kuningaks tõstma langenud ingel.

Rusikas õhku ja raev hinges käramas -

kui kirbe rõõm, et mõis põrgulõõmas säramas...

Aga sina elad, Jeesus, Sina ju tead:

kandsid me patud sa ristil ja tõusid üles,

nagu kanaema tahtsid varjata tibusid tiiva all süles -

Sina mõistad teha vahet, tunda halba ja head.

Nüüd on see tarkade silme eest peidus;

arusaajate juures pitseriga suletud -

kas meie seas sinu tulles usku ka leidub

või nagu isa ja poeg himustab sama neidu..?

Palged on ikka rõõsad ja juuksed silutud,

nagu poleks juhtunud midagi erilist.

Moeasjaks kulunud isegi su rist!

Nagu kaupmehe saak, mis avades kilutud;

palju leiba ja tsirkust, piisavalt kirutud -

häbi pole kellelgi, raha seks vähe vist:

üliinimlikus poosis vaja värvata metsalist!

Kas tõesti sai läbi see lugu – kaks tuhat aastas -

rauges Su ramm kirjutaja neimavas sules;

loobus Su meel rahvaste hulluse tules -

et nüüd enam ei sünni karjatada santlaagri saasta?

Eks ole sa laste suudelt valmistand endale Au;

kohtlaste südameist haaranud väärika vibu.

Rinnalt võõrutatu kannab su relvi, veel helab laul;

mõnestki vastalisest Saulist saab Paul.

Ka siis kui tuleb kannaga surmata tigu,

kes rästiku kombel mürgitab eksinud hingi;

kohtlaseid petab ja põrgule orjadeks kingib.

Otsides kingaga kaupa ja pagana silmades vigu:

palk käes, teine silmas ja leelotab kägu;

puhu on sakste kambris, siis jälle parsi peal hängib -

ons sõber või vaenlane; kahetist mängu ta mängib.

Ka naiste sekka on Taavet visanud oma võtmed.

Eks ole see Sinu otsustatud ja Pühas Vaimus

kinnitust leidnud, kui ei leitud venda ei kaimu,

kes piitsa võiks kanda ja talitseks hobuste rakmed.

Põrmu on langenud meeste käsivars, sarved ka murtud -

nagu hambutud tiigrid puuris rahvale vaht'miseks;

eks seepärast põlatud Konrad ja otsitaks Kertut...

Siiski, kui turakat mängides keelatud käia on ärtut.

Mis saab olla rahvaste tulevik Jumala tahtmiseks? -

Käigu nad omi radu – miks õuesid tallata;

kirikut asjata vaevata, vett maha kallata

Taaveti kombel, kui oleks neil saatus jäänd lahtiseks,

pühasid näidelda: eks saaki nad jahi seks,

et lõbupoistele seadust pistises halvata:

„Pistis justa semper storgere!” salvata.

Kuidas küll nõiuvad hästi – Taevas ja maa tule vaata!

Kas leidumas Egiptuses sellist või Tüüroses vahest

ehk peaksin otsima teispool Styxose lahest?

Ei Siidongi, Vilistimaa – ei isegi Saatan!

Aja vaiku täis meie juhtide kõrvad, sest nad vaatavad metsa;

kuulavad huntide ulgeid ja võõraste pappide sajatusi.

Ärata üles Tatar, las Kasakas annab neil vitsa:

võõrale süda on avar, kuid kodutul kitsas -

Nõnda ma hindan teid, kõrkide memmemusi -

Kolm kraadi koolist ja kaks last kadusid ära;

valitsus ei märganud, ajakirjanik ei tõstnud kära;

kui mehel kõik majaga tulekukk sasis:

„Riigilõiv siia!” vaid partorg tal kasis!

Kas oli see asotsiaal mustlane; röövitud mära;

et tema väravas nimetult seisab kui viimane pära?

Kuid neeger on ausse tõstetud: tulgu ta sisse

elama Potjomkini juures kui lapsed nälgivad linnas;

Kadaka ordenid, Paju kannused alati hinnas.

Hobusel antud on rohtu ja lehmale näidata tisse!