Kes
võiks sinul nime öelda,
arvata
su meelevalda;
rohket
hüvategu mõelda;
laidukoori
kiiduks sõelda?
Arvutud
on mure kaldad,
igatsuse
jõed lõputud;
silmakirjas
targad õpitud -
rahu
südamesse lasta nad ei malda,
hing
neil ilub hõbet, kulda;
karman;
linas; siid ja rüü tepitud -
ununenud
Sinu Sõna lepitus!
Kas
võiks sinu riiki leida,
tões-õiguses
ta kivid laduda;
arveraamatuis
mitte kaduda;
ohverdamata
müüris süüta neida?
Vaata,
me oleme kadunud, mu Jumal,
kadunud
kui tinavile soo mülgastes.
Tontlikud
kujud kulli mängivate virvatulede kumal;
see,
kes ligimesel kaasa tunneb – saab sõimatud: „Rumal!”
Kas
Tallinn või Tartu või Tapa kolgastes,
Killingi-Nõmme
ehk Kajakaranna:
vend
vennale käe asemel virutab kanna;
koirohtu
viinale järkab alp julgustus:
„Loeb
vaid kuju ning poos ja silmade pilgutus!”
Nagu
Iisrael otsimas Hingamispäeval Mannat
ja
kirudes südames: „Miks Jumal, kurat, seda küll ei anna!?”
Mis
on tõde, mu Jumal, mis on tõde?
Kristlased
hüljanud Mäejutluse rajad;
au,
väärikus põrmus – muudetud ajad;
kohtumõistjate
silmis surnud see säde!
Sinu
rüütlid ja paladinid, sinu kangelased -
kõik
oled sa taevasse võtnud Eenoki kombel.
Nagu
lahkus Eelija – jättes leinama Sarepta lesed;
kes
väärilistena ei pääsenud, nagu kased,
mis
tulekahi üles tõstab kergel tõmbel!
Nälg
piiras neid; Meeleheide valvas väravas -
keegi
keetis last; teine isa könti järamas!
Eks
ole meiegi maailmaväärtuste pingel
eksinud
kuningaks tõstma langenud ingel.
Rusikas
õhku ja raev hinges käramas -
kui
kirbe rõõm, et mõis põrgulõõmas säramas...
Aga
sina elad, Jeesus, Sina ju tead:
kandsid
me patud sa ristil ja tõusid üles,
nagu
kanaema tahtsid varjata tibusid tiiva all süles -
Sina
mõistad teha vahet, tunda halba ja head.
Nüüd
on see tarkade silme eest peidus;
arusaajate
juures pitseriga suletud -
kas
meie seas sinu tulles usku ka leidub
või
nagu isa ja poeg himustab sama neidu..?
Palged
on ikka rõõsad ja juuksed silutud,
nagu
poleks juhtunud midagi erilist.
Moeasjaks
kulunud isegi su rist!
Nagu
kaupmehe saak, mis avades kilutud;
palju
leiba ja tsirkust, piisavalt kirutud -
häbi
pole kellelgi, raha seks vähe vist:
üliinimlikus
poosis vaja värvata metsalist!
Kas
tõesti sai läbi see lugu – kaks tuhat aastas -
rauges
Su ramm kirjutaja neimavas sules;
loobus
Su meel rahvaste hulluse tules -
et
nüüd enam ei sünni karjatada santlaagri saasta?
Eks
ole sa laste suudelt valmistand endale Au;
kohtlaste
südameist haaranud väärika vibu.
Rinnalt
võõrutatu kannab su relvi, veel helab laul;
mõnestki
vastalisest Saulist saab Paul.
Ka
siis kui tuleb kannaga surmata tigu,
kes
rästiku kombel mürgitab eksinud hingi;
kohtlaseid
petab ja põrgule orjadeks kingib.
Otsides
kingaga kaupa ja pagana silmades vigu:
palk
käes, teine silmas ja leelotab kägu;
puhu
on sakste kambris, siis jälle parsi peal hängib -
ons
sõber või vaenlane; kahetist mängu ta mängib.
Ka
naiste sekka on Taavet visanud oma võtmed.
Eks
ole see Sinu otsustatud ja Pühas Vaimus
kinnitust
leidnud, kui ei leitud venda ei kaimu,
kes
piitsa võiks kanda ja talitseks hobuste rakmed.
Põrmu
on langenud meeste käsivars, sarved ka murtud -
nagu
hambutud tiigrid puuris rahvale vaht'miseks;
eks
seepärast põlatud Konrad ja otsitaks Kertut...
Siiski,
kui turakat mängides keelatud käia on ärtut.
Mis
saab olla rahvaste tulevik Jumala tahtmiseks? -
Käigu
nad omi radu – miks õuesid tallata;
kirikut
asjata vaevata, vett maha kallata
Taaveti
kombel, kui oleks neil saatus jäänd lahtiseks,
pühasid
näidelda: eks saaki nad jahi seks,
et
lõbupoistele seadust pistises halvata:
„Pistis
justa semper storgere!” salvata.
Kuidas
küll nõiuvad hästi – Taevas ja maa tule vaata!
Kas
leidumas Egiptuses sellist või Tüüroses vahest
ehk
peaksin otsima teispool Styxose lahest?
Ei
Siidongi, Vilistimaa – ei isegi Saatan!
Aja
vaiku täis meie juhtide kõrvad, sest nad vaatavad metsa;
kuulavad
huntide ulgeid ja võõraste pappide sajatusi.
Ärata
üles Tatar, las Kasakas annab neil vitsa:
võõrale
süda on avar, kuid kodutul kitsas -
Nõnda
ma hindan teid, kõrkide memmemusi -
Kolm
kraadi koolist ja kaks last kadusid ära;
valitsus
ei märganud, ajakirjanik ei tõstnud kära;
kui
mehel kõik majaga tulekukk sasis:
„Riigilõiv
siia!” vaid partorg tal kasis!
Kas
oli see asotsiaal mustlane; röövitud mära;
et
tema väravas nimetult seisab kui viimane pära?
Kuid
neeger on ausse tõstetud: tulgu ta sisse
elama
Potjomkini juures kui lapsed nälgivad linnas;
Kadaka
ordenid, Paju kannused alati hinnas.
Hobusel
antud on rohtu ja lehmale näidata tisse!
No comments:
Post a Comment