Kahekõne

1. Mis on Luulel asja surelike vallas;
inimlaste südameis ja saunikute rajal,
siis kui kaupmees varakambris kulda endal kallab,
kehvik imeb õlletoopi - rohkem pole vaja!

2. Siiski kuidas vaikiks süda; hing ei kohaks Taeva.
Luule najal jalutugi kõnnib, pime märkab
silmapiiril terendamas õnne valget laeva -
vahest suurem võitlustahe meilgi rinnus ärkab...

3. Milleks ehti' kibuvitsu ilusaimas kõnes?
Kõik on ikka mullast võetud nagu üürilised.
Edu ikka tutvustes - ilma teevad mõned,
teistele vaid leivaraasud; laua küürimised!

4. Ära sega mürki nõdral, mis ei ise nooli:
Luuletaja üksik tõiv on parandada haavu;
manitseda kuulekusel, saata lapsi kooli,
et ei vaenukinnas äiga; tema saabas saabu!

5. Luule ikka loodud lauluks Kuningate kotta,
Ilusate Inimeste kauni kombe taigus,
siis ei mõte häbene; voorus jäta hätta,
kui tast eraldatud need, kel osaks lein ja haigus!

6. Nõnda pole kuningaid ja rüütleid üldse vaja,
kelle sõrm on paksem puusast - kadugu nad tükis!
Luule paljaks riisuda võib albi võrgutaja;
et ei kärbes pääseks roema koort, mis piimapütis.

7. Milleks nõnda pärleid heita sigadele noosiks;
koertel värsse õpetada - tasu mitte lootes?
Kes see jõuab igavesti luuletaja poosis
kõrgeid kunste valmistada nagu leiba tootes!

8. Kas ehk Ise madal kaetus sinul hinges püsi;
Kadesilm sind kohutab ja Pahausk sind ruunab?
Milleks peab küll Luuletaja seda endalt küsi',
kas ehk teda tulevikus keegi üldse kuulab...

9. Tähtis on vaid Ilus Nimi; kaunis medal kaelas;
ordenid, mis pintsakul ja Tammepärjad haljad.
Muretseda kehva eest - need vaid kirstunaelad -
söövad sinu hinge tühjaks, peagi juustest paljaks!

10.Kadugu su nüritarkus pordikute hauda!
Luuletaja nähtamatu - tänamatu vahel.
Tema rõõm on adra eele ühist iket kanda;
Endal magusrooga keelda nagu orjaahel.

11. Vaata omet', oh sa komet, mida õppind olen:
Kirja ennast raamatuisse, hõika kantslist maha!
Ise pole ka sa enam lapsukesest noorem,
kas ehk vanurina kerjakepil seista tahad?

12. Vaata Ise, Tinavise, sulpsti merepõhja!
Küllap leidub kirjutaja selle sõna tarvis.
Luule laulab ennast õndsaks - ei ta otsi tühja
kindlustatud linnamüüre ega rüütli turvist!

13. Ära aja mind sa raevu, kui sul pakun hüve:
Luuletaja - see on kõrbe võigas silmapete.
Et saaks kanda kõrgeid oksi, kasvata vaid tüve;
vaenlased kõik tõurasta ja laibad viska vette...

14. Mine kuse oma kaevu, põlga oma põldu;
kuidas tüvi kasvatab end, kui tal puudu juured?
Sinu omad pole mullas, vaid on kullat' tõldu
valmistanud oma luudest, et saaks taamal Suureks!

15. Tule Jumal Taevast Appi, Mõistus Tule Koju!
Kui sa mullas kaua songid - põrgu hoopis leiad.
Miks sa oled walgekaaren, eksind linnupoju?
Tantsi parem taevastele, lenda pigem seia!

16. Tagane, oh tagane sa, põrguingel loobu!
Sina hoopis sõime ette kummardama loodud!
Varsti sinu sarv ka murdub, õnnepäike looju
viimsel päeval silmad suleb, nagu puusse poodu!

17. Kõik on nõnda suhteline, asi pole kindel;
mis on Tõde-vale eile, homme unustatud:
Vaata ette, vahest löövad tagakiusus sind veel;
kaikad juba õlarivis, ammud vinnastatud!

18. Ja kui toobki Luule siirus õnnetuse majja:
Kuidas külv'sin - nõnda lõikan! - Kes veel sina oled?
Minul oma Tõde teada, sind ei üldse maia:
Vaata ette, Pisuhänd, kui minu karja tuled...

19. Võta siiski silmamoone rahvasumma petteks;
vääna iidseid pärimusi akrobaadi kombel.
Siis ei keegi hülga sinu Luulet prügijättes;
surreski siis varutud on peenim hauakamber...

20. Luule pole kumis'vask, ta pole klouni pasun;
tema kohus hunti laita, kes mu varssa piidleb.
Kõrki tema alandab, vaeslapse kasuks tasub,
mis valeraha tema kaela turul õelalt riidleb!

21. Kui sa laidad isandaid - saad halva nime külge:
"Suured pätid - need on tõllas; väike hoopis võllas!"
Kata oma habe kinni, karda rahva sülge:
"Ära kuule; näe ja lausu!" - See on Tõde kullas!

22. Isand pole endale kui kurgipõllu-hirmut',
muidu kaarnad temale pesa teevad pähe...
Nõnda on ka Luulegi väetimale ilmut' -
rikas läheb tölbilt mööda, korda tal ei lähe.

23. Rikas kogub palju lokku, paneb vaateks välja -
saab siis näha vaenegi, mis muuseoni priius.
Luuletaja unustatud; rentslis kerjab; näljas -
Nõnda lõpeb tema elu, annab luule siirus.

24. Vana nali; läilad laulud; ammu kuuldud uudis:
Milleks Luuletajal Kasu, kui on Elusõnad
rohkem väärt kui urin koerakuudis - - ?
Olgugi nad kanda rasked, hammustada kõvad...

25. Kiida üles rahvahulkki, kõrvahimud kõrvid;
mis sel elul väärtust öelda, kui nii tühjalt kannad,
nagu kotis virtsalehka - teistel tiibu kärbid?
Parim maitse ühes meeles süüa prantslas-konna!

26. Ei ma vermi valeraha, ei ma riku Seeklit!
Kaks kümmend geera küllalt on - ei rohkem ega vähem.
Eesti pole Liibanon - ei kasva ühtki Seedrit
siin kuusemetsas vägevaks - ja ilm ka kõrvest jahem!

27. Paistad küll kui mõistlik poisik', sobiv jooksma karja.
Maailmas on asjad teised, kui on pildiraamis -
ei seal sünni paastuda ja õrritada kurja.
Kalugi nüüd laevad püüdmas ajujahi traalis...

28. Luule pole massidele ega saagikale;
kelle karikas on täidet' - ei see küsi juurde
ega lähe aasta ajad ühes maasikale -
see, kes palju muretseb, toob turult ohtralt kurde!

29. Ajaratas pöörleb ringi - pööbel ikka rumal;
isandadki kohtlased, kuid kasuta see ära!
Mis seal vahet otsida: Kas Humal või on Jumal
südamesse uuren'dud - sest ära tõsta kära!

30. Ei, see pole minu Luule, mida nõnda hõiskad:
Kaval-Antsu kombel vanapagan teha orjaks.
Nõnda ise tapatandril oda otsa paiskud;
kes küll sinu trambit laipa sealt nii üles korjaks?

31. Õudne lõpp on etem veel kui Luule Lõput' Loode! -
Sellest sünniks ilus pala teatrilaude peale
või ehk nimetada koole, asutada poode!
Kui ei suuda olla Suureks - anna hooraks heale.

32. Ei ma võta Heaga hoorda ega rüüga kurja -
küllalt juba veskikive risti teedel kantud!
Sellest piisab täiesti, mis ajab kalgi nurja,
kõik valit' sõnad, ahtakesed, mis Jumal piiblis andnud!

33. Nüüd sa ajasid mind marru - kas tead, kes Mina Olen?
Keegi ei või kuulsaks saada, kes pole austand kuju:
Nüüd vali Ise endale - Kas Basilisk või Golem
või hoopis Minotaur; Kimäär - kuis aga sinul tuju!

34. Haigutan vaid selle peale - Sina pole Jahve
ega Püha Vaim ehk Jeesus - hoopis madal vagel!
Targuta ja kavalda, sa malelaua kahvel,
isegi kui ehid oma koja nagu mäger--

35. Sinu nõu ei lähe täide, vilets heinakubu;
arvad ehk, et annab rahu soode mülgas aste?
Kui ei vaata jala ette, upub sinu pugu;
pitsitavad käokingad; salvab mürgi astel!

36. Ei ma karda Tondijutte - ainult Jeesuslast ma;
hüva nõu kõik Tema juures - seal on minu tasu!
Kuidas luuletada Temal suureks põlluvaod ka;
kuidas tuua meeleheitjal taevariigist kasu...

37. Mina näitan sulle uhket rüüd - see ehtne Batist!
Iga kell lööb kotiriide kassisammul üle. -
Seda pole näinud ükski neimahullus baptist,
kui ilusalt võib kõlada ka vale, kui on Ülev...

38. Kõtt sa mine! Kõtt sa mine! - Kes sind laskis tuppa?
Kassisammul plaga metsa, võta valed kaasa!
Küllalt on mul pidurüüsid vilisti seljast juba
tasuks mõistukõnelejal - pole sinu kaasa!

39. Vahest siiski mõtled ümber, ehid endal torni.
Paabelis on ruumi küllalt - ei siis haju ära
sinu luule võidusära argipäeva morni. -
Vahest leidub sullegi siis neli kümmend mära...

40. Luule loitel seletab mu silm ja jalg ka astub;
Sõna toitel suudan palju - vee peal kõnnin puhu.
Kui kindel üksi Jumalas, kes tuleb mulle vastu,
saab maitsta rõõmu sulane ja mitte pime juhus.