Palve

Mu Jumal! Suur on sinu nimi üle taeva ja maa! Ära saada mulle ingleid, et need mind kannaksid ja ei laseks kanda kivide vahele ära väänata, vaid valmista mind ingliks ligimesele, et kanda oma risti, nagu sina kandsid minu oma! Sest sinu rist on minu rist – et see on valmistatud minu pattudest ja eksimustest ja sina surid ning tõusid ülesse – selles võidus olen ka mina võitnud ja võin minna edasi ustavana! Ära saada mulle ilu; rikkust ja tarkusi, et mina võiksin ilutseda oma suurusest, vaid pigemini valmista mind väetiseks mullale, et mina võiksin seda rikastada ja muuta viljasaagi sinu põllul rohkeks ja ilusaks. - Tuleta mulle meelde, kui paljud surid sinu nimel, ilma et nende nimed saaks kantud pühasse raamatusse või kuningate ürikuisse; võitlesid õiget võitlust, olles laimu ja sülje all, ilma jäetud koguduse abist; tulid haiguste ning piskude võimaluste juurest, kuid siiski hoidsid oma usu endale ja jäid kindlaks. Kui neil oleksid olnud sellised võimalused, kui minul, siis oleksid nad ammu kogu maailma sinu jalge ette pannud jalajäriks. - Ei ole kuld ega marmor ega viiruk sünnitanud sulle ühtki poega ega tütart, küll aga ader ja vikat ning koot – ja need on saatnud kulla ja marmori ning viiruki järele endi üle valitsema, kui nende töö vilju on palju saanud. 

 

Mu Jumal! Sina oled öelnud: „Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa!” - Seepärast anna mulle tasane süda, mis ei tormitse uhketes mõtetes, ja viska sealt minema kõik suureline Vaim, mis ütleb „Mina, ja ei keegi muu!” sest eks olnud ka see sinu sõna: „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik!” Kuidas võib mees siseneda kuningalinna, kui ta ühes käes hoiab kotitäit Au ja teises käes vankritäie Väärikust ja pealegi oma jalgeall kaamelitäie Uhkust – kuidas see mahub sisse jalgväravast, et pääseda taevariiki? Seetõttu ärgu olgu mul midagi peale Sinu, mu Jumal! Sest mul on nälg ja janu sinu sõnade ja tarkuse järele, see on minu õigus – palun ole mulle patusele armuline. Sest sina oled öelnud: „Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õiguse järele, sest nemad rahuldatakse!” 

 

Õpeta mind, kuidas olla armuline – nii enda kui ligimese vastu, sest kui sa kandle keele liiga pingsalt kinnitab, siis ta katkeb sõrme raskuse all, kuid kui sa tema liiga kergelt kinnitad, siis ei saa temalt ilusat häält. Ärgu minu õigus olgu silmakirjalik, mis on kas liiga vali või liiga leebe, et meeldida inimeste kõrvadele, et nende neerud ei hakkaks mind vihkama, kui mu sõnad on nende kõhus saanud koirohuks! Eks olnud see sinu sõna: „Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu!” Puhasta mu süda Elava Tulega Jumal! Ära hoia end tagasi vaid murra edasi, sest ka tilk tõrva meepotis muudab mee maitse kibedaks – seetõttu muuda minu punane lõim valgeks, nagu oleks see leelisega valgendatud, ainult Sina võid niimoodi puhastada ja uuendada südant, et see oleks nagu uus karikas, mis just väljus meistri käte vahelt isanda lauale. Tee mind tühjaks kõigest lootusest ja pahast usust ning kippumisest, mis minu karikat täidavad, sest kuidas ma võin vastu võtta sinu segatud veini, kui mu karikas on juba täis – ei vala ju keegi segatud veini kalja peale, sest muidu mõlema maitse läheb raisku ja pealegi saab karikas üle voolama ja rikub ära ilusad vaibad ja põranda kuninga palge ees. Mina kes ma pole ühtegi kuningriiki rajanud, ega koda sellesse, ega aita selle rajale või müüri selle ümber ja pealegi, kes ma pole ühtegi vaipa kuninga jalge alla põiminud, kui ma oma väes nii tühine olen, kuidas ma võiksin seda julgeda, et ma tulen Jumala ette täidetud karikaga, nagu ei oleks Sinul mulle häid ande jagada. Keegi ei lähe ju restorani ja võtab oma sööki kaasa, või hotelli ja võtab oma linu ning patju kaasa – kui siis need, kes on surelikud, väärivad sellist au, et nende juurde ei või niimoodi tulla, kui palju enam Sina, mu Jumal, oled väärt sellist au!

Sina oled öelnud: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat!” Seepärast tee mu hingepeegel tühjaks ja valmista mu ligimene mulle peegliks, et ma võiksin sealt näha sinu palet ja võiksin teda teenida, nagu ma sind saan taevariigis teenima! Et ma ei otsiks maailmast võrdkuju, mida järgida ja millega inimesi maadligi rõhuda, nagu hirmuvalitsejad teevad, rajades maale puuslikke, mida kummardada. Ärgu minu hinges olgu sellist puuslikku ja ärgu ma inimesi sellisega taga ajagu. Sest sina ei ole mind kutsunud isandaks, et ma su rahva üle valitseksin, nagu oleks see minu omand, vaid kui oma sulaseks karjaseks, kes sinu oma üle valvaks, kui kõige pisem sinu kojas. Ei ole ju mina ühtegi talle sünnitanud ega ühegi ute pead oina poole pööranud – sest mullast olen ma võetud ja sina puhusid mu peale ja ma sain elavaks hingeks, ja mulda pöördun ma jälle tagasi, ning mu ase ei tunne mind enam ja teenib ligimest, kes on pärast mind. 

 

Jah, tõesti! Kui õnnis on see mees, kel on rahu südames, kes ei näe oma ligimese käsivarres oma vaenlast! Eks öelnud ka sinagi: „Õndsad on rahu nõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks!” Ärgu olgu mu isaks Riid ega emaks Ülekohus, vaid olgu ma pigemini sinu lapseks, mu Jumal ja istugu ma pigemini sinu jalgade ees ja sinu väravas ja mitte nende juures, kes on maailmas. Kas on Riid ja Ülekohus toonud sulle poegi ja tütreid ja teinud sind lasterikkaks ja ehtinud sinu koda pisukeste kiitusega? - Ei vaid nad on põrgu täis rahvastanud ja see voolab üle oma rikkusest. Küll on aga sinul küllalt kohtlasest meelest ja tasasest tarmust, kes võltsis albis targutamises ja toorutsemises pole midagi öelnud. Sest mis kasu on sellest, kui Tark võib sõnadega hüpata üle kõrge müüri; ujuda üle ilmamere ja pealegi kõndida idast läände, ilma et ta ei väsiks, kuid komistab siiski küüraka küüru otsa ja pidalitõbise villi otsa, et lasta neid sisse sinu hingamisse? Eks nemad pääse enne taevariiki, kui Tark, kes niimoodi teeb, kummatigi kui sina keelasid endale roojast ohverdamast, sest sina ei vaata karika kuju vaid selle sisu. Seetõttu ärgu olgu ka mina välispidi ilus, kuid seespidi nagu suletud haud, täis surma ja kõdu, vaid olgu ma seespoolt nagu Eedeni aed ja väljaspoolt nagu põrguväravad, et õelad ei leiaks mind üles! Sina ei tulnud ju maale ilutsemiseks ning edevaks rõõmuks, vaid tuld viskama oma koja keskel, et see rutemini põleks, sest aeg on käes, juba tagumine aeg, et sinu tuli põleks ja sinu kohtumõistmine algaks sinu koguduseks. Veel pisut mõtisklemist ja käed ristis ning põsakil arutlemist ja kõik sinu arm ning head teod saavad auruks ning jooksevad taeva poole ja neid ei ole enam. Siis tuleb meile vaimuvaesus kallale nagu riivatu mees ja võtab meid vangi ja müüb meid orjaturul madalaimaks orjaks ning me tasume pimedaina veskikivi juures, nagu Simson, kõik mis meil on süüd! Aga ärgu olgu mitte nõnda, vaid olgu sinu arm ja teenistus ja ei midagi rohkemat kui „jah” või „ei”. Kui minus on siiski „Ei-jah” või „Jah-ei” siis see kadugu! Miks ma peaksin minema kahe käe ja jala ning puhta tervisega põrgusse, et minus on selline kõver kavalus, et minu sõnust ei saa kinni haarata, nagu uppuja puuoksast kaldal? Pigem kulugu mu hea tervis ja ilu täiesti nagu neitsi kirju kuub, kui mulle vaid saaks osa see au, astuda sinu pühade hulka! Ei ole au kirju kuue all – sest Joosep müüdi egiptusesse orjakotta ning tema ilu saadeti verisena ja lõhki kistuna isa jalgade ette, ning Taamar pidi langema oma venna kätte äranaerdavaks ja saatma häbi oma koja peale kirju kuue ning rohke ilu pärast, mis temal olid. Ärgu minuga nii olgu, et kuri silm ja kuri mõte mind ei päriks! 

 

Soola mind ometi oma Püha Vaimuga, et ma ei läheks roisku ja ei kaotaks oma maitset ja värvi. Palju liha on põgenenud koopaisse või mulla alla, et vaid saaks raisatud pahades himudes, karudele ja hüäänidele roaks ning huntidele ja rebastele murdmiseks. Ärgu olgu minuga niimoodi, vaid iga sõna, mis ma soselen, oleks kui vali mürin taevalael ja iga lause mis ma räägin kuuldav kui loodusõnnetus üle terve maa, et ma teaksin oma kohta ja ülesannet ja ei eksitaks end ütlema: „Ma ei tee ju midagi, need on kõigest sõnad ja ma räägin kõigest naljandeid!” Kui palju sõdu on sündinud ja kuningriike hukkunud, kurja sõna ja halva nalja pärast, tuleta mulle meelde, mu Jumal! Eks olnud need kuninga sõnad Iisraelis, kui tema ütles sulaste palve peale: „Leevenda meie pärisorjust, milled sinu isa, kuningas Saalomon, meie peale pani, et ehitada Jumalale koda ja et ehitada endale ilus koda!” Eks siis kuningas, Saalomoni poeg, ütles oma noorte nõuandjate käe läbi, kes ei käinud Taavetiga ümber hulkumas, kui see põgenes oma poja Absalomi eest ja keda Jefta poleks kõrbesse kaasa võtnud, et nende kaebehääl tema palet süngeks ei muudaks, siis see kuningas ütles nõnda: „Minu sõrm on paksem kui Saalomoni puus – kui teie orjasite Saalomoni puuiketega, siis mina teen neile raudikked asemele, et teha oma au suuremaks, kui oli minu isa, kuningas Saalomoni au!” ehkki sina olid temale ilmutanud ja ennustanud, et keegi ei saa istuma kuningate hulgas ja olema suurem ja toredam kui Saalomon, ometi tema poeg teotas Sind niimoodi mõeldes oma südames: „Mina tahan olla suurem ja toredam kui Saalomon ja ma saavutan selle raudiketega, sest rahvas teenis teda puuiketega!” 

 

Oh heida armu, mu Jumal! Sest kogu maa on täis Saalomoni poegi ja tütreid, kuid ei ühtegi Taaveti poega ega tütart ei leidu nende hulgas, kes oleksid nagu Prohvet Naatan, Taaveti vend, kes läks kuninga juurde ja sõitles teda mõistukõnes, kui kuningas oli maganud ligimese naisega ja surmanud ligimese vaenlase mõõgaga. Siis see ustav ei värisenud kuninga ees, kes oli rahva poolt austatud ja hinnatud ja kes oli vägev sõjas ja kandle juures. Tema ei mõelnud oma südames: „Vaata, see on minu vend ja mu kuningas, kuidas küll minu sõna vanutab tema palged ära!” Vaid tema kartis kuningat oma Jumalat, kes on Jahve Sebaot, ja kelle nimel Taavet oli kuningaks Iisraelis. Tema nimel läks prohvet Naatan oma venna ja oma kuninga Taaveti ette ja julges teda sõidelda Jumala juures, ja see õigus anti temale ning ta jäi elama! Olgu mina nagu see õige ja mitte nagu lipitsejad prohvetijüngrid, kelle suud saavad täis liha ja kõhud täis magusat veini ja kes päeval ja ööl põlevad ligimese naise ja tütre ning pealegi veel eesli ja orja ja koja järele, et neid endale soetada enda mõtete ja ulmadega, mida Jahve Jumal pole nende südamesse asetanud. Vaid nad on võõras tuli Jumala palge ees! Nende nõupidamisele ärgu minu jalg astugu ja nende ümberlõikamisnugade juurde minu käsivars ärgu tulgu. Sest nad mõtlevad kavalate sõnadega valada verd ja lõigata ümber palju paganaid, ehkki nad ei kavatse neid jätta elama, vaid vaatavad nende suure karja ning varanduse peale, mida mõtlevad omale võtta! Ärgu nendega ühtigu mu hing, vaid olgu ma ühes oma Jumala ja tema rahvaga, nagu nool on ühes teiste nooltega vägilase tupes. 

 

Ära saada mulle verd; tuld ja suitsusambaid, sest maa on täis sõdu ja ülekohut ning kavalaid mehi, kes orjaahelaid müütavad ja loodavad segastest aegadest kasu lõigata – ära siis veel sina taevast meie kohal sõdi, ning õigete niudeid nõdraks tee, nõnda et maa on meie all nagu sürti liiv ja nagu soo metsas, mis ei või meest kanda! Vaata, mees ei kõnni enam mehega ühte teed, vaid kannab nuga pahemas käes, et sellega teda veristada metsatukas ja pimedas padrikus, et tema on Kainist Aadama pojast ja mitte Aabelist, keda su hing armastas! Sellepärast kisendab õigete veri maa pealt taeva poole, et on palju veristajaid, kes ei soovi olla oma venna hingehoidjaks. Naine ei kõnni enam naisega koos allika juurde, et seal pesu pesta või kaevule et sealt karjade jootmiseks vett võtta. Meil on lõbuke hommikuks ja lõbuke õhtuks; masinad pesevad meie pesu ja ammutavad meie vett ja annavad meile kätte parajal ajal ning näitavad meile puuslikke taevast ja puuslikke maapealt ja puuslikke maa alt ning veest ja kogunisti surmavallast ja kohtadest, mida sina ei teagi, et sa neid kunagi oleksid loonud! Oh ole meile patustele armuline, ole minu hinge vastu armuline! Siis ma tasun sulle kõik, sest ma kannan sinu nime ja olen kristlane! Viibigu sinu päev veel natuke, vahest ma päästan poegi ja tütreid, ning sina ei pea mu rahva keelt oma palge eest ära kustutama, nagu sündis Liivlastega nende uhkuses! Palju oli neid siin maal ja vägev oli nende tarkus ning ramm, et nad võisid isegi piiblit tõlkida omasse keelde, kuid ilma sinuta, sest tuli Põhja Sõda ning suur katk, ja siis ei olnud enam neid, kes võinud tõlkida piiblit Liivi keelde või seda lugeda või selle juures targalt ilutseda, et sind ei olnud nende nõupidamisele kutsutud, kus nad ütlesid endile: „Lähme ja tõlgime Piibli Liivi keelde ja teeme endile nime suurte rahvaste keskel!” Siis sina naersid neid ja nad jäid ilma oma palgast, ehkki nad püüdlesid ilusat asja. Mõtle mu rahva peale, et see on põrm, eks tema ole nagu iisrael, nagu sa tema leidsid oma venna eest põgenemas, kelle esamsünniõiguse ta oli varastanud ja kuidas ta varastas oma tarkusega enda onu lambakarjad koorides pajuvitsu jooginõude juurde, kui ilusad loomad tulid jooma, mida ta ei teinud pahade loomade juures, kellel ta ei lasnud paarituda jooginõude juures. Eks nõnda tegi ta endale suure varanduse, põgenedes oma venna eest, kes oli temast vanem, ja kelle esmasünniõiguse ta varastas. Ja sina nimetasid tema ümber Iisraeliks, kui Jaakob tunnistas oma pattu ja oli sulle ustav. Siis sai petisest Jumala väehulk – eks ole eestlane nagu juut, kes Kalevite vägeval käsivarrel võiks sulle teha suuri tegusid, kuid ta valvab hoopis põrgu väravaid! Tema tarkus on müüdud sakste kätte ühe lennuki sõidu eest, nagu kaupmehed sõidutavad mustlasi palga eest taksodes ringi, et nemad ei mõista paremini reisida ja see on kogu nende maailm. Eks me oleme sinu ees nõnda nõdrad ja arutud. Olgu sul hale meel meist ja mõtle meie peale, kui sa me saunikust mööda lähed, astu siis sisse ja ole armuline, sest me oleme ju orja sarnased ja mitte nagu isandad, miks muidu põgenevad kõik arukad mehed ja naised meie juurest ja ei taha oma tarkust tuua rahvale kasuks, eks sellepärast et meil on üheksa saba aga ei ühtegi pead, nagu oleks meisse rebasevaim sisse läinud ja mitte sinu vaim! Oh ole meile patustele armuline, siis me tasume sulle kõik! Sina ju tead, nagu sa teadsid Peetrust oma ustavat jüngrit, kes su maha salgas, kuid siiski tagasi pöördus, sina ju tead, et sa oled meile armas! 

 

Kogudus ei vaja mitte prohveti vaimu, et panna kirveid vette ujuma või Anne kanali vett veiniks muutuma, vaid lapse sõnakuulelikku süda ja meelt, mis hüüab: „Abba, isa, hoia mind!” ja sirutab oma käed välja! Kui palju on sinu sulaseid prohveteid, kes polegi sinu prohvetid, kes oma sõrmega kirjutavad seinale: „Menee, menee, Tekeel, Ufarsiin!” ja siis ütlevad: „Jumal on seda teinud!” Eks ole nad nagu Naabal, kes seina peale kuses, kui ta Taavetit ei õnnistanud, et see oli tema karja ning karjaseid õnnistanud ja hoidnud. Siis ütles see rumal: „Kes on Taavet, see oma isanda juurest ära karanud ori, et ma peaksin oma sulaste leiva ja veini temale ja ta sulastele andma!” ja hiljemini andis ta oma naise temale sülle, kui Jumal tema surnuks lõi! Sest seda ei olnud Jahve tema südames käskinud öelda, vaid tema ise! Jahve saatis Taaveti eemale oma isanda kojast, kui selle piik otsis oma ustava sulase südant, kui kuri vaim Jahvelt kuningas Sauli vaevas ja siis Taavet põgenes, ja see Jumalatu, kelle asjad ei olnud Sinuga laitmatult korras, julges tulla ja otsida pindu Tema silmast, aga enese silmas oli palk. Ja see sai temale palgaks, ning Naabali naine Taavetile Tasuks! Hallelujah! Käigu kõikide vaenlaste käsi, nagu Naabali käsi ja käigu kõikide ustavate käsi nagu Taaveti käsi! Kui vaid sinu usku leiduks maal sinu rahva keskel, kui sa ükskord oma pärisosale tagasi tuled aru tegema, kuidas keegi on oma talenti valitsenud! Rohkenda oma au ja kiida oma nime, mu Jumal, sest kogu Taevas on täis sinu Toredust ja Sõnulseletamatut Kirkust ning ilu, kes võiks küll sellest jutustada. Aamen!