Mu laulud

Mu laulud, need sünnivad hetkes,

sest Koit Ehaga mängis vaid kulli.

Kiri oli kelgukoertega retkel –

nii malbel sammul, kui panter on nõtke.

Rajad jooksid vaid ringi ajades mulli;

nagu oodates ühte isandat, saades hulli:

võltsi kohtingu meelepettes...

Mu laulud, need sünnivad hetkes –

ehk küll midagi polegi hõisata...

Surnud kassid mastis ja kastanid lõkkes;

nõmedad õhevil pilgud nalja ootuse rõkkes;

vikat on nõder ja ader on luisata –

umbrohi õunapuistki mööda saab tuisata!

Südamerabandus Puhjas ja palgata puhkus Rakkes.

Mu laulud, need sünnivad hetkes –

mis tasu on sõnumitoojal –

või kas temaski näitleja etles,

nagu judokas mati peal võtles!

Õigesti tehtud, kuid pead pöetud on loojal.

Kahides musta ratsu kolme odaga kooljalt;

hingetult klaaspärli mänge laua peal tõkkeks!

Mu laulud, need sünnivad hetkes,

kui verepiisad täksitud puuvõõrikul.

Muutudes Hiiuks, kui ei mõistagi, et Kes

on sama tähtsusetu, kui sita lõhn, mis

mõlemist otsast samuti lehkamas väärikalt,

kui junn purgist kätte sattudes kääritab.

Kuid öelda ei olegi midagi linnupetteks.

Mu laulud, need sünnivad hetkes –

vahest Hämarik lahutab meelt...

Nagu Looja tegi taeva maaga hõikes.

Siis ei peksaks santi dandimas lõikes,

kui võsarüütel frivoolselt lõksutab keelt.

Ehkki ei soovi ta isamaa eest surra veel

aga turniiri jaoks piisab sest hetkest.

Mu laulud, need sünnivad hetkes,

nagu Dostojevski reetis kord riiki –

naiivselt uskudes, et homne plastmass

on parem eilse puise käigust, nagu kollane kass

on etem nõiastki, kes küüsi teritas, kui piiki.

Ent mõte puges peitu ja uppus, kui neitsi tiiki

ja maitsekus unustas vooruse vöö peale tekiks.

Mu laulud, need sünnivad hetkes,

sest tahaksin eesriiet tõmmata.

Ehkki käsil vaid mõõdunöörid ikkeks

ja enda nuputused tõmbuvad pilkeks.

Mõnitades mõnda hüplevat pumbata

seppa, kes enese kiuste võiks tihida trumbita.

Kuigi võita oleks lihtsam, kui mõistus jääb setteks...