XXX

 

Jumal, ma armastan Sind nagu hull;

põimin vitstest korvi, küpsetan saia.

Sisse panen sitta, kohviks tint ja Kull;

krohviks absinthe ja Red Bull, tuju null.

Oh Jeesus, astu ristilt alla, anna vaia –

seda okast Pauluse küljest, et minna Raja;

nagu Tiina vaatas paganate hulgas tuld.

Viska mind üle käopesa, kõrbe, sohu;

tee krõpsu, löö nipsu ja loe üles kiri!

Parem arbuda udus, kui ilmsi neimata rohus;

väikevend Nangijalas, liiga arg Lõvi-ohus.

Saagu, saagu, Walgekaaren, nokk minu kõrri;

õun välja, Elav Süsi asemele – ennäe narri!

Kas pole mitte Meister Mario Bitter – Ülekohus?

Kibe, Kibe, latiga pats ja kolu mõikab nats;

kes segast ei tea peksta, maksa kinni riided.

Kotihaldjas tuleb potile, suslik otsib totsi;

Hermione naeratas, mehel täis suu leivamurdmist võts!

Kuidas Gratia tänab tegijat kui It on piidlev

ja puhu on Yamaha, Yasuhu, Yataha Siider:

vaja minna välja aga mitte sisse sakstetuppa, Kats!

Pea lugu endast ja kirjuta end kirikumüüri;

nagu neitsi ennevanasti, mine Hanna kannul.

Küll Saamuel tuleb, kui sa alandud süüni –

kas isand peab kandma astjaid või ümmardaja küünib?

Seepärast mine prohvetite hulka ja unusta kannel;

naabel ja viinamari – sinu Mari on Maias;

rinnul kandmas ta ohelikku, et siduda puusse küdi.

„Iga tupp leiab omale pussi!“ nõnda kosta;

kõik, kes te hoorate ringi kui Belial Isandata.

Tulete ja minete, Kaarnad, et Iiobit odavaks osta;

mängigem sõpra hädas, kus käsi kokku tõstab.

Nagu neitsi, kes koera jalutas, kutsumata;

paksu metsa vahel langes maha ja juhataja

sai härraks, neid aga litaks, et sügavamale joosta!

Otsides kuldset vihma, iga mõrd vajab rihma;

muidu püksid ei püsi üleval tõest!

Kui tõmbad jalga Nike, Puma või kihva;

siis Marat' võib pussituda ja Sangar põlata kehva.

Ole muidumees, Meie Meest ära šeeri, või õest

tuleb „Anna Kätte“ ja mendist tuleb Võeh –

sina kraaksu voore vahel ja kalmul täksi rehve.