Mina olen süüdi, mitte keegi muu;
oma vitste kubjas ja tõe õigus.
Tahe kui Rehepapp, Kaval-Ants sou
annab paganal, kes vanasti on kruut.
Kas kirik keset küna lõhkist, taigust;
või hoopis muhe sametine merevaigust?
Kes on Walgekaaren, Talle Pruut!
Muundu, Kalev, muundu Saarepiigaks kätte;
oma pattu valu, kahetse kui tõike.
Sosele kui öökull raamatute kapis; näkke
muulil taluta ja pöördu Wölu Wäkke!
Kaval nagu rästik, tasa nagu tall; kõike
kannab kaamel, lõvi naerab, laps teeb lõike –
Soolikad, mis põrandale pillatud, said välte.
Mina olen küüdik, lähme Taeva, kotta –
Pühak, tunne rivi, austa riigikorda.
Baasani lehmad ja nahkhiired totrad;
situvad mu rinnul, kui nimeks Kot dam!
Seda kassid ostaksid, kuid karda
Jumalat, karu laste sekka tuleb, võrdu
küsima: „Kes naers kiilaspead! Što vam?“
Kes ei taha tulla, turjast võtan kinni;
ajan taga põrgukoeral ajus kuni kirik
ustega teel paistma hakkab, Jookse Minni –
ülejäägi maha murran, istutan ta Vinni!
Võida, võia, hoia toida: kel' on kitsas pihik;
tasuma peab viimsel päeval, mida vaim ei pihi. –
„Pole söönud, suu on puhas, mine otsi Sõnni!“
Saunas ootab mõrsja valmis, kurat tuleb sekka;
alasti ta põgenema peab, et hiir on puuris.
Enne Koitu, kukelaulu: Peetrus anna reka;
kui ei täi, siis anna luudki või ehk hoopis reha.
Ämber sobib kinga pärast, tünn see Kratil kuuris;
tüõmba üll' ja viska mõrda, et saaks loorgi sulnis.
Kel on kõrvad kuulda, kuulgu, kel on suud, see Meka!
No comments:
Post a Comment