Monday, June 30, 2025

I deserve Love, Legion

 




Mina olen süüdi, mitte keegi muu;

oma vitste kubjas ja tõe õigus.

Tahe kui Rehepapp, Kaval-Ants sou

annab paganal, kes vanasti on kruut.

Kas kirik keset küna lõhkist, taigust;

või hoopis muhe sametine merevaigust?

Kes on Walgekaaren, Talle Pruut!



Muundu, Kalev, muundu Saarepiigaks kätte;

oma pattu valu, kahetse kui tõike.

Sosele kui öökull raamatute kapis; näkke

muulil taluta ja pöördu Wölu Wäkke!

Kaval nagu rästik, tasa nagu tall; kõike

kannab kaamel, lõvi naerab, laps teeb lõike –

Soolikad, mis põrandale pillatud, said välte.



Mina olen küüdik, lähme Taeva, kotta –

Pühak, tunne rivi, austa riigikorda.

Baasani lehmad ja nahkhiired totrad;

situvad mu rinnul, kui nimeks Kot dam!

Seda kassid ostaksid, kuid karda

Jumalat, karu laste sekka tuleb, võrdu

küsima: „Kes naers kiilaspead! Što vam?



Kes ei taha tulla, turjast võtan kinni;

ajan taga põrgukoeral ajus kuni kirik

ustega teel paistma hakkab, Jookse Minni –

ülejäägi maha murran, istutan ta Vinni!

Võida, võia, hoia toida: kel' on kitsas pihik;

tasuma peab viimsel päeval, mida vaim ei pihi. –

Pole söönud, suu on puhas, mine otsi Sõnni!“



Saunas ootab mõrsja valmis, kurat tuleb sekka;

alasti ta põgenema peab, et hiir on puuris.

Enne Koitu, kukelaulu: Peetrus anna reka;

kui ei täi, siis anna luudki või ehk hoopis reha.

Ämber sobib kinga pärast, tünn see Kratil kuuris;

tüõmba üll' ja viska mõrda, et saaks loorgi sulnis.

Kel on kõrvad kuulda, kuulgu, kel on suud, see Meka!

No comments:

Post a Comment