Mis on Luule

 

Luule on kunst, ta on paine;

pühak hull, kes loobib kiva

vastu seina ja kuseb ebakaine.

Kui klutt, kes vantsib eramaile

õunaraksu ja koertega siva

võidu haugub ja tantsimas.

Kui käetuks jäetud naabrinaine.

Luule on väärtus, ta on õud;

kui alp rinnul ja konn piimas.

Sool sinu haavas, tuul hambus lõug –

koerad kepivad, kassid šõud

stepivad huntidega Limas.

Tiigis liimitud lõhed Grimas;

jäid ühe s'i võlgu Helga Nõu'd.

Püha Ei, mis jaatab: „Võib-olla“;

kes otsib pigilindu peaparenduses.

Kui para krahvid ja trans tollad

Navile uut trolli diilivad kollad.

Et poleks Punane ega Valge; karunduses

musti teeneid vaja keks võtta turunduses.

Heade mõtete blin, kus hing-dollar!

Luule on juuretis, ta on koirohi;

kui äädik' hambus ja soole sopis.

Kes küll tahaks metsa rajal nohi;

uidata kui linnas ja pidus tohib?

Põder wardjas, kes kõnnib soo-supis;

karu murdjas, tõuru matab jupis.

Hundi jumal, metsa sanitar rühib.

Tule taevas kappi ja Lucker;

see prantsuse jänki kont.

Luule Kere kosis nii nukker;

valge Mersu, tuli kui Pokker.

Isegi elevandil langes lont.

Puhkusel Tais oli tort

jäänud välja samuti Koger.

Luule on pilkane valgus, ta

on kirgas pime sügavik.

Igakord, kui vaatan, selah –

üks helin venib ja helab.

Kuni Koit, tema Hämarik

pole ei lühike ega pikk;

vaid paras ja magus ning kena!