Jumal on kuulnud

I

Anna end Jumala Vaimu kätte;

tungi Tema tundmise sügavikku.

Võta oma rist ja järgi lättel;

Kristust Jeesust, ei see sind hätta

jäta. Ole kui vari valguses, mitu

teed tuleb inime' pühakusse. Setut

meelt mõlgub arvamus, mida võtta.

II

Jumal on kuulnud, kes tarmus otsind;

igapäiselt arutlend Su sõna kaalt.

Ärgu olgu sul muid jumalaid, trotsi;

isepäiselet ligimest neimata kaotsi.

Armasta teda, kui iseennast, või maolt

sinu kand salvatud saab; praht

ujub kulla pinnale, sina tea lootsi!

III

Küsi Jumalat ja Ta vastab sul;

nõua teda hommikust õhtuni.

Kes väsimatult mu rajal laupäevakul –

pole ta kaugel Taevariigist truult.

Või Mina räägin ja sina vastu siis

tule, oma kõrv ulata paastuni.

Ole kui leheke tuules, laul suul.

IV

Sõnakuulmatus jõle kui teeravi süü;

valetunnistaja vastik Jahve Jumala meelest!

Kui kohtumõistjate kõrkus, õlarüü –

igamees tegi oma tahtmist, otsis hüüt!

Need olid kui nõiad, surma teelised;

süüd nägid ligimese silmas eeliseks.

Targad arusaajad kadugu kui põldpüü!