Lootus

 

I

Pane oma lootus Loojale, alandu

maani, millest sa oled võetud.

Hingamispäeval kotiriide' sulandu,

tuhas püherda ja lehmakoogis juhindu;

kuidas jõuda Kuningalinna, Võitu!

Sina oled end valmistand, pöetu –

kes sa tulid trääli kombel lendu.

II

Nagu linnuke oksal, kaaren välja peal;

ent Jahve on Ustav ja ehib Jerusalemma!

Ilma väe ja võimuta, vaid Püha Vaim, tea;

ükski troon ega meelevald või öelda: „Pea!“.

Kui ma kutsun oma pojad Egiptusest ilma;

Soodomast ja Gomorrast ümmardajad Pulma!

Aga Ruubenil olid Targad kavatsused selah...

III

Targad ja Arusaajad Tema lükkab tagasi;

ristteel sagijad, kel haavaleht on õlal –

need lähevad Hingamisse, Jahve päeval edasi!

Tee ja kohvi ei või sama karikat täita siin;

aga teie ütlete: „Me oleme Cosmopolitan!“ Kõva!

Kui uuris Iisebel põrgu sügavused ja langes tõves;

Tüatiira prohvetid ning vanemad, ei pääse üks silp.

IV

Siis kandke õiget vilja, viigipuud;

joobuge Kristusest, viinapuud!

Tulge sisse Mu õuedest, andke suud;

tänage, ilutsege, unustades muud:

ei ole tölneri ehk variseri, kõik nüüd

saanud vennaks-õeks, siis hüüd:

„Halleluyah, kiidetud, kes tuleb Sinult!“

V

Aga teie Kuningad ja mõõgatõmbajad;

kes ehitate kahte kantsi, ent mitte Peetrust;

otsite Kaht Tunnistajat, kui Kubjas.

Teie Jumal tuleb, mil te ei tea, lobjas;

kui kõik magavad uimas ja on Eetris.

Et teil ei saand küllalt tõurast ja meetrist;

kui üks mõõdunöör teise peal sõjas.

VI

Nüüd on vaid Üks Jumal Kõrgeim, mitte kraad;

ainult üks usk ja ristimine, mitte minut.

Ei kuule vinkel, lood, salaselts, paraad;

pitseriga seotud neile, kel on Surmaga saak.

Usu vaid ja sa kõnnid Rästikuil; Siurut

edestades ja Alveri kandes, tõmmates Lehma Kirjut

ninast ja tillist, kuid varesed nokivad: „Maag, Maag!“

VII

Kõik ei ole alp, mis hiilgab; kõik vandenõu

vari, mis paneb ajavaimu Eeli kombel

langema, kui seaduselaegas ei vaata koera lõu'.

Siis saavad vilistid usklikuks ja Samaarlased piu!

Kui Seekel oleks kaks kümmend geera, Händel;

vakk oleks täis raputatud, mitte küünlal, Endel –

siis ajaks Jumal võõrad minema ja ei kutsuks Kõu!