Jumalamees

 

I

Jumal on Püha, sina põrm;

olgu su sõnu õukonnas pisut

ja lauas nuga kõril, tarm –

et isu ei saadaks sind, karm.

Nagu mõrd väravas, on Õigus;

kõigil on oma teatavas põigus.

Hoia oma tee sirge, kuni on surm.

II

Kes on suur, see räägi tõtt;

vägeva käsivars, avita ennast.

Ainult Jumal on tõsiselt võtt –

Tema väed on nagu pime kott.

Kui see saab su ümber, vennas;

muutub naiseks iga mehe kinnas

ja kannab su keele, kus on patt.

III

Ärgu saagu noor jumalameheks;

kes äsja on võõrdunud mängust.

Miks peaks ta unustama teheks –

oma magususe kibedaks reheks.

Kes mäletab kägu, see kängub;

kes läkitab tigu, see vindub.

Pöördu tagasi, kes heas kirjas, lehes.

IV

Eks ole see, kui timuka kutse,

kui kirve meistrite õpetus.

Hakata jooksma pime – pilgatusse;

noorte vasikate ja varssade kusse.

Mis Kes Kus Kas Sis Tes Püs Ses Suss –

Kes palju usutleb, sel varsti seljas puss.

Parem tee tööd ja näe vaeva, juske.

V

Ärgu Baasani veis ometi mõelgu;

kalkun, kes tatti nokib, arvaku.

Kas sina võid õõtsuda taevas, võlgu

teha väiksel ja suurel; või õlgu

vaagida kullaks ehk rauaks värvata.

Vahest su liha jääb otsa, kärvata

sinu uss, kui vaablased torgivad õelus.

VI

Vaid see, kes kotiriides ja tuhas;

pühitsetud kasteheinas ja kõrbes.

Sulaste sulane, kes metsast, luhast –

ohakanöörist, kuid lipsuta pahast.

Tema järgib mind, ja Mina Kõrges

ripun tema huulil, kui Saamuel kirges –

lasen tal veristada ja süia kõik nahad.