Ärka kaunis maa, Taevad lahti tee;
puhugu tuul sinu aasadel, tasa;
kohagu su metsades veel.
Päikest päeval ja kuud öösel;
mesilind igal õiel, linnuke vara –
kõik leiavad noosi, aeg on paras.
Targu vanutand rahu omal teel.
Õitse sulnis maa, kanna vilja põld;
nelja ilma poolt jookse kokku õnn.
Karu anna käppa, hunt too jõud, õlg;
rebane ree kaupa, mäger tööd ei põlga!
Siil korja okkad üles, sarved tõsta Sõnn;
ei lammas loodet heida, priske iga Põnn.
Rästik sagi mätta alla, kus su hammas kõlbab!
Kiirga Uljas maa, too Kalev Ilmale;
las Linda künnab visalt, pane tallele –
et mõlguks meel ja sõuaks luul silmale.
Saaks lokk löödud, arb vallutatud külmale.
Hallid, kui tammuvad Tammedes Kallele;
kallid esivanemad ammu unustet prallele.
Saagu nüüd tulema tagasi ja rusikas kulmule.
Puhu Vaimu Tuul, kui ääsiks terast relva;
vahedaks ja kargeks, kaksama viljatut puud.
Kõik umbrohi ja iluaed – ei kõlba.
Alatud laimid ja mandariinid, kasige nõlva.
Kurgid, küüslaugud, porgandid – andke suud;
Jumalal on mõttes teie sekka teha vana uut.
Kirkuses kihkugu kirutud kiertu kalkar!
No comments:
Post a Comment