Ida ja Lääs

Nl 4:7-10 "Tema vürstid olid lumest puhtamad, piimast valgemad, ilult korallidest punasemad, kujult otsegu safiirid! Nüüd on nende nägu nõest mustem, neid ei tunta uulitsail; nende nahk on kuivanud nagu puu! Õnnelikumad olid mõõgaga mahalöödud kui näljast surmatud, kes kidusid torgatuina põllusaagi puudusest! Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus!"

Iga kristlase elus, kes on võtnud nõuks hakata Jumalariiki teenima jutlustajana, on sellega kokku puutunud. - On olnud periood elus, kus ta on olnud vastamisi iseenda ja maailmaga ja tema ülesande tõsidusega, mida Jeesus kirjeldas oma tähendamissõnades niimoodi: "Häda sellele, kes paneb käe adra külge ja vaatab tagasi - selline ei ole mind väärt!" Sest kui sa oled juba otsusele jõudnud, näiteks oled otsustanud abielluda, siis on veidi narr altari ees "ei" öelda, ehkki selline õigus on olemas. Aga sellise õiguse kasutamine, ei jäta sinu eneseväärikusest palju järele ja edaspidi omandab ka iga sinu "jah" sellise kibeda kõrvalmaigu mõttega, kas sa seekord lööd jälle vedelaks. Seetõttu on alati hea enne järele mõelda, kui sa midagi käsile võtad, et ei peaks pärast kibedaid pisaraid valama, nagu tegi Peetrus, olles Jeesuse kolm korda maha salanud ja kuuldes kuke laulu, ning meenutades Jeesuse ennustust tema usu kohta, kes ütles end tema eest surma minevat. Sest mida oli valet sellel lausel: "Kui ka kõik sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski!" Mt 26:33? Peetrus oli ju näinud Jeesust ühes Eelija ja Moosesega mäe otsas; näinud kuidas kurjad vaimud tema pärast inimestest lahkuvad, keda mõni juudi rabi pidi tunde ja päevi; kuid ehk aastaidki piirama, enne kui kuri vaim alla andis ja ära läks; nägi kuidas Laatsarus surnust üles äratati Jeesuse sõna peale; ta nägi kõike neid imetegusid ja meelevallaga jutluseid, ning õpetamisi, mis Jeesus tegi ja kuidas see rahvahulki kokku kutsus, nii juutide kui samaarlaste kui kreeklaste seast - kui muidu olid juudid väga konservaatiivne ning omaettehoidev kogukond - ja nüüd selline au. Otseloomulikult on Jeesus Messias ja taastab Makabide kombel Taaveti kuningriigi; lausa Saalomoni piiridega - ei terve maailm kummardab tema Tarkuse ees ja laseb end juudiks ümber lõigata! Kuidas sa jätad sellist Õpetajat maha, kes on nõnda Võitmas? - Kuidas laseb Jumal oma Ustavale Prohvetile kurja sündida, kui tema käes on rahva süda? - Ja teised jüngrid nägid ka - isegi Juudas Iskariotist nägi ja uskus, sest ta oli haritud ja arukas mees, kes oskas raha lugeda ning inimväärtust kokku arvata, kellega tasub end siduda ja kellega mitte. Isegi tema käe läbi toimis Jeesuse õpetus kõigi juutide hüvanguks ja Aabrahamile auks ja kiituseks, kes oli neile käsuõpetuse andnud, et paremini Jahve Jumalat teenida! Nad olid ju suuresti lihtinimesed - Juudas oli ainus haritud isik nende hulgas - kõik teised olid harimatud matsid, kes teadsid pühakirja kuuldustest ning sellest, mis suutsid rabi jutlustest meelde jätta. Kuidas sa ütled lihtinimesele, et see Jeesus lüüakse risti ja kõik taganevad temast ära ja lausa irvitavad teda avalikult, et ta polnud nõus Rooma võimu Iisraelist mõõga ja tulega minema ajama? See on sõnadesse haaramatu, kui väga üks juut armastab oma riiki ja kui lahutamatu see on nende usust Jahve Jumalasse, et Jahve neile kunagi selle esiisade maa, vastavalt pärimusele andis. Kuid nüüd ütleb see prohvet Jeesus, keda peetakse Messiaks, et kõik tema lähimad jüngrid hülgavad tema! Kuidas ometi?! Kas neil pole silmi peas, või pole neil kõrvu, või pole neil hoopis ajusid, et mitte aru saada, kes Jeesus on!! Miks peab Jeesus neid nõnda kahtluse alla seadma? - Ükski Juut ei hülga oma Messiat! Hallelujah!

https://youtu.be/u1xrNaTO1bI

Depeshe Mode'il oli kuulus laul nimega "Personal Jesus" - "Su enese isiklik Jeesus, keegi, kes kuuleks su palveid; keegi kes hooliks. Su enese isiklik Jeesus, keegi kes kuuleks su palveid, oleks sinu jaoks olemas!" Peetrusele ja teistele jüngritele tundus, et Jeesus on just selline Messias, nagu nad olid nii kaua oodanud - nagu oli terve Iisrael nii kaua oodanud. Selle nimel olid nad Rooma võimu vastu avalikult ja salaja võidelnud, et oma riiki tagasi saada; et oma usku ja kultuuri tagasi saada! - Kuidas küll Jahve Jumal hülgab sellise Hea ja Magusa Jeesuse? - Aga nad hülgasid siiski! Jeesus lausa tervendas vaenlase kõrva, et need saaksid teda paremini kinni võtta, missest et just Peetrus oli selle uljalt varem ostetud mõõgaga maha raiunud! Eks olnud need Jeesuse enese sõnad: "Kui ma teid läkitasin kukruta ja paunata ja jalatseita, kas oli teil midagi puudu? Aga nüüd, kellel on kukkur, see võtku ta kaasa, nõndasamuti ka paun; ja kellel ei ole, see müügu ära oma kuub ja ostku mõõk! Sest ma ütlen teile, et minus peab veel täide minema, mis on kirjutatud: "Ja teda arvati üleastujate hulka!" Sest mis minusse puutub, jõuab lõpule!" Lk 22:35-37 Siis olid nad ostnud kaks mõõka ning Jeesus oli rahule jäänud: Lk 22:38 Aga nemad ütlesid: "Issand, ennäe, siin on kaks mõõka!" Tema ütles neile: "Sellest jätkub!"  ehkki ta hoopis ütles "Küllalt sellest teemast! - Lähme edasi!" Sest Jeesuse sõnad olid mõeldud selle maailma kirjeldamiseks, mitte mässule õhutamiseks ja ülestõusu ettevalmistuseks, kus Jeesus oma jüngritele ministriportvelle jagab. Aga nemad uskusid siiski, et selline taevariik on saabunud ja korruptrioon ning ebaõiglus Iisraelis lõpetatud - sest neil on Jeesus, nagu Eeli poegadel oli Seaduselaegas või Skeua poegadel oli kurjade vaimude välja ajamiseks vormel: "Ma vannutan sind Jeesuse Kristuse nimel, keda Paulus kuulutab! Rüve Vaim, mine välja!" Hallelujah!
Miks ei peaks Jumal niimoodi toimima, et ütled vaid õige loitsu või palve ja head asjad hakkavad sündima?
Jätame nüüd Jeesuse ja tema jüngrid sinnapaika ja läheme tagasi jutluse eessõna juurde, kus ma rääkisin valikust, mida tulevane jutlustaja peab tegema. Selleks tuleb rääkida ida ja lääne mõtlemise erisusest, mida on kõige parem käsitleda kahe tähendamissõnaga, mis neis mõtlemistes on esindatud - esimene on lugu kilpkonnast ja jänesest, teine on budistlik koan kahe tiigri vahele lõksu jäänud mehest.
Lääne mõtlemine - "Kord pidasid Kilpkonn ja Jänes võidujooksu, et otsustada, kumb on väledam. Mõlemad hakkasid jooksma - Kilpkonn jooksis ja Jänes jooksis. Kui Jänes oli jooksnud teatud maa, oli Kilpkonn jõudnud juba poole sellest maast kaugemale joosta; kui Jänes jooksis selle maa järele, oli Kilpkonn juba poole sellest edasi jooksnud. Nõnda pidi Jänes end lööduks tunnistama ja Kilpkonn võitis."
Ida mõtlemine - "Üks mees kõndis metsas ja ühtäkki avastas, et üks tiiger jookseb tema suunas. Mees jookseb eest ära ja kukub põgenedes kuristikku ja saab käega oksast kinni. Kui ta seal nõnda ripub, siis ta näeb tiigrit kaljuastangul teda seiramas ning vaatab oma õuduses alla, et ka sinna on tulnud üks tiiger teda ootama. Mida ta peaks nüüd tegema? Kui ta niimoodi mõtiskleb, siis ta avastab, et üks uruhiir närib selle oksa juurt, mis teda üleval hoiab ja et ta kukub varsti alla. Mida ta peaks nüüd tegema - ronima üles; hüppama alla või kukkuma alla? Kuid seal on oksa küljes üks vaarikas! - Küll see vaarikas oli ikka magus!"
Mida me nendes tähendamissõnades näeme? Lääne mõtlemine keskendub kavalusele ja ületrumpamisele; kus probleemiga tegelemine viib sihile. Juhtides tähelepanu ühtedele faktidele, saad varjata teisi nagu hea mustkunstnik, kes teeb trikki. - Sest kui Jänes jookseks kaks maad, siis ei jõuaks Kilpkonn ka siis mitte järele, kui tema jookseb kolm maad, sest Jänes on tema jaoks püüdmatus kauguses, kuid selleks polnud see tähendamissõna antud, et aritmeetilist tõde pakkuda, vaid väitlemistõde, kuidas asju kujutades võib pilt muutuda. Sest kreeklased, kes selle tähendamissõna oma mütoloogias säilitasid, on kirglikud väitlejad, kellele meeldib oma kõnekunstiga inimesi hämmastuma panna, nagu on Zenoni nool, mis ei liigu vaid seisab paigal, sest igat hetke saab eraldi võtta - sellest ideest on ka fotograafia või internet valgustatud, et te saate mu kõnet jutlusena lugeda ja see ei lenda teie eest ära, kui näiteks jutlus füüsilises maailmas kantslist suuga, kus tähelepanematu kuulamisega, võib väga palju kõrvust mööda lennata.
Kui sina juhid väitlust oma mõistetega, siis sina kontrollid mis on tähendus ja mis on tulevikus Tõde ja Õigus. Sest mida inimene näeb ja kuuleb, seda tema ka usub. Eks ütelnud Jeesuski rahvahulkadele, kes teda järgisid, kui ta tegi oma leivaimed:  Jeesus vastas neile ning ütles: "Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et te ei otsi mind, sellepärast et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis!" Jh 6:26 ja nelikümmend salmi edasi jätsid paljud tema jüngrid ta maha, et tal oli kõva sõna!: "Sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga." Jh 6:66 Sest Jeesus polnud nõus neile leiba ja tsirkust andma, millesse kreeka mõtlemine nii uskus. Jeesus ei õpetanud, et tõde on pildis nõnda nagu kuningas Nebukadnetsar nägi kullatud peaga kuju oma unenäos, mille kere oli hõbedast ja niuded rauast ning jalad rauast ja savist. - Sest nagu unenäos, võib selline ilus kuju ootamatult jälle põrmuks langeda, kui nähtamatu kivi ei kusagilt või "must hobu" tema maha paiskab ja siis kogu maa täidab.
Ida mõtlemine keskendub elu absurdile ja sellega leppimisele, mitte püüda selles mõtet leida ja sellega võidelda või kogunisti loota seda võita nagu läänes tehakse. Elu on siiski ilus, missest et kõrgustesse pürgides meid võib tabada korruptsiooni kiusatus või teenimatu tagakius ehk laim, samas kui allapoole oma väärtusi elades sureme oma sisemiste deemonite küüsis ja isegi kui me ei tee midagi, peame lõpuks ikka surema, sest meie maine elu saab millalgi ikka otsa. - Aga elu on siiski ilus, nagu leitud vaarikas, mis maitseb magusalt. See võib tunduda julmana sest selline resignatsioon muudab inimese loiuks ja lausa küüniliseks, et miski ei oma tähendust maailmas: "Söögem ja joogem täna, sest homme me sureme!" Eks olnud selliseid mõtlejaid ka Iisraelis, kes said Jahve prohvetite kaudu hävitavalt hukka mõistetud.
Mida peab see vaene kristlane tegema, kui ta on asunud püüdlema ilusat asja, milleks on Jumalariigi teenimine püha jutlustaja ameti kaudu? - Kui tal on ehk huulil Saalomoni palve: 1Kn 3:6-9 "Sina osutasid oma sulasele, mu isale Taavetile, suurt heldust, kuna ta su ees käis tões ja õiguses ning oli õiglase südamega sinu vastu. Ja sina säilitasid temale selle suure helduse ning andsid temale poja, kes ta aujärjel istuks, nagu praegu ongi! Ja nüüd, Jehoova, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss - ei mõista minna ega tulla! Ja su sulane on su rahva keskel, kelle sa oled ära valinud - suur rahvas, keda ei saa ära lugeda ega arvutada rohkuse pärast! Anna seepärast oma sulasele sõnakuulelik süda, et ta võiks su rahvale kohut mõista ning vahet teha hea ja kurja vahel; sest kes suudaks muidu kohut mõista sellele sinu suurele rahvale?" 
Ja Saalomonil oli põhjust Jahve ees karta ja väriseda, et ta oli sündinud Batsebast, kes oli kunagi olnud Hetiit Uurija naine, kelle Taavet ära võttis, lüües enne vaenlase mõõgaga Uurija maha, et ta oli tema naisega abielu rikkunud ja tema rasestanud. - Eks olnud nende esimene poeg Jahve needuse tõttu juba surnud ja nüüd oli tema saanud kuningaks Iisraeli üle, et Jahve nimel Iisraeli üle valitseda! - Mida siin mitte karta?
Kust leida see "sõnakuulelik süda" üles, et kuulata ainult Jahve häält ja Tema Kristust ja mitte Cosmopolitani või Facebooki või Postimeest? Maailm on ju nii kirju ja suur ja lai, kuidas ma ei lahustu seal ära ja ei lähe kaduma, unustades oma värvi ja maitse? Kas minu soolast üldse piisab et seda liha ja vere kosmost takistada roiskumast? Milline ülesanne, kust üldse alustada!
Esimeses ehmatuses võib sellele noorele jutlustaja hakatisele ka sugeneda pisuke kahtlus südamesse, et Jumalat pole üldse olemas, või on ta hetkel väga raskesti tajutav. Mida küll teha? Mida küll teha!
Ükskord oli mul peal selline must masendus, mida polnud võimalik kuidagi minema ajada. Ma proovisin palvetada, kuid masendus oli ikka minu juures; oma pattu tunnistada, kuid masendus oli ikka minu juures; ükskõik, mis ma oma meeleheites tegin, ma ei võinud endale anda seda kindlusetunnet, mis hetk tagasi veel oli minuga, et ma olen kristlane ja olen päästetud. Siis polnud enam midagi teha ja otsustasin oma tunded luulesse valada, et kui midagi muud kasu sellest pole, olgu siis vähemasti ilus masendus:
Jumal polnud kodus

Sel päeval Jumalat ei olnud kodus
vaid üksik alandlik ning leinas äng
ja laual sulas viimne - küünal kooldus -
kirjake; ning rebit piiblist silmamäng.

Sel päeval Jumalat ei olnud kodus
mõned ohked siiski kostsid peegli varjel
kuradid ning inglid vereloigu rodus
makk sai pööratud kui viimsepäevakarjel.

Sel päeval Jumalat ei olnud kodus
üks koristaja siiski konte korjas
et nõudis oma seadust õilis loodus
kui pühakuks ja siiski nagu orjaks...

Sel päeval Jumalat ei olnud kodus
ta saatis siiski kirja mõnelt kaugelt maalt
ning nõnda ripub ristil meie lootus
ning kaugeks jäänud verekastest maal.

Sel päeval Jumalat ei olnud kodus
must ängistus mind nööris taeva vahel
ning maast sai põrgukatel soodus
ja mõtetest jäi üle nõutu kahvel...

Sel päeval Jumalat ei olnud kodus
ja isegi ma õnneks endast väljas
kui siiliks kojale ma Kalevite udus
vaid murtud mask veel kujuritenäljas.

Ja kui ma olin selle luuletuse niimoodi kirjutanud ning "Poognasse" üles riputanud, siis kas sa näe! - Masendus läks minu juurest torisedes minema ja ma võisin jälle uskuda! Masendus ei muutu paremaks, kui te masendusega tegelete, siis muutub masendus lihtsalt sügavamaks, nagu "kuristik, mis sinusse tagasi vaatab!" Nietzsche Tegele miski muuga, mis sinu masenduse üle kirjutab ja kogu sinu meele täidab. Kui sinu karikas on täidetud mürgiga, viska see tühjaks ja loputa puhtaks, siis sa võid sellest kohvi või teed või midagi muud juua ja ei pea mõruda maitse pärast kurtma. Sellest pole palju kasu, kui sa karikale rohkem lehtkulda peale kleebid või mõne rubiini ehk smaragdi, sest need ei muuda mürgi omadusi karikas. Süüdi on mürk, mitte karikas, kui sina saad mürgitatud, seega mürk peab kaduma, mitte karikas!
Teine kord vaatasin ma internetis ühte Zeitgeisti videot, mis minu usu täiesti maha tegi, kuid kuidagi moodi pani see mind hoopis südamest naeratama ja ma kirjutasin: Jeesus elab! luuletuse:

Jeesus elab!

Ma tean minu Jeesus elab
mu südames Tal koht
ja igas laulus helab
Tal vastu rõõmuloht.

Kas olen kodus; võõrsil
või Sõbramajas, tean -
ei vaata iial kõõrdi
kui oma risti pean...

Kui vaatan itta; läände
või uurin raamatus,
Su pale varjuks jäänd veel
mu üll' kui Armastus!

Või nagu rüü ehk kindlus
mu ümber rahuga,
Su püha hoolas Hingus
mu hinge jahutab...

Ka kui mul janu; nälg on
Sa armas Isa mul -
mind katad; toidad palgel
üks naeratus Su suul.

Ei nurise kui mängin
ma elus kangelast,
vaid õhtul viid mind sängi
kui väsind läinud maalt...

Ja varsti ärkan uuest'
Su süles rõõmustan
ja valges inglikuues
Sind Taevas ülistan!

Eks see ole nagu Jeesus ütles, et meie ei pea muretsema, mida viimseil päevil öelda, kui keegi meie usu kohta küsitleb, sest Püha Vaim annab, siis kui me seda kõige rohkem vajame! Hallelujah!
Tulles tagasi Jeesuse ja tema jüngrite juurde, kes surematut armastust ning ustavust vandusid; hiljem Getsemani ajjas, kui suur pidusööming oli läbi ja jüngrid juba pühadest kõrgemas olekus ning väsinud, siis teeb see Jeesus veel midagi imelikku - ta palvetab! Ja mitte lihtsalt ei palveta, vaid palvetab meeleheitlikult; ei lase jüngritel magada vaid ajab nad üles ja käsib neil palvetada ja valvata, sest vaenlane on lähedal!
"Ole nüüd, Jeesus, ükski pätt ei hakka pühade ajal ligi tikkuma, kõik on juba lambast ja veinist maas ja näevad õndsaid nägemusi ja ainult sina veel mässad oma mustas masenduses!"
Sai siis seda jüngritele pärast pidustusi ette heita, silm ei püsinud lahti kui kõht täis oli ja head pühad olid möödunud. Mida sa enam palvetad! Me oleme ju võitnud!!
Kuid siis tuli Juudas Iskariotist koos roomlaste ja juudi vanemate poolt saadetud sulaste ning sõduritega et teda suudlusega vangistada! See suudlus, mis idamaades on kiindumuse ja sõpruse märgiks, mida siiamaani meeste vahel tehakse, kui sõpra teretada, mõtlemata sellega midagi erootilist. Oli lihtsalt selline hea ja vaga komme. - Ja nüüd pööras Juudas selle kombe pea peale ja andis oma õpetaja, keda oli samuti Messiaks uskunud, ära! Ja mille eest? Et Jeesus lubas ühel hooranaisel oma jalgu pesta!!  Lk 7:38 "ja astus nuttes tema taha ta jalgade juurde ja hakkas tema jalgu kastma silmaveega ja kuivatas neid oma juustega, ja suudles tema jalgu ning võidis neid salviga." Kuidas võib Püha Jeesus, kes tahab olla nende Messias, kokku puutuda nii roojase asjaga nagu hooranaine! See, et too naine võis pöörduda, ei puutunud asjasse. See vaid rõhutas vaga Juudase pahameelt. Õige pöördumine sünnib kas avalikult templis suurte ohvritega või salaja tagatubades, kui oled mingit pattu teinud, miks peaksid kõik sinu kahetsust nägema, eriti kui see nii kallilt sünnib, et lausa terve aasta palk nardisalvina Jeesusele pähe ja jalgadele kallatakse! - Milline arutu raiskamine! Nii ei tehta! Kuid Jeesus ei pidanud raisatuks oma verd ja higi meie eest valada ja lausa ristil surra ja neetuks saada, nõnda nagu pühakiri selle kohta räägib: "Neetud on igaüks, kes on puusse poodud!" Aga kes seda siis mõistis? Kuidagi tajus see "hoor", kes oleks pidanud Jumalast nii kaugel olema, kui vähegi võimalik; et see Jeesus ei jää nendega mitte igavesti ja on vaja midagi selles suhtes teha, et end selleks lahkumiseks ette valimistada. Aga ükski Jeesuse lähikonnast ei mõistnud seda, mida see naine seal teeb ja miks Jeesus teda nii suuremeelselt kõnetab ja kaitseb. Mis usku saab olla sellisel naisel, mis teda peaks sellises olukorras aitama? Usk on ju seotud heade tegudega, mis peavad olema usu viljadega, kuid kuidas sa mõistad hooranaist tema tegude viljast õigeks, nagu Jeesus tegi? Kuidas ometi! Hooramine on ju patt! - Aga samuti on patuks oma ligimese utekese andmine tähtsale võõrale roaks, et ise oli kahju omast karjast võtta 2Sm 12:1-6 mis tähendamissõnaga prohvet Naatan pidi oma vennale, kuningas Taavetile Jahve käsul selle abielurikkumist ette heitma, et see oli maganud hetiit Uurija naisega; teinud ta rasedaks; tapnud hetiit Uurija, et see oli keeldunud oma naise juures magamast, et jumalakartus ning austus kuninga vastu ei lubanud sõja ajal minna oma naisega amelema, kui teised taplesid ja võitlesid, ja seda tehes ei saanud võõrast last enda omaks ja lõpuks nainud selle naise, kelle mehe ta oli tapnud ja kelle ta oli rasestanud! - Mitu kivi küll oleks Taaveti suunas lennanud, kui tema oleks olnud naine ja mitte juutide kuningas? Aga too hooranaine ei võinud võida Jeesuse jalgu ja pead! Vähemasti mitte tema jüngrite meelest. Seda võis teha ainult kõige pühim inimene, keda jüngrid ei suutnud ka suure tüliga endi keskelt üles leida, nõnda et Jeesus pidi neid manitsema, et nad poleks nagu selle ilma kuningad ja vürstid...
Ja Jeesus reedeti ja jüngrid põgenesid ning Peetrus salgas Jeesuse! Sest nad polnud valmis! Sest nad ei suutnud seda ette näha, et Jeesus oli nii Tugev! Nii Vägev! Kes küll oleks suutnud tema vastu saada! - Ja ta löödi risti nagu lihtne maanteeröövel kahe vangistatud seloodi vahel, kellede juht, kes ühes nendega rooma sõduri tapsid, vabaks lasti, sest tema oli rohkem Messias kui Jeesus! Tema võitles roomlastega ausalt! Tema tappis neid, mitte ei jutlustanud armastama oma ligimest nagu iseennast ja palvetama oma siunajate eest;; kummatigi roomlaste, nende vihavaenlase eest, kes neid esiisade usust püüdsid võõrutada! Hallelujah!
Kuidas oleks pidanud see õigeuskliku juudi südamesse ja hinge mahtuma, et seda oleks pidanud nende Messias kannatama, kui nemad ootasid ingelliku sõdurkuningat kes kogu maailma vere; tule ja suitsusammastega üle kallaks ja oma kaheteistkümne leegioni inglitega iga viimase kui roomlase ja muidu usuvastase mättasse lööks, et ainult juudid võiksid õigesti ja vastavalt usule elada! Selline hale lõpp sellisele vägevale poliitilisele; kultuurilisele ja religioossele karjäärile. Kuidas ei aja see sind marru ja pane Jeesuses kahtlema, kas ta ikka on õige, kui suudab endasse nii madalalt suhtuda ja lasta end niimoodi kohelda! Hallelujah!
Kuid kes oleme meie, et seda otsustada, kuidas Jahve oma maailma loob ja hävitab? Ka Jeremija ajal oli Iisrael nii ülbelt uhke, et ei suutnud uskuda, et neile peaks õnnetus juhtuma. - Kuid juhtus ja veel nii mürgiselt, et naised pidid oma lapsi keetma ja sööma, et nad ei peaks nälga surema, sest abi polnud kusagilt võtta. Taevas oli lukus ja kuigi juudid vagalt ja pühendunult palvetasid jäid nad kõigest ilma ja pidid leppima kaotuse kibedusega. Sest nad polnud end selleks valmistanud, et võib niimoodi minna. Nemad olid lootnud välisele usule, mitte sisemisele usule. Kilpkonna kavalusele, mitte vaarika rõõmule. Ja siis kadus ka väline usk, kui tuli kriis ja langemine. - Inimestele saab ainult teatud punktini veega lahjendatud kalja müüa; selle ületudes ei tule enam klient tagasi uuele kaubale, sest ta on oma arvamuse sinu kaubast juba kujundanud, et see on "veega lahjendatud kali" ja mitte "õige asi" ning otsib teise, kes annab talle "ehtsat"! Usuga on sama moodi - niikaua võib kahtluste ning filosoofiatega kulli mängida ja rahva ees kalambuuritada, kuni keegi hakkab midagi "ehtsamat" pakkuma, mis ei tule plinkides ja trummi põrina ning käraga, ning kirikud jooksevad verest tühjaks. - Siis ei taha enam keegi teada, mis su sees on ja siis on juba hilja.
Minu koguduses oli kunagi palju jutlustajaid vendi. Oli sellepärast, et nüüd enam ei ole. Üks on haigusega teise linna põgenenud, et ta üksi pidi kirikut ehitama; teine nutab bensiini hinda taga ja imetleb oma suurt tarkust, mis ei luba Pühapäeval vähematele kristlastele oma tarkust pillama tulla, kui võib ka üksi piibli otsas mediteerida; kolmas jutlustab teistes kogudustes nagu rockstaar tuuril ja neljas on ka kunagi olemas, aga mitte pastorina! - Ja siis peaksid lihtliikmed koguduses käima, kui suured niimoodi silmakirjatsevad ning omavahel läbi ei saa, et üksteise jutluse ja teenistuse ajal ka kohale ilmuda nagu polekski see ligimese armastuses ja Pühas Vaimus sündinud! Hallelujah! Selle peale kindlasti rahvad jooksevad kokku ja tahavad saada kristlaseks.
Kui sind ei ole Jeesuse jaoks olemas ja kui sa pole rahvale kättesaadav nagu Jeesus, siis küllap sind varsti tallatakse nagu uulitsapori, sest maailm on täis kuulutajaid, kes midagi kuulutavad ja miks peaksid sina muu uulitsapori seast silma paistma, kui sul puudub aeg Jeesuse jaoks ja tema kutse jaoks, mis sulle anti, et olla rahvale kättesaadav! Mis teeb sind nii eriliseks ja teistsuguseks kui need teised seal väljas? On see sinu tiitel või nimi või head teod? On sul Jeesust? Aamen

Mis on ilu?

Js 20:19-22 "Sel päeval on Jahve altar keset Egiptuse maad ja selle raja ääres Jahve sammas, märgiks ja tunnistuseks vägede Jahvele Egitpusemaal. Kui nad rõhujate pärast kisendavad Jahve poole, siis läkitab tema neile päästja, kes nende eest võitleb ja nad vabastab. Ja jahve ilmutab ennast egiptlastele ja egiptlased õpivad sel päeval Jahvet tundma ja teenivad teda tapa- ja roaohvritega ja nad annavad Jahvele tõotusi ning viivad need täide. Ja Jahve lööb egiptlasi, lööb ja ravib, nad pöörduvad siis Jahve poole ja tema kuuleb nende palveid ning teeb nad terveks!"
Tihti olen ma kuulnud seda arutlust kristlaste suust: "Kui vaid see kirik oleks ilusamini ehitatud ja mitte nagu sealaut ja kontorihoone, siis ma usuksin ja käiksin kirikus!" Samuti olen ma kuulnud: "Et Jeesus on öelnud: "Õndsad on vaimust vaesed!" - Siis pole minul koguduses kohta, sest ma olen nii vaimne inimene!" Hallelujah!
Mis küll lahti on, kristlased, millest selline alaväärsus? Miks küll ei leia selliste kristlaste hing rahu, et on vaja seda bling-blingiga korvata? Sest minu kõrvus kõlab selline nurisemine nagu teismelise lapse nurisemine - sellepärast, et miski väline asi on puudu. Eks ole ka tarkuse armastus pigem välimine ilu, mitte sisemine - sest ta vajab kedagi muud, kui sina ise, kes sinu kirjutatud raamatut ja kogutud tarkust imetleks ja kiidaks. Sest muidu see tarkus ja ilu solvub, et on jäänud märkamata.
"Jah, vaata, walgekaaren! Iseendale on ju hea ilutseda, kuid mis sa sellest saad - ja mida saab sinu Jumal, kui pole suurt kogudust ja ilusat kirikut ning tarka õpetust."
Aga miks peaks walgekaaren midagi Saama või tema Jumal? Jah, tõesti! Kas nüüd on aeg kristlasel muretseda homse päeva pärast 2Kn 5:20-27 või mis riideid ta kannab ja mis toitu ta sööb? Lk 12:22-31 Hallelujah!
Või kas ma olen üheltki oma lugejalt küsinud piletiraha või kümnist, et kristlased niimoodi ütlevad? Jumal tahab ju ainult üht - Halastust ja mitte Ohvriandi! Kui Jeesus oleks piibli pealt autoritasu küsinud, kas oleks see levinud nagu päikesepaiste hommikul või varajased ja hilised vihmad põllu peal? Kes teist oleks kristlane, kui Jeesus tuleks oma õigust maa rahvaste kombel teenima: 1 sent iga kirjakoha eest; 5 iga tähendamissõna eest." - Niikaua kui su taskud on täis raha, pole probleemi - aga kui raha ei ole, mis sa siis teed!
Kunagi oli Iisrael nii madal - enamus rahvast olid talupojad ja ei osanud ei lugeda ega kirjutada, sest seda ei läinud igapäevaselt vaja. Kui keegi Iisraelis tahtis Jahve käest õppida, siis temal küll ei olnud Internetti; Raadiot või Telekat, vaid tema pidi füüsiliselt, tihti 20-50km jalgsi kindlasse kohta kohale minema, et õpetatud mees pühakirja retsiteeriks! - Mahalugemine oli kulukas lõbu, sest väljas oli liiga kirgas ja sees liiga hämar, ning õlilambi taga lugemine on hoopis midagi muud, kui tänapäeva päevavalguslambid, mis oma pehme valgusega silmi paitavad. - Ka minul on üks selline soetatud, et mu ema pimedate ja vaegnägijatega tegeleb ja ma võin seetõttu sellistest asjadest teada. - Aga Iisraelis võis sellistest imeasjadest vaid unistada. Ja kuidas nad kadestasid oma lihtsameelsuses egiptlaste jumalateenistust, et neil ei olnud seda kõike! Ei püramiide; viljakusetulpi ega templiprostituute. Ei olnud ka sünagoogi nurgas baari, et halba jutlust ilusamaks tempida või julgust juurde haugata; ega bingo loosimist, et vaest meest rikkaks teha - isegi mugavaid tugitoole ei olnud ega 3D prille! - Oli ainult Jahve Sõna ja preestrite iga-aastane teenistus, mis pealegi palju sikkude ja jäärade verd nõudis - aga polnud Egiptuse jumalateenistust!
Nurin läks Iisraelis nii üleüldiseks, et prohvet Jesaja pidi põrutama: "Ükskord jõuab aega, mil Egiptlane on käpuli ja teenib hoopis Jahvet!"
(mõttepaus)
Hallelujah!
Kas see oli kerge asi öelda? - Ehkki tänapäeval on paljud egiptlased moslemiusku pöördunud; mõni ehk kristlane või juut - aga mitte enam oma esiisade usku! Aga tol ajal, kes seda oskas öelda, et see ilus teenistus saab kassikullaks vaetud ja arheoloogid peavad neid vaaraode hauakambreid tõrvikute ja labidate ning kirkadega taga ajama, et muidu võivadki oma uhkes ilus tähelepanuta jääda.
Aga Jesajal oli raske, sest tema naerdi välja. - Kuidas sa tänapäeval ütleksid, et tulevikus ei tea keegi, kes on Mona Lisa või mis on Vatikan! Nad on ju nii tuntud ja ilusad, miks peaks ajalugu või rahvamälu neile selja pöörama? - Nemad ju jäävad meiega igavesti. Ehk võtab Jahve Jumal ja tema Kristus need taevasse vastu nagu Eelija ja Eenoki, et nad viimsel päeval hävitatud ei saaks? - Miks ta peaks sellist ilu vihkama?
Hallelujah!
Mis ma nüüd ütlen? Kas ma olen kõigi ilusate kunstide vastu ja soovitan ikonoklastide kombel kõik õhku lasta, et see kuidagimoodi teise käsu vastu eksib? Ei sugugi, sest see ei oleks Halastus vaid Ohvriand. Kui sina teed tühjaks ligimese teenistuse, et tema ühes sinuga ei teeni Jeesust, kuidas siis oled sa teda Armastanud?
Kunagi pidi püha Paulus püha Peetrust korrale kutsuma, et viimane ümberlõigatud juudikristlaste pärast hakkas ümberlõikamata kreekakristlasi vältima, et mitte koos nendega süüa - aga koos söömine oli kõige ilusam näide armastusest ja ligimese omaks võtust, mida idamaa teadis ja millest Jeesus tegi leivamurdmise rituaali - ja see kiskus ka vähemaid kristlasi kaasa, nõnda et ka Barnabas silmakirjaga seotud sai.
Korraga muutus eesnaha lõikamise rituaalne ilu nii tähtsaks, et Moosese käsuõpetust, mida ei suudetud järgida, kasutati Jeesuse Mäejutluse - ehkki Jeesus on Kristus ja Mooses kõigest prohvet - tühistamiseks! Hallelujah!
Ärgu ometi teie usk olgu selline välise ilu otsimine, et Jahve ei hakkaks teie südame eesnahku otsima! Kas teie olete ristil surnud kõigi inimeste pattude eest või olete teie teinud taevad ja maa! Vaata, see on kristlase ilutsemine! - Kristus ja ta rist! Sest kas tema hoolis Heroodese templist või Annase ja Kaifase ohvriandidest ehk palvetest, mida need ilusad mehed oma rikkusest võisid anda? - Eks tema sündis sohilapsena laudas, et teda ei tuntud mitte ära Kristusena ja et ta polnud Joosepi poeg, ehkki Maarja oli Joosepi kihlatud naine aga veel mitte tema kätte saanud seaduse ilus, - Kuidas võis siis Kristus Ilu tagaajajatele nähtavaks saada? "Aga otsige esiti Jumalariiki ja tema õigust, siis kõik muu antakse teile peale!" Lk 12:31 Aamen!

Mis on armastus?

Ps 86:8-10 "Jahve, sinu sarnast ei ole jumalate seas, ega ole niisuguseid tegusid, kui sinul! Kõik rahvad, kelled sa oled teinud, tulevad kummardama su ette, Jahve, nad annavad au su nimele! Sest sina oled suur ja teed imesid, sest sina oled Jumal, sina üksi!"
Väga tihti ma kuulen seda küsimust: "Kui Jumal on nii hea, siis miks on ta loonud nii kurja maailma ja miks ta ei tee midagi selle parandamiseks?" Teisel korral olen ma seda sama küsimust kohanud palju rafineeritumalt vormis "Palusin Jumalalt uusi hambaid, kuid need ei kasvanud mu suhu tagasi - järelikult Jumalat ei ole olemas!" Jah tõesti! Miks ei hüppa Jumal taevast alla iga kord, kui meie otsustame oma tugitoolis röhatada, et ta võiks midagi ära teha. Kui tanker läheb katki, ja suur naftalaik ähvardab kohalikule florale ja faunale perse keerata, siis on Jumal süüdi - aga mitte need kes topeltpõhjaga tankerite asemel valisid odavamad ühekordse põhjaga pakkumised. Kui halvasti ehitatud korterelamu kukub kokku või vihm viib valel ajal või valesti rajatud kergliiklusraja minema - siis on Jumal süüdi, et ta ei sekkunud, kuid mitte inimeste ahnus ja ükskõiksus ning faktidele läbi sõrmede vaatamine. Palju kergem oleks elada, kui Hea Jumal Taewast iga kivi leivaks teeks ja meie kõhud täidaks, nõnda et meil seda murekest enam elus poleks ning taevas maa peale tuleks.
Jumal on oma heas tahtes loonud taeva ja maa ning kõik selle sisikonna - peale selle on ta teinud inimese oma looduse krooniks. Ometi pole ta nagu midagi teinud, sest inimene pole ikka rahul. Kuigi ta on loonud Niagara joad ja Rushmore'i mäe või Everesti; Kaali kraatri ja Vooremäe uurded ning Taevaskoja koopad - ometi pole see mõnele võrreldav Aston Martini või Maserati; Mont-Blanci või Gucci ehk Armani ja Maratiga. Kuradi kehvasti müüb end see Jeesuke, see kristlaste jumal! Hallelujah!
Kuid mida me tegelikult ütleme selliste küsimustega, kui Jumal peaks meile andma, mida me tahame. - Et meie ei taha vastutada oma elude ja eriti kannatuste eest. Sest parem on kannatust kanda, kui keegi teine on süüdi ja mitte meie.
Eks öelnud ju Jeesus ise Mt 7:7 "Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile." Ja teises kohas Mt17:20 "Aga tema ütles neile: "Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti ma ütlen teile, kui teil oleks usk nagu sinepiivake, siis te võiksite öelda sellele mäele: siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu." Kuidas siis ikka on, et kõik palved ei saa vastatud? Aga kui ma paastun ja palvetan 40 aastat? - Siis Jumal ikkagi peab vastama?!
Oma lapsepõlves oli minu esimene kohtumine rahaga selline. Turule olid just jõudnud need tetrisega varustatud 9in1 mängukonsoolid, mis maksid igaüks vähemasti 300+ krooni, mis oli tol ajal kõva raha. Ja minu perkond ei suutnud seda lubada - seega ma pidin selle jaoks tööd tegema, et ühte ära teenida. Oma naiivses usus arvasin ma, et kui ma oma vanaisa suvilas ühe päeva hästi töötan, siis see oleks 300 krooni väärt - ja kuidas ma õhtul kibedasti nutsin maailma ebaõigluse pärast, kui ma neid 300 krooni oma "hea töö" eest ei saanud. Ma ei võinud ju oma unistust täita ja seda tetrise-mängu enesele osta. - Tähendab, mu ema ja vanaisa ja vanaema, kellega ma koos elasin, ei armasta mind. Sest mina küll teenisin pühendunult, kuid nemad ei tasustanud seda vääriliselt! Hallelujah!
Mis nüüd toimub? Kuidas ma nii väiklase asja peale Hallelujah ütlen? See on ju siililegi selge, et see oli lapsik jonnimine ning tegelikult oleksin ma pidanud hoopis tänulik olema, et mul on toit laua peal ja katus pea kohal ning riided seljas - et ma võisin koolis tarkust õppida, nagu paljud lapsed ei või - isegi puhas vesi kraanist on suur luksus, mida kõigil inimestel sel planeedil ei ole. Me võime isegi nautida nii iseenesest mõistetavaid asju nagu "Kohuke" sest enamus eestlasi ei ole laktoosi talumatud või meie pagaritooteid, sest me pole gluteenitalumatud. Kuid see ei hakka kohe silma. Sel ajahetkel, millest ma räägin, täitis too tetrise-mäng kogu mu olemuse ja oli samaväärne paradiisiga. (Tänapäeval ei suudetaks sedasama mängu enam isegi 9999 in 1 vormis koos ühe päikesepatareiga; taskuarvuti; ühtede kääride ja vildika ehk pastakagagi 2.49 euroses komplektis maha müütada!) Või nagu "Armastus kolme apelsini vastu" kui seda ei saa tuleb surm...
Aga kas me mitte ise ka ei jonni Jumalaga, et tema meie eest meie elusid ei ela ja meie sitta ei roogi? Jakoobus ütles oma kirjas, mis piibli kaante vahel on säilitatud nõnda: Jk 1:22,26 "Aga olge sõna tegijad ja mitte üksipäinis kuuljad, iseendid pettes...Kui keegi arvab Jumalat teenivat ja ei talitse oma keelt, vaid petab oma südant, selle jumalateenistus on tühine!" See tähendab, kui meie aktiivselt ei tegutse - ja niimoodi aktiivselt, et see on tõsine ja mitte ärplev tegutsemine, siis on meil tulemus. Me kõik teame, kui pahad on SMS-laenud ja selle naljandid punaste seljakottidega, mis "Ärapanijal"'gi hambus olid. Liiga kergeks tehtud laenamine, seab ohtu laenaja enda majandusliku sõltumatuse ning pikemas plaanis terve ühiskonna terviklikkuse ja stabiilsuse - kuid suuremale osale inimestele on see kibe tõde ja kõva sõna. Ka nemad tahaksid mitu tihu pisaraid valada õelate keeldude pärast, mis keelavad "healt" võlausaldajalt laenata, kes kohe muutub "pahaks" kui ta oma raha tagasi tuleb küsima, sest vanarahvaski teadis: "Võlg on võõra mehe oma!" Paljud meie palved, on nagu sellised SMS-laenud, mida tuleks häbeneda, sest nad soovivad meile punast seljakotti selga mõtelda. Ja oh mis imeasju sinna seljakotti on kogutud? Milleks on tavainimesele vaja uhket laeva; maja või autot, mille ülalpidamine maksab rohkem, kui see vaene inimene suudab oma tööga kasvõi ühe aastaga teenida? Kas nad kõik on kuningad või vürstid või midagi muud, et nad neid asju nii kangesti vajavad. - Aga naabril ju on, seega minul peab ka olema! Muidu olen ma ju kuidagi kehvem. Aga kui naabril on vähkkasvaja või Altzheimer - kas see peab ka sinul olema? Mida ütles Iiob, kui Jumal temalt ebaõigesti kõik ära võttis? Ii 1:21 "Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti ma lähen sinna tagasi! Jahve on andnud ja Jahve on võtnud; Jahve nimi olgu kiidetud!" Hallelujah!
Aga kuidas nii, hull walgekaaren? Kuidas nõnda sõgedasti, et Jumal võib kõik ära võtta - millest selline kehv diil? Kas poleks parem, kui sul oleks neli naist või koguni seitse - üks igaks päevaks - kui mitte tunniks; oma lõbuke hommikuks ja oma lõbuke õhtuks, nagu Nietzsche selle kohta ütles. Ei! Seda ei või ju püha kogudusega juhtuda, - eriti kui ta pühalt ja õigesti elanud! Halvad asjad juhtuvad halbadele inimestele ja head asjad juhtuvad headele inimestele! Miks sa pead ütlema,Mt5:45 "Et te saaksite oma Isa lasteks, kes on taevas, sest tema laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale."?
See pole ju üldse aus, kui õelad saavad sama palga kui õiged! Kuid selline on Jumala armastus meie vastu - kes me oleme õelad! Ma ei nimeta end heaks, sest kui ma seda oleksin, siis vaevalt ma vajaksin Kristust ja ta risti, sest Ha2:4 "Vaata, kes on isemeelne, selle hing ei ole siiras ta sees; aga õige elab oma usust." Õiged elavad oma usust või 'õigusest' nagu seda siis nimetatakse - aga mitte Halastusest, millest kristlased elavad. Sest kes on lugenud piiblit ja ütelnud end sellele vastavat, see on minu silmis hull või lihtsameelne jobu. - Sest mida ta tahaks sellega öelda? Et ta pole kunagi oma venna peale põhjuseta vihane olnud või kellegile liiga teinud? Et ta pole kunagi ei mõtte ega teoga eksinud ja kui on, siis on selle kohe andeks palunud? Kuidas see üldse inimesele võimetekohane peaks olema? Mina küll sellise 'ingelliku' inimesega kohtuda ei tahaks, et mu riided mind kividega surnuks ei viskaks! Mina ei tunne end nii pühana!
Eks see ole Jumala äraarvamatu Armastus, et ta kõikidele meie palvetele ei vasta - eriti mitte nii, nagu me oleme neid mõelnud - sest milline isa teeks mõtlematult oma pojale nabarõnga või tätoveeringu välja, ainult selle pärast, et temalt seda manguti; ja isegi kui teda vihkamises süüdistati, et isa julges ei öelda ja väideti et naabrimees oleks kindlasti oma pojale lubanud. - Ma olen siiamaani oma emale tänulik, et ta ei lasnud mulle neid asju lubada - et ma oma nahka oma teismelise maitsega ära ei saanud rikkuda. Eks see olnud armastus, kui ma ei saanud klassikaaslastega pidu panna, ehkki olin juba alkotaksi ette maksnud ja olin tigevihane, et ema pidur oli ja ei lubanud mul sellest osa võtta. Eks see olnud armastus, kui ta iga minu hirmu peale öösiti tuld põletas, kui ma väiksem olin ja õuduka pärast lausa oksendasin, ehkki pidin lapsiku uhkuse tõttu ikka vaatama - sest teised ju kah vaatasid, kuidas mina võisin maha jääda! Või kuidas ta minu psühhosomaatiliste kõhuvalude tõttu mu voodi kõrval kannatas, ehkki ei võinud midagi parata. - Lapsepõlves olid mul jubedad kõhuvalud, nagu mu emal on jubedad migreenihood, eks need ole suguvõsas. Tänu Jumalale, et pärast mu ristimist pole mul neid kõhuvalusid enam olnud. Hallelujah!
Aga Jumal peaks meid vihkama, kui ta kõike meie näo järgi ei tee, nagu ta inimese oma näo järgi valmistas? Kuidas võib olla paha see Jumal, kes on teinud Mahatma Gandhi; Martin Luther Kingi ja teised - eriti sinu ja minu - ainult selle pärast et on veel teinud; Hitleri; Stalini ja Lenini? Kas me pole mitte silmakirjalikud, kui me tahame saada ainult head ja mitte halba - sest meie pole kannatanud, nagu Iiob - me pole isegi mitte nõnda kannatanud kui inimesed aafrikas; indias; hiinas vms. kohas. Meid ei kiusata ju taga Eestimaal, sest me elame nagu vanajumala selja taga - kuid seda privileegi ei ole mitte kõigil kristlastel. Seetõttu tuleb tänulik olla selle üle, mis meil veel on, et seda meilt meie tänamatu hinge pärast ära ei võetaks. Kuidas oli Buratino loos selle Lolllidemaa ja kingitud kuldrahadega, mis pidid kasumit tootma? Kui sinul pole ajusid, siis mõeldakse nad sinu eest välja ja sina maksad selle vahe kinni! - Aga see ei ole armastus. Kui te tahate teada, mis on armastus, küsige oma ema käest, kes teid sünnitas, kui raske oli teid ilmale tuua ja tema võib öelda, mis on armastus.
Eks ole Jumal meid ka teatud mõttes ilmale toonud, ja oma mõtteis valmis koonud ja teinud, et me siis emaüsas oleme saanud kuju võtta. Seetõttu, kui keegi tunneb, et maailm pole piisavalt Hea - ehk on see tunnustäht tema enese kohta, et tema on Jumalast selleks loodud, et midagi ära teha, et see talle väga silma hakkab - aga kui mitte, siis ei maksa ka nuriseda, kui ise ei taha kätt külge lüüa. Muidu oleks õige see vanarahva tarkus: "Suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbsele pesagi!" Palugem, et Jumal ilmutaks meile, kuidas rohkem nüüd ja praegu teha tegusid, ja mitte ainult tühje sõnu, mis sooja ei anna - mitte tegusi, mis ehitaksid üles meid, vaid ligimest, sest kui sa ennast üles ehitad, kuidas see siis teisele hea peaks olema; ja kui see veel ligimese maha kisub, kuidas peaks see olema kristlik armastus? Olgu teil siis ligimesele paremat armastust, kui kristlik lause: "Ma palvetan sinu eest!" sest selline jutt on odav tulema ja ei lähe midagi maksma. Kui midagi ei juhtu, on ju hea ligimese nõtra usku süüdistada - sina ju palvetasid tema usu peale, mitte enda oma peale. Ärgem siis olgem nõnda kurikavalad, kui kiskja padrikus, vaid oma ligimese kasuks, sest ka meie oleme nagu linnupüüdja paelus, ja võime iga päev hukka saada, kui Jeesus meile armu ei kingi. Armust olete saanud, armust andke ka edasi, mida olete saanud, või tahate Jumala sõna valeks teha, öeldes: "Mina pole saanud midagi, seepärast pole mul anda!" Kel on kaastunnet - see jagagu kaastunnet; kel on lohutust - jagagu lohtu; laulja laulgu oma laule ja näitleja kandku oma maske; sõdur tõstku relvi ja kaitsku, mis talle püha; arveametnik tehku samuti, tõstes sulge. Kuidas keegi oma südames on, nõnda tehku - ja see on armastus. Kuid mis seda üle trumpab, seda ärge tehke! Ärge püüdke Jumalale 40 aasta ja palju orjatööga templit ehitada, millest Jumal ei jäta kivi kivi peale, mida maha ei kistaks, kui te olete unustanud põhilisema. Sest Jeesus nõuab vaid üht, mis on käsuõpetus ja prohvetid - selles on juudid ja kristlased üheks saanud: Halastust ja mitte Ohvriandi! Kui sinu Armastus, on nagu variseride ohvriand, siis ei pääse sa mitte Jumalariiki - pigemini tunnista tölneri halastuse kombel, et Jumal peab sulle armuline olema, siis sa tasud kõik oma vanded ja võlgnevused Tema ees - aga kes ütleb end nägija olevat, see ärgu mind kuulaku - valetajale aga jääb tema patt andeks andmata, kes asjata räägib, et ta näeb. Tunne iseennast ja tunne oma Jumalat! Aamen, Hallelujah!

Nagu hüpiknukud

Seisame su ees, palvetame koos
sõnad suul on kuumad; truud ja avalad
pühalik on palg; hunnitu on poos -
möödaminnes pilgud ikka kavalad.

"Oh, mis sa teed nii? - Teisiti on parem
vaata kuidas välismaal on tehtud varem;
koos on julgem, üksi hoopis arem:
leia üles oma tunde peidet' haarem!"

Seisund kodades kriitilisel piiril
üle raja läinud mõtted ja ka teod
keegi enam teisel ligimeseks viibi
kaotet' ammu õnnistatud seos.

"Oh miks nii kuri oled - parem ole hea
ja ära tonti seinale küll sõrmel vea
sa seda rahvatarkust ikka õigeks tea:
"Su hooleks ikka õnnista ja mitte nea!"."

Seistes püünistes nagu hüpiknukud,
teiste nuppe klõbistame mõnuga;
kui on keegi mülkas, kaastunne tukub;
ise uppudes vaid karjun põlgust ma...

"Oh milles häda - pole üldse hull;
see maailm ikka üks ja mitte mingi null:
ei ole korjusele langend ükski ablas kull -
oh lõpeta see komet, sünge marus pull!"

Seistes enda sees tõmban mõõdunööri;
seitel loodiga teeb oma vilgast tööd;
uhkus kõrkusega kõrgustesse pöörib -
päeva vihurites korrutades ööks...

"Oh maga viivu veel - kõigest painab veidi,
unenägu oli kõver, sellest viskas leili -
keera teine külg; krohvi maja seini -
küll siis kalja asemel võid libistada veini!"

Jumalate hämarik

Jr 35:15 "Ja ma olen teie juurde läkitanud kõik sulased prohvetid, olen läkitanud korduvalt, üteldes: "Pöörduge ometi igaüks oma kurjalt teelt ja tehke heaks oma teod; ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides, siis te jääte maale, mille ma olen teile andnud ja teie vanemaile."

Inimesed on mulle tihti ette heitnud mu Isekust - alustades sellest ajast, kui ma olin veel KUS tudeng - et teised "vähemad" tudengid tunnevad minu ligiolus vaimset masendust, et ei ole ise nii "vaimsed". Sellist juttu meenutades ja veel tänapäevalgi kuulates, tekib mul tunne, nagu ühte Youtube'i videot vaadeldes, kus autor ironiseeris Terminaatorit kirjeldades, et see oli filmitegijate meelest keskmine ameeriklane tänavalt, nõnda: "Tõesti, kõik inimesed tahavad masenduda, vaadeldes, kuidas Terminaator (Arnold Schwartzeneger on endine kulturist) mehena mööda läheb ja nemad samuti nõnda välja peaksid nägema!" - Reeglina ei ole mehed nii mehelikud kui Terminaator, ükskõik kui palju nad selles suunas liiguvad. - Kas tõesti on niimoodi, et mõnele kristlasele mõjun ma vaimselt samuti, nagu oleks Terminaator temast mööda läinud, et oma asja teha, ning tema jäi mokk töllakil vaatama, mis toimub? No sügav kaastunne ja vabandus, kui nii peaks tõesti olema. Peeglisse vaadates, küll sellist kuju vastu ei vahi.
Kuid miks ma ikka olen nii Isekas ja räägin asjadest nagu oleks Minul mingi Meelevald seda nõnda käsitleda? - Ma ei ole ju Jeesus!
Kõik algab sellest, et ma olen väga Isekas perekonnas üles kasvanud. Mu vanaisa oli tähtis arhitekt, kes oma sõnul on pool Annelinna magistraali projekteerinud (pooled Annelinlased siiamaani kiruvad seda vildakat projekti) Minu vanaema tähtis tõlk Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tänaseks on nad mõlemad läinud hingama ja pole enam mu elus. Mu ema oli mu lapsepõlves üksikema - kui titte poleks juhtunud, oleks ta saanud TÜ-sse tudengiks ja hiilgavat karjääri teha, kuid juhtus hoopis titt ja siis pidi olema üksikema ja kõikidele irvitajatele ja kiibitsejatele tõestama, kuidas värskelt keskkoolist tulnud näitsik suudab elada, et temalt lapsi ära ei võetaks, et ta liiga noor olevat. Sellises tapvas õhkkonnas, kus kõik peavad kogu maailmale midagi tõestama, et just nendel on õigus ja mitte "teistel" olengi ma sündinud. Ja just sealt olen ma maast madalast õppinud enda eest seisma. Ainult siis olin ma kuuldav ja sain end väljendada, kui ma suutsin tervet ruumi täita - sest teised perekonnas tegid samuti ning "tõnbasid teki enda peale ka" ning siis tekkis konsensus, kus kõik said natuke teki soojust nautida, kui sellist paralleeli tõmmata. Aga inimene, kes kogu aeg ei pidanud oma lapsepõlves end nõnda kehtestama, tunneb, et temaga kogu aeg karjutakse vaimselt, kui ta sellise kristlasega kohtub. Minul tekib küll selline tunne, et elan nahkhiirte koguduses, kelle kodudes raadiod absoluutse miinimumi peal toimivad ja mitte maksimumi peal. Mina ei suuda jälle ette kujutada, et on võimalik vaimselt nii vaikselt väljenduda, kui suurem osa inimkonnast seda teevad. Kas tõesti on need teised kristlased üles kasvanud nagu Jumala selja taga, kus keegi neid ei peletanud ega hirmutanud? Mina mäletan teistsugust lapsepõlve, kus tuli selle eest seista, mis sinule kuulus, muidu võeti see sinult ära.
Ma mäletan, kuidas nõukogude liit varises ja inimesed muutusid - eriti nende sõnad ja kehahoiakud. Ma olin ju siis alles noor, olles sündinud 17 mail 1982 rahvuslikul homofoobia vastasel päeval. Minult nad selllise päeva nimetamiseks igal juhul luba ei küsinud. Kui vana ma võisin NL-i lagunemisel olla, mis 1989 juhtuma hakkas. Sisuliselt laguneb Nõukogude liit selle põlvkonna hinges ikka veel edasi, nagu mädanev laip, mis on kaevu unustet ja joogivett mõruks teeb. Tulevased põlved ei tea ega saa aru, mis tunne see oli, elada ja hingata tolles ajas. Päike paistis teisiti, tuul liikus teistmoodi näost mööda ja rohi oli teistmoodi roheline. Ma ei oska seda muudmoodi, kui kokutades, seletada. Kui Eesti sai "vabaks" siis midagi tõesti pääses paisu alt lahti, mis oli sinna aastakümnetega kogunenud. Ma pole lihtsalt kindel, kas see oli ikka "vabadus"...
Vanasti orjasid eesti talupojad mõisnikke ja käisid teopäevadel, enne kui oma põllule endale tööd tegema pääsesid; tänapäeval orjame rootsi pankadele, enne kui oma elu jaoks aega üles leiame. - Sest naabril on suvila Ihastes ja ilus S klassi Mercedes ning minul peab ka olema, missest et ma ei suuda seda ülal pidada, kuid avalik prestiiž nõuab seda, et mina pean ka hea välja nägema. Kuidas see sobib kokku avaliku kuvandiga Eestist, kui ma hästi ei ela? Egas ma ometi nõukogude aega, koos talongide; pikkade järjekordade ning kõige muu kuratlikuga tagasi ei ihka?! - Jumal Ei! Kes sellist asja küll tahaks?!?
(mõttepaus)
See on üks nendest ebajumalatest, mis kristlasi painab, mida saab kokku võtta lausega: "Ära näe midagi, kuid näe kõik välja, et sina poleks nähtav!"
Kõik, mis paistab hästi suur või hästi väike, ja millega ma ise hakkama ei saa, peab ilmtingimata Saatanast olema, sest muidu peaksin ma viga enda juurest otsima, kuid see oleks ebamugav. Kuidas saab olla viga minus, kui pind võib hoopis olla ligimese silmas ja mitte palk minus endas... Palju lihtsam on joosta päevad läbi ringi ja teisi inimesi nende "mitte-kristlikusest" päästa. Kuidas see küll peaks erinema variseride üritusest kogu Iisraeli vaimselt ülimuslikuks muuta, et siis saaks Jumal oma Pühasse kogudusse astuda, kus üldse pole mingit pattu. Sest juudid ei soovinud patuga üldse kokku puutuda, kuigi see lähtub meie südamest, mitte ligimesest. Mk 7:18-23 Muidu on vägistamise ohver ise süüdi, et sai vägistatud, et tal oli liiga lühike seelik või liiga meelas käitumine, mis mehe pea segi ajas, kuid tegelikult on mees süüdi, et ta seda esiti oma südames tegi ja siis selle heaks kiitis ja alles siis tegi ta seda füüsiliselt kui oli juba end vaimus õigeks mõistnud, et "seelik ning käitumine" lubasid. Nagu poleks tal samal ajal üldse südametunnistuse häält, mis talle kõrva karjus: "ÄRA TEE SEDA JA ÄRA MINE NING ÄRA ISEGI VAATA SINNA, SEST SA LÄHED SURMALE VASTU!!!" Ei, hoopis ohver pidi süüdi olema, sest ta ise ju tahtis. Kogu tema olek lausa kisendas selle järele, et ei saanud kuidagi moodi temast mööda minna, ja tüdruk vägistamata jätta. Kui sureb nõudmine mehe südames, siis lakkab ka pakkumine naise kehas. Mina pean veel kohtama naist, kes oleks sellise eluhoiakuga, et talle meeldiks, kui teda sellise suhtumisega kõnetatakse, et tema tahab saada vägistatud. Kõik naised ja tüdrukud, keda mina olen elus näinud, on mõelnud teisiti. - Aga süüdi on keegi muu ja mitte mina! "Ära näe midagi, kuid näe kõik välja, et sina poleks nähtav!"
(mõttepaus)
Samuti on meie riik selles süüdi, et meie elud nii sitad on. Nemad ju valitsevad valesti ehkki meie õigesti valimas käime, eriti mina valin kõige õigemini - ja miks siis ei ole seda head tulemust, mille kallal mina olen nii palju tööd teinud ja maksumaksjana higi ja verd valanud? Kas ehk Jumalgi on mestis ja vandenõus minu püha ürituse vastu! Miks ei ole me ikka veel viie rikkaima Euroopa riigi hulgas? - Aga millal tahtsid Eesti esivanemad euroopa viie rikkaima hulka kuuluda? Kui nad isegi oma majad ehitasid metsa sisse ja mitte kaljule, nagu tänapäeval on moekas, et laevalt oleks ilus näha ja kätte leida (Mt 7:26,24) Me kuuleme ainult seda, mille järele meie hing sügeleb. Muus osas jääme ikka kurtideks. See on kristlaste teine puuslik, mida järgitakse. "Ära kuule, kui sinu ukse taga keegi koputab - äkki pead sina andma; vaid kuule, mida sinu selja taga räägitakse - äkki sina võid saada!"
Kogu andmeruum meie ümber on täis sellist "kitumist" kus üks inimene räägib teisele kuulujuttu edasi, mis kellegi selja taga on juhtunud - ja sellega me peaksime viie rikkaima riigi hulka jõudma?! - Väga huvitav matemaatika. Tühi õhk ja mitte raske isiklilk töö võrdub suure rikkusega tulevikus, sest keegi teine teeb musta töö meie eest ära! - Aga kui see teine nõuab oma musta töö eest palka? Vanarahva tarkus ütleb: "Võlg on võõra mehe oma!" Jeesus ütleb: "Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti." Jh 8:35 samad sõnad erinevas vormis, aga keegi ei taha kuulda. Mis see minule maksma läheb? Mida mina sellest saan? Anna tasu kohe, mitte 50 aasta pärast või paradiisis! Ükski inimene ei küsi oma kopsudelt: "Kuule, miks te seal hingate aga ei maksa mulle renti? Te ju kasutate mu kehapinda ja julgete tasuta elada ja mina pean teid oma vere ja higiga ülal pidama!" - Nõnda tunduks see väga nõme ning lause haiglaslik, kuid kas pole meie püüdlused sama naeruväärsed saada viie rikkaima riigi hulka, kui oma kopsudelt sedasamust küsida. - Või küsib keegi oma põielt: "Miks sa kused? Ehk küsib mõni oma pärakult: "Miks sa situd? - Mina pole küll seda sitta teinud!" Sest meie elame oma südames ja ajudes aga mitte seal alakorrusel. See on kuidagi liiga madal ja üldse mitte meie. Samuti on meie arusaamad poliitikast; samuti on meie arusaamad usust. Keegi teine peab musta töö ära tegema ja meie istume oma tamariskipuu all ja laulame Halleluujah et oleme päästetud ja juba paradiisi jõudnud.
Kunagi koolis, kui ma põdesin teisme eas eksistentsiaalset kriisi, et mind pole kellelegi vaja, ja et minu elu on nii sitt ja pole üldse midagi, mis ma meediast näen või mis teistel paistab olevat, siis ma mõtlesin teha selle pärast enesetappu - ja ma jagasin neid mõtteid ühe klassikaaslasega, kellega ma muidu nii hästi läbi ei saanud, ja keda muidu kooli kiusajaks peeti - mina olin siis see kiusatav - ja tema oli kohe käsi mind selles aitama. Halleluujah!
Te nüüd kõik mõtlete, et olen ära pööranud. Miks ma ütlen Halleluujah, selle peale kui keegi on nõus aitama oma ligimesel enesetappu teha? Aga sellepärast, et tagasi vaadates, tundub minu selline kavatsus naeruväärne; edev ning lausa alp - ning minu klassikaaslane, kes mulle sellist abi pakkus, olles ise seejuures täiesti tõsine ja siiras, nõnda et ma võisin tema kalbetest silmadest lausa füüsiliselt surma vastu vahtimas näha. See meenutab nii ehedalt Nietzsche sketši raamatus "Nõnda kõneles Zarathustra" kus üks "jumalamees" tee peal vähkreb ja enesega räägib nagu jumal teda piinaks ning Zarathustra võtab malaka ja nüpeldab selle mehe armutult läbi, kuni see hakkab armu paluma ja üles tunnistab, et on hoopis veiderdaja ja mitte jumalamees. - hiljem ta küll taganeb sellest mõttest, kui Zarathustra temast liiga kaugele läheb, kuid see ei puutu enam teemasse.
Sel hetkel ei vajanud ma mitte lollide lohutust vaid sellist äkilist reaalsusse tagasikutset. - Ja ma olen siiamaani elus ja enam mitte suitsiidne, kuna üks klassikaaslane, kes väliselt tundub nagu kiusaja, mulle abikäe kinkis. Ma tänan teda siiamaani palves selle heateo eest, et ta mind nõnda mehelikult ellu jättis. Ja sellepärast ütlen ma Halleluujah! "Ära kuule, kui sinu ukse taga keegi koputab - äkki pead sina andma; vaid kuule, mida sinu selja taga räägitakse - äkki sina võid saada!"
Viimane puuslik, mida ma siin käsitleda tahan, toob meid Terminaatori juurde tagasi. Või rohkem enese vigade tunnistamise juurde. Et miks ma ikka käitun nagu Terminaator? - Aga miks mitte? Miks ma peaksin end piirama, et teistel on sellepärast liiga raske elada? Nemad võiksid samuti maksimaalselt ennast ja oma elu väljendada, mitte teiste elu kadedalt jäljendada. Isegi kui see väljendus sünnib tuntud sümbolite kaudu. "Ära räägi: "Jeesus Elab!" äkki keegi solvub ja ütleb vastu "Jumal on surnud!"." Ja mis siis? Kui kellegile ei meeldi, et kogu minu elu räägib "Jeesus elab!" siis ei ole mitte minul probleem vaid temal on probleem, sest ta ei suuda minu kõrval end sama kõvasti ja kindlalt kehtestada. - Näidaku oma Tõde, mis on tema sees, siis ma tunnustan seda teist üksiklast, et tema on ka olemas, kuid kui tal tõde ei ole, siis miks ma peaksin end taandama, et tema saaks mõttetu edasi olla. Egas mina mõttetu pole! See ei ole patt, kui sa tunnistad, et ruumis on "kolm elevanti" mis liikumist raskendavad - see on patt, kui sa ajad selle süü ligimese kaela, sest tema on liiga paks ja võtab liiga palju ruumi või liiga peenike, et ruum tema pärast kokku kuivab. Mõne kristlase kõnet kuuldes, jääb mul hoopis mulje, et minuga räägib mõni New Age sensitiiv aga mitte kristlane. Olles oma nooruses palju erinevaid uske ja meditatiivseid praktikaid uurinud ning läbi proovinud, enne kui end ristida lasin, tundub kohati kristlastega rääkides - mitte mõne paganaga tänavalt, või foorumist, kellele võib sellist eksitust andeks anda, sest neil pole ju Jeesust kunagi olnudki - vähemasti nii me õpetame, et paganatel pole Jeesust - just kristlastega rääkides, jääb kohati mulje: "Ma olen seda juttu varem ka kuulnud - kuid see polnud Jeesus ega piibel, kust või kelle käest ma seda kuulsin." Jeesus elab just selliste tunnistuste kaudu, kus kristlane tunnistab oma haavatavust ja teeb ennast nähtavaks, mitte oma häid kavatsusi või tuleviku visioone. Paganad võivad ka oma tulevikust muljetada, ei jää nad sellega meile kuidagi alla, kuid Jeesusest nad ei või rääkida, kuidas Jeesus kristlase elu rikastab. See on kristlaste personaalne privileeg! Halleluujah!
Selle asemel, et kuulda kantslist piibli tõdesid, kuulen ma tihti ameerikalikku patroneerivat lohutust, Iiobi sõprade stiilis: "Homme on ikka parem!" Noh tore on! Kuidas on homne ikka parem sellele, kelle maja just maha põles, või kelle töökoht ümber nimetati - ja tema ei vastanud enam ümber nimetatud nõuetele või kelle koer jäi auto alla, samas kui süüdlane sündmuspaigalt põgenes? - Kas tema ütleb koos sinuga, et "Homne on ikka parem! Pea püsti, taevas kohtume jälle!" Samas kui tema hing hoopis kisendab: "MIS MA NÜÜD TEEN!" kuid taevas vaikib (loe viiteks C.S. Lewise samanimelist raamatut "Kui taevas vaikib")
Sellised külalised kirikus on väga ebameeldivad ja kristlased eelistavad neid pigemini vältida, sest nendega ei saa niipalju Halleluujah laulda. Neile ei saa öelda, "Jeesus elab!" sest nemad vastaksid "Jumal on surnud!" sest kogu nende elu on selles hetkes, nagu oleks neid elusalt maha maetud. Mida siis teha, et mitte kummardada kolmandat puuslikku: Ära räägi: "Jeesus Elab!" äkki keegi solvub ja ütleb vastu "Jumal on surnud!"." ?
Ka see on Armastus, mida sa teed vaikides, kui sa nutad ühes nutjatega või lihtsalt kallistad seda, kes leinab ja mitte ei torma tema kadunukese hauale krutsifiks ning roosivesi kaasas Jumalat ja seda inimest kiusama stiilis: "Halleluujah, Jumala nimel Saatan kao, surnu ärka ellu õnnetus mine ära!" - Küll oleks Iiob olnud õnnelik, kui tema oleks eduteoloogiliselt saanud öelda: "Saatan, mine putsi!" - selle pärast et Jumal ja Saatan tema usu peale kihla vedasid. ja siis näha, kuidas kõik need õnnetused tagasi pööratakse nagu rewind nuppu vajutades. - Kuid kui tihti juhtub seda tegelikus elus. "Tõepoolest ma ütlen teile: palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija ajal, mil taevas oli kinni pandud kolm aastat ja kuus kuud, kui suur nälg tuli üle kogu maa; aga ei ühegi juurde nende seast ei läkitatud Eelijat kui vaid Sareptasse Siidonimaale lesknaise juurde. Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, aga ükski neist ei saanud puhtaks kui vaid Naaman, see süürlane!" Selliste kõnede peale ma palju halleluujaid ei kuule vaid pean hoopis kartma, et mind ühes Jeesusega püütakse mäelt alla paisata (Lk4:25-30) Jumal ei tule väga tihti ebamaiselt appi, nagu ei kukutanud ka Jeesus end oma elu ajal templi otsast alla, et Jahwe teda oma Jumalikuse tõestuseks saaks inglite abiga kinni püüda ega teinud ta kiva leivuks, et nälg maailmast ära kaotada; samuti ei kummardanud tema võimu Saatana isikus, vaid tema elu oli palju praktilisem. Ja sellepärast pidi ta ristil surema, sest sensatsiooni ja aumaias maailm ei suutnud seda taluda. Lahti tuli lasta hoopis Parabas, kes oli tapnud roomlase, aga mitte Jeesus, kes oli rooma sõduri kõrva jälle tagasi pannud, et Peetrus selle maha raius. Just sellepärast sai Iisrael seda kõike kannatama läbi keskaja ning Holokausti, et nad ei tahtnud tunda oma Messiat - ehkki Jeesus oli maapeal Täiuslik Juut - Lausa Üleinimlikult Täiuslik - aga et ta ei neimanud roomlasi, nagu teised juudid enne teda ja tema ajal, siis ta ei kõlvanud. Olgu teie elus rohkem Jeesust kui Parabast, te kristlased, muidu peate ka teie omalt maalt lahkuma ja nägema oma usku maha kistavat nagu juhtus juutidega enne teid! Sest nemad ei tunnistanud oma Messiat, Jeesust Kristust! ja nii ongi.