Jumalate hämarik

Jr 35:15 "Ja ma olen teie juurde läkitanud kõik sulased prohvetid, olen läkitanud korduvalt, üteldes: "Pöörduge ometi igaüks oma kurjalt teelt ja tehke heaks oma teod; ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides, siis te jääte maale, mille ma olen teile andnud ja teie vanemaile."

Inimesed on mulle tihti ette heitnud mu Isekust - alustades sellest ajast, kui ma olin veel KUS tudeng - et teised "vähemad" tudengid tunnevad minu ligiolus vaimset masendust, et ei ole ise nii "vaimsed". Sellist juttu meenutades ja veel tänapäevalgi kuulates, tekib mul tunne, nagu ühte Youtube'i videot vaadeldes, kus autor ironiseeris Terminaatorit kirjeldades, et see oli filmitegijate meelest keskmine ameeriklane tänavalt, nõnda: "Tõesti, kõik inimesed tahavad masenduda, vaadeldes, kuidas Terminaator (Arnold Schwartzeneger on endine kulturist) mehena mööda läheb ja nemad samuti nõnda välja peaksid nägema!" - Reeglina ei ole mehed nii mehelikud kui Terminaator, ükskõik kui palju nad selles suunas liiguvad. - Kas tõesti on niimoodi, et mõnele kristlasele mõjun ma vaimselt samuti, nagu oleks Terminaator temast mööda läinud, et oma asja teha, ning tema jäi mokk töllakil vaatama, mis toimub? No sügav kaastunne ja vabandus, kui nii peaks tõesti olema. Peeglisse vaadates, küll sellist kuju vastu ei vahi.
Kuid miks ma ikka olen nii Isekas ja räägin asjadest nagu oleks Minul mingi Meelevald seda nõnda käsitleda? - Ma ei ole ju Jeesus!
Kõik algab sellest, et ma olen väga Isekas perekonnas üles kasvanud. Mu vanaisa oli tähtis arhitekt, kes oma sõnul on pool Annelinna magistraali projekteerinud (pooled Annelinlased siiamaani kiruvad seda vildakat projekti) Minu vanaema tähtis tõlk Tartu Ülikooli Raamatukogus. Tänaseks on nad mõlemad läinud hingama ja pole enam mu elus. Mu ema oli mu lapsepõlves üksikema - kui titte poleks juhtunud, oleks ta saanud TÜ-sse tudengiks ja hiilgavat karjääri teha, kuid juhtus hoopis titt ja siis pidi olema üksikema ja kõikidele irvitajatele ja kiibitsejatele tõestama, kuidas värskelt keskkoolist tulnud näitsik suudab elada, et temalt lapsi ära ei võetaks, et ta liiga noor olevat. Sellises tapvas õhkkonnas, kus kõik peavad kogu maailmale midagi tõestama, et just nendel on õigus ja mitte "teistel" olengi ma sündinud. Ja just sealt olen ma maast madalast õppinud enda eest seisma. Ainult siis olin ma kuuldav ja sain end väljendada, kui ma suutsin tervet ruumi täita - sest teised perekonnas tegid samuti ning "tõnbasid teki enda peale ka" ning siis tekkis konsensus, kus kõik said natuke teki soojust nautida, kui sellist paralleeli tõmmata. Aga inimene, kes kogu aeg ei pidanud oma lapsepõlves end nõnda kehtestama, tunneb, et temaga kogu aeg karjutakse vaimselt, kui ta sellise kristlasega kohtub. Minul tekib küll selline tunne, et elan nahkhiirte koguduses, kelle kodudes raadiod absoluutse miinimumi peal toimivad ja mitte maksimumi peal. Mina ei suuda jälle ette kujutada, et on võimalik vaimselt nii vaikselt väljenduda, kui suurem osa inimkonnast seda teevad. Kas tõesti on need teised kristlased üles kasvanud nagu Jumala selja taga, kus keegi neid ei peletanud ega hirmutanud? Mina mäletan teistsugust lapsepõlve, kus tuli selle eest seista, mis sinule kuulus, muidu võeti see sinult ära.
Ma mäletan, kuidas nõukogude liit varises ja inimesed muutusid - eriti nende sõnad ja kehahoiakud. Ma olin ju siis alles noor, olles sündinud 17 mail 1982 rahvuslikul homofoobia vastasel päeval. Minult nad selllise päeva nimetamiseks igal juhul luba ei küsinud. Kui vana ma võisin NL-i lagunemisel olla, mis 1989 juhtuma hakkas. Sisuliselt laguneb Nõukogude liit selle põlvkonna hinges ikka veel edasi, nagu mädanev laip, mis on kaevu unustet ja joogivett mõruks teeb. Tulevased põlved ei tea ega saa aru, mis tunne see oli, elada ja hingata tolles ajas. Päike paistis teisiti, tuul liikus teistmoodi näost mööda ja rohi oli teistmoodi roheline. Ma ei oska seda muudmoodi, kui kokutades, seletada. Kui Eesti sai "vabaks" siis midagi tõesti pääses paisu alt lahti, mis oli sinna aastakümnetega kogunenud. Ma pole lihtsalt kindel, kas see oli ikka "vabadus"...
Vanasti orjasid eesti talupojad mõisnikke ja käisid teopäevadel, enne kui oma põllule endale tööd tegema pääsesid; tänapäeval orjame rootsi pankadele, enne kui oma elu jaoks aega üles leiame. - Sest naabril on suvila Ihastes ja ilus S klassi Mercedes ning minul peab ka olema, missest et ma ei suuda seda ülal pidada, kuid avalik prestiiž nõuab seda, et mina pean ka hea välja nägema. Kuidas see sobib kokku avaliku kuvandiga Eestist, kui ma hästi ei ela? Egas ma ometi nõukogude aega, koos talongide; pikkade järjekordade ning kõige muu kuratlikuga tagasi ei ihka?! - Jumal Ei! Kes sellist asja küll tahaks?!?
(mõttepaus)
See on üks nendest ebajumalatest, mis kristlasi painab, mida saab kokku võtta lausega: "Ära näe midagi, kuid näe kõik välja, et sina poleks nähtav!"
Kõik, mis paistab hästi suur või hästi väike, ja millega ma ise hakkama ei saa, peab ilmtingimata Saatanast olema, sest muidu peaksin ma viga enda juurest otsima, kuid see oleks ebamugav. Kuidas saab olla viga minus, kui pind võib hoopis olla ligimese silmas ja mitte palk minus endas... Palju lihtsam on joosta päevad läbi ringi ja teisi inimesi nende "mitte-kristlikusest" päästa. Kuidas see küll peaks erinema variseride üritusest kogu Iisraeli vaimselt ülimuslikuks muuta, et siis saaks Jumal oma Pühasse kogudusse astuda, kus üldse pole mingit pattu. Sest juudid ei soovinud patuga üldse kokku puutuda, kuigi see lähtub meie südamest, mitte ligimesest. Mk 7:18-23 Muidu on vägistamise ohver ise süüdi, et sai vägistatud, et tal oli liiga lühike seelik või liiga meelas käitumine, mis mehe pea segi ajas, kuid tegelikult on mees süüdi, et ta seda esiti oma südames tegi ja siis selle heaks kiitis ja alles siis tegi ta seda füüsiliselt kui oli juba end vaimus õigeks mõistnud, et "seelik ning käitumine" lubasid. Nagu poleks tal samal ajal üldse südametunnistuse häält, mis talle kõrva karjus: "ÄRA TEE SEDA JA ÄRA MINE NING ÄRA ISEGI VAATA SINNA, SEST SA LÄHED SURMALE VASTU!!!" Ei, hoopis ohver pidi süüdi olema, sest ta ise ju tahtis. Kogu tema olek lausa kisendas selle järele, et ei saanud kuidagi moodi temast mööda minna, ja tüdruk vägistamata jätta. Kui sureb nõudmine mehe südames, siis lakkab ka pakkumine naise kehas. Mina pean veel kohtama naist, kes oleks sellise eluhoiakuga, et talle meeldiks, kui teda sellise suhtumisega kõnetatakse, et tema tahab saada vägistatud. Kõik naised ja tüdrukud, keda mina olen elus näinud, on mõelnud teisiti. - Aga süüdi on keegi muu ja mitte mina! "Ära näe midagi, kuid näe kõik välja, et sina poleks nähtav!"
(mõttepaus)
Samuti on meie riik selles süüdi, et meie elud nii sitad on. Nemad ju valitsevad valesti ehkki meie õigesti valimas käime, eriti mina valin kõige õigemini - ja miks siis ei ole seda head tulemust, mille kallal mina olen nii palju tööd teinud ja maksumaksjana higi ja verd valanud? Kas ehk Jumalgi on mestis ja vandenõus minu püha ürituse vastu! Miks ei ole me ikka veel viie rikkaima Euroopa riigi hulgas? - Aga millal tahtsid Eesti esivanemad euroopa viie rikkaima hulka kuuluda? Kui nad isegi oma majad ehitasid metsa sisse ja mitte kaljule, nagu tänapäeval on moekas, et laevalt oleks ilus näha ja kätte leida (Mt 7:26,24) Me kuuleme ainult seda, mille järele meie hing sügeleb. Muus osas jääme ikka kurtideks. See on kristlaste teine puuslik, mida järgitakse. "Ära kuule, kui sinu ukse taga keegi koputab - äkki pead sina andma; vaid kuule, mida sinu selja taga räägitakse - äkki sina võid saada!"
Kogu andmeruum meie ümber on täis sellist "kitumist" kus üks inimene räägib teisele kuulujuttu edasi, mis kellegi selja taga on juhtunud - ja sellega me peaksime viie rikkaima riigi hulka jõudma?! - Väga huvitav matemaatika. Tühi õhk ja mitte raske isiklilk töö võrdub suure rikkusega tulevikus, sest keegi teine teeb musta töö meie eest ära! - Aga kui see teine nõuab oma musta töö eest palka? Vanarahva tarkus ütleb: "Võlg on võõra mehe oma!" Jeesus ütleb: "Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti." Jh 8:35 samad sõnad erinevas vormis, aga keegi ei taha kuulda. Mis see minule maksma läheb? Mida mina sellest saan? Anna tasu kohe, mitte 50 aasta pärast või paradiisis! Ükski inimene ei küsi oma kopsudelt: "Kuule, miks te seal hingate aga ei maksa mulle renti? Te ju kasutate mu kehapinda ja julgete tasuta elada ja mina pean teid oma vere ja higiga ülal pidama!" - Nõnda tunduks see väga nõme ning lause haiglaslik, kuid kas pole meie püüdlused sama naeruväärsed saada viie rikkaima riigi hulka, kui oma kopsudelt sedasamust küsida. - Või küsib keegi oma põielt: "Miks sa kused? Ehk küsib mõni oma pärakult: "Miks sa situd? - Mina pole küll seda sitta teinud!" Sest meie elame oma südames ja ajudes aga mitte seal alakorrusel. See on kuidagi liiga madal ja üldse mitte meie. Samuti on meie arusaamad poliitikast; samuti on meie arusaamad usust. Keegi teine peab musta töö ära tegema ja meie istume oma tamariskipuu all ja laulame Halleluujah et oleme päästetud ja juba paradiisi jõudnud.
Kunagi koolis, kui ma põdesin teisme eas eksistentsiaalset kriisi, et mind pole kellelegi vaja, ja et minu elu on nii sitt ja pole üldse midagi, mis ma meediast näen või mis teistel paistab olevat, siis ma mõtlesin teha selle pärast enesetappu - ja ma jagasin neid mõtteid ühe klassikaaslasega, kellega ma muidu nii hästi läbi ei saanud, ja keda muidu kooli kiusajaks peeti - mina olin siis see kiusatav - ja tema oli kohe käsi mind selles aitama. Halleluujah!
Te nüüd kõik mõtlete, et olen ära pööranud. Miks ma ütlen Halleluujah, selle peale kui keegi on nõus aitama oma ligimesel enesetappu teha? Aga sellepärast, et tagasi vaadates, tundub minu selline kavatsus naeruväärne; edev ning lausa alp - ning minu klassikaaslane, kes mulle sellist abi pakkus, olles ise seejuures täiesti tõsine ja siiras, nõnda et ma võisin tema kalbetest silmadest lausa füüsiliselt surma vastu vahtimas näha. See meenutab nii ehedalt Nietzsche sketši raamatus "Nõnda kõneles Zarathustra" kus üks "jumalamees" tee peal vähkreb ja enesega räägib nagu jumal teda piinaks ning Zarathustra võtab malaka ja nüpeldab selle mehe armutult läbi, kuni see hakkab armu paluma ja üles tunnistab, et on hoopis veiderdaja ja mitte jumalamees. - hiljem ta küll taganeb sellest mõttest, kui Zarathustra temast liiga kaugele läheb, kuid see ei puutu enam teemasse.
Sel hetkel ei vajanud ma mitte lollide lohutust vaid sellist äkilist reaalsusse tagasikutset. - Ja ma olen siiamaani elus ja enam mitte suitsiidne, kuna üks klassikaaslane, kes väliselt tundub nagu kiusaja, mulle abikäe kinkis. Ma tänan teda siiamaani palves selle heateo eest, et ta mind nõnda mehelikult ellu jättis. Ja sellepärast ütlen ma Halleluujah! "Ära kuule, kui sinu ukse taga keegi koputab - äkki pead sina andma; vaid kuule, mida sinu selja taga räägitakse - äkki sina võid saada!"
Viimane puuslik, mida ma siin käsitleda tahan, toob meid Terminaatori juurde tagasi. Või rohkem enese vigade tunnistamise juurde. Et miks ma ikka käitun nagu Terminaator? - Aga miks mitte? Miks ma peaksin end piirama, et teistel on sellepärast liiga raske elada? Nemad võiksid samuti maksimaalselt ennast ja oma elu väljendada, mitte teiste elu kadedalt jäljendada. Isegi kui see väljendus sünnib tuntud sümbolite kaudu. "Ära räägi: "Jeesus Elab!" äkki keegi solvub ja ütleb vastu "Jumal on surnud!"." Ja mis siis? Kui kellegile ei meeldi, et kogu minu elu räägib "Jeesus elab!" siis ei ole mitte minul probleem vaid temal on probleem, sest ta ei suuda minu kõrval end sama kõvasti ja kindlalt kehtestada. - Näidaku oma Tõde, mis on tema sees, siis ma tunnustan seda teist üksiklast, et tema on ka olemas, kuid kui tal tõde ei ole, siis miks ma peaksin end taandama, et tema saaks mõttetu edasi olla. Egas mina mõttetu pole! See ei ole patt, kui sa tunnistad, et ruumis on "kolm elevanti" mis liikumist raskendavad - see on patt, kui sa ajad selle süü ligimese kaela, sest tema on liiga paks ja võtab liiga palju ruumi või liiga peenike, et ruum tema pärast kokku kuivab. Mõne kristlase kõnet kuuldes, jääb mul hoopis mulje, et minuga räägib mõni New Age sensitiiv aga mitte kristlane. Olles oma nooruses palju erinevaid uske ja meditatiivseid praktikaid uurinud ning läbi proovinud, enne kui end ristida lasin, tundub kohati kristlastega rääkides - mitte mõne paganaga tänavalt, või foorumist, kellele võib sellist eksitust andeks anda, sest neil pole ju Jeesust kunagi olnudki - vähemasti nii me õpetame, et paganatel pole Jeesust - just kristlastega rääkides, jääb kohati mulje: "Ma olen seda juttu varem ka kuulnud - kuid see polnud Jeesus ega piibel, kust või kelle käest ma seda kuulsin." Jeesus elab just selliste tunnistuste kaudu, kus kristlane tunnistab oma haavatavust ja teeb ennast nähtavaks, mitte oma häid kavatsusi või tuleviku visioone. Paganad võivad ka oma tulevikust muljetada, ei jää nad sellega meile kuidagi alla, kuid Jeesusest nad ei või rääkida, kuidas Jeesus kristlase elu rikastab. See on kristlaste personaalne privileeg! Halleluujah!
Selle asemel, et kuulda kantslist piibli tõdesid, kuulen ma tihti ameerikalikku patroneerivat lohutust, Iiobi sõprade stiilis: "Homme on ikka parem!" Noh tore on! Kuidas on homne ikka parem sellele, kelle maja just maha põles, või kelle töökoht ümber nimetati - ja tema ei vastanud enam ümber nimetatud nõuetele või kelle koer jäi auto alla, samas kui süüdlane sündmuspaigalt põgenes? - Kas tema ütleb koos sinuga, et "Homne on ikka parem! Pea püsti, taevas kohtume jälle!" Samas kui tema hing hoopis kisendab: "MIS MA NÜÜD TEEN!" kuid taevas vaikib (loe viiteks C.S. Lewise samanimelist raamatut "Kui taevas vaikib")
Sellised külalised kirikus on väga ebameeldivad ja kristlased eelistavad neid pigemini vältida, sest nendega ei saa niipalju Halleluujah laulda. Neile ei saa öelda, "Jeesus elab!" sest nemad vastaksid "Jumal on surnud!" sest kogu nende elu on selles hetkes, nagu oleks neid elusalt maha maetud. Mida siis teha, et mitte kummardada kolmandat puuslikku: Ära räägi: "Jeesus Elab!" äkki keegi solvub ja ütleb vastu "Jumal on surnud!"." ?
Ka see on Armastus, mida sa teed vaikides, kui sa nutad ühes nutjatega või lihtsalt kallistad seda, kes leinab ja mitte ei torma tema kadunukese hauale krutsifiks ning roosivesi kaasas Jumalat ja seda inimest kiusama stiilis: "Halleluujah, Jumala nimel Saatan kao, surnu ärka ellu õnnetus mine ära!" - Küll oleks Iiob olnud õnnelik, kui tema oleks eduteoloogiliselt saanud öelda: "Saatan, mine putsi!" - selle pärast et Jumal ja Saatan tema usu peale kihla vedasid. ja siis näha, kuidas kõik need õnnetused tagasi pööratakse nagu rewind nuppu vajutades. - Kuid kui tihti juhtub seda tegelikus elus. "Tõepoolest ma ütlen teile: palju lesknaisi oli Iisraelis Eelija ajal, mil taevas oli kinni pandud kolm aastat ja kuus kuud, kui suur nälg tuli üle kogu maa; aga ei ühegi juurde nende seast ei läkitatud Eelijat kui vaid Sareptasse Siidonimaale lesknaise juurde. Ja palju pidalitõbiseid oli Iisraelis prohvet Eliisa ajal, aga ükski neist ei saanud puhtaks kui vaid Naaman, see süürlane!" Selliste kõnede peale ma palju halleluujaid ei kuule vaid pean hoopis kartma, et mind ühes Jeesusega püütakse mäelt alla paisata (Lk4:25-30) Jumal ei tule väga tihti ebamaiselt appi, nagu ei kukutanud ka Jeesus end oma elu ajal templi otsast alla, et Jahwe teda oma Jumalikuse tõestuseks saaks inglite abiga kinni püüda ega teinud ta kiva leivuks, et nälg maailmast ära kaotada; samuti ei kummardanud tema võimu Saatana isikus, vaid tema elu oli palju praktilisem. Ja sellepärast pidi ta ristil surema, sest sensatsiooni ja aumaias maailm ei suutnud seda taluda. Lahti tuli lasta hoopis Parabas, kes oli tapnud roomlase, aga mitte Jeesus, kes oli rooma sõduri kõrva jälle tagasi pannud, et Peetrus selle maha raius. Just sellepärast sai Iisrael seda kõike kannatama läbi keskaja ning Holokausti, et nad ei tahtnud tunda oma Messiat - ehkki Jeesus oli maapeal Täiuslik Juut - Lausa Üleinimlikult Täiuslik - aga et ta ei neimanud roomlasi, nagu teised juudid enne teda ja tema ajal, siis ta ei kõlvanud. Olgu teie elus rohkem Jeesust kui Parabast, te kristlased, muidu peate ka teie omalt maalt lahkuma ja nägema oma usku maha kistavat nagu juhtus juutidega enne teid! Sest nemad ei tunnistanud oma Messiat, Jeesust Kristust! ja nii ongi.