Nagu hüpiknukud

Seisame su ees, palvetame koos
sõnad suul on kuumad; truud ja avalad
pühalik on palg; hunnitu on poos -
möödaminnes pilgud ikka kavalad.

"Oh, mis sa teed nii? - Teisiti on parem
vaata kuidas välismaal on tehtud varem;
koos on julgem, üksi hoopis arem:
leia üles oma tunde peidet' haarem!"

Seisund kodades kriitilisel piiril
üle raja läinud mõtted ja ka teod
keegi enam teisel ligimeseks viibi
kaotet' ammu õnnistatud seos.

"Oh miks nii kuri oled - parem ole hea
ja ära tonti seinale küll sõrmel vea
sa seda rahvatarkust ikka õigeks tea:
"Su hooleks ikka õnnista ja mitte nea!"."

Seistes püünistes nagu hüpiknukud,
teiste nuppe klõbistame mõnuga;
kui on keegi mülkas, kaastunne tukub;
ise uppudes vaid karjun põlgust ma...

"Oh milles häda - pole üldse hull;
see maailm ikka üks ja mitte mingi null:
ei ole korjusele langend ükski ablas kull -
oh lõpeta see komet, sünge marus pull!"

Seistes enda sees tõmban mõõdunööri;
seitel loodiga teeb oma vilgast tööd;
uhkus kõrkusega kõrgustesse pöörib -
päeva vihurites korrutades ööks...

"Oh maga viivu veel - kõigest painab veidi,
unenägu oli kõver, sellest viskas leili -
keera teine külg; krohvi maja seini -
küll siis kalja asemel võid libistada veini!"