Sina oled See

1.

Kus on minu katedraalid, kus on minu ohvrid?

Kus on kõik mu tuhatkonnad, võrgutatud jüngrid?

Kus on kõik mu pisarad ja kerkobussi sohvrid? –

Et ei peaks ma Kuningriigist pakkima ma kohvrid!

Sina oled See, kes annab vastust nagu kringlit;

palvetajal lapselikul, et võiks laulda singlit –

koera kombel tahaks sulle voodi kanda tuhvlit –

aga maailm naeratab ja rinda näitab pringilt!!

2.

Kus on minu meelehea ja kus on minu saapad?

Kus on minu prohvetid ja preestrid ning kõik Targad?

Kus on minu abielud Sinu auks ja koopad? –

Et saaks mõni sambapühak ümmardada kopralt!

Sina oled see, kes täidab hirmuga kõik Vargad;

tuhatnelja, ülepeakaela neile taha kargad!

Pole üldse sinu asi, kes see seab neil rööpaid,

sina ikka üles juurid, nende seinad märgad...

3.

Kus on minu kaubahoovid, kaubitsejad, sellid?

Kus on minu tuulelipud, tuuleveskid, ahjud?

Kus on minu mõisahooned, kiltrimajad, tallid? –

Et saaks kurjal vaimul lasta põllul kratilt tralli!

Sina oled See, kes situb ahju lakke kahjuks;

trollid kinni härra silmad nagu roostes vahiuks!

Tont käib mööda Taaralinna – kui vaja rebin kolli

välja oma ninasõõrmeist rujatades ihnud...

4.

Kus on minu pjedestaalid, kus on minu sallid?

Kus on minu Mulderid ja mullamutid, pardid?

Kus on minu matused ja sünnipäevad kallid? –

Et ei peaks ma oma habet hukutama pardlis...

Sina oled See, kes sallimatusest teeb tordi;

Inimesest aretad sa armastava sordi!

Maletad ja kabetad ja ikka võidad partiid;

formelitki võiksid sõita ja ka šeeri kanti!!

5.

Kus on minu allikad ja kus on minu kaevud?

Kus on minu rajatulbad, põllulapid, metsad?

Kus on minu ürikud ja valgeis mastis laevad? –

Sina oled See, kes ristipuul end lasi peksta,

halval arvamusel sünagoogis nagu Spectra...

Ei sa iial pahandanud hingamise vaevust,

kuigi ristirahvas sinu kaelas nagu retsid...

6.

Kus on minu ärklikorter, Merivälja villa?

Kus on minu kapipede, marukoer ja kitu?

Kus on minu Šveitsi konto, Castillo di Sevilla? –

Et kui põrgu kiirustades näeks ka ninja Vanillat!

Sina oled See, kes märjaks teha võib ka vitu;

riista kõvaks, meele kergeks – et saaks minna pittu!

Tulgu sandilaager kasvõi leinarõiva killas –

Sina paned koerad sigadestki lahku sittu!!

7.

Kus on minu Kama suutra, kus on minu päevik?

Kus on minu karmavõlad, kohinoored, paugud?

Kus on minu posijad ja kerko ümber alevik? –

Et saaks laulda surmatantsu hipidega auku...

Sina oled See, kes annab luuletajal autul,

kirjutada verega ja oma liha kaevik

raputada kehva ümber, et ei saaks tast karvik –

vaid, et selle laiba varjus taevauks neil paotuks!