Kasutu tagur

Mis on sinu kasutegur, mis on sinust kasu – tegu;

kes sa oled, kust sa tuled: põhi-lõuna-ida-lääs?

Vaatad ette, kargad taha loksutades inimsegu;

kas jääd ette, mõtled järel, võtad vedu –

rebid kildu, peksad segast, väljapääst'?

Ilma jäänud saast ja sääst;

hoides kinni kolust kõhust, võllanaljas pannes pidu...

Kõlu kohas mehe pihas – otsis elamusi rehas;

ei saand aru – rida vahelt, kaduma läks särgi varrel...

Pikad juhtmed likku veetud, susisesid kõrbelehas;

palju mõtteid, setteid, petteid: Koit end unustanud Ehas.

Lõunas oli põud ja pinev, sapp jäi põhjas vindu tõrrel;

kanad sasitud ja puntras minestasid pilguks õrrel...

Mina endast välja läks – kitsas oli olla kehas!!

Läksin tagasi ma koju, kotus nagu maapagu;

maha unustatud keha, tuli jälle hommikust...

Nagu jutlus põlluvagust, kirrest-kagust;

aiapragust – tahtsin näita endal ust.

Tuli meelde, ise tegin, leppides kõik pilditust;

pohmates ei masend päästa moka otsast ühtki „just”!

Hinge jäi vaid lugu sellest, kuidas unus valge plagu...