Oh häda, mu Isamaa armas;
kuis tahaks sind koguda manu.
Sa oled kui Iisebel saunas
ja avad, kes iganes paunas –
kas kulda või viirukit ehk jahu –
et minna tal alasti puhu!
Nagu Iisrael ristitud Kaunas...
Kui olekski meheks sul Ahab
ja palju sul kangelas tegu;
kui rohkelt viirukit, vaha –
kirik iga küla ja kõrtsi taga –
kui Kalevi tarkus ja õiguse redu;
oleks kui mört müüris, sinu jagu!
Ikka paneb Issand sind maha.
Ei ole sul pead vaid tuhat saba:
iga saks ja vaimukas tõmbab oksa.
Kõrbojale silma ja Pisuhännal luba
küsides kirjate linna uhkeks; maa mida
esivanemad kündsid, häärberid Mäksa!
Moluta siis traati Praagal ja tatsa
tupele ning näki šeeritud kama – –
Kõik sinu rüütlid söövad peeru, joovad kust;
kes pähe hakkab, tahab irvitada rahva üle!
Toomed on Maia Mari käes, Seedrid Jüril
ust näitavad väest'. Mänd; Kuusk; Kased – kannatust.
Küll keegi leiab ka teile ahjualuse süle...
Sa oled kui Iisebel vanast', nagu üks jõle:
Ka sina läksid naiste hulka, silmis kelmikas lust.
Su paladinid joovad tinti, kaupmehed võltsivad seeklit!
19 21 vastu – kahest tunnistajast küll.
Sa oled kui Iisebel vanast' – uhke Põltsamaal;
ehtne ja hea, kuid Kundas pead sa parandama ka.
Tsement valvab liimi ja kohtunikul, kirjanikul üll
avalik arvamus; lina all röhib ja haugub sülg.
Keegi ei näe Kungla rahvast kuldsel a'al võrdseimalt!
“Mina olen kunn!” ; “Ei, Mina Ise!” ; “Sina Vene Ärikas!” ;
“Sina ropp Jõmm!” Kasige oma raibe palgest!
Mis on mul teie santlaagris asja? Üks on orikas;
teine blondiin – keegi ei taha pidada aru pilkas!!
Peerud ei põlegi, keegi ei täi oma sädet hanges
kustutada, et tuua Puulasel ja Tohtlasel panges
päikse ülestõus: “Akatsuki, yamete no Kudasai, hõika!
Oh Iisebel, Iisebel! Kes sa tapad vaimu;
joodad purju üliku ja oled prohvetite hulgas!
Sa oled kui ennemuiste, koirohuks kaimul.
Pihustad alast, sirbi taod nüriks võiguks;
vasara ristid adraks – vagu seades varavalgel,
hõbe selitud tinaks; kuld vaetud vaseks õhina palgel:
“Ei muna või kana õpeta ja käbi kändu kõiku'!”
No comments:
Post a Comment