I
Ole
kui linnuke oksal, kui tui;
mida
teab Kaaren välja peal.
Siis
kui silm irvitab isa, või
asendet
margas; neimatud hõir.
Emad
pole aus, vaid plika-Lea;
seestunud
õeluse vaimus on hea.
Et
rünnata Taeva väravaid tõiv.
II
Ära
näe kurja tenglis, mis pungas;
kümnis
mündist ja tillist,
kummarda
Leelo Tungalt.
Miks
peaks minema sõtta küngas;
kui
Mäed ja Orud on vodevilliks;
droonide
mängus silmad krellis.
Ära
vaid vihakõne hinga!
III
Ving
ving ving – tee raja lahti;
kuri
hunt jookseb Mägra majja.
Metsas
jahimees kustutab tahti;
majandus
Meneh Tekel, krahhti.
Uhti,
Jänes, kas šeeriksid Kaja –
lahjendame
kalja morsiks, Ruja
paneme
kapi taha lukku, pidama vahti!
IV
Keela
mängu ja mõnita nohik;
miks
tema vahib jaapanit.
Parem
Sarumann, ole võhik;
kes
vikerkaare äärest rühib
kullapada
ja sõnajala õit
otsida.
Murueide tütred, Koit;
ära
sinna vaata, pitsita pihik.
V
Ajud
on läinud puhkama soojale maale;
õps,
tule kantselda lapsi Suvel, Kiir
kanna
keelt, kui Toots jälle kenale
piigale
plaani teeb. Arno, mõtle temale
ja
astu tagasi. Las võõras õpib üks tiir;
sina
rüga põllul ja kirjuta koodi, fakiir.
Kalev
vaja müüa Saksale, Linda arale.
VI
Imelik,
löö kannelt, Väinamöinen kuseb;
pole
sul kultuuri kedagi, su nägu valge.
Oleks
sa must või punane rohetuses;
aga
sinine põhjas ja lõunas kollane luste.
Siis
võiks sinagi pead kanda; palge
üles
tõsta ja seisukohta hoida. Valgre
oleks
pidanud õpetama, mis õhtul tuleb.
VII
Kes
tahab saada Sarumanniks? Astu ette,
vikerkaare
prilles näe hüüt läänes, kolpa
idas.
Kohitse täkud ruunaks, vaim nea vette;
näkid
head majakad, lastele eeskujuks Tätte.
Kirjuta
üles, mis vend mõtles, anna kolki –
kõik
peavad ühte sammu hambuma folki.
Nagu
hammasrattad Rashomonis Põhja Konna lättel.
VIII
„Mida
küll tort teeb, kui teda süüakse?“
Saksad ja Inkad ei
hooli, sina mõtle veel;
Vaja on ruumi teha
ja pattu kahetseda, Aksel!
Kuidas me muidu
kiima ja Kliima lahendame;
keeruta, veereta,
leelota teller, silmis keeld.
Rihmaks tõmmatud
Mihkel, Mats, kus Seewald –
ainult parimad
võivad õppida, õppida, õppida, Excel!
IX
Suuna mudistid,
tulegem Kaera Jaani tantsimaie;
vaja ämm uimaseks
sõneleda ja äi kaineks.
Kes on tublim
ümmardaja, et Antsu maile;
korrutada jagatud
rõõm ja lahutet meel raile.
Kõik karjuvad
valgusteid ning lampjalgu paineks;
ei ütle
Luik-Havi-Kits, mis on vaja Hüvaks maineks!
Igaüks tagasi oma
kulpi, ahjualused gardevoile.
X
Aga ükskord jõuab
aega, mil Saab tuleb;
saama, võima.
Saamidega murret seadma;
parandades pead siis
nendi – vendki suleb
viimaks silma, Suur
ja väike kuuleb;
huulde lükib uued
tuuled. Vaja teadma –
mees, pead püüdma
lõhet, vähki, mõrda pead ka:
Ainult mitte
kilbiga, sest lesed on veel ruuged!