Mis on kasu?

„Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.” Ps22:7

Mida võiks üks luuletaja teada kasumist? On ju luuletaja töövahenditeks sõnad ja värsid ning riimid ja mitte raha ning kinnisvara – seos aktiva ja passiva vahel, ning võimalus selle pealt teenida. Või mis on kristlasel üldse asja Mammona kummardamisega, nagu tavaliselt seda teemat käsitletakse, kui Jeesus on ütelnud: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Mt 4:4? See kirjakoht, mille algallikas on 5Ms 8:3

„Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jahve suust.”

Kuidas on sellises kontekstis üldse võimalik rääkida kasumist? Kuid kasum on asi, mida kõik inimesed otsivad, olenemata asupaigast ja ametist. Kui sa läidad tiku siis on sinu kasumiks tuli ja kui sa saed puud on sinu kasumiks palk, mille sa metsast koju vead. Kõik me teeme midagi, lootes tulemusele. – Luuletajad kirjutavad, et saada oma kasumit – Luuletusi, mis paneksid inimesi mõistma seda nägemust, mida nad on näinud ning seda kaasa elama ja järgima. Hästi õnnestunud luuletus võib panna inimesi rõõmust nutma ja oma päeva argimuresid unustama ning haarama midagi siit ilmast kaugemat, mida tavaliselt ei tajuta. Eks see ole ka kasulik. Kuid mis on kasum?

Kasum on sinu ootuste ja võimaluste kogum, mis on korrutatud sinu aja ja rakendatud kogemuste summaga: $=(O+V)x(A+K)

Kuid mida inimesed ootavad? Inimesed võivad oodata järgmist bussi, et sõita tööle; oma palka; kirja oma kallimalt; jõuluvana... Inimesed võivad oodata erinevaid asju, mõned neist on reaalsed ja teised ebareaalsed ootused. Näiteks võib Juku oodata, et Jumal muudab Pariisi Londoni pealinnaks, nagu ta Geograafia kontrolltöös kirjutas. Kuid pärast läheb ikka töinates koju sest Jumalat ei ole olemas, kuna ta palvele positiivselt ei vastanud. Seega enne, kui on võimalik midagi saavutada, tuleb ennast tunda: gnothi seauthon – ja siis on võimalik oma ootused reaalsemaks muuta kui Juku palve seda oli. Enese tundmine hõlmab ennast järgmise kordaja Võimalused hoomamist. Võimalused on nagu rahakott, milles on mingi hulk väärtust, mille eest on võimalik omandada muid asju. Kui sa kasutad oma võimalusi head arvutimängu mängida, ei saa sa samal ajal teha midagi muud. See tähendab – sinu võimalused ei asu mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Ja need võimalused peavad olema üksteisega kronoloogilises ühenduses, et mingit mõtet omada. Ja siin tulevad kogemused mängu. Kui jalgratta leiutamiseks on lõputult võimalusi, siis kogemused ütlevad meile, kuidas teda õigesti valmistada, et ei peaks mineviku vigu kordama ja et ei peaks liiga palju aega kulutama tegemisele, selmet kasutamisest rõõmu tunda. Keegi ei sõtku ju surutõrres viinamarju, sest SEE talle meeldib, vaid et talle vein meeldib, mida ta tulevikus soovib juua. Ja selle nimel kannatab ka viinamarja sõtkumise ebameeldivaid aspekte.

Küsimus ei ole hoopis kuidas jalgratast leiutada, vaid sisekaemuses, kas jalgratas on see, mida me oma probleemi lahendamisel vajame. Kas meie kogemused on „õiged” et meid vaevavat olukorda valitseda ning ületada. Kui sa paned jalgrattale pakiraami külge, siis saab sellel kolm raamatut punktist A punkti B vedada või teise inimese – kolmanda võib ette võtta, kuid ikkagi tuleb millalgi piir ette, kui ei ole võimalik enam jalgrattaga rohkem vedada – mistõttu veavad suuri kaubakoormaid veoautod ja mitte jalgrattad. Kuigi jalgratas on ka hea idee, lihtsalt omas kontekstis. Ehk siis tagasi ootuste juurde ja enese tundmisesse.

Mida ma ootan oma Elult, et ma seda elan? Mida ma soovin sellega saavutada. Kui laps alustab arvutimängu, siis on tema ootuseks järgmisele tasemele jõuda ja viimaks mäng võita. Ta alustab mängu, võtame vaatluse alla Unreali ja müttab oma kangelasega algajana ringi. Alguses on tema liikumised väga kohmakad, sest ta pole klaviatuuriga harjunud ning tal puuduvad igasugused kogemused ning järgmise nurga taga võib mingi koll ta maha koksata või ta ise kogemata kuristikku joosta või laavasse ja surra. Kuid see ei peluta last sest ta alustab mängu uuesti ja harjutab ning jooksutab stsenaariumi edasi – vahepeal küsib foorumis vanemate ja targemate käest nõu, kes on juba selle mängu läbinud, millele rõhku panna ja mida taga ajada. Varsti on ta omandanud teatava vilumuse ja jõuab ise viimasele tasemele ja koksab põhivastase maha ning on võitnud. – Eesmärk saavutatud! Pärast seda võib laps selle sama mängu, millele ta nii palju aega ja ressurssi kulutas, jälle unustada ning mõnda aega üldse mitte sellele tähelepanu pöörata.

Kõlab hullumeelselt, mis? Püüdke nüüd ette kujutada täiskasvanut, kes oma tööd niimoodi teeks – teeb ära; saavutab edu ja siis jätab katki, tegeleb millegi muuga! Sest lapsele ei ole mängu mängimine kunagi eesmärk omaette vaid vahend mingi teise eesmärgi saavutamiseks. Aga täiskasvanuid vaevab olek, mida saab võtta kokku mõistega: sotsiaalse ellujäämise instinkt. See avaldub sellest, kui küsida lihtne küsimus: Kes sa oled? Ühes eneseabi õpikus: „Ära löö kängurut jalaga” kasutati selle visualiseerimiseks anektooti kahest katedraali ehitajast – üks ehitas müüri, sest ta amet oli müüriladuja ja teine ehitas katedraali, sest peale selle, et ta oli müüriladuja oli ta ka visionäär- Tal oli ilmutus ja see andis tema identiteedile võimenduse ning tööle uue väärtuse. Tänapäeva lapsed liiguvad multi-identifikatiiv ühiskonnas, kus ühel inimesel võib olla palju profiile või avatare. Inimene, kes on harjunud olema lihtsalt puusepp, sest ta õppis puusepaks ja tema isa oli puusepp ning tolle isa oli puusepp... jne. siis sellel inimesel on väga raske elada ühiskonnas, kus identiteet ei olene tööst, mida sa parasjagu teed. Mida sa teed olukorras, kus sa oled turvamees, kuid tehnoloogia ning ühiskond on piisavalt arenenud, et poed enam sind ei vaja, sest kõik valvatakse ära kaamerate ning droonidega? Mis on sinu elu mõte kui sa oled kogu oma elu üles ehitanud ja end arendanud selle kulminatsiooni suunas, kus sa oled väga hea turvamees aga seda ideed ennast pole enam ühiskonnas vaja, sest on leitud kiirem ja odavam viis sama asja tegemiseks. Ühes turundus videos kasutati ilusat näidet kalastamisest: „Kui ühel saarel elav hõim elatub kalastamisest, siis on kõik sellega hõivatud, kuni päevani mil tehnoloogia areneb ja keegi leiutab võrgu ning ühtäkki saab kaks inimest teha kümne inimese töö ära, mis jätab kaheksa töötuks ja nende õnged kasutuks.”

Seetõttu ei pea ootusi otsima füüsilisest maailmast, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kus nad arengule jalgu jäävad vaid igavesest reaalsusest, kus sellist probleemi ei ole, et kusagil keegi teeb uuesti ja paremini ning sind pole enam vaja.

Otsi oma kasumit Jumala juurest ja sul on alati vastus olemas ning sa ei pea värisema oma idee aegumise pärast nagu autotöösturid värisevad rooste pärast. Tänapäeva ühiskonnas enam nii väga ei muretse, sest rooste on müüja suurim sõber, sest ta sunnib ostjaid üha uuesti ostma. Igavesti kestev auto oleks töösturi jaoks suurim katastroof, kuna ühe inimpõlve jooksul või kiiremini saaks turg täis ja temale poleks enam rakendust. – Seetõttu on tänapäeva ühiskond investeerinud ideesse, et kvantiteet on parem kui kvaliteet, sest juba müüdud tootelt ei anna enam tulevikus teenida. Auto ei ole ju teenus! Selles suhtes on tarkvara loojad veidi paremas olukorras, kuna arvutitööstus juba liigub selles suunas, et tuleviku arvutid on pigem terminalid, kui päris arvutid, millega annab programmeerida, sest selliste oskuste arendamine klientide hulgas sünnitaks liialt palju konkurentsi ning viiks kasumi marginaali alla. Odavam ja tulusam oleks kliendivalim, kes suudab ainult tarbida sinu poolt pakutud teenust – tulles kala ja võrgu näite juurde tagasi, oleks võimeline vaid kala sööma, aga mitte uusi asju välja mõtlema, kuidas seda kala kätte saada.

Ka Iisraelil oli kunagi probleem – selleks oli üldine näljahäda, mille eest põgeneti Egiptusesse, kus oli sinna varem müüdud Joosep end üles töödanud ja istus nüüd vaarao kohusetäitja rollis ning vaatas kogutud viljavarude üle, mis tema nägemuse tõlgenduse kaudu said kogutud. Selle nägemuse teostamise käigus vaesustati terve Egiptuse ühiskond, sest näljahäda tõttu pidid kõik end vaaraole pärisorjeks müüma välja arvatud preestrid, kelle toidus tuli otse vaarao käest. Ka Iisrael sai Egiptuse orjaks ja järgmise vaarao ajal isegi tagakiusu ohvriks, mis tingis vajaduse jälle Egiptuse lihapottide juurest ära minna ja oma riik asutada, mille tarvis oli vaja läbida pikk 40 aastane kõrberännak. Need, kes maakaardile vaatavad, märkavad, et Iisraeli teekond kõrbes oli väga „ebajumalik” sest see polnud sirge vaid nagu lõngakera, liikudes edasi ja tagasi – kuid selle käigus suri ära see põlvkond, kes mäletas kõike positiivset, mis võis endisel elustiilil olla ja jättis meelde ainult tõotuse tuleviku suhtes ja nõnda võisid nad liikuda edasi tõotatud maa suunas, kui seljataga olid vaid kõrb ja mineviku laibad. Neil polnud mingit põhjust tagasi vaadata, sest seal lihtsalt ei olnud midagi vaadata!

Kui Iisrael oleks jäänud Egiptuse lihapottide juurde, siis ei oleks Iisraeli riiki ja poleks ka Kolgatat ning selle kaudu ka Kristlust. Selleks et saavutada mingi suurem tulemus, tuleb ohvreid tuua ja kannatada. – Heroodese templit, mis juutidele populistlikel eesmärkidel ehitati, tuli 47 aastat teha ja hüperinflatsiooniga kinni maksta, milles maksukoormus mõnede teadlaste meelest kuni 80% ulatus. Heaolu ühiskonnas pole võimalik suuri asju teha, sest kõik ressurss on hõivatud nautlemisele ja mitte tegemisele. Kuidas sa sunnid inimest vedama ühe tonnist kivilahmakat ühest punktist teise kui ta võib pigemini oma keha marsruudil põld-kodu-mets-kodu-põld vedada ja endale rasvakilosid lisada? Sa võtad temalt selle „kodu” ära ja paned teda tahtma elada kollektiivis, kus ta liigub selles suunas, mida sina tahad ja ootad. Kas selleks on vaja viisakat kõne – kindlasti mitte! Aga jõudu ja kavalust ning palju luulet – absoluutselt! Seesama tempel sai ühe ülestõusuga jälle maha kistud, kui üks juudi kildkond naiivselt usupüha kõrghetkel, mil Iisrael palveränduritest pungil oli – ja seega roomlastel raskeim aeg oli oma väheste sõduritega olukorda kontrollida – kuid kui tulid rooma leegionid ülestõusu karistama, siis ilmnes ka, et linna toiduvarudest ei jätku piiramiseks, et toita ära need „võidukad” ja „patriootilised” palverändurid ühes kohaliku elanikkonnaga. Rääkimata sellest, et enamus neist olid vanurid või naised või lapsed või muul põhjusel võitlusvõimetud. Tulemuseks oli templi häviramine ja rahva pagendamine ning keeld surma ähvardusel mitte enam oma kodumaale naasta, et edaspidi selliseid mässe juba eos välistada.

Kuid kes järgib Jumalat, see põgeneb maailmast, kus tuleb huntidega koos ulguda ja Rooma poole vaadata või Mekas käia ehk Canossas kummardada. Tõde on alati kellegi tõde ja mitte vaba tõde. Microsofti idee heast arvutist pole sama mis Macintoshi idee heast arvutist. Mõlemad räägivad heast arvutist ja ei valeta mitte, kuid ometi on nende tõed erinevad. – sest nende seatud eesmärgid ja ootused on erinevad.

Üks inimene näeb seapraadi ja hüüatab rõõmust: „Jõulud!” teine hakkab oksendama ja sisistab „Roojane!” mõlemal on Tõde kummal on Õigus? Kus on selles loos kasum ja kus kahjum? Kõik on ootustes kinni ja meie identiteedis mille me oleme endile loonud ja omaks võtnud. Gnothi seauthon! Seepärast otsivad kristlased Jumalariiki ja selle õigust, et siis kõik muu meile peale antaks. Tasuta ei tule mitte midagi. Mis hinda oled sina valmis oma nägemuse eest tasuma, et selle poole juba täna liikuda? Jeesus valis risti ning keeldus laskmast end kreeklastel ära röövida, kui need tulid teda otsima, et tema „head õpetust” kuulda. - Kui sinul on Õigus, pole sulle sõpru ja liitlasi vaja, sest sinu poolt on Tõde ja see tõde on Sinu Tõde! Kui nii ei ole siis tuleb see Õigus üles leida – see Õigus, millest vaatavad sinu ootused vastu ja mis sind juhivad sinu kasumi suunas.

Kasutatud kirjakohas võrdles Taavet end ussikesega, kes peab inimestega võitlema, kes on temast üle. Milline võrdlus – kuid selles on kätketud kindel põhimõte. Meie ootused ei saa asetseda meie Egos, mis meid teeb suureks vaid meie ootused peavad meie Ego maha kiskuma ja minema viskama, et me saaksime liikuma oma eesmärgi suunas, sest muidu me ei julgeks või ei tahaks kunagi seda ette võtta. Kui sa oled ussike, siis sa tahad tegutseda, sest sinu eesmärk on mitte saada lömastatud. Kui sa oled piltlikult öeldes Koljat, siis on sul raske usaldada end Jumala kätte või kellegi nõu ehk jõudu kasutada, sest kõik on sul juba olemas ning lingukivil on kergem sinu otsmikku üles leida, sest sa ei oota, et keegi sulle vastu hakkab – sa oled ju nii suur! Paljud suurkontsernid ja riigid on langenud, mitte selle tõttu, et nad kaotasid oma võime adekvaatselt mõelda ja oma asja teha, vaid nad minetasid mälu oma minevikust, kuidas nad oma edu saavutasid, kuidas nad olid väikesed ja kui palju see neile maksma läks. Sest edukas suurfirma on nagu kaaluta olek kosmonaudile – see sööb tema luud ja lihased ära, ja kui ta seda treeningutega ei korva, siis on tema tervise ning füüsilise võimekusega viimaks hambad. Millalgi peab ta maa peale tagasi tulema ja avastama, et ka temal on kaal – ja veel missugune! Kõik, mis üles lennutatakse peab ka alla kukkuma – nagu kivi! Samuti on majandusega; samuti on tööga. Mis liigub üles, liigub ka alla. Mägironija peab pärast õnnestumist saama mägilaskujaks või ta sureb nälga sest tema toiduvarud saavad viimaks otsa. Sellepärast liigub meie tänapäeva ühiskond kuristikku ja sealt edasi, et me seda elupõhimõtet ei mõista. Kapitalism ju õpetab, kuidas liikuda järjest uute mäetippude suunas, järjest uue eduloo suunas – kuid mitte seda, kuidas tulla sealt ülevalt jälle alla maa peale ning jääda seejuures ellu. Mis kasu on heast lennukist, millega on võimalik kiiresti õhku tõusta ja hästi lennata, kuid mis ei oska maanduda ja pidurdada? Selles on küsimus! Mis on teie kasum? Aamen.

Teispool head ja kurja

„Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” Mt 5:20

„Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?” Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.” Mt 18:1-5

Räägime heast ja kurjast! Mida te arvate, millised inimesed pääsevad taevasse, kas head või kurjad inimesed? Imelik küsidagi, mis? Kõik ju teavad, et head inimesed lähevad taevasse ja halvad inimesed lähevad põrgusse. Hallelujah!

Kuid kui küsida, kes see „hea” inimene on, siis ei oska keegi täpset vastust anda. Tekib Iiobilik tunne, kes oma sõpradega vaidles turu keelatud võtetest, kus viidatakse kinganina või silmapilgutusega, et kaubal eelist saada, kui on vaja kinnitavat tunnistust vaja, mida tänapäeval nimetatakse reklaamiks. Vanal ajal oli selline „reklaam” keelatud.

„Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval? Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud? Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.” Ii 21:29-32

Kui vanal ajal ütles keegi, et tal on tiiger paagis, siis ei mõelnud ta seda ülekantud tähenduses, sest inimesed polnud veel õppinud ülekantud tähenduses kõnelema. Isegi palvetamise all peeti silmas valju häälega palvetamist, ja selles ei nähtud midagi imelikku, ja seda ei kuulatud pealt, sest see oli püha. Jumala ja inimese vaheline asi. - Ja kui seda tiigrit paagis ei olnud, siis hakkasid kivid lendama. Sest kõik pidi sõna-sõnalt kätte saadav ja kontrollitav olema. Sõnade tähendus ja kuidas neid tõlgendada on väga tähtis. Ja sellest sõltub, kuidas meist aru saadakse. Näiteks oli vanasti muinasjuttudes üldiseks kirjanduslikuks kujuks „mees, kel polnud hirmu” - tänapäeva psühholoogia arengu juures oleks selline inimene hullumajas luku taga, sest inimene, kes pole võimeline kartma, on endale ja teistele sama ohtlik, kui inimene, kes pole võimeline valu tundma. Ta ei suudaks õnnetusest eemale hoida, sest tal puuduks võrdlusmoment oma enese elust. Kuid mida muinasjutud tegelikult sildi all „mees, kes ei tunne hirmu” silmas pidasid oli see, et mehelikkust vaadeldi vastanduse argus-julgus läbi, sest kõik mehed olid vaikimisi sõjamehed. Ja kui sa polnud võimeline täiseas mõõka või oda või kilpi kandma, ja sul polnud muid vabandavaid omadusi, näiteks kandlemängija või salvi segajana, siis polnud sinust mingit kasu, ja sinu elushoidmine oli vägagi tülikas. Tänapäeval on selline vastandamine jäänud ajaloo prügikasti, kuna inimesed enam ei kanna relva tänaval, ja pigemini vaadeldakse seda negatiivselt, kui keegi seda teeb ja pole politsei või sõjavägi ja isegi nende relvade kallale tahavad mõned inimesed oma käsi tõsta, nagu nad polekski rahvateenistujad vaid hoopis -vaenlased! Eks see ole natuke meie minevikus kinni, kus politsei oli ühtlasi KGB agent, ning lihtinimene ei saanud teda usaldada. - Kuid, kas saab sama öelda demokraatliku riigi politseiniku kohta, jäägu iga mehe südametunnistuse otsustada.

Mida me selle all silmas peame, kui me nimetame üht inimest „Hea” ja teist inimest „Halb” Üks inimene oli „Hea” sest ta andis autole vöötraja ees seistes teed, samas kui ta võttis lennupiletite registreerimisel viimase pileti just „paksu naise” eest, kes ei jõudnud nii kiiresti joosta, ära – osutus „halvaks” - ta oleks pidanud sellele ka teed andma. Kas tõesti seostub „heaks” olemine selles, et me koguaeg kellegile „teed anname” ja ennast eitame? Meelde tuleb anektoot kolmest kristlasest, kes söövad kooki, millest jääb üks tükk üle ja ükski pole küllalt madal, et seda endale võtta, sest nad on – kristlased. Ning appi tuleb võtta paadialune, kes ei ole nii viisakas ja võib viimase tüki ära võtta, ilma et ta liiga palju piinlikust peaks tundma.

Praegust on saanud heaks tooniks võtta vastu pagulasi – sest see on solidaarne. Kuid minul tekitab see kiusatuse. Kuidas see küll on solidaarne, kui meil on neegri vastu ligimesearmastus olemas, samas kui nendes samades riikides sõjaveteranid ja paljulapselised pered kannatavad äärmist vaesust ning võimaluste piiratust. Kas nad kõik on korraga heaolu ühiskonnas sündimise ja elamise eest muutunud väikesteks Jeesusteks, kes peaksid piltlikult öeldes „paksu naise” ette laskma, et temale saaks viimane laul? - Kui ikka päästepaadi kandevõime on 20 inimest, siis ei aita ei ussi ega püssirohi – ta kannab ainult 20 inimest, ja 21 inimene laseb nad kõik põhja! Kõlab väga julmalt ja halastamatult, Jeesus poleks niiviisi öelnud! Kuid selles peitubki hea ja kurja dilemma.

Me mõistame head ja kurja diametraalselt dialektilisel pinnal, kui meil on võrdlusmoment ja vastandus, mille alusel aru saada, mis on õige ja mis mitte. Et seda paremini mõista, pöördume tagasi jutluse alguses nimetatud esimese kirjakoha poole: Mt 5:20

Mis siin toimub? Kuidas küll ütleb Jeesus, et tema ajastu kõige säravamad usutegelased, kes on oma rahva usu ja kultuuri alal hoidnud – et nemad ei pääse mitte taevariiki, ega ka mitte ükski nende jäljendaja? Kuidas küll tänapäeva kristlane reageeriks, kui Jeesus tuleks tagasi maapeale ja ütleks: „Kui teie õigus pole parem kui David Wilkersoni või Toomas Pauli õigus, siis te ei pääse mitte taevariiki!”? Kes siis üldse pääseb taevariiki, kui need ususangarid ei pääse? Kuidas küll nende head usuteod ei ole piisavad, et pääseda?? Sest need „head usuteod” ei kuulu neile! Küsimus pole mitte selles, et inimene ei ole võimeline tegema head – vaid inimene, olles võimeline tegema head, valib kurja, sest oma intelekti kasutades saab ta kiiresti aru, et see on talle kasulikum, kui teha head! Ei saa paadunud kurjategijat, kes on minetanud igasuguse süüdivuse, pidada oma kuritegude eest vastutavaks, ja sellised on hullumajadesse luku taha pandud, mitte vanglasse. Samuti pole mõtet kala selle eest sõimata, et ta on kala ja elab vees ning hingab vett ja mitte õhku! Kõlab absurdselt, sest ka seda teab iga titt, et kala hingab vett ja elab vees – ometi kohtab palju inimesi, kelle loogikat saab kokku võtta võrdpildiga, kus kalale pannakse tema kalasus süüks ja karistusena soovitatakse tema uputamist!!

Kuidas sa karistad kurjategijat, kelle loomuses on alati teha kurja, nagu kala loomuseks on alati hingata vett ja ujuda vees? Kuidas selline inimene läheb põrgusse ja kuidas on see talle üldse karistuseks? Kas kala upub vees ära?! Kui me ütleme, et hea läheb taevasse ja halb läheb põrgusse, siis me kasutame fatalistlikku determinanti. Sest me anname hinnangu oma enese piiratud teadmiste baasil ja mitte jumalikust mõistmisest, kes meie ligimene on. Sisuliselt me võtame inimeselt tema vaba tahte ära. See oleks sama, kui öelda, et kuna keegi mees ühel korral oma elus kirjutas surematu luuletuse, et selle tõttu tuleks teda nimetada Luuletajaks klassikalises mõttes – isegi kui ta edaspidi ainult paskville kirjutas. Muusikatööstuses tuntakse ju ka „ühe hiti imesid” ja selliseid ei asetata ühele pulgale „Michael Jacksoni” või „Led Zeppelini” või „Curt Cobainiga”!Aga me peaksime nii „õiglased” ja „head” olema ning seda tegema. - Ja isegi kui nad suutsid seda teha, et neil oli rohkem kui üks „ime” siis mida see meie hea ja kurja käsitlusest tegelikult ütleb. Ei hakka ju keegi nimetama kuivanud puud „heaks” vaid raiub ta maha, ükskõik kui palju saaki ta minevikus andis, ja kui teine puu, mis oli „kuivanud”, kuid siis imekombel hakkas saaki andma, see jäetakse alles. Tema juurde võib küll turiste kaamerate ning töllakil mokkadega kutsuda.

Headus pole mitte ainult fikseeritud momendid ajaloos nagu Zenoni nool, mis igas ajahetkes seisab paigal ja on „nool” ja mitte „vibu” või „ambur” või „sihtmärk” vaid ka teekond taevasse – ja kui nüüd sina istud maha ja jääd oma loorberitel puhkama, sest sa oled juba piisavalt „head” teinud ja piltlikult öeldes taeva kontole aktivat kogunud, et sellest elu lõpuni elada. - Siis sarnaned sa natuke tippsportlasele, kes oma karjääri tipus otsustas lõdvaks lasta ja avastas aastalõpuks, et tema musklid on keha poolt nahka pandud, sest nad kulutavad liiga palju pinda aga ei tee midagi, sest pingutavad stressi situatsioonid kadusid ära, ning pole vaja enam seda, mis aitaks suuri raskusi kanda ja samas niipalju energiat tarbiks. Tema keha ümbritses paks rasvakiht, nagu valmistuks organism raskeks nälja perioodiks. Selle tõttu olid ka ennemini nii trimmis ja saledad jalad asendunud lihakäntsakatega, sest „rasvakotte” tuli ju millegagi toestada! Samuti kasvas ka verevarustus ning südamekoormus ja see inimene oli konstantselt väsinud ja pidi „puhkama” sest ta süda töötas, nagu kannaks ta raudrüüd aga mitte oma keha – kui samas, kui ta oli oma treeningrežiimil ja koos musklitega, siis ei olnud ta ka pärast pikka tööd jõusaalis nii „väsinud” vaid pigemini „rõõmus”...

„Headus” pole patent, mis sulle võõrandamatult kuulub vaid mõtteviis ja elustiil – samuti nagu „Kurjus”

Üks õpilane kunagi armastas kooli arvuti võrku narrida sellega, et ta kirjutas Autoexec.bat failile ainult ühe rea juurde. - Ta lisas tema reboot reale, et ta peab Autoexec.bat faili kõige esimesena üle lugema! Tulemus oli see, et Windows ei saanud käivituda, sest fail täitis käsku, ja enne kui ta hakkas oma normaalse tööga pihta, ta luges nõutud faili üle, mille esimese rea lugemisel suunati ta jälle sama nõutud faili üle lugema ja nõnda ta jäi igavesse lõksu. – Kõik muu oli programmiga korras, ainult see üks käsurida, mis tegi vahe sisse. Headuse ja Kurjusega on samuti, vahe võib olla ainult ühes nõdras käsureas, mis õiges kohas oleks hea, kuid kuna ta on naljapärast vales kohas, siis kukub terve süsteem kokku.

Ja seetõttu pole inimlik arvestus, et „pahad” lähevad põrgusse õige, sest muidu peaksid kõik inimesed sinna minema, ja keegi ei vastaks „hea” inimese kriteeriumidele. Kuni sa elad ja hingad ei lõpe sinu teekond taevasse ja hea olemine. Kristlane ei saa kunagi lõpuni valmis, kuni ta on veel elus, nagu mägironija, kes ronib Igavese mäe otsa, ei ole kuhugi jõudnud, kui ta alles ronib ja pole veel tipus. Meie tipp on ju taevas ja mitte maapeal! Ärge kunagi unustage liikuda koos Jeesusega taeva poole, nagu oleksite juba pärale jõudnud, miks peaksid teie eilsed võidud teile teotuseks saama, et need pole enam teie võidud! Hallelujah!

Nüüd pöördugem jutluse teise kirjakoha poole: Mt 18:1-5 Mida selles meile öeldakse? Et me peame saama nagu lapsed! Mis on lapse kõige esimene omadus, mis silma hakkab? Peale selle, et ta oskab ennastunustavalt mängida ja satub imelike loogikate peale, mida täiskasvanu kunagi ei julgeks mõeldagi? - Lapsed kuulavad sõna, sest nad pole veel õppinud individualismi. Sellepärast et laps oli kunagi imik ja viibis 9 KUUD!!! emaüsas – tema veel mäletab, et ta sõltus teisest indiviidist ja et tema ema ja isa armastavad teda – ja ei taha ära süüa! Seetõttu on lapsed reeglina usaldavad ja teevad nagu nende vanemad ja teised täiskasvanud neile ütlevad, ilma et nad sellest midagi halba mõtleksid. Kui näiteks isa ütleks, et kõik mehed on nagu supermehed, siis laps siiralt usuks seda ja võiks rõdult alla hüpata, sest isa ju ütles niimoodi – miks ta peaks selles kahtlema... Kui sa seda sama ütled täiskasvanule, siis kohe venib tema nägu irevile ja ta ütleb: „Sa teed nalja! See on varjatud kaamera või mõne raadio 'tüngakõne' rubriik – Newton on öelnud: „Sina pead surema, kui sa alla hüppad, sest gravitatsiooni jõud käsib sind!” Selle pärast et täiskasvanutel on igasugused Newtonid ja muud teadlased ning muidu targad, selle raami tõttu, mida lapsel veel ei ole, pidi Jeesus kasutama võrdumit lapseks saamisest, et rõhutada, millist hingehoiakut peab usklik omama, et taevariiki pääseda. Sest kuidas suhtuda autoremondi lukksepa õpipoissi, kes koguaeg instruktorile vahele segab, et see või teine asi ei ole võimalik ja peaks olema hoopis teisiti, kui tema seda ette kujutab. Eks instruktor pane ta kohe paika, kui ta teda grupist välja ei viska, et enne õpi asi selgeks ja tee endale tuhat klienti, kes su tööga rahul on, ja siis tule mind õpetama, kuidas seda ainet anda! Meie ei tea Jumalast midagi muud, kui seda, mis on Piiblisse kätketud – ja oleks väga ülbe öelda, et meie teame rohkem, ning Jumal ei võiks oma sõna uuel viisil meile anda, nagu ta varem pole seda teinud! Jeesuse kaasaegsetele sai just see saatuslikuks, et olles Roomlaste vihkamisega liiga ametis, ei olnud nad võimelised oma Messiat ära tundma. Sest kuidas sa armastad neid, kes varem survasid „meie” usukangelasi – kui varem oli „õige” neid vastu surmata ja nendega sõdida ja nüüd peaks neid kogunisti armastama? Kuidas armastab jalgpalli fänn ebaõiget kohtunikku, kes nende meeskonna võistlust valesti vilistas, mille tõttu tema „hea ja õiglane” meeskond kohtumise kaotas? Väga kerge on öelda: „Armasta oma ligimest nagu iseennast” kui sellel ligimesel on Seeravi nägu ees, kuid kui tal on Juudase nägu? Kui tal on Hitleri nägu? Stalini nägu? Kes meist suudaks siis oma ligimest armastada.

„Kristlane ja Budist mõlemad rikkusid seadust ja sattusid vanglasse sama kongi jagama. Kristlane oli eelmisel päeval lugenud Budistile Mäejutlust ette, ning viimane oli heldinud, et nii ilusat asja pole ta varemini kuulnud ning soostus tuleval nädalal ristitud saama, sest vanglakaplanil oli palju tegemist, ning varem polnud võimalik. Sinna kongi sattus rändama ka üks Tarakan ja Budist vaatas nüüd heldinult, kuidas kristlane oma ligimesele samuti Mäejutlust ette loeb ja temast kristlase teeb. Kristlane vaatas Tarakani ja astus talle tülgastunult peale. – „Sure; sure; sure, sina sopp ja haigustekandja!” Budist vaatas seda ja ütles tülgastunult: „Ei saa minust siiski kristlast, või peaksin mina ka oma ligimesele peale astuma!”

Teile kindlasti ei meeldi see anektoot sest Tarakanid pole ju „ligimesed”! Hallelujah! Kristlane tegi selles naljandis õigesti, sest tarakanid ja prussakad ning hiired ja rotid ja kirbud ja puugid – need tõesti levitavad haigusi ja sellepärast neid ka hävitatakse, et nad ei saaks oma loomust täita ja elada ning selle käigus meile ohtlikuks muutuda. Budisti selline käitumine jääks lääne ühiskonnas üleskasvanud inimesele hoomamatuks ja me kogunisti muigaksime, et kus kivi all küll tema on elanud, et ta seda ei tea. Kuid see on jälle täiskasvanu loogika, et kõige juurde on üks ja ainus „õige” tee, ja mitte teisiti. Selles pole grammigi lapselikku usku, mida Budist selles naljandis esindas. Sest ta ei tahtnud oma ligimesele peale astuda – tema keele kasutus oli teistsugune, kui kristlase keele kasutus, kes tegi vahet ligimese ja Tarakani vahel.

Alati ei ole võimalik hea olla, sest see läheb meie harjumuste ning loomuliku elukorraldusega vastuollu. Sest vastu võib tulla mitte inimene vaid Tarakan! Kuigi Jeesus ütles:

„Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” Mt 5:46-48

Kes suudaks selle sõna järgi elada. Mõelge ausalt! Kui sinu õigus on teha head teisele Inimesele, sest sa pole võimeline talle peale astuma nagu Tarakanile, siis kuidas on see „Hea”? - Korraga muutub selline headus Jumalikuks atribuudiks ja inimesele kättesaamatuks! Kuidas sa oled nõnda täiuslik nagu Jahve Sebaot!

Ja ometi on Põrgu täidetud inimestega, kes olles võimelised tegema head, valisid kurja, ja Taevas täidetud inimestega, kel oli võimalus teha kurja, kuid nad jätsid selle tegemata ning valisid hoopis hea elu, kõigi kannatuste ja surve kiuste. Ja tagantjärele nende eluõhtul on inimesed valmis ka mokaotsast möönma, et nende elu oli õige, kuid selle esimese elu mitte; kuigi Iiobilikult väljendudes, saaks esimene oma hauale monumendi ja teine mitte – sest muidu võiks meilt küsida, miks me ise niimoodi ei ela.

Eks me ehi oma rahvuskangelaste haudu kadeduse ja hirmu pärast – selleks et pälvida teiste ligimeste tunnustust, kes on samuti osake hallist massist üks tellis samast müürist ja sõna samast raamatust. Sest me tahaksime samuti olla nagu JFK või Bill Clinton kes pääsesid oma abielurikkumistega puhtalt, sest nende üle ei mõistetud kohut, samas kui Mahatma Gandhi istus vanglas, ning Sir Winston Churchill olekski tema sinna jätnud, kui tal oleks lastud seda otsustada. Nad kõik olid suurmehed, kuid viimasele ei ehita niipalju monumente! Tema satjagraha on lääne inimesele liiga võõristav ning hoomamatu. Isegi kui inimesed möönaksid, et ka indialane võib omada soola, või koos Martin Luther Kingiga ütleb: „Ka neeger võib bussis esiistmel istuda ja mitte tagareas!” Sellega suudab igaüks nõustuda, kuid mitte sellega et see teine on mu „ligimene”! Sest öelda teise võõra kohta: „Sina oled minu ligimene!” tähistab teatud alandumist oma kõrgest eebenipuust tornist, mille aknal me kaitstuna seisame, kuni keegi pole meid Iisebeli kombel saatnud koerte ja hobuste sekka. See teeb meid haavatavaks, sest sellele teisele kehtiksid siis samad reeglid, mis meilegi kehtivad. Mõtleme jällegi paadi võrdumile: „Kas paadis on piisavalt ruumi, et võtta vastu rohkem hädalisi?”

Rooma riik ei lagunenud ainult mitte sellepärast, et ta pidevalt sõdis, ja viimaks said võitlusvõimeliste noorte meeste hulgad otsa, kes olid õigesti treenitud ja üles kasvatatud. Neid oleks saanud paganate seast küllastumiseni juurde hankida – ja nad olid ka rooma riigile lojaalsed, sest rooma riik oli neid oma effektiivsema sõjamasinaga võitnud. Neil oli nii suur aukartus Rooma ees, kes oli neile lausa jumalik ilmutus õigest ja õiglasest riigist, nagu tänapäeval on mõnele pagulasele USA! Ei! - Tegelik põhjus, miks Rooma lagunes, olid linna õigused, ja need, kes võisid end nimetada Rooma kodanikeks! Nii kaua, kui Roomlased olid vabariiklikult meelestatud, ja tegid territoriaalset lausa rassilist vahet Rooma linnas või mõnes asumaas sündinud elanikuga, oli kõik korras – isegi mõnetine raha eest kodaniku õiguste müütamine oli reegli kinnituseks, sest selliseid inimesi, kes suutnuks seda hinda tasuda, oli väga vähe. Aga niipea, kui Rooma muutus demokraatlikuks selle sõna liberaalses ja plebeilikus tähenduses, ja laiendas Rooma kodakondsust üle Rooma linnamüüride avati Pandora laegas. Sest korraga oli neil „Uus-Roomlastel” samad õigused nagu „Põlis-Roomlastel” ja korraga tuli välja et välismaal on „liiga palju” pensionäre – inimesi, kes on vanemad kui 40 aastat ja kes pigemini ei ole sõjas käinud. Samuti said Euroopa vabad paganlikud alad otsa ning polnud midagi enam vallutada, mille rikkustega seda süsteemi käigus hoida. Passiva osa ühiskonnas muutkui kasvas ja Aktiva osa kahanes. Keegi ei tahtnud enam madalat „orja tööd” teha, vaid Krassuse kombel prassida ja Rooma orgiatel osaleda, kus söödi söömisnaudingu pärast – ja siis oksendati jälle välja, mitte nälja pärast. Kui Roomlastel poleks seda kommet olnud ja tema vallutuste piir oleks peatunud kusagil Aquitania juures, hõlmates kaasa koos Hispaaniaga ainult Bhaetia ja Noriciumi ning Pannonia, jättes Vendelicia juba välja, rääkimata saksa aladest; sealt edasi, kui oleks hõlvatud ainult Moesia ja Thracia ning mere piiril peatutud, et mööda maismaad jälle kreekasse pöörduda, Aafrikast aga kõik need alad, mis olid Rooma päralt, siis seisaks Rooma Impeerium veel praegustki maakaardil. - Liigne ahnus ei vii kunagi sihile. Nõnda nagu ei saa ehitada lõputult pikka liftišahti, sest kaabel ületab viimaks oma kandevõime ja katkeb juba oma enese raskuse all, tuleb riikidel ette oma raskuspiir nagu „helimüür” millest vanaviisi pole enam võimalik edasi liikuda – saab vaid liikuda aeglasemini ja elada vanaviisi või palju kiiremini, ületades helimüüri, kuid siis peab leiutama selleks uut tüüpi lennuki. Samuti saaks ehitada saja korruselise lifti, kui seda kannaks edasi midagi muud kui tross. - Iga meeter ju kaalub midagi! Tasuta lõunaid pole olemas ja keegi peab nende eest ikka maksma!

Põhjus, miks Roomlased nende linna õigustega nii heldeks läksid oli lihtne – süüdlaslik südametunnistus, mis ei andnud enam rahu. Midagi sarnast toimub ka tänapäeval, kus me oleme Uue keskaja jalamil. Uus Keskaeg, mis lahutab meid uuest renessansist, kus kõik varem unustatu jälle meelde tuletatakse. Ka tänapäeval tahetakse olla nii õiglased ja head ja omistada muulastele „Rooma õigust” isegi kui nad ei soovi „Rooma” kombel elada. Ei soovi Roomlase kombel tööd teha ja makse maksta ning leegionisse kuuluda, kui võiks lihtsalt puu all lebotada ja filosofeerida ja keegi teine maksab selle kinni! Miks mitte niimoodi olla vaba ühiskonna liige, kui keegi teine selle kinni maksab – kummatigi kui see keegi muu on „rassist” ja endine „kulak” ja „külakurnaja” Selliste epiteetidega on väga meeldiv minna teise riiki elama, kuid kas see „Rassist”; „Kulak” ja „Külakurnaja” on ka „Ligimene” sellele muulasele, või hoopistükis „Tarakan” kellele tuleb peale astuda? - Selles on kiuslik küsimus!

Kuid uut elustiili pole veel keegi leiutanud! Pakkuda on vaid „vana” demokraatia; „vana” kommunism – mis on kohati ümber nimetatud ja vääristatud „uueks” progressiivseks liberalismiks ja erinevad kahe „vana” sümbioosid, kiudas kellegil on maitset neid kahte kokku segada. Me oleme ikka veel Prantsuse poliitilise süsteemi prokrustuse sängis lõksus, kus Lojalistid on paremas nurgas ja Opositsioon on pahemas nurgas ning kahtlejad, kummalt poolt tuul puhub, on keskel.

Iga lapski ju teab, kes pikkamisi itta vaatab, selle pilk jõuab läände. Maakera on ju ümmargune! Kuidas meie poliitika siis ikka veel võngub kahemõõtmeliselt pendli taktis ühest äärmusest teise? Kui keegi liiga kaua on demokraat või vabariiklane, siis võib ta end avastada vastasrinnas, nagu paljude Gestapo ametnike ning KGB tšekistidega juhtus. Piltlikult öeldes, nad päevitasid päikese käes nii kaua, et nende nahk unustas melaniini toota, ning nad hakkasid põdema albinismi ja jäid kõigele vaevale valgeks; või jõid nii palju, et ei kandnud enam pitsi viinagi, sest maks oli omadega läbi! Ütleb ju ka piibel Siiraki Tarkuse raamatus, et ei maksa olla liiga õiglane, et viimaks surm sinu uksele ei koputaks.

Mis on siis teispool head ja kurja, kui me oma tundmuste helimüüri ületame? Kelle me võtame sinna enestega kaasa – Jeesuse või maailma? Kunagi lasteaias mängisime klassikaaslastega mängu nimega „Üksinda asustamata saarel” Sellele saarele sai vaid kolm asja kaasa võtta. Ja vastavalt valikule, tehti pilklikke kommentaare, lausuja kohta. Kuid see rääkis väga palju, sest reeglina olid kõik osavõtjad ausameelsed ja ei püüdnud valetada. Sellest ka koorub välja, kes on meie „Ligimene”! - Ma kahtlen sügavalt, et keegi võtab sinna kaasa ühegi Tarakani või Prussaka või sääse või kellegi muu, ükskõik kui Budist ja ligimesearmastaja ta on. Ikka võetakse sinna kaasa asju, mis on võtjale kuidagi kasulikud – kas siis ilus tüdruk, kelle vastu huvi tuntakse või siis vahendid üksikul saarel ellu jäämiseks. Kummatigi, kui keegi tegelikult ei taha üksikule saarele sattuda – inimesed lähevad juba endast välja, kui nad pimedas keldris peavad seinapeal olevat lülitit otsima, ehkki nad teavad, et sein ja lüliti on olemas – kuid püüdke see kobamisi üles leida ja te teate, millest ma räägin... Keegi ei taha ju pimedas vastu seina joosta ja oma nina ära lüüa. Pimedas omandab suunataju lausa kuldaväärt omaduse. Seda sama on Headus tavamaailmas, see on nagu sisemine valgus, mis lubab sind pimedas keldris õige seina ja lüliti juurde liikuda, kui sa isegi ei tea, kas see sein ja lüliti ongi seal – või on neid lausa mitu! Küsimus on usalduses, kas ma usaldan seda, mis ma olen õppinud ja omandanud, mida „Vanemad” on mulle rääkinud, või tahan ma minna oma teed, sest ma ei usalda. Mis on teispool head ja kurja sinu jaoks, kui sa oled kõik käepärased sildid ja lendsõnad loovutanud ning hakanud ligimeseks oma ligimestele. Mis on siis tulemus ja kuidas näed sa oma ühiskonda? Kes on sinu ligimene, keda vastu võttes sa leiad Jeesuse? Aamen!

Palve

Mu Jumal! Suur on sinu nimi üle taeva ja maa! Ära saada mulle ingleid, et need mind kannaksid ja ei laseks kanda kivide vahele ära väänata, vaid valmista mind ingliks ligimesele, et kanda oma risti, nagu sina kandsid minu oma! Sest sinu rist on minu rist – et see on valmistatud minu pattudest ja eksimustest ja sina surid ning tõusid ülesse – selles võidus olen ka mina võitnud ja võin minna edasi ustavana! Ära saada mulle ilu; rikkust ja tarkusi, et mina võiksin ilutseda oma suurusest, vaid pigemini valmista mind väetiseks mullale, et mina võiksin seda rikastada ja muuta viljasaagi sinu põllul rohkeks ja ilusaks. - Tuleta mulle meelde, kui paljud surid sinu nimel, ilma et nende nimed saaks kantud pühasse raamatusse või kuningate ürikuisse; võitlesid õiget võitlust, olles laimu ja sülje all, ilma jäetud koguduse abist; tulid haiguste ning piskude võimaluste juurest, kuid siiski hoidsid oma usu endale ja jäid kindlaks. Kui neil oleksid olnud sellised võimalused, kui minul, siis oleksid nad ammu kogu maailma sinu jalge ette pannud jalajäriks. - Ei ole kuld ega marmor ega viiruk sünnitanud sulle ühtki poega ega tütart, küll aga ader ja vikat ning koot – ja need on saatnud kulla ja marmori ning viiruki järele endi üle valitsema, kui nende töö vilju on palju saanud. 

 

Mu Jumal! Sina oled öelnud: „Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa!” - Seepärast anna mulle tasane süda, mis ei tormitse uhketes mõtetes, ja viska sealt minema kõik suureline Vaim, mis ütleb „Mina, ja ei keegi muu!” sest eks olnud ka see sinu sõna: „Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik!” Kuidas võib mees siseneda kuningalinna, kui ta ühes käes hoiab kotitäit Au ja teises käes vankritäie Väärikust ja pealegi oma jalgeall kaamelitäie Uhkust – kuidas see mahub sisse jalgväravast, et pääseda taevariiki? Seetõttu ärgu olgu mul midagi peale Sinu, mu Jumal! Sest mul on nälg ja janu sinu sõnade ja tarkuse järele, see on minu õigus – palun ole mulle patusele armuline. Sest sina oled öelnud: „Õndsad on need, kellel nälg ja janu on õiguse järele, sest nemad rahuldatakse!” 

 

Õpeta mind, kuidas olla armuline – nii enda kui ligimese vastu, sest kui sa kandle keele liiga pingsalt kinnitab, siis ta katkeb sõrme raskuse all, kuid kui sa tema liiga kergelt kinnitad, siis ei saa temalt ilusat häält. Ärgu minu õigus olgu silmakirjalik, mis on kas liiga vali või liiga leebe, et meeldida inimeste kõrvadele, et nende neerud ei hakkaks mind vihkama, kui mu sõnad on nende kõhus saanud koirohuks! Eks olnud see sinu sõna: „Õndsad on armulised, sest nemad saavad armu!” Puhasta mu süda Elava Tulega Jumal! Ära hoia end tagasi vaid murra edasi, sest ka tilk tõrva meepotis muudab mee maitse kibedaks – seetõttu muuda minu punane lõim valgeks, nagu oleks see leelisega valgendatud, ainult Sina võid niimoodi puhastada ja uuendada südant, et see oleks nagu uus karikas, mis just väljus meistri käte vahelt isanda lauale. Tee mind tühjaks kõigest lootusest ja pahast usust ning kippumisest, mis minu karikat täidavad, sest kuidas ma võin vastu võtta sinu segatud veini, kui mu karikas on juba täis – ei vala ju keegi segatud veini kalja peale, sest muidu mõlema maitse läheb raisku ja pealegi saab karikas üle voolama ja rikub ära ilusad vaibad ja põranda kuninga palge ees. Mina kes ma pole ühtegi kuningriiki rajanud, ega koda sellesse, ega aita selle rajale või müüri selle ümber ja pealegi, kes ma pole ühtegi vaipa kuninga jalge alla põiminud, kui ma oma väes nii tühine olen, kuidas ma võiksin seda julgeda, et ma tulen Jumala ette täidetud karikaga, nagu ei oleks Sinul mulle häid ande jagada. Keegi ei lähe ju restorani ja võtab oma sööki kaasa, või hotelli ja võtab oma linu ning patju kaasa – kui siis need, kes on surelikud, väärivad sellist au, et nende juurde ei või niimoodi tulla, kui palju enam Sina, mu Jumal, oled väärt sellist au!

Sina oled öelnud: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad näha Jumalat!” Seepärast tee mu hingepeegel tühjaks ja valmista mu ligimene mulle peegliks, et ma võiksin sealt näha sinu palet ja võiksin teda teenida, nagu ma sind saan taevariigis teenima! Et ma ei otsiks maailmast võrdkuju, mida järgida ja millega inimesi maadligi rõhuda, nagu hirmuvalitsejad teevad, rajades maale puuslikke, mida kummardada. Ärgu minu hinges olgu sellist puuslikku ja ärgu ma inimesi sellisega taga ajagu. Sest sina ei ole mind kutsunud isandaks, et ma su rahva üle valitseksin, nagu oleks see minu omand, vaid kui oma sulaseks karjaseks, kes sinu oma üle valvaks, kui kõige pisem sinu kojas. Ei ole ju mina ühtegi talle sünnitanud ega ühegi ute pead oina poole pööranud – sest mullast olen ma võetud ja sina puhusid mu peale ja ma sain elavaks hingeks, ja mulda pöördun ma jälle tagasi, ning mu ase ei tunne mind enam ja teenib ligimest, kes on pärast mind. 

 

Jah, tõesti! Kui õnnis on see mees, kel on rahu südames, kes ei näe oma ligimese käsivarres oma vaenlast! Eks öelnud ka sinagi: „Õndsad on rahu nõudjad, sest neid hüütakse Jumala lapsiks!” Ärgu olgu mu isaks Riid ega emaks Ülekohus, vaid olgu ma pigemini sinu lapseks, mu Jumal ja istugu ma pigemini sinu jalgade ees ja sinu väravas ja mitte nende juures, kes on maailmas. Kas on Riid ja Ülekohus toonud sulle poegi ja tütreid ja teinud sind lasterikkaks ja ehtinud sinu koda pisukeste kiitusega? - Ei vaid nad on põrgu täis rahvastanud ja see voolab üle oma rikkusest. Küll on aga sinul küllalt kohtlasest meelest ja tasasest tarmust, kes võltsis albis targutamises ja toorutsemises pole midagi öelnud. Sest mis kasu on sellest, kui Tark võib sõnadega hüpata üle kõrge müüri; ujuda üle ilmamere ja pealegi kõndida idast läände, ilma et ta ei väsiks, kuid komistab siiski küüraka küüru otsa ja pidalitõbise villi otsa, et lasta neid sisse sinu hingamisse? Eks nemad pääse enne taevariiki, kui Tark, kes niimoodi teeb, kummatigi kui sina keelasid endale roojast ohverdamast, sest sina ei vaata karika kuju vaid selle sisu. Seetõttu ärgu olgu ka mina välispidi ilus, kuid seespidi nagu suletud haud, täis surma ja kõdu, vaid olgu ma seespoolt nagu Eedeni aed ja väljaspoolt nagu põrguväravad, et õelad ei leiaks mind üles! Sina ei tulnud ju maale ilutsemiseks ning edevaks rõõmuks, vaid tuld viskama oma koja keskel, et see rutemini põleks, sest aeg on käes, juba tagumine aeg, et sinu tuli põleks ja sinu kohtumõistmine algaks sinu koguduseks. Veel pisut mõtisklemist ja käed ristis ning põsakil arutlemist ja kõik sinu arm ning head teod saavad auruks ning jooksevad taeva poole ja neid ei ole enam. Siis tuleb meile vaimuvaesus kallale nagu riivatu mees ja võtab meid vangi ja müüb meid orjaturul madalaimaks orjaks ning me tasume pimedaina veskikivi juures, nagu Simson, kõik mis meil on süüd! Aga ärgu olgu mitte nõnda, vaid olgu sinu arm ja teenistus ja ei midagi rohkemat kui „jah” või „ei”. Kui minus on siiski „Ei-jah” või „Jah-ei” siis see kadugu! Miks ma peaksin minema kahe käe ja jala ning puhta tervisega põrgusse, et minus on selline kõver kavalus, et minu sõnust ei saa kinni haarata, nagu uppuja puuoksast kaldal? Pigem kulugu mu hea tervis ja ilu täiesti nagu neitsi kirju kuub, kui mulle vaid saaks osa see au, astuda sinu pühade hulka! Ei ole au kirju kuue all – sest Joosep müüdi egiptusesse orjakotta ning tema ilu saadeti verisena ja lõhki kistuna isa jalgade ette, ning Taamar pidi langema oma venna kätte äranaerdavaks ja saatma häbi oma koja peale kirju kuue ning rohke ilu pärast, mis temal olid. Ärgu minuga nii olgu, et kuri silm ja kuri mõte mind ei päriks! 

 

Soola mind ometi oma Püha Vaimuga, et ma ei läheks roisku ja ei kaotaks oma maitset ja värvi. Palju liha on põgenenud koopaisse või mulla alla, et vaid saaks raisatud pahades himudes, karudele ja hüäänidele roaks ning huntidele ja rebastele murdmiseks. Ärgu olgu minuga niimoodi, vaid iga sõna, mis ma soselen, oleks kui vali mürin taevalael ja iga lause mis ma räägin kuuldav kui loodusõnnetus üle terve maa, et ma teaksin oma kohta ja ülesannet ja ei eksitaks end ütlema: „Ma ei tee ju midagi, need on kõigest sõnad ja ma räägin kõigest naljandeid!” Kui palju sõdu on sündinud ja kuningriike hukkunud, kurja sõna ja halva nalja pärast, tuleta mulle meelde, mu Jumal! Eks olnud need kuninga sõnad Iisraelis, kui tema ütles sulaste palve peale: „Leevenda meie pärisorjust, milled sinu isa, kuningas Saalomon, meie peale pani, et ehitada Jumalale koda ja et ehitada endale ilus koda!” Eks siis kuningas, Saalomoni poeg, ütles oma noorte nõuandjate käe läbi, kes ei käinud Taavetiga ümber hulkumas, kui see põgenes oma poja Absalomi eest ja keda Jefta poleks kõrbesse kaasa võtnud, et nende kaebehääl tema palet süngeks ei muudaks, siis see kuningas ütles nõnda: „Minu sõrm on paksem kui Saalomoni puus – kui teie orjasite Saalomoni puuiketega, siis mina teen neile raudikked asemele, et teha oma au suuremaks, kui oli minu isa, kuningas Saalomoni au!” ehkki sina olid temale ilmutanud ja ennustanud, et keegi ei saa istuma kuningate hulgas ja olema suurem ja toredam kui Saalomon, ometi tema poeg teotas Sind niimoodi mõeldes oma südames: „Mina tahan olla suurem ja toredam kui Saalomon ja ma saavutan selle raudiketega, sest rahvas teenis teda puuiketega!” 

 

Oh heida armu, mu Jumal! Sest kogu maa on täis Saalomoni poegi ja tütreid, kuid ei ühtegi Taaveti poega ega tütart ei leidu nende hulgas, kes oleksid nagu Prohvet Naatan, Taaveti vend, kes läks kuninga juurde ja sõitles teda mõistukõnes, kui kuningas oli maganud ligimese naisega ja surmanud ligimese vaenlase mõõgaga. Siis see ustav ei värisenud kuninga ees, kes oli rahva poolt austatud ja hinnatud ja kes oli vägev sõjas ja kandle juures. Tema ei mõelnud oma südames: „Vaata, see on minu vend ja mu kuningas, kuidas küll minu sõna vanutab tema palged ära!” Vaid tema kartis kuningat oma Jumalat, kes on Jahve Sebaot, ja kelle nimel Taavet oli kuningaks Iisraelis. Tema nimel läks prohvet Naatan oma venna ja oma kuninga Taaveti ette ja julges teda sõidelda Jumala juures, ja see õigus anti temale ning ta jäi elama! Olgu mina nagu see õige ja mitte nagu lipitsejad prohvetijüngrid, kelle suud saavad täis liha ja kõhud täis magusat veini ja kes päeval ja ööl põlevad ligimese naise ja tütre ning pealegi veel eesli ja orja ja koja järele, et neid endale soetada enda mõtete ja ulmadega, mida Jahve Jumal pole nende südamesse asetanud. Vaid nad on võõras tuli Jumala palge ees! Nende nõupidamisele ärgu minu jalg astugu ja nende ümberlõikamisnugade juurde minu käsivars ärgu tulgu. Sest nad mõtlevad kavalate sõnadega valada verd ja lõigata ümber palju paganaid, ehkki nad ei kavatse neid jätta elama, vaid vaatavad nende suure karja ning varanduse peale, mida mõtlevad omale võtta! Ärgu nendega ühtigu mu hing, vaid olgu ma ühes oma Jumala ja tema rahvaga, nagu nool on ühes teiste nooltega vägilase tupes. 

 

Ära saada mulle verd; tuld ja suitsusambaid, sest maa on täis sõdu ja ülekohut ning kavalaid mehi, kes orjaahelaid müütavad ja loodavad segastest aegadest kasu lõigata – ära siis veel sina taevast meie kohal sõdi, ning õigete niudeid nõdraks tee, nõnda et maa on meie all nagu sürti liiv ja nagu soo metsas, mis ei või meest kanda! Vaata, mees ei kõnni enam mehega ühte teed, vaid kannab nuga pahemas käes, et sellega teda veristada metsatukas ja pimedas padrikus, et tema on Kainist Aadama pojast ja mitte Aabelist, keda su hing armastas! Sellepärast kisendab õigete veri maa pealt taeva poole, et on palju veristajaid, kes ei soovi olla oma venna hingehoidjaks. Naine ei kõnni enam naisega koos allika juurde, et seal pesu pesta või kaevule et sealt karjade jootmiseks vett võtta. Meil on lõbuke hommikuks ja lõbuke õhtuks; masinad pesevad meie pesu ja ammutavad meie vett ja annavad meile kätte parajal ajal ning näitavad meile puuslikke taevast ja puuslikke maapealt ja puuslikke maa alt ning veest ja kogunisti surmavallast ja kohtadest, mida sina ei teagi, et sa neid kunagi oleksid loonud! Oh ole meile patustele armuline, ole minu hinge vastu armuline! Siis ma tasun sulle kõik, sest ma kannan sinu nime ja olen kristlane! Viibigu sinu päev veel natuke, vahest ma päästan poegi ja tütreid, ning sina ei pea mu rahva keelt oma palge eest ära kustutama, nagu sündis Liivlastega nende uhkuses! Palju oli neid siin maal ja vägev oli nende tarkus ning ramm, et nad võisid isegi piiblit tõlkida omasse keelde, kuid ilma sinuta, sest tuli Põhja Sõda ning suur katk, ja siis ei olnud enam neid, kes võinud tõlkida piiblit Liivi keelde või seda lugeda või selle juures targalt ilutseda, et sind ei olnud nende nõupidamisele kutsutud, kus nad ütlesid endile: „Lähme ja tõlgime Piibli Liivi keelde ja teeme endile nime suurte rahvaste keskel!” Siis sina naersid neid ja nad jäid ilma oma palgast, ehkki nad püüdlesid ilusat asja. Mõtle mu rahva peale, et see on põrm, eks tema ole nagu iisrael, nagu sa tema leidsid oma venna eest põgenemas, kelle esamsünniõiguse ta oli varastanud ja kuidas ta varastas oma tarkusega enda onu lambakarjad koorides pajuvitsu jooginõude juurde, kui ilusad loomad tulid jooma, mida ta ei teinud pahade loomade juures, kellel ta ei lasnud paarituda jooginõude juures. Eks nõnda tegi ta endale suure varanduse, põgenedes oma venna eest, kes oli temast vanem, ja kelle esmasünniõiguse ta varastas. Ja sina nimetasid tema ümber Iisraeliks, kui Jaakob tunnistas oma pattu ja oli sulle ustav. Siis sai petisest Jumala väehulk – eks ole eestlane nagu juut, kes Kalevite vägeval käsivarrel võiks sulle teha suuri tegusid, kuid ta valvab hoopis põrgu väravaid! Tema tarkus on müüdud sakste kätte ühe lennuki sõidu eest, nagu kaupmehed sõidutavad mustlasi palga eest taksodes ringi, et nemad ei mõista paremini reisida ja see on kogu nende maailm. Eks me oleme sinu ees nõnda nõdrad ja arutud. Olgu sul hale meel meist ja mõtle meie peale, kui sa me saunikust mööda lähed, astu siis sisse ja ole armuline, sest me oleme ju orja sarnased ja mitte nagu isandad, miks muidu põgenevad kõik arukad mehed ja naised meie juurest ja ei taha oma tarkust tuua rahvale kasuks, eks sellepärast et meil on üheksa saba aga ei ühtegi pead, nagu oleks meisse rebasevaim sisse läinud ja mitte sinu vaim! Oh ole meile patustele armuline, siis me tasume sulle kõik! Sina ju tead, nagu sa teadsid Peetrust oma ustavat jüngrit, kes su maha salgas, kuid siiski tagasi pöördus, sina ju tead, et sa oled meile armas! 

 

Kogudus ei vaja mitte prohveti vaimu, et panna kirveid vette ujuma või Anne kanali vett veiniks muutuma, vaid lapse sõnakuulelikku süda ja meelt, mis hüüab: „Abba, isa, hoia mind!” ja sirutab oma käed välja! Kui palju on sinu sulaseid prohveteid, kes polegi sinu prohvetid, kes oma sõrmega kirjutavad seinale: „Menee, menee, Tekeel, Ufarsiin!” ja siis ütlevad: „Jumal on seda teinud!” Eks ole nad nagu Naabal, kes seina peale kuses, kui ta Taavetit ei õnnistanud, et see oli tema karja ning karjaseid õnnistanud ja hoidnud. Siis ütles see rumal: „Kes on Taavet, see oma isanda juurest ära karanud ori, et ma peaksin oma sulaste leiva ja veini temale ja ta sulastele andma!” ja hiljemini andis ta oma naise temale sülle, kui Jumal tema surnuks lõi! Sest seda ei olnud Jahve tema südames käskinud öelda, vaid tema ise! Jahve saatis Taaveti eemale oma isanda kojast, kui selle piik otsis oma ustava sulase südant, kui kuri vaim Jahvelt kuningas Sauli vaevas ja siis Taavet põgenes, ja see Jumalatu, kelle asjad ei olnud Sinuga laitmatult korras, julges tulla ja otsida pindu Tema silmast, aga enese silmas oli palk. Ja see sai temale palgaks, ning Naabali naine Taavetile Tasuks! Hallelujah! Käigu kõikide vaenlaste käsi, nagu Naabali käsi ja käigu kõikide ustavate käsi nagu Taaveti käsi! Kui vaid sinu usku leiduks maal sinu rahva keskel, kui sa ükskord oma pärisosale tagasi tuled aru tegema, kuidas keegi on oma talenti valitsenud! Rohkenda oma au ja kiida oma nime, mu Jumal, sest kogu Taevas on täis sinu Toredust ja Sõnulseletamatut Kirkust ning ilu, kes võiks küll sellest jutustada. Aamen!

Varesejalad

1.

Varesejalad mu hinges, otsimas tabula rasat,

midagi oli veel pinges, kedagi võetud sai kaasa.

Tokk-tokk, nagu kivi kingas; otsides Petškinit tasa.

2.

Helkjad on koidu tähed; hõbedast eha suudlused,

iial need meelest ei lähe - hämariku õrnad tundmused.

Hääl veel on hüüdmiseks kähe, kasteselt otsides kuulduseks.

3.

Nokin kivi peal halle, surnud ja sametist mõtteid,

nagu kulda ja kalleid kivisid, millel on tõkked:

needuseid; manasid tallel, vihkamis'-meeletus lõkkeil.

4.

Kuidas küll sündida luules, uuesti rahvale kasuks,

nagu aganad tuules; nagu kilplaste manus,

kui vaid kuuljad kuuldes, end tarkuses ära ei vanuks.

5.

Avan ma ukse ja sulen, tantseldes taevasmaa rajal;

kas ma siis lähen või tulen, narri kuljuste kajal.

Võllaroog ammusest olen, kurjemast õelaimal ajal.

6.

Varesejalad mu hinges, hetkeks ei anna mul rahu,

nagu parvega ringe, tegemas varesed puhu.

Heites püüdjapael-linge, ja kolm peotäit jahu...

7.

Ajudes kappamas ringi karvased; sulelised,

eal nad ei puhasta kingi, tundmata tuletised,

mis sünnivad rinnas, kes pringi moondab kõik jõletiseks.

8.

„Hea on halvata nõtra; halb on leinata vaeslast;

rentslist päästma peab tõpra; lese viskama kaenlast;

kui vaid saaks surmata sõpra – seda viimast vihatuim-vaenlast!”

9.

Ligimees' tunded, mis huulil, iial sütta ei mahu;

nagu puuslikke voolib, meister ja vasaras tahub

kohtlasel elukooli ja rahvale ahelaid varub.

10.

Varesejalad mu hinges, liiga kohtlased siiski,

et võtmata laualt jääb kringel, ning leib puhtaks jääb kliistki:

„Ärge te kaotsi küll minge! - Jää kasvama igerik kuuskki!”

11.

Juuritud välja me mõtted, tarkused; arvamus; välted,

häbetud taatide tõtted, arpused; karvustus; kaldteed.

Igal pool, igal pool jäätmed, mürgised koirohud malbed...

12.

Iidamast-Aadamast juba, häbenet' sauniku kaemus,

kuidas vaid sakstele tuba, ehita' võiks on vaid aimus.

Seepärast küsime luba - ja seilama Kalevi vaimus!

13.

Ometi meilgi on olnud, Kalevast vägevaid mehi;

samuti ette ka tulnud, vahetuid; tarmukaid naisi.

Aga seda ei välju, et Sõnajalg siin kannaks õisi!

14.

Otsite Idast ja Läänest; puhu veel Põhjast ja Lõunast,

Mäe alt ja Lumehangest; Emaüsadest, Tõurast:

„Kus leiduks vägilast kanget, kes maailma paranda' jõuaks?”

15.

Veskikivide juurest ja kõrgete kodade trepil;

tuulte vihuris suures, äikse tormises slepis.

Aga ei tea ja ei tule, kerkosse nõgese hekis...

16.

Varesejalad mu hinges, lendamas ära on rutult,

sinna, kus Jeesus, mu ingel, kus kõrgid veel sohikut rusu:

Taevasse, taevasse mingem, kus ootamas kristlase kasu...

17.

Mõtle veel, oota mu Isand, ära veel hülga mu rahvast;

ärgu vaenlane sõjakisa, tõstku ta vastu nii aplalt!

Kelm võlale koormat küll lisab, ära Sina siis vajuta tapvalt!

18.

Kannata veidi, sind palun, siis tasume kõik oma võlad!

Oh, kuidas mu hinges on valus, et ükski mu palve ei kõla...

Ei ole paadis ühtigi kalu, ja pehkinud kõukude mõlad.

19.

Kui leiduks üks luuletaja, kes seista võiks endisel kombel,

kui kuningad kuulatamas, mis prohvet näeb sõdadest lämbel

päeval - võiks jutustada, kui Jahve Jumala kämmal!

20.

Kõik otsimas võõramaa põlde, ja kõrbe radadel kõrsi,

et telliseid surutõrde, võiks valmista' nokitsus parsil.

Ei keegi oodata malda, kuis kodumaalt leida võiks mõrsja!

21.

Kas siis maa tühi on neitseid, või on ta tühjaks jäänd mullast? -

Et kõik noored vaid päitseid punuvad hõbedast, kullast!

Kes küll Kunglat on kaitsmas - ja ei igatse Hellast?!

22.

Kosta mul vastust, oh rahvas, kas sa veel Eestlane oled!

Miks sinu suu nõnda jahvab; mis tuli ahjudes põleb?

Aga su näpumees krahmab - su süda hoiab ta poole!

Ära vaata!

„Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Jahve, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!” 2Ms 20:4; 5Ms 5:8

See kirjakoht on mulle alati probleeme tekitanud. Sest luuletajana pean ma koguaeg midagi oma meeles ette kujutama, selleks et luuletusi kirjutada, kuid siin ütleb Jumal, et sa ei või seda teha. Et niipea, kui sina vaid kuju lood, on see väga kole paha et Jumal „Püha Vihaga” on mitte lihtsalt Jumal üle suhkurdatud postkaartidel, kus Jeesus on Armastus. Selline Jumal kõlbab igale poole ja on nõus igasuguse tegevusega – kuid „Püha Vihaga” Jumal – ei tea, kui paljud sellist oma ellu tahavad. Ja ometi on see just see Jumal, kelle pärast Jeesus tuli Messiana maa peale. Hallelujah!

Ja ei ole lihtsalt nii, et Jumal on mingi metafüüsilise vihaga Jumal – vaid asi läheb konkreetseks: „Kes vanemate süü, nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes teda vihkavad.” Jätame selle helduse osa seks puhuks vahele, sest see sõltub käskude täitmisest aga mitte ilusatest silmadest. See jutlus siin on Jahve pühadusest ning inimlikust nägemisest – ja mida kõike inimesed näevad. Kirjakoha algus on selle kenasti üles loetlenud. Kas pole meie tänapäeva ühiskond just nende asjade vaatamise peale üles ehitatud – et me mitte ei katsu neid, vaid vaatame, mis teeb need vähem kurjaks. Ja ometi ütleb Jahve Jumal oma prohveti kaudu, et sa ei tohi sellist kujutist luua ja teda kummardada! Hallelujah!

Aga kuidas nii, walgekaaren, kuidas on lood siis raamatutega, millest me õpime? Kõik head asjad on ju raamatuisse kirjatud või pildis kujutatud – kuidas sa elad ilma nendeta – ei saa ju minna verbaal-traditsiooni juurde tagasi, kus kõike anti edasi suuliselt.

Hakkab juba minema. Suulises traditsioonis ongi probleem – sest vanal Iisraelil ei olnud piiblit paberil, vaid oli pähe õpitud – isegi kui kümme käsku kivitahvlile uurendati ning sellega vaikimisi käsku eirati, siis need pandi seaduselaekasse luku taha, ning lihtinimene neid enam ei näinud. Nemad kuulsid vaid häält Moria mäe otsast! Ja sellest pidi neile piisama... Hallelujah!

Kuid miks see nii tähtis on, kuidas meil Jumala sõnad on, kas kirjas või peas? Seda sellepärast, et kirja- ning lugemisoskus ei olnud üldised – ainult valitud hulk suutis lugeda ja kirjutada, sest kogu asja ilmetuses: on väga raske kõrbes tinti valmistada – ja paberit, ning kuidas sa mõtled seda varundada... Savikruusis? Kusagil riiulis? - Kui sa olid kõrbe nomaadirahvas ja mitte paikne! Keegi ei hakka ju kõrbe liivade keskel üleliigseid asju kaasa tassima, mida pole võimalik igapäevaselt kasutada, ning kirjakunst pole just selline asi, mida koguaeg saab praktiseerida – meie tsiviliseeritud elu sunnib meid seda vahet unustama, sest me elame korterites ja oleme lääneühiskonnas elu konarustest suhteliselt kaitstud. Kuid tol ajal polnud kaubanduskeskusi, kust iga kell omale toitu osta – toit kas kasvas põllul või seda tuli korjata ja küttida; seda tuli teistega jagada ja sellega tuli kaubelda, tihti tuli selle kaitsmiseks ka võidelda nendega, kes soovisid seda nõrgemalt ära võtta või nõrka ennast orjastada. Mida teha kirjakunstiga, mis ei ole ader ega kirves ja millel ei ole muud kasu, kui see võib sinu vaimu üles tõsta ja lohutada, kuid praktiliselt ei ole temast tolku. Ta ju ei läida tuld poti alla ega õmble sulle riideid selga, asjad mida nomaadid õppisid käigu pealt, suuliselt. Ja kui piisavalt kiiresti aru ei saanud, siis oli sinuga hambad. Kõrb ei anna teist võimalust ega kuula mingeid kassatsiooni kaebusi inimõiguste rikkumiste kohta – tolle aja inimõiguseks oli tugevama inimese õigus. Ja siis tuli mäe otsast selline sõna, et ei tohi olla ei pilti ega kuju ega tohi seda kummardada! Aamen selle peale, üks tõsine nomaad just nõnda elaski. Kõik need asjad, mida me tänapäeval Aristotelliku filosoofiaga kirjeldame, ja mis nõuavad abstraktse mõtlemise olemasolu, kõik see oli korraga keelatud – sest inimesed ei osanud siis abstraktselt mõelda. Isegi Aristotelese kaasaegsed ei osanud enamuses abstraktselt mõelda. - Kui sina oskasid, siis olid sa käigupealt tehtud mees, sest sa valdasid oskust, mis oli sama haruldane kui pahema käega mõõga hoidmine. 
 

Jah-jah! Jälle on kristlased vaba mõtlemise kallal ning jutlustavad rumaluse ülevusest. Oli ju ka üks Jeesuse kurikuulsamatest õndsaks kiitmistest järgmine:

"Õndsad on vaimust vaesed, sest nende päralt on taevariik.” Mt5:3

Ja just sellepärast tekitas see kirjakoht mulle lapsepõlves, kui ma pühapäevakoolis käisin ja seda esmakordselt kuulasin, probleeme. - Joonistamine on esimene asi, mis lastes areneb. Kalduvus oma mõtteid; tundeid ja muud piltidena väljendada. Mulle meeldis lapsena väga palju joonistada. Ainus põhjus, miks ma enam niipalju ei joonista on see tõik, et luuletamine on palju kiirem meedium. Nii pea kui ma silmad mingi asja peale tõstan ja selle üle mediteerima hakkan, on ka sellest võimalik koheselt luuletus kirjutada või siis jutlus. Pole mingit raskust! Aga sa ei või, sest Jumal keelas ära – sitt värk küll! Täiskasvanutele meeldib ju nii palju asju ära keelata: Kaua ülesse jäämist õhtuti või palju mangumisi, kui midagi väga-väga tahetakse või teise jäätise söömist. Vahest on mitte vaatamine samuti üks nendest nõmedatest reeglitest, mida peab seda mõistmata üle võtma? Hallelujah?

Selleks, et mõista selle keelu sisemist tähendust, lähme hoopis teise maailmasse – arvutid ja internet. Selleks, et arvutit kasutada, on sul vaja kõvaketast, et sellele asju varundada ja selleks et erinevaid lehti kätte saada, suhtleb sinu arvuti võrgu kaudu erinevate protokollidega, kes jagavad su arvuti jagatud ressurssidele teatavaid käsklusi. Protsessor peab teatud viisil töötama; graafika kaart peab midagi tegema; helikaart samuti, sest vahetevahel käib asjaga kaasas ka heliline nüanss. Sa oleksid korraga nagu ühe suure riigi president, kes peab neid erinevaid üksusi loovalt haldama, et saada mingit sulle kasulikku asja. Ja on üks asi, mida kõik arvutikasutajad ning interneti surfajad vihkavad – viirused! Need pahade inimeste poolt loodud programmi jupid, mis on mõeldud sinu arvutis soovimatuid muudatusi tegema, et sinult midagi kätte saada, mida sa võibolla vabatahtlikult ei tahagi anda, või sulle lihtsalt murdmisrõõmust kahju teha, nagu hundid mõnikord puhta murdmisrõõmust lambaid rapivad. Tavaliselt siis, kui on üleküllus toidulaual. - Palju kaitseta ja kergesti kätte saadavat saaki. Ja seepärast on meil välja mõeldud viirusetõrje programmid, et sina ei peaks viirust nägema – isegi kui sa kogemata kombel tema peale satud. 
 

Ja siin on ka peidus meie nägemise kurjajuur - „meenutamine”. Kõik see, mida me näeme, jääb meile kuidagi „meelde”. See on meie aju kõvakettal ja me võime sealt seda kätte saada. Mulle väga meeldib filmi 8mm ühe peategelase tsitaat, kes oli noor pornopoe müüja:

„You cant hope that the devil is going to change himself, but it shure as hell can happen that the devil changes you. - Some things are so nasty that the'll just stick in your mind and stay there. One man sees it and pukes, the other falls in love!”

See noor pornopoe müüja, kes püüab filmi põhi-peategelasele selgeks teha, et ei ole mõtet „swoop” filme taga otsida, sest nende leidmine võib ootamatuid ja soovimatuid tagajärgi põhjustada. - Sa võid ju mingit asja näha, kuid mitte loota seda unustada, kui see on halb asi. Ja seetõttu tulebki hoiduda soovimatute „viiruste” nägemisest, mis tihti on piltide ja kujutistena saadaval. Võib isegi öelda, et me oleme, mis me näeme; nagu me oleme, mis me sööme! Seetõttu on paljudes totalitaarsetes režiimides vaba mõtlemine ja teave keelatud, et inimesed ei puutuks kokku soovimatute piltide ja kujutistega, mis võiks nende jäämist status quosse häirida. Samuti peaksid vabad inimesed rangelt reglementeerima, mida nad tahavad näha ja mida mitte. Ei maksa ju olla nii kõva mees, kes usub end isegi kuradi ees mitte eksivat või kavala kelmi ees – parem on selliseid allikaid vältida, kui hiljem kibedaid pisaraid valada, et oled siiski orki tõmmatud... Hallelujah!

No väga tore, walgekaaren! Aga mis saab edasi? Mida ma nüüd teen, et ma ei tohi midagi oma meeles kujutada, et mitte valede mõtete peale sattuda?

See viib meid teise Jeesuse tsitaadi juurde:

„Siis ta ütles oma jüngritele: "Seepärast ma ütlen teile: ärge olge mures oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda!” Lk 12:22

Muretsemine on samuti vaatamise üks eriliike, kus sa elad läbi mingeid visuaalseid aistinguid oma hirmudest ja lootustest, mida sa soovid kas siis saavutada või välistada. Ja mida kõike võivad inimesed endale muretseda – vähi võib enesele muretseda; samuti hallid juuksed; suured võlad lõhki elatud eelarves, kui ei suuda leppida oma sotsiaalse staatusega. Ärge üldse muretsege selle pärast, kuidas mitte mõelda sellele, mida te ei vaata, sest sellega te just hoiategi seda asja oma meeles ja mõtlete selle peale – ja seetõttu te ka näete seda. Piltlikumalt öeldes, kui te tahate et kurat teie elust kaoks, ei ole mõtet vaadata, kui kole on kurat, vaid vaata pigemini Jeesuse peale ja õpi kui ilus on Jumal ning pilt kuradi koledusest kaob ise sinu meelest. Ära tegele asjadega, mida sulle ei meeldi teha, vaid tee asju, mida sulle meeldib teha. Miks peaksid sa endas lihvima oskust tunda ära kurjust, selmet lihvida endas oskust tunda ära head? Kas sa tõesti tahad olla Kuri inimene, et sa uurid kuidas täpselt üks või teine kuri inimene seda tegi – selmet uurida, kuidas Jeesus kõike seda Evangeeliumis tegi. J.R.R.Tolkien kirjutas oma raamatus „Silmarillion” et Saruman, kes oli samuti üks kõrgemaid vaimolendeid Iluvatari juures nagu Gandalf, uuris väga pikalt ja pinevalt Sauronit ja selle sõrmuse kunsti, mis pani ta lõpuks viimast tunnustama ja sõrmust enesele tahtma. Gandalf aga kasutas sama aega kääbikute uurimiseks, kes olid sama ambitsioonikad ning võimuahned nagu kiikhobu võib maailma vallutada. Ja see uurimine oli tõenäoliselt ka põhjuseks, miks Gandalf oli pigemini heasüdamlik ning salliv võlur, kuigi võis ka väga kohutav oma vihas olla. Samas kui Saruman oli kõrk ning edev võlur, kes lõpuks suri oma agendi käe läbi, kelle ta värbas Rohani kuninga kõrvu mürgitama. - Nähke erinevust! Sina ei pea mitte vaatama! Aamen!