Elu on ilus

1.

Elu on ilus, mu silmapiir, mis uppumas metsa,

see hingeviiv! Elu on kaunis, kui rohune aas;

kui tunneksin hinges end noorena taas...

Elu on kallis, tõesti ta pelk – saab kiirelt otsa

kui hämarik helk. Kui vaatleks kuivetund oksa,

jälle kevade rõõmud taevast on maal!

2.

Elu on rännak ja vigade sarv, mis tuletab meelde

kuis õpetab tarm. Elu on kannatus; lunastuspüüd,

kui kotkas läeb jahile – taevas kaigub ta hüüd...

Elu on tasadus sõprade manus, sulnilt hammus'tes keelde

kui kibelt mõlgubki sajatus, mis võõraks teeb keele:

Otsida elust vaid õnne ja mitte kellegi süüd!

3.

Elu on vihmas ja piiskade pungas, mis lehelt lehele

langevad sünges rahus ja vaikuses, oksade kohinas.

Kui linn on unustanud magalasse end tuhinas;

palju on töid ja rohkelt on kaupa – kes läheb mehele,

kes kolmanda silma saab laupa, et valgustus rehele

koodib tummiseid seemneid, palge koiduses õhinas!

4.

Elu on kiire, kui süstik ta jookseb, põgeneb lõimes

kui oleks tal vastik. Ometi tugev ja piire ta muutev,

kui ükski takistus elu ei peatada suutel.

Ja ometi Elu – kui õrnim voorus, kummardub kõiges

kui allika hoovus! Nii nagu sead võistlevad sõimes,

ikka elu on Ilus nii kehval kui suurel!