Pühak

„Aga ei ole sina, Jaakob, mind kutsunud, ei ole sina, Iisrael, minu pärast vaeva näinud! Sina ei ole mulle toonud põletusohvrite lambaid ega ole mind austanud oma tapaohvritega; mina pole sind pannud orjama roaohvriga ega ole vaevanud viirukiga. Sina ei ole mulle ostnud kalmuseid ega mind küllastanud oma tapaohvrite rasvaga, vaid sa oled mulle tüli teinud oma pattudega, oled mind vaevanud oma süütegudega! Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte!” Js 43:22-25

Läbi aegade on olnud koguduse ülesanne Jumala meeles pidamine ja austamine. Juba Iisraelis oli see koguduse vaimulikkonna olemasolu põhjuseks ja sisuks kuidas õigesti Jumalat austada, kuni tänapäevani. Ja ometi ütleb prohvet Jesaja siin kirjakohas, et Jumala meelest pole kogudus midagi sellest temale teinud. Jumal Jahve läheb lausa nii kaugele, et ütleb lahti kogu teenistusest, nagu poleks tema seda Iisraelile andnud. Nojah, siin on üks probleem, mida võiks tähistada ilmutuse või inspiratsiooni probleemiks. Kui pühak või prohvet midagi oma vaimusilmas näeb – kas see on siis Jumalast või iseendast? Tuleb välja, et Jumal annab inimestele palju vabadust seonduvalt vaba tahtega ja vaba kujutlusvõimega, mistõttu jumalateenistus on suuremalt osalt inimeste tehtud ja mitte Jumala tehtud. Sest Jumal võttes ühendust sureliku inimesega, ei saa ju rääkida omas keeles, mis oleks inimesele liiga suur ja kõikehõlmav, vaid end lihtsustama inimese tasemele, et inimene sellest aru saaks, kellel on seda tarvis – ja mitte Jumalal.

„Ja ärge arvake võivat öelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.” Mt 3:9

Jumal olles kõikvõimas võib iga kell endale just sellise maailma ja teenistuse valmistada, nagu ise ihaldab, kuid siis ei saaks inimesed, nagu nad on loodud, sellest mingit osa. Selle pärast tuletab Jahve prohvet Jesaja kaudu Iisraelile meelde, kuidas Jaakob oli saanud Iisraeliks – iga õigeusklik juut ju teadis seda lugu, kuidas Jaakob, olles oma vanemalt vennalt esmasünniõiguse välja petnud, pidi isakodust põgenema, et ta vanem vend teda ära ei tapaks ja nägi välja peal magades nägemust taevasest trepist, kust inglid ülesse ja alla käisid ning seal samas oma sissetulekust viiendiku Jumalale lubas, et ta kartis oma elu eest. Hiljem templi teenistuses sai see alandatud kümnendikuks, sest enamus inimesi polnud nii tulihingelised ja kirglikud kui Jaakob, kellest sai Iisrael. Inimesed lubavad midagi Jumalale, mitte Jumal ei luba. Inimesed tahavad jumalateenistust, nagu Taavet oma ilusas kojas istudes tundis südametunnistust närimas, et seaduselaegas telgiriiete all ei näita vaimset olukorda Iisraelis õigesti. Oli ju Iisraeli kuningas ainult konstitutsiooniline monarh, kes rituaalselt valitses Iisraeli üle ja tegelikuks kuningaks oli Jahve Sebaot, nende Jumal! Ja kui siis kuningas Taavet, olles oma võimu Iisraelis kinnistanud, tundis südametunnistuse piinu seaduselaeka pärast, mis paistis vähemat au pälvivat kui tema. Sealt sai esimese Jumala templi ehitamise mõte alguse – et üks lihtne karjapoiss tundis oma südames: „Asjad ei ole õiged Iisraelimaal!” Ja esiti ta rääkis oma vennaga, kes oli juhtumisi Jahve prohvet, kes esiti ütles, et kuningas tehku nagu süda kutsub. Hiljem ta võttis selle sõna tagasi, kui sai ehtsa Jumala sõna, mis ütles midagi sarnast, kui Jesaja oli Iisraelile ütelnud:

"Vaata ometi, mina elan seedripuust kojas, aga Jumala laegas asub telgiriide all!" Ja Naatan ütles kuningale: "Mine tee kõik, mis sul südame peal on, sest Jahve on sinuga!" Aga selsamal ööl sündis, et Naatanile tuli Jahve sõna, kes ütles: "Mine ja ütle mu sulasele Taavetile: nõnda ütleb Jahve: kas sina tahad ehitada mulle elamiseks koja? Sest ma pole kojas elanud alates päevast, mil ma Iisraeli lapsed tõin Egiptusest välja, kuni tänapäevani, vaid ma olen rännanud telkelamus. Kus ma ka iganes kõigi Iisraeli lastega olen käinud, kas olen ma sõnagi lausunud mõnele Iisraeli suguharudest, keda ma olen käskinud oma Iisraeli rahvast karjasena hoida, ja öelnud: mispärast te ei ehita mulle seedripuust koda? Ja nüüd ütle mu sulasele Taavetile nõnda: nõnda ütleb vägede Jahve: ma olen sind võtnud karjamaalt pudulojuste järelt, et sa oleksid vürstiks mu rahvale Iisraelile! Ja ma olen sinuga olnud kõikjal, kus sa oled käinud, ja olen sinu eest hävitanud kõik su vaenlased. Ma tahan teha sulle suure nime, võrdseks suurimatele nimedele maa peal! Ja ma tahan määrata paiga oma Iisraeli rahvale ja teda nõnda istutada, et ta võib elada oma kohal ega tarvitse enam karta; ja pöörased inimesed ei tohi enam teda vaenata nagu varem ja sel ajal, kui ma seadsin kohtumõistjaid oma Iisraeli rahvale; ja ma annan sulle rahu kõigist su vaenlasist. Ja Jahve kuulutab sulle, et Jahve annab sulle järeltuleva soo! Kui su päevad täis saavad ja sa puhkad ühes oma vanematega, siis ma lasen tõusta sinu järglase pärast sind, kes väljub sinu niudeist, ja ma kinnitan tema kuningriigi. Tema ehitab mu nimele koja ja mina kinnitan tema kuningriigi aujärje igaveseks ajaks! Mina tahan olla temale isaks ja tema peab olema mulle pojaks! Kui ta eksib, siis ma karistan teda inimeste vitsaga ja inimlaste nuhtlustega! Aga mu heldus ei lahku temast, nõnda nagu ma selle ära võtsin Saulilt, kelle ma kõrvaldasin su eest! Ja su sugu ning su kuningriik püsivad mu ees igavesti, su aujärg on kinnitatud igaveseks!" 2Sm 7:2-16

Miks see on nii tähtis, kus Jumalat austatakse? Kas siis pole mitte ilusam, kui meil on ilus katedraal, mis mahutab 5000 inimest ja milles elab õnnelik kogudus, mis suudab seda ülal pidada ja pealegi suudab selline kõrgkiriklik hoone mahutada ka üllaid ja hingestatuid kontserte! Miks ei ole see mitte hea? Sellepärast et, tavaliselt ei ole ilusad katedraalid enam täis õnnelikke kogudusi, milles on 5000 liiget, hea kui seal on 500 liiget kuigi tavaliselt on seal siiski 50 liiget... Ja 50 liiget ei pea kuidagi moodi ilusat kirikut oma lihtsa eluga üleval – ja siis korraga saab selgeks, kui ilus selline kirikuelu tegelikult on, kui kristlased Jumala poole palvetamise ja õnnelik olemise asemel vaatavad tõsiste pilkudega ringi, kust kõrbest neid õlekõrsi leida, et neist telliseid valmistada ja siis ilusa teenistuse juurde tassida, et seda siit sealt putitada nagu „jumalariik nõuab” kui tegelikult ei ole see üldse jumalariik, mis inimestele nõudmisi esitab, vaid inimeste uhkus ja toredus. Palju lihtsam on ju kristlane olla katedraalis, nõnda et kõik näevad kui Kristlane sa oled, kui heinaküünis, kus keegi isegi ei tea seda, et kristlased seda oma teenistuse jaoks rendivad. Sest meie uhkus saab nii haavatud, kui meie õiglane teenistus saab mitte märgatud, kuidas meie oleme jumalale välja käristanud, nagu tema oleks mingi neitsi kõrges tornis, kes vajab vahva rüütli abi, et sealt jälle alla saada, sest kuri nõiamoor või lausa lohe valvab teda.

Ei! Jumal ei vaja sellist teenistust, ning hoopis kogudus peab oma hingi alandama sellelt kõrgilt mõttelt, kuidas nemad midagi Jumalale teevad – sest Jumal pole seda meilt palunud, vaid vaimulikud on selle meile andnud, et me võiksime ohutult Jumalale ligineda, et me ise ei julenud seda taodelda. Ja sellepärast kutsus prohvet Jesaja Iisraeli tema uhkuses ja upsakuses korrale, kes end imetles ilusa riigi ja jumalateenistuse pärast, mis Jumala ees ei maksnud midagi. Sest Jumalateenistus on nagu ilus sõrmus sõrmes või soeng – aga kui see ilusa sõrmusega mees või naine või ilusas soengus mees või naine ajab vanuri vöötrajal alla, kas tõesti hakkab siis see mees või naine end vabandama: „Sorry, juhtus nõnda, kuid kuna ma olen jumalalaps siis anna mulle seekord andeks!” Eks ta saab siis politseinikult või ükskõik kellelt piki tatti nii et tolmab... Sest ilusad asjad sinu keha küljes, ei korva sinu moraalseid ja sotsiaalseid kitsaskohti – ehkki need võivad muuta sinu häid iseloomu omadusi veel paremateks, kui nad seal õigesti on. Riie ei rikkuvat ju meest – kuid mees võib rikkuda riiet, tuleks sinna lõpetuseks otsa panna. Mis kasu on Jumalal sellisest Jumalateenistusest, mis on nagu ilus pintsak hullunud sarimõrtsuka seljas. Kas ilus pintsak teeb ta normaalseks ühiskonna tegelaseks, keda on võimalik usaldada; kelle kätte on võimalik oma vara ja perekonda usaldada? Ei! Ja veel kord, ei! Ometi käituvad kristlased ja juudid niimoodi, nagu oleks usk ja veel enam nende pühakojad, asjad iseeneses, mis iseenesest peavad lahenduse tooma. Kas võib sool, mis on topsis, kui sa seda õigesti toidule ei lisa, takistada sinu toidul tunduda magedana või lihal roiskuda? Eks sa pead ta ikka sealt topsist õigesti välja aitama, ja siis ta teeb oma tööd õigesti! Kas võib ükski tee sind kuhugi viia, kui sa seda mööda ise ei käi? Lihtsalt nii, et istud tee otsa maha, ja ootad, et jõuad pärale, sest teeviit ütleb sihtkohta mingi kilometraaži ja inimese keskmine kiirus on teine väärtus ja sina oma peas arvutad keskmise pärale jõudmise aja ning hakkad aega maha ootama, kuna sa „pärale jõuad”? Kõlab jaburalt? Kuid selline ongi meie usk, kui me jääme lootma, et keegi teine teeb meile kõik ette taha ära. Meie usk ja elu jäävad elamata ja toimumata, sest meie lihtsameelselt uskusime, et kõik toimub omasoodu ilma meie motivatsiooni või panuseta.

Seega võib ilus katedraal ainult siis edasi Ilusaks jääda, kui seal ka ilus teenistus toimub: Vaesed saavad almuseid; kodutud saavad öömaja ja toitu ning head sõna; lohutud leiavad lohtu ja kohtlased õpetust; need, kes tahavad pühenduda Jumalale, ei kohta tuima poliitkorrektset kõnepruuki, kuidas ei tohi teiste tundmusi oma usuga riivata; vanurid leiavad oma õiglase pensioni ja ei pea seda riigilt nuiama jne. Kuid kui paljud kristlikud kogudused vastavad sellistele kriteeriumitele. Minu silmis sarnanevad kristlikud kogudused pigemini ajalooliste larpimis ühendustena, kus inimesed mängivad mingit sotsiaalrolli ja ei ole ehtsalt kristlased, kuna see oleks liiga kulukas. Aga miks peaks Jumal Larpi ülal pidama, kui seal kõrval lapsi pilastatakse ühiskonnas ikka edasi ja seadus karistab hoopis ohvrit tehes tema andmed kõik avalikuks kuid muutes süüdlase andmed ülisalajaseks suurest kartusest, et keegi pedofiili võiks maha koksata. Nii kaua kui ühiskond on kreenis kurjategijate õiguste kaitse poole, ei ole kristlastel õigust oma kodade pühaduse peale – sest neid tuleb hüüda palve kodadeks, mitte kontserdi ja täidlase ilutsemise kodadeks. Kuidas saab Jumala kojas ilutseda, kui mõni mees võib metsas püssiga teise mehe koerte peale jahti pidada ja nad peremehe kõrval maha lasta, ning kohus ei leia süüdlast üles. Kui mõni naine võib minna kirikusse oma sõpradega purjutama, kuid on ikka ühiskonnas arvamusliider ja staarike? Kui mõni ärimees teeb nahaalselt pankrotti ning on halb äripartner kuid ei näe endas süüd vaid ainult oma õigust kasumit välja võtta jättes vastutuse ligimesele, nagu loos Suur Peeter ja Väike Peeter asi moonakotiga oli. Aga Jumalal peaks olema hea meel oma ilusast katedraalist või pühakojast, kus inimesed õhkavad toredaid mõtteid. Kas ta ei peaks pigemini Eestimaale vee peale tõmbama, et see on oma vabaduse aja julmalt maha raisanud ja pole mõtelnud kurjale tulevikule, mis võib idast või läänest terendada. Mis on Eesti elu mõte, peale viie rikkaima riigi hulka saamine? Selline on viie rikkaima riigi moraalne pale praegust:

1. Poliitilised debatid on sildistatud ja žabloonitud. Kõik, mis ei mahu etteantud žabloonide sisse, kandub kohe mõne negatiivse sildi alla, karistuseks selle eest, et ei lasnud end prokrustuse sängi venitada või suruda.
2. Ühiskond on killustunud huvigruppideks, kellel puudub ühisosa – mida ka ei otsita. Sest ühisosa sildistatakse assimilatsioonina või mõne muu toreda sõimusõnaga, mis peab hoidma inimesed oma getodes.
3. Sotsiaalne võrdsus on kadunud, kuna seda otsitakse liiga palju sõnades; väljendites ja avalikes esinemistes, nõnda et ei jää enam aega tegelikuks eluks, sest kõik on ametis tõestamisega, kuidas nad ei ole kaamelid ja elevandid ning mahuvad nõelasilmast läbi.
4. Soorollid on kaotanud oma loomuliku toimevälja ning loomulik häbitunne ja ujedus on agressiivselt taunitud kui foobiline käitumine. Püütakse pidevalt leida, kuidas naine või elada nagu mees või mees elada nagu naine või mõlemad elada oma soorolle ja seksuaalsust eraldi mingi kolmanda vormina.
5. Kuna kõik on nii ametis oma õiguse taga ajamisega, siis on enamus inimesi vaimselt ja sotsiaalselt läbi põlenud ja kibestunud, tehes nad võimetuks mõistma teiste inimeste valu ja kannatusi, kui nende endi valu ja kannatused on jäänud endi ja ühiskonna poolt lahti mõtestamata.
6. Keegi ei usu enam seadusandlusesse – sest advokaadid on veenvalt tõestanud, kuidas saab valget mustaks ja musta valgeks rääkida.
7. Keegi ei austa riigivanemaid, kes on rohkem mures oma palga pärast ja selle pärast kuidas kärpida hoolealuste toetusi ja lahtreid aga mitte endi kuluhüvitisi või muid absurdeid asju, mida on liiga palju nõnda et ei jää aega tegeliku töö tegemiseks, sest üks kampaania ajab teist taga.
8. Ja kõige üle kuhjub ülev informatsiooni üleküllus ja reklaamindus, mis on inimesed teabega üle koormanud ja nuumanud, nõnda et ka kolmanda järgu soolapuhuja tundub selle pildi juures nagu sõõm värsket õhku on kalale, kes tuli karmil pakasel kinni kaanetunud järve jäässe löödud auku hingama, sest valgust ei paistnud põhja, et seal piisavalt õhku oleks.

Ja sellepärast ongi inimesed nii vaevatud ja koormatud ning lähevad muuhulgas islami terroristideks, sest nad on igati vaevatud ja piinatud, tundmata oma loomulikke juuri. Ja selle vastu rääkis prohvet Jesaja, olles kalli teenistuse vastu, rääkides südame teenistuse ülevusest, kus me laseme Jumalal endile andestada, ning läheme edasi väärikal viisil, mitte ületrumpajalikult, jättes oma lastelastele kõrged poosetamisarved. Sest kellele on vaja ilusat teenistust, kui sotsiaalselt ja vaimselt ühiskond ei parane. Või tahavad inimesed öelda, et vägistaja ei julge vägistada või varas varastada, et kirikutorn silmapiiril paistab. Lutheri ajal Itaalias olid kohalikud prostituudid lausa nii vahvad, et pakkusid vaimulikele kristlase allahindlust – sest kirikul oli piisavalt raha, et sellist teenust tarbida ja keegi ei julenud seda hukka mõista peale väikse kolka jutlustaja, nimeks Martin Luther. Äkki oli neil vaimulikel meelest läinud kui kalli hinna eest, nad on siit elust ära kutsutud, teenima Jahve Sebaotti ja tema Kristust Jeesust ja Püha Vaimu? Ja siis imestavad need samad vaimulikud, miks kogudus kiratseb ja inimesed lahkuvad usu juurest, samas kui siin seal pedofiilid ja muidu imelikud vaimuliku ametisse sisse poevad. Vargad tahavad ju ka turvameeste ja vahimeestega semud olla, et oleks parem majja või poodi sisse murda ja varastada – mis seal nii väga imestada. Haletsusväärne on hoopis kuulda neid palveid, mis selle peale tulevad kristlaste suust, nagu see oleks suur Saatana kiusamine ja mitte oma nürimeelsus. Mida siis veel oodata, kui kristlane käitub nagu Louis Lane, kes isegi, kui ta aknast välja heidetakse, ei pea meelt heitma, sest kui ta kisendab: „Appi Superman!” siis tuleb abistaja kohale lennates ja päästab ta mehiselt ära ning annab ka kurjamitele molli ning laseb ajakirjanikul oma tööga hakkama saada. Teatud mõttes on Superman kõige iroonilisem koomiks üldse – ta näitab välja kuidas ühiskond ei toimi, sest ta vajab kangelasi, samas tehes nende esiletõusu võimatuks, kuna kui tema identiteet saab teatavaks, hakatakse teda samuti taga kiusama nagu Jeesust tema elu ajal ja siis ei tee ta enam nii palju imetegusid, kui kõik oma kallutatud poliitkorrektori pilguga tema küljes ripuvad, et mida nüüd pühak teeb või mõtleb või ütleb.

Me oleme ise süüdi, et Jumala ärkamisi ei sünni ja Jumala prohveteid pole meie seas, sest me oleme liiga ära hellitatud igasuguste kuulujuttudega – või siis ära hirmutatud, et meil poleks selleks lihtsalt aega. Sest oma poosi ja välja mõeldud rolli või avatari elus hoidmine on palju kulukam ja kurnavam kui oma tegeliku elu elamine, kui tegelik elu ei too nii palju loorbereid.

Mis on sinu elu mõte – kas ilusa kiriku ehitamine, et inimesed sind näeksid, või oma elu elamine ja selle väärtustamine, et sa ühiskonnas ja sotsiaalgrupis olemas oleksid. Selles on küsimus – rohkem praktilist halastavat usku ja vähem ohvreid!!