Meeleheide

1.

Nea mind, mu Jumal, nea mind –

ei leia rahu mu nõrkenud hing!

Lõika ta ära, ma palun sind;

kustuta raamatust eluhind!

Miks peab sohilast kandma pind:

Nea mind, mu Jumal, nea mind!

2.

Nea mind, mu Jumal, nea mind –

maa voolab ülekohtust, ei väsi ling;

kelm toetab kelmile; kelmi üle leping,

kuidas kohtlast pügada, hinnaks vaid king...

Aga ei kuule sa, Jumal, oh ving:

Nea mind, mu Jumal, nea mind!

3.

Nea mind, mu Jumal, nea mind –

ligimesel venna vastu pale on süng;

õele põsele varutud kind'...

Ja siiski alpidel uhkusest paisub rind –

et targa mehe sulest on neimamas tint:

Nea mind, mu Jumal, nea mind!

4.

Nea mind, mu Jumal, nea mind –

kes on nõnda kui Jahve, kes parem sind?

Ometi sa ei sekku, kui hobusest tehtud sink

saab müüdud vasikaks ja väsinult röövitud pink.

Ei hooli kristlane sellest, ei tõuse preestri pilk:

Nea mind, mu Jumal, nea mind!

5.

Nea mind, mu Jumal, nea mind –

abitult ammuvad träälid, kui kohtul sünd;

kui kellegi vagu läks viltu, kohe on kelmil künd!

Ei ole aitajat rahval, ta juhtide palgeil on mink;

puuderdatud jahus ninad ja õelamas hind.

Nea mind, mu Jumal, nea mind!

6.

Nea mind, mu Jumal, nea mind –

kes veel Mäejutlust mõlgutand – kahind

laualt kõik nupud ja kahvliga tehing

tal meeles mõlgub ja õlgade kehit':

„Vahest umbmatis karjapoiss neid – ?”

Nea mind, mu Jumal, nea mind!