Kui tuvid sittusid

Tüdruk kiirustas tööle, võõras mees kontorisse;

päev oli raske oma armastuses, kui noorpaar

häbenes. Seelikud lühidad, kuid jutud pikad;

õiged sadamad silmapiirist ees. Suudlevad

tudengid haigutavad, kui tuvid sittusid...

Kaks kohvi ja šokolaad, kreeka salat ning croissant –

ja juttu jätkub kauemaks. Hetkes möödusid neist

aastad ja ajastud, noored ja vanad, ühes kuum suve lõhn.

Üksikud lendavad kaselehed, ekslesid linnas

pidetult ja sihitult ringi, kui tuvid sittusid...

Tõotused tulevikuks ja lootused käimas olevad;

kolmas luhtunud katse emaduseks – pinges õlad.

Tüdruk läks õeks, poiss relvavennaks;

tüdruk – sotsiaalne õiglus; poiss futurist...

Kaks eraldatud maailma, kui tuvid sittusid...

Päev kiskus õhtusse, õhtu äikses riietus;

tormi pilved ei tihanud nutta, sest valu oli möödas.

Kahetsus rullus üle noorpaari, kui lämmatav tekk.

Üks päästis elusid, teine võttis, et jätta;

sama tõe kaks eri palet, kui tuvid sittusid...

Öös vahetusid rollid, halastaja õde ja relvavend

jälle leidsid enda. Hetkeks oli taevas maa peal;

Päästja tulnud rõõmusõna ütlema; kuristikud

ületatud kolme ristiga – valgeid lehti lendas

küllusesarvest, kuid hommikul, kui tuvid sittusid...

tüdruk kiirustas tööle...