„Sest ma ütlen teile: Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” Mt 5:20
„Selsamal tunnil astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kes küll on suurim taevariigis?” Ja Jeesus kutsus ühe lapse, pani nende keskele seisma ja ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki! Kes nüüd iseennast alandab selle lapse taoliseks, see on suurim taevariigis. Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu.” Mt 18:1-5
Räägime
heast ja kurjast! Mida te arvate, millised inimesed pääsevad
taevasse, kas head või kurjad inimesed? Imelik küsidagi, mis? Kõik
ju teavad, et head inimesed lähevad taevasse ja halvad inimesed
lähevad põrgusse. Hallelujah!
Kuid
kui küsida, kes see „hea” inimene on, siis ei oska keegi täpset
vastust anda. Tekib
Iiobilik tunne, kes oma sõpradega vaidles turu keelatud võtetest,
kus viidatakse kinganina või silmapilgutusega, et kaubal eelist
saada, kui on vaja kinnitavat tunnistust vaja, mida tänapäeval
nimetatakse reklaamiks. Vanal ajal oli selline „reklaam”
keelatud.
„Kas te ei ole küsinud teekäijailt ega ole tähele pannud nende märguandeid,
et kurjale antakse armu õnnetusepäeval ja ta päästetakse vihapäeval? Kes kuulutaks temale näkku ta käitumist ja kes tasuks temale, mis ta on teinud? Ja kui ta hauda viiakse, siis hoolitsetakse isegi ta kääpa eest.” Ii 21:29-32
Kui
vanal ajal ütles keegi, et tal on tiiger paagis, siis ei mõelnud
ta seda ülekantud tähenduses, sest inimesed polnud veel õppinud
ülekantud tähenduses kõnelema. Isegi palvetamise all peeti silmas
valju häälega palvetamist, ja selles ei nähtud midagi imelikku, ja
seda ei kuulatud pealt, sest see oli püha. Jumala ja inimese
vaheline asi. - Ja kui seda tiigrit paagis ei olnud, siis hakkasid
kivid lendama. Sest kõik pidi sõna-sõnalt kätte saadav ja
kontrollitav olema. Sõnade tähendus ja kuidas neid tõlgendada on
väga tähtis. Ja sellest sõltub, kuidas meist aru saadakse. Näiteks
oli vanasti muinasjuttudes üldiseks kirjanduslikuks kujuks „mees,
kel polnud hirmu” - tänapäeva psühholoogia arengu juures oleks
selline inimene hullumajas luku taga, sest inimene, kes pole
võimeline kartma, on endale ja teistele sama ohtlik, kui inimene,
kes pole võimeline valu tundma. Ta ei suudaks õnnetusest eemale
hoida, sest tal puuduks võrdlusmoment oma enese elust. Kuid mida
muinasjutud tegelikult sildi all „mees, kes ei tunne hirmu”
silmas pidasid oli see, et mehelikkust vaadeldi vastanduse
argus-julgus läbi, sest kõik mehed olid vaikimisi sõjamehed. Ja
kui sa polnud võimeline täiseas mõõka või oda või kilpi kandma,
ja sul polnud muid vabandavaid omadusi, näiteks kandlemängija või
salvi segajana, siis polnud sinust mingit kasu, ja sinu elushoidmine
oli vägagi tülikas. Tänapäeval on selline vastandamine jäänud
ajaloo prügikasti, kuna inimesed enam ei kanna relva tänaval, ja
pigemini vaadeldakse seda negatiivselt, kui keegi seda teeb ja pole
politsei või sõjavägi ja isegi nende relvade kallale tahavad mõned
inimesed oma käsi tõsta, nagu nad polekski rahvateenistujad vaid
hoopis -vaenlased! Eks see ole natuke meie minevikus kinni, kus
politsei oli ühtlasi KGB agent, ning lihtinimene ei saanud teda
usaldada. - Kuid, kas saab sama öelda demokraatliku riigi
politseiniku kohta, jäägu iga mehe südametunnistuse otsustada.
Mida
me selle all silmas peame, kui me nimetame üht inimest „Hea” ja
teist inimest „Halb” Üks inimene oli „Hea” sest ta andis
autole vöötraja ees seistes teed, samas kui ta võttis
lennupiletite registreerimisel viimase pileti just „paksu naise”
eest, kes ei jõudnud nii kiiresti joosta, ära – osutus „halvaks”
- ta oleks pidanud sellele ka teed andma. Kas tõesti seostub „heaks”
olemine selles, et me koguaeg kellegile „teed anname” ja ennast
eitame? Meelde tuleb anektoot kolmest kristlasest, kes söövad
kooki, millest jääb üks tükk üle ja ükski pole küllalt madal,
et seda endale võtta, sest nad on – kristlased. Ning appi tuleb
võtta paadialune, kes ei ole nii viisakas ja võib viimase tüki ära
võtta, ilma et ta liiga palju piinlikust peaks tundma.
Praegust
on saanud heaks tooniks võtta vastu pagulasi – sest see on
solidaarne. Kuid minul tekitab see kiusatuse. Kuidas see küll on
solidaarne, kui meil on neegri vastu ligimesearmastus olemas, samas
kui nendes samades riikides sõjaveteranid ja paljulapselised pered
kannatavad äärmist vaesust ning võimaluste piiratust. Kas nad kõik
on korraga heaolu ühiskonnas sündimise ja elamise eest muutunud
väikesteks Jeesusteks, kes peaksid piltlikult öeldes „paksu
naise” ette laskma, et temale saaks viimane laul? - Kui ikka
päästepaadi kandevõime on 20 inimest, siis ei aita ei ussi ega
püssirohi – ta kannab ainult 20 inimest, ja 21 inimene laseb nad
kõik põhja! Kõlab väga julmalt ja halastamatult, Jeesus poleks
niiviisi öelnud! Kuid selles peitubki hea ja kurja dilemma.
Me
mõistame head ja kurja diametraalselt dialektilisel pinnal, kui meil
on võrdlusmoment ja vastandus, mille alusel aru saada, mis on õige
ja mis mitte. Et seda paremini mõista, pöördume tagasi jutluse
alguses nimetatud esimese kirjakoha poole: Mt
5:20
Mis
siin toimub? Kuidas küll ütleb Jeesus, et tema ajastu kõige
säravamad usutegelased, kes on oma rahva usu ja kultuuri alal
hoidnud – et nemad ei pääse mitte taevariiki, ega ka mitte ükski
nende jäljendaja? Kuidas küll tänapäeva kristlane reageeriks, kui
Jeesus tuleks tagasi maapeale ja ütleks: „Kui
teie õigus pole parem kui David Wilkersoni või Toomas Pauli õigus,
siis te ei pääse mitte taevariiki!”?
Kes siis üldse pääseb taevariiki, kui need ususangarid ei pääse?
Kuidas küll nende head usuteod ei ole piisavad, et pääseda?? Sest
need „head usuteod” ei kuulu neile! Küsimus pole mitte selles,
et inimene ei ole võimeline tegema head – vaid inimene, olles
võimeline tegema head, valib kurja, sest oma intelekti kasutades
saab ta kiiresti aru, et see on talle kasulikum, kui teha head! Ei
saa paadunud kurjategijat, kes on minetanud igasuguse süüdivuse,
pidada oma kuritegude eest vastutavaks, ja sellised on hullumajadesse
luku taha pandud, mitte vanglasse. Samuti pole mõtet kala selle eest
sõimata, et ta on kala ja elab vees ning hingab vett ja mitte õhku!
Kõlab absurdselt, sest ka seda teab iga titt, et kala hingab vett ja
elab vees – ometi kohtab palju inimesi, kelle loogikat saab kokku
võtta võrdpildiga, kus kalale pannakse tema kalasus süüks ja
karistusena soovitatakse tema uputamist!!
Kuidas
sa karistad kurjategijat, kelle loomuses on alati teha kurja, nagu
kala loomuseks on alati hingata vett ja ujuda vees? Kuidas selline
inimene läheb põrgusse ja kuidas on see talle üldse karistuseks?
Kas kala upub vees ära?! Kui me ütleme, et hea läheb taevasse ja
halb läheb põrgusse, siis me kasutame fatalistlikku determinanti.
Sest me anname hinnangu oma enese piiratud teadmiste baasil ja mitte
jumalikust mõistmisest, kes meie ligimene on. Sisuliselt me võtame
inimeselt tema vaba tahte ära. See oleks sama, kui öelda, et kuna
keegi mees ühel korral oma elus kirjutas surematu luuletuse, et
selle tõttu tuleks teda nimetada Luuletajaks klassikalises mõttes –
isegi kui ta edaspidi ainult paskville kirjutas. Muusikatööstuses
tuntakse ju ka „ühe hiti imesid” ja selliseid ei asetata ühele
pulgale „Michael Jacksoni” või „Led Zeppelini” või „Curt
Cobainiga”!Aga me peaksime nii „õiglased” ja „head” olema
ning seda tegema. - Ja isegi kui nad suutsid seda teha, et neil oli
rohkem kui üks „ime” siis mida see meie hea ja kurja käsitlusest
tegelikult ütleb. Ei hakka ju keegi nimetama kuivanud puud „heaks”
vaid raiub ta maha, ükskõik kui palju saaki ta minevikus andis, ja
kui teine puu, mis oli „kuivanud”, kuid siis imekombel hakkas
saaki andma, see jäetakse alles. Tema
juurde võib küll turiste kaamerate ning töllakil mokkadega
kutsuda.
Headus
pole mitte ainult fikseeritud momendid ajaloos nagu Zenoni nool, mis
igas ajahetkes seisab paigal ja on „nool” ja mitte „vibu” või
„ambur” või „sihtmärk” vaid ka teekond taevasse – ja kui
nüüd sina istud maha ja jääd oma loorberitel puhkama, sest sa
oled juba piisavalt „head” teinud ja piltlikult öeldes taeva
kontole aktivat kogunud, et sellest elu lõpuni elada. - Siis
sarnaned sa natuke tippsportlasele, kes oma karjääri tipus otsustas
lõdvaks lasta ja avastas aastalõpuks, et tema musklid on keha poolt
nahka pandud, sest nad kulutavad liiga palju pinda aga ei tee midagi,
sest pingutavad stressi situatsioonid kadusid ära, ning pole vaja
enam seda, mis aitaks suuri raskusi kanda
ja
samas niipalju energiat tarbiks. Tema keha ümbritses paks rasvakiht,
nagu valmistuks organism raskeks nälja perioodiks. Selle tõttu olid
ka ennemini nii trimmis ja saledad jalad asendunud lihakäntsakatega,
sest „rasvakotte” tuli ju millegagi toestada! Samuti kasvas ka
verevarustus ning südamekoormus ja see inimene oli konstantselt
väsinud ja pidi „puhkama” sest ta süda töötas, nagu kannaks
ta raudrüüd aga mitte oma keha – kui samas, kui ta oli oma
treeningrežiimil ja koos musklitega, siis ei olnud ta ka pärast
pikka tööd jõusaalis nii „väsinud” vaid pigemini „rõõmus”...
„Headus”
pole patent, mis sulle võõrandamatult kuulub vaid mõtteviis ja
elustiil – samuti nagu „Kurjus”
Üks
õpilane kunagi armastas kooli arvuti võrku narrida sellega, et ta
kirjutas Autoexec.bat failile ainult ühe rea juurde. - Ta lisas tema
reboot reale, et ta peab Autoexec.bat faili kõige esimesena üle
lugema! Tulemus oli see, et Windows ei saanud käivituda, sest fail
täitis käsku, ja enne kui ta hakkas oma normaalse tööga pihta, ta
luges nõutud faili üle, mille esimese rea lugemisel suunati ta
jälle sama nõutud faili üle lugema ja nõnda ta jäi igavesse
lõksu. – Kõik muu oli programmiga korras, ainult see üks
käsurida, mis tegi vahe sisse. Headuse ja Kurjusega on samuti, vahe
võib olla ainult ühes nõdras käsureas, mis õiges kohas oleks
hea, kuid kuna ta on naljapärast vales kohas, siis kukub terve
süsteem kokku.
Ja
seetõttu pole inimlik arvestus, et „pahad” lähevad põrgusse
õige, sest muidu peaksid kõik inimesed sinna minema, ja keegi ei
vastaks „hea” inimese kriteeriumidele. Kuni sa elad ja hingad ei
lõpe sinu teekond taevasse ja hea olemine. Kristlane ei saa kunagi
lõpuni valmis, kuni ta on veel elus, nagu mägironija, kes ronib
Igavese mäe otsa, ei ole kuhugi jõudnud, kui ta alles ronib ja pole
veel tipus. Meie tipp on ju taevas ja mitte maapeal! Ärge kunagi
unustage liikuda koos Jeesusega taeva poole, nagu oleksite juba
pärale jõudnud, miks peaksid teie eilsed võidud teile teotuseks
saama, et need pole enam teie võidud! Hallelujah!
Nüüd
pöördugem jutluse teise kirjakoha poole: Mt
18:1-5 Mida
selles meile öeldakse? Et me peame saama nagu lapsed! Mis on lapse
kõige esimene omadus, mis silma hakkab? Peale selle, et ta oskab
ennastunustavalt mängida ja satub imelike loogikate peale, mida
täiskasvanu kunagi ei julgeks mõeldagi? - Lapsed kuulavad sõna,
sest nad pole veel õppinud individualismi. Sellepärast et laps oli
kunagi imik ja viibis 9 KUUD!!! emaüsas – tema veel mäletab, et
ta sõltus teisest indiviidist ja et tema ema ja isa armastavad teda
– ja ei taha ära süüa! Seetõttu on lapsed reeglina usaldavad ja
teevad nagu nende vanemad ja teised täiskasvanud neile ütlevad,
ilma et nad sellest midagi halba mõtleksid. Kui näiteks isa ütleks,
et kõik mehed on nagu supermehed, siis laps siiralt usuks seda ja
võiks rõdult alla hüpata, sest isa ju ütles niimoodi – miks ta
peaks selles kahtlema... Kui
sa seda sama ütled täiskasvanule, siis kohe venib tema nägu
irevile ja ta ütleb: „Sa
teed nalja! See on varjatud kaamera või mõne raadio 'tüngakõne'
rubriik – Newton on öelnud: „Sina pead surema, kui sa alla
hüppad, sest gravitatsiooni jõud käsib sind!” Selle
pärast et täiskasvanutel on igasugused Newtonid ja muud teadlased
ning muidu targad, selle raami tõttu, mida lapsel veel ei ole, pidi
Jeesus kasutama võrdumit lapseks saamisest, et rõhutada, millist
hingehoiakut peab usklik omama, et taevariiki pääseda. Sest kuidas
suhtuda autoremondi lukksepa õpipoissi, kes koguaeg instruktorile
vahele segab, et see või teine asi ei ole võimalik ja peaks olema
hoopis teisiti, kui tema seda ette kujutab. Eks instruktor pane ta
kohe paika, kui ta teda grupist välja ei viska, et enne õpi asi
selgeks ja tee endale tuhat klienti, kes su tööga rahul on, ja siis
tule mind õpetama, kuidas seda ainet anda! Meie ei tea Jumalast
midagi muud, kui seda, mis on Piiblisse kätketud – ja oleks väga
ülbe öelda, et meie teame rohkem, ning Jumal ei võiks oma sõna
uuel viisil meile anda, nagu ta varem pole seda teinud! Jeesuse
kaasaegsetele sai just see saatuslikuks, et olles Roomlaste
vihkamisega liiga ametis, ei olnud nad võimelised oma Messiat ära
tundma. Sest kuidas sa armastad neid, kes varem survasid „meie”
usukangelasi – kui varem oli „õige” neid vastu surmata ja
nendega sõdida ja nüüd peaks neid kogunisti armastama? Kuidas
armastab jalgpalli fänn ebaõiget kohtunikku, kes nende meeskonna
võistlust valesti vilistas, mille tõttu tema „hea ja õiglane”
meeskond kohtumise kaotas? Väga kerge on öelda: „Armasta oma
ligimest nagu iseennast” kui sellel ligimesel on Seeravi nägu ees,
kuid kui tal on Juudase nägu? Kui tal on Hitleri nägu? Stalini
nägu? Kes meist suudaks siis oma ligimest armastada.
„Kristlane ja Budist mõlemad rikkusid seadust ja sattusid vanglasse sama kongi jagama. Kristlane oli eelmisel päeval lugenud Budistile Mäejutlust ette, ning viimane oli heldinud, et nii ilusat asja pole ta varemini kuulnud ning soostus tuleval nädalal ristitud saama, sest vanglakaplanil oli palju tegemist, ning varem polnud võimalik. Sinna kongi sattus rändama ka üks Tarakan ja Budist vaatas nüüd heldinult, kuidas kristlane oma ligimesele samuti Mäejutlust ette loeb ja temast kristlase teeb. Kristlane vaatas Tarakani ja astus talle tülgastunult peale. – „Sure; sure; sure, sina sopp ja haigustekandja!” Budist vaatas seda ja ütles tülgastunult: „Ei saa minust siiski kristlast, või peaksin mina ka oma ligimesele peale astuma!”
Teile
kindlasti ei meeldi see anektoot sest Tarakanid pole ju „ligimesed”!
Hallelujah! Kristlane tegi selles naljandis õigesti, sest tarakanid
ja prussakad ning hiired ja rotid ja kirbud ja puugid – need tõesti
levitavad haigusi ja sellepärast neid ka hävitatakse, et nad ei
saaks oma loomust täita ja elada ning selle käigus meile ohtlikuks
muutuda. Budisti selline käitumine jääks lääne ühiskonnas
üleskasvanud inimesele hoomamatuks ja me kogunisti muigaksime, et
kus kivi all küll tema on elanud, et ta seda ei tea. Kuid see on
jälle täiskasvanu loogika, et kõige juurde on üks ja ainus „õige”
tee, ja mitte teisiti. Selles pole grammigi lapselikku usku, mida
Budist selles naljandis esindas. Sest ta ei tahtnud oma ligimesele
peale astuda – tema keele kasutus oli teistsugune, kui kristlase
keele kasutus, kes tegi vahet ligimese ja Tarakani vahel.
Alati
ei ole võimalik hea olla, sest see läheb meie harjumuste ning
loomuliku elukorraldusega vastuollu. Sest vastu võib tulla mitte
inimene vaid Tarakan! Kuigi Jeesus ütles:
„Sest kui te armastate neid,
kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee
sedasama?
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” Mt 5:46-48
Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” Mt 5:46-48
Kes
suudaks selle sõna järgi elada. Mõelge ausalt! Kui sinu õigus on
teha head teisele Inimesele, sest sa pole võimeline talle peale
astuma nagu Tarakanile, siis kuidas on see „Hea”? - Korraga
muutub selline headus Jumalikuks atribuudiks ja inimesele
kättesaamatuks! Kuidas sa oled nõnda täiuslik nagu Jahve Sebaot!
Ja
ometi on Põrgu täidetud inimestega, kes olles võimelised tegema
head, valisid kurja, ja Taevas täidetud inimestega, kel oli võimalus
teha kurja, kuid nad jätsid selle tegemata ning valisid hoopis hea
elu, kõigi kannatuste ja surve kiuste. Ja tagantjärele nende
eluõhtul on inimesed valmis ka mokaotsast möönma, et nende elu oli
õige, kuid selle esimese elu mitte; kuigi Iiobilikult väljendudes,
saaks esimene oma hauale monumendi ja teine mitte – sest muidu
võiks meilt küsida, miks me ise niimoodi ei ela.
Eks
me ehi oma rahvuskangelaste haudu kadeduse ja hirmu pärast –
selleks et pälvida teiste ligimeste tunnustust, kes on samuti osake
hallist massist üks tellis samast müürist ja sõna samast
raamatust. Sest me tahaksime samuti olla nagu JFK või Bill Clinton
kes pääsesid oma abielurikkumistega puhtalt, sest nende üle ei
mõistetud kohut, samas kui Mahatma Gandhi istus vanglas, ning Sir
Winston Churchill olekski tema sinna jätnud, kui tal oleks lastud
seda otsustada. Nad kõik
olid suurmehed, kuid viimasele ei ehita niipalju monumente! Tema
satjagraha on
lääne inimesele liiga võõristav ning hoomamatu. Isegi kui
inimesed möönaksid, et ka indialane võib omada soola, või koos
Martin Luther Kingiga ütleb: „Ka
neeger võib bussis esiistmel istuda ja mitte tagareas!” Sellega
suudab igaüks nõustuda, kuid mitte sellega et see teine on mu
„ligimene”! Sest öelda teise võõra kohta: „Sina
oled minu ligimene!” tähistab
teatud alandumist oma kõrgest eebenipuust tornist, mille aknal me
kaitstuna seisame, kuni keegi pole meid Iisebeli kombel saatnud
koerte ja hobuste sekka. See teeb meid haavatavaks, sest sellele
teisele kehtiksid siis samad reeglid, mis meilegi kehtivad. Mõtleme
jällegi paadi võrdumile: „Kas
paadis on piisavalt ruumi, et võtta vastu rohkem hädalisi?”
Rooma
riik ei lagunenud ainult mitte sellepärast, et ta pidevalt sõdis,
ja viimaks said võitlusvõimeliste noorte meeste hulgad otsa, kes
olid õigesti treenitud ja üles kasvatatud. Neid oleks saanud
paganate seast küllastumiseni juurde hankida – ja nad olid ka
rooma riigile lojaalsed, sest rooma riik oli neid oma effektiivsema
sõjamasinaga võitnud. Neil oli nii suur aukartus Rooma ees, kes oli
neile lausa jumalik ilmutus õigest ja õiglasest riigist, nagu
tänapäeval on mõnele pagulasele USA! Ei! - Tegelik põhjus, miks
Rooma lagunes, olid linna õigused, ja need, kes võisid end nimetada
Rooma kodanikeks! Nii kaua, kui Roomlased olid vabariiklikult
meelestatud, ja tegid territoriaalset lausa rassilist vahet Rooma
linnas või mõnes asumaas sündinud elanikuga, oli kõik korras –
isegi mõnetine raha eest kodaniku õiguste müütamine oli reegli
kinnituseks, sest selliseid inimesi, kes suutnuks seda hinda tasuda,
oli väga vähe. Aga niipea, kui Rooma muutus demokraatlikuks selle
sõna liberaalses ja plebeilikus tähenduses, ja laiendas Rooma
kodakondsust üle Rooma linnamüüride avati Pandora laegas. Sest
korraga oli neil „Uus-Roomlastel” samad õigused nagu
„Põlis-Roomlastel” ja korraga tuli välja et välismaal on
„liiga palju” pensionäre – inimesi, kes on vanemad kui 40
aastat ja kes pigemini ei ole sõjas käinud. Samuti said Euroopa
vabad paganlikud alad otsa ning polnud midagi enam vallutada, mille
rikkustega seda süsteemi käigus hoida. Passiva osa ühiskonnas
muutkui kasvas ja Aktiva osa kahanes. Keegi ei tahtnud enam madalat
„orja tööd” teha, vaid Krassuse kombel prassida ja Rooma
orgiatel osaleda, kus söödi söömisnaudingu pärast – ja siis
oksendati jälle välja, mitte nälja pärast. Kui Roomlastel poleks
seda kommet olnud ja tema vallutuste piir oleks peatunud kusagil
Aquitania juures, hõlmates
kaasa koos Hispaaniaga ainult Bhaetia ja Noriciumi ning Pannonia,
jättes Vendelicia juba välja, rääkimata saksa aladest; sealt
edasi, kui oleks hõlvatud ainult Moesia ja Thracia ning mere piiril
peatutud, et mööda maismaad jälle kreekasse pöörduda, Aafrikast
aga kõik need alad, mis olid Rooma päralt, siis seisaks Rooma
Impeerium veel praegustki maakaardil. - Liigne ahnus ei vii kunagi
sihile. Nõnda nagu ei saa ehitada lõputult pikka liftišahti, sest
kaabel ületab viimaks oma kandevõime ja katkeb juba oma enese
raskuse all, tuleb riikidel ette oma raskuspiir nagu „helimüür”
millest vanaviisi pole enam võimalik edasi liikuda – saab vaid
liikuda aeglasemini ja elada vanaviisi või palju kiiremini, ületades
helimüüri, kuid siis peab leiutama selleks uut tüüpi lennuki.
Samuti saaks ehitada saja korruselise lifti, kui seda kannaks edasi
midagi muud kui tross. - Iga meeter ju kaalub midagi! Tasuta lõunaid
pole olemas ja keegi peab nende eest ikka maksma!
Põhjus,
miks Roomlased nende linna õigustega nii heldeks läksid oli lihtne
– süüdlaslik südametunnistus, mis ei andnud enam rahu. Midagi
sarnast toimub ka tänapäeval, kus me oleme Uue keskaja jalamil. Uus
Keskaeg, mis lahutab meid uuest renessansist, kus kõik varem
unustatu jälle meelde tuletatakse. Ka tänapäeval tahetakse olla
nii õiglased ja head ja omistada muulastele „Rooma õigust”
isegi kui nad ei soovi „Rooma” kombel elada. Ei soovi Roomlase
kombel tööd teha ja makse maksta ning leegionisse kuuluda, kui
võiks lihtsalt puu all lebotada ja filosofeerida ja keegi teine
maksab selle kinni! Miks mitte niimoodi olla vaba ühiskonna liige,
kui keegi teine selle kinni maksab – kummatigi kui see keegi muu on
„rassist” ja endine „kulak” ja „külakurnaja” Selliste
epiteetidega on väga meeldiv minna teise riiki elama, kuid kas see
„Rassist”; „Kulak” ja „Külakurnaja” on ka „Ligimene”
sellele muulasele, või hoopistükis „Tarakan” kellele tuleb
peale astuda? - Selles on kiuslik küsimus!
Kuid
uut elustiili pole veel keegi leiutanud! Pakkuda on vaid „vana”
demokraatia; „vana” kommunism – mis on kohati ümber nimetatud
ja vääristatud „uueks” progressiivseks liberalismiks ja
erinevad kahe „vana” sümbioosid, kiudas kellegil on maitset neid
kahte kokku segada. Me oleme ikka veel Prantsuse poliitilise süsteemi
prokrustuse sängis lõksus, kus Lojalistid on paremas nurgas ja
Opositsioon on pahemas nurgas ning kahtlejad, kummalt poolt tuul
puhub, on keskel.
Iga
lapski ju teab, kes pikkamisi itta vaatab, selle pilk jõuab läände.
Maakera on ju ümmargune! Kuidas meie poliitika siis ikka veel võngub
kahemõõtmeliselt pendli taktis ühest äärmusest teise? Kui keegi
liiga kaua on demokraat või vabariiklane, siis võib ta end avastada
vastasrinnas, nagu paljude Gestapo ametnike ning KGB tšekistidega
juhtus. Piltlikult öeldes, nad päevitasid päikese käes nii kaua,
et nende nahk unustas melaniini toota, ning nad hakkasid põdema
albinismi ja jäid kõigele vaevale valgeks; või jõid nii palju, et
ei kandnud enam pitsi viinagi, sest maks oli omadega läbi! Ütleb ju
ka piibel Siiraki Tarkuse raamatus, et ei maksa olla liiga õiglane,
et viimaks surm sinu uksele ei koputaks.
Mis
on siis teispool head ja kurja, kui me oma tundmuste helimüüri
ületame? Kelle me võtame sinna enestega kaasa – Jeesuse või
maailma? Kunagi lasteaias mängisime klassikaaslastega mängu nimega
„Üksinda asustamata saarel” Sellele saarele sai vaid kolm asja
kaasa võtta. Ja vastavalt valikule, tehti pilklikke kommentaare,
lausuja kohta. Kuid see rääkis väga palju, sest reeglina olid kõik
osavõtjad ausameelsed ja ei püüdnud valetada. Sellest ka koorub
välja, kes on meie „Ligimene”! - Ma kahtlen sügavalt, et keegi
võtab sinna kaasa ühegi Tarakani või Prussaka või sääse või
kellegi muu, ükskõik kui Budist ja ligimesearmastaja ta on. Ikka
võetakse sinna kaasa asju, mis on võtjale kuidagi kasulikud – kas
siis ilus tüdruk, kelle vastu huvi tuntakse või siis vahendid
üksikul saarel ellu jäämiseks. Kummatigi,
kui keegi tegelikult ei taha üksikule saarele sattuda – inimesed
lähevad juba endast välja, kui nad pimedas keldris peavad seinapeal
olevat lülitit otsima, ehkki nad teavad, et sein ja lüliti on
olemas – kuid püüdke see kobamisi üles leida ja te teate,
millest ma räägin... Keegi ei taha ju pimedas vastu seina joosta ja
oma nina ära lüüa. Pimedas omandab suunataju lausa kuldaväärt
omaduse. Seda sama on Headus tavamaailmas, see on nagu sisemine
valgus, mis lubab sind pimedas keldris õige seina ja lüliti juurde
liikuda, kui sa isegi ei tea, kas see sein ja lüliti ongi seal –
või on neid lausa mitu! Küsimus on usalduses, kas ma usaldan seda,
mis ma olen õppinud ja omandanud, mida „Vanemad” on mulle
rääkinud, või tahan ma minna oma teed, sest ma ei usalda. Mis on
teispool head ja kurja sinu jaoks, kui sa oled kõik käepärased
sildid ja lendsõnad loovutanud ning hakanud ligimeseks oma
ligimestele. Mis on siis tulemus ja kuidas näed sa oma ühiskonda?
Kes on sinu ligimene, keda vastu võttes sa leiad Jeesuse? Aamen!