Ma tean sind

1.

Ma tean sind, kui tuled, ma tean sind, kui lähed;

ma tean, kui kirb tunne su huuled suleb.

Ma tean, kui hääl karjeks liig kähe;

kui maailm takka lööb ja näeb sinus vähe.

„Kas keegi ongi, kes hooliks, kes kuuleb?”

Tule mu juurde, tule nüüd, tule –

eksinud lind, kelle silmad säramas kui tähed...

2.

Ma tean sind, kui räägid, ma tean sind, kui vaikid;

ma tean, kui sõbrad sind jätnud ja elu katki...

Ma tean sinu iga luuletust ja laiki;

valesid öeldud-tehtud ja salapaiki!'

„Pööritud silmad on etem kui maha löödud kätk!”

Tule mu juurde, paigal tormamas su retk –

Walgekaaren, ma pakun sul rohkem kui Nike!

3.

Ma tean, kui sa soovid, ma tean, kui sa pead;

ma tean, kui sul heiteks on seatud kõik pärlid.

Ma tean, kui sa õnnistad, ma tean, kui sa nead;

ma tean, kui ainsad kaaslased on sulle koerad ja sead!

„Valitud peksavad reht surutõrtes ja ikka poovad Pärtlit!”

Tule mu juurde, ära unusta oma lõhna ja värvi –

Minu ike on kerge ja minus jalgu järel ei vea!!

4.

Ma tean, kui sa kipud, ma tean, kui sa puhu;

ma tean, kui on rohkem vaadata, kui silmi on loodud.

Ma tean, kui viha ja mõrv toob kibedad vanded suhu;

mida teised on kiusanud, tõmmates albilt sohu...

„Rikkad istuvad tõllas, kaagid on ikka poodud.”

Tule mu juurde, astu pühade roodu –

Mina annan paremini kui Rooma, võta mu Rahu!

5.

Ma tean, kui sa lõpped, ma tean, kui sa langed;

ma tean, kui segadus valdab sind tarkade manus.

Ma tean, kui pilgud on nagu laiad lumehanged;

mis nõudeid võiks valesti anda – nimi; vanus ja langud!

„Iga lähker saab täidetud magusast veinist, igale tema annus!!”

Tule mu juurde, ma ei põlga sinu panust –

Pauk võib tulla luuast ja päike tõusta solgipangest!

6.

Ma tean, kui sa armastad, ma tean kui sa neimad;

ma tean, kui su pistoda on vermeist nii tume...

Ma tean, kui sa hõiskad, ma tean, kui sa leinad;

kui õpetussõnadest järele jäänud vaid roiskunud heinad!

„Kus jäi mu esmane armastus, kui rõõm sinus sume?”

Tule mu juurde, kõik mu mõtted on Halastus, minu teed on kui Ime;

Mina panen sind hüppama üle müüri, mille rajanud, kes kusevad seina!!

7.

Ma tean, kui sa istud, ma tean, kui sa sünnid;

ma tean, kui loetud on kõik minutid ja hetked...

Ma tean sind, kui venivad kõik laenatud tunnid;

kui koormised ajavad sammud sõlme ja juuksed krunni!

„Kas tõesti võin ühineda sinuga ja olla Sinuga retkel?”

Tule, tõesti nüüd, tule – kas surma või tulle või vette;

minu päralt on külv ja ka lõikus ning kõik, mis sünnis!