Seitse surmapattu

1.

Seitsme maa ja merede taga,

elutses kord üks Liivanõid. –

Manatark ja palju pragas;

tuhat munka, kes kõik vagad,

pidid teda siduma – kuid

ei võind' mõrda puudutada, said

vaid silmata – linn, see magas!!

2.

Puhus liiva, jahus tormi;

rajalt maha võttis tõlla!

Võllakünkal kaagid mornid,

lõikas puult ja andis korvid...

„Ei see kusagile kõlba!”

Köster neimatusas sülgas;

ajas talupojad vormi...

3.

Koogud, hangud, koodid, rehad;

vikatid ja rummu-jürid,

tulid tüli seltsi mehed –

litsid kõik, kuid hüvad lehad...

Käisid üle peade nürid

palvused ja vargsi sulid

köstril Tengli Pungast vehis!

4.

Kellel viiruk, kellel toober;

hinge sisse sappi pannud.

Tõrvikute, hõiru voodel;

tume salk läks teele voorel.

Kalmistu ees tõstis kannud,

mis veel lähkris kaasa vannut':

„Kui ei ole surm – eks joogem!”

5.

Nõu on nõida sakutada;

patu rajalt manitseda!

Hinge hoida, vannutada –

et jääks Kurat vangutama!

Aga poole tee peal – kuda;

riid läks palavaks, kui muda

hakkas kinni saapast, naga!!

6.

Kopsisid ja tammusid – raugad

taevast mangusid: „Ei saa nii!”

ja „Ei saa naa!” Äkki kauged

sõbrad hüvad... Õhin rauges,

mõnimees taandus – hajus kiin;

kellegil polnud enam piin!

Köstril järel tühjad kaukad!!

7.

Pööras körtsi sõjasalka;

julgust võtma, Taevast hüüdma!

Keegi ei võind' tahta malka;

kui nõid arvab neile palka...

„Mine ise neitsit püüdma!”

urjatasid köstril nüüd nad –

jumalmees, see siirdus Valka...

8.

Liivanõid, see tegi kurja;

hapuks kurgid, mõruks mandlid!

Mitu tuulelossi nurjas;

mõisnikud sest temal turjas...

Kohtuhoones kullid andsid:

„Issameiet sa maha kandsid?!

Mis on sinul kosta, lurjus?”

9.

„Talv on tulekul – veel Sügis;

Hämarik voonab viimastel

kiirtel. Valgus vargsi trügis –

oksa raagudel, maas, prügis...

Nagu noormees untsus naistel,

enne ööd, kui veri käistel;

vaderiks ristitud nugis – –

10.

Otsiti tõendeid, solvang leit';

sõnust kinni ja rattasse

aeti. Puuriidal süüdati võit;

Liivanõid naeris: „Kas see kõik?”

Vihmapilv sündis – mättasse

kastis, kui üsast tõttas see

voogudes riidale külm leil!

11.

Luutult ja lihatult komberdas

koju. Liivanõid terve veel,

siiski kui Vaim; ta vangerdas

ratsu ja oda valgendas –

mustal poolel mäng kestis teel...

Reetmisi manati – „See!”, „See!”;

mõnitus ei leidnud verd vast!

12.

Kirik pidas lokku löödult;

lõi rüütliks iga sea-koera!

Et pärleid püüda vast-pöördult;

nõida trotsis Jeesu' joodul!

Laud lookas, küünlajad ka;

kullatult kutsus tarmuma...

„Kes pole sees – sel Hing müüdud!”

13.

Katedraal põles – tõrvik-loits'

öödki tahtis pagendada –

nagu oleks Ehapalg Koit,

tahtnud oma piigat veel hoit'...

Kui jäädavalt kadus vada;

keeletud haistsid: „Mis? Mäda!”

Paabel rajat' – ja kaarnatoit!

14.

Liivanõid sündis, Liivanõid

suri; rahu ei saabunud,

kirnusid hambad püti võid!

Ulgudes otsiti – „Kuis võib

raibe kaduda?” Haavunud

kõik vaenlast leidma vaevunud,

kes siiski õnnetud, mis tõik!

15.

Laipa ei leitud, tühi müür

leinas; ei saanudki pühakut –

kolpagi võtta! Ristil küür

varju – preestrit, kelle käes tüür,

keelt põses ei hoidnud – hapult

eiras, kui käe tõstis papu...

Pepu peeretas vennal süüd!

16.

Suu löödi kinni, istuti

maha; karu võis möirata,

härg kaevelda seitset kutti –

Püha Söömingut ei koti –

kepib koer, hobu hirnatab;

kui vaid andeid saaks virnata

koguda hinnatult tutti!

17.

Liivanõid ikka kummitas

vahel; võileibu pakkus,

silku ja räimi. Pommitas

salasilm kaebust – ponnistas;

kuidagi pääses see pakku...

Vahimees jalad lõi rakku;

kurjalt siis viga tunnistas!

18.

Salasilm pilkus, vabandas

nalja; väljas Veebruar paukus –

varastas püksid. Kamandas

vahimees endale Kundast:

„Tsementi ja Pappi!” haugus

veel Tõrva sai mainitud just;

enne, kui päris rabandus...

19.

Salasilm pääses, ümberpöörd

hingel – kalale tagasi,

nagu kord Peetrus. „Kamber – Nöör?

Kumba peaks valima hea söör...”

Ingel peatas ohvri vagalt –

„Halastus hüvem, kui varast'

su Elu – Jumalas uus vöör!!

20.

Liivanõid hingas silmale

selga, raha või elukest –

mida ta tahtis! Ilmale

pindu ja Ilmata külma;

palki pildus Vaim – palukest

vahtis... Kõrval veel valus lest;

ära ujus see-teine, näe!

21.

Salasilm, salat' kõrv; varsti

vaid sülg ja mõrv – otsis sulge

või hane kaela; jäi karsti

toppama, otsides arsti.

Doktor viibis – tõbras julges;

uus Liivanõid mööda kulges.

Huik õpetas Luukal vorsti...

22.

Seitsme maa ja merede taga,

elab ikka üks Liivanõid;

kas on tark või ons ta vaga –

ei tea keegi seda taba!

Lukus keel ja kas sina võid;

aukus silmil kõik tead' mis said?

Ühest seitset teha viga...