Tüdruk
kiirustas tööle, võõras mees kontorisse;
päev
oli raske oma armastuses, kui noorpaar
häbenes.
Seelikud lühidad, kuid jutud pikad;
õiged
sadamad silmapiirist ees. Suudlevad
tudengid
haigutavad, kui tuvid sittusid...
Kaks
kohvi ja šokolaad, kreeka salat ning croissant –
ja
juttu jätkub kauemaks. Hetkes möödusid neist
aastad
ja ajastud, noored ja vanad, ühes kuum suve lõhn.
Üksikud
lendavad kaselehed, ekslesid linnas
pidetult
ja sihitult ringi, kui tuvid sittusid...
Tõotused
tulevikuks ja lootused käimas olevad;
kolmas
luhtunud katse emaduseks – pinges õlad.
Tüdruk
läks õeks, poiss relvavennaks;
tüdruk
– sotsiaalne õiglus; poiss futurist...
Kaks
eraldatud maailma, kui tuvid sittusid...
Päev
kiskus õhtusse, õhtu äikses riietus;
tormi
pilved ei tihanud nutta, sest valu oli möödas.
Kahetsus
rullus üle noorpaari, kui lämmatav tekk.
Üks
päästis elusid, teine võttis, et jätta;
sama
tõe kaks eri palet, kui tuvid sittusid...
Öös
vahetusid rollid, halastaja õde ja relvavend
jälle
leidsid enda. Hetkeks oli taevas maa peal;
Päästja
tulnud rõõmusõna ütlema; kuristikud
ületatud
kolme ristiga – valgeid lehti lendas
küllusesarvest,
kuid hommikul, kui tuvid sittusid...
tüdruk
kiirustas tööle...