Nobody

1.

Staring the stairs of starlight heavens;

wailing the dares of nightmares I'm craving.

Having expressions like Kevin E. Leven –

holding not back coas' life isn't worth saving…

Don't know what to be asking or raving;

to be noticed and to call it life even,

when I lost my rabbit punch and the lucky seven…

2.

Gnawing away the remorses of “you'll see's”;

arbiter venom – to see who is stronger.

The face looks so bleak and time freezes me:

Is this so good if I think any wronger,

like a lunatic escaped from asylum death mongers,

would shake down any hustle, to pull down the sleeves.

Grunting without tact to anybody: “What gives?”

3.

Counting the bones under my dressing;

no flesh to be had, like the Grim Reaper's son;

dancing alone, in my self caressing;

only books to be read all night long.

The crows and the ravens have formed a large throng;

with they beaks pecking and on my fingers teasing.

Hoping to get a hells thrashing…

4.

“This is the life!” or “Is this a life?”

Decisions, decisions don't know what to choose…

Playing myself in chess – fork or a knife;

heads death wins; tails I lose.

Yoking myself in despair to hang loose;

seeking trouble to end my strife:

With this ring I shall take you to my wedded wife!”

5.

One in darkness, let the light be in one;

Nobody to hearken; no body to stun.

Eating myself like a cannibal-bum;

closing in for the fears counted sum…

“It's time to kick some ass and chew bubble-gum!”

But dukes out of cash and steroid runs;

time to give it up and holster your gun…

6.

Smiting down the gods of happy-morrow;

no Joy and Laughter to hope for an ending.

No more shed tears no faked up sorrows.

Cutting my soul for the face to be rending.

“This suit is neat, swanky and trendy!”

If I just could a scythe so borrow;

there would be no future; there is no tomorrow!

7.

Be your own God to pull yourself up;

from the threads of your hair like Munchausen;

for nobody cares to ask you: “WAZZUP!?”

The night is all-mighty like a legion of thousands;

only your voice to your hearts beat trounces.

“Come back to your senses! Wake up!!”

“Meh, what?! – Ah just shut uup!!”

Pärlid sigade keskel

1.

Tulge kõik, kes vaimus vaevat';

hüljatud ja segaduses;

silmad jooksmas vastu taevast,

kõrini ka valgest laevast.

Kuuldes uudist vabadusest,

kibe süda kahtleb raevust...

2.

Kuulge pärlipüüdja hela;

tuld kui viskan mulla peale –

kirikute kellakõla;

sigade ja koerte võla,

tahan maksta halvas-heale...

Kes võib kuulda – kuulgu – Ela!

3.

Minu sõnad nagu pärlid;

lükitud kõik uhkelt ritta.

Pöördumas on körtlid-pärtlid;

vaikimas ka piilupardid.

Pärlid mulla sisse, sitta

viskan sigadele särgid...

4.

Teha tahan inimest sust;

panna kahe jala peale;

õpetada, kuis halastust

on ligimesel vaja just. –

Oh seda annangi seale,

nüüd varu rohkem kannatust!

5.

Oh, miks mind mõistad nõnda hukka

ja trambid püha sõna maas;

poed pakku sünk'metsatukas;

kired vastu nagu kikas?

Nägu vingus nigu gaas

oleks sinu ninna hakkand.

6.

Kihvad vastu, nagu neimast

vaenlast kohata sul mõttes;

süda sellest nukker, leinast;

kui sa jooksed lakke seinast:

Ehk on abi armuvõttes,

kui sul näitan ristiteivast!

7.

Pärlid sigalate vahel,

unustatud; veristatud.

Enamuse ruugel tahtel;

seinu kinnitamas pahtel.

Et ei keegi eristatud,

nähtamatult seisaks haheld'

Walgekaarna laul

1.

Minu väärtus – see oma teel;

kõnnib riukalt koidu eel.

Minu tahe – salalik;

saadik, tulles saatuslik.

2.

Seal, kus ida kohtab läänt;

põhi jahib endal lõunat;

kus ühtib kõiges kõik ja säänd;

elu loobitakse, kui tüliõuna...

3.

Puud raagus, kuivetund ja alast';

kõik nõmmed tules ristitud –

saunikud ei leivast, kalast;

silmad päiksest kissitund...

4.

Ometi, kui pilgas pime;

öö seal teinud kange kantsi.

Surmavald on teinud nime;

kus ka Mardus ringi tantsib!

5.

Maha paisatud kõik kehad –

noored, tugevad ja ätid;

murtud vikatid ja rehad;

kukil irvitamas kratid.

6.

Libatarkus, valeraha – käibimas on teises ilmas:

kuidas kaalul petta kulda, vägistada hõbedaga.

Vahetada nimesilte, näha pindu teise silmas;

maha paisates kõik vaarid – asendades kobedaga...

7.

Kes on kütiks Jumal palgeis – ei see seltsi talupojas

otsi, et saaks leida rahu; siresäärset neida kõrvu'.

Tema hoopis suplemas on vihameeste vereojas;

kuidas hukata kõik seinal kusijate salgad tõurus.

8.

Sõjamees ei otsi seltsi – tema naine armukade –

Sõda, igavene neitsi, raudselt valitseb ning jagab.

Ärgu kunagi sul meelest vanarahva tarkus-säde

kaotsi mingu, toites lapsi, kui su neimar mullas magab.

9.

Pane tähele, sa nooruk, pole veel sa vägilane –

üks asi puudub sinus – see on surmavalla tahe;

et veel armastamas elu, noorikuid ja laual malet;

õitsvaid põlde, metsatukki – ei või sõtta minna kaheld'!

10.

Pane tähele, pea kinni: kas sul kodus vanaema?

Kas sa oled ainus poega, pärima su isa põldu;

ostnud seitse paari härgi; võtnud naise – jätta tema?

Kuidas võid sa minna sõtta, kui su süda nõnda kaldus!

11.

Mis on sinu neimasooviks, et sa tahad näha tõuru?

Oma laipa puruks tambit' – heidetuna kaevandisse?

Seal, kus kuningad on asjal – parem ära sina jõlgu...

Milleks mõlgub, milleks mõlgub – surmavalda minna sisse?

12.

Olen küllalt näinud päikest, imetlenud linnulaule;

armatsenud mõtetega, maitsnud ussipiima virret.

Mehepoega tahab surma, ussikuningate paune;

tühjendama oma hinge maistest kippumistest, kirest...

13.

Soovin olla vägilane, nagu muistsed jumalmehed;

kes ei iial katnud habet, kui oli mehe kombel vaja

maha kiskuda kõik tulbad – ebaõiged laimulehed;

juua veini vaenlas' kolbast – siis kui põlemas ta kojad!

14.

Pea kinni! Seisa paigal! Ei või surelik nii tahta!

Mine tagasi ja mõtle, kas ehk siiski leiad mõnda:

armuväärset ilma äärtest, et ei elu kisuks luhta;

mille eest võiks kaubamehel väärilise hinna anda...

15.

Mõtle järel, noorik poega, pole veel sa vana ühti':

sinu habe alles toores – silmis pilgub noorussära.

Süda pole läinud rasva ,aeg ei painutanud rühti;

Milleks tahad vaikusesse, eemal suure ilma kärast?

16.

Ei või mõelda, mida mõelnud, uuesti veel üle mõelda;

nagu sõelda, mida sõeland, lõigata, mis juba lõigut'!

Muidu argus roomab ligi, käsivarre ära nõelab;

kahetsus teeb lahingrivi, kuni peagi tuules kõigub...

17.

Ja mis siis sellest, kui jääd ellu? Pole keegi sellest surnud,

et ta pole kangelane; eemal verest, tulesambaist.

Vahest isegi võid leida, tüdruku, kel' süda armub;

parem karjatse siis neidu; nagu hoiaksid sa lambaid!

18.

Kes sa oled, et mind peatad, mis on sinu isanimi?

Mis on sinu meelevallaks, et mind keelad sellelt rajalt?

Ma võin seista selles paigas viimse päeva hommikuni;

kuni viimne katuskivi varisenud igalt majalt!

19.

Kasva veidi, uljas poisu, ise alles toores teine;

juba tahad nõnda vahvalt oma tapri raskust tunda.

Seda siiski ütlen sulle: Minu nimi, see on „Leina”;

olen sõjameeste ingel, kes neil annab valu kanda.

20.

Sind ma tunnen väga hästi, oled küllalt tumestanud,

minu rõõmupäeva päikest, siis kui lapsed jäänud ilma;

oma isadest ja emast, et ei keegi Jumal palund,

inimestel teha hüvet, mitte istutada külma...

21.

Kuidas sellega nüüd jääbki, või sa oled õela poolel;

kaubamees kui röövib moosi, mis on kehva mehe sahvris?

Kas peaks hoopis lööma risti, oma häda kurtma kuule –

siis kui lehmad pjedestaalil ausse kisti silmad kahvlis!

22.

Ei ma ole kellelegi sõbrameheks ennast seadnud;

ei ma karda, ega arva, ühelegi kohut mõista –

Lihtsalt annan seda neile, mida Ise endas teadnud,

aga silmakiri pole küllalt julge ninas haistma...

23.

Astu kõrvale mu rajalt, kui ei soovi põrguhauda;

mina muresid ei kogu, lahendan need, nagu suudan.

Vaata ette, vana haldjas, et ei maitseks mõõgarauda;

sinu selgroost teen ma saua; naha kuueks endal muudan!

24.

Seda tahaksin küll näha, kuid su aeg ei ole käsil!

Lõbus oli sinu seltsis, tõesti, Kalevite sugu elab!

Küllap on, et sinu veri tõesti roojas mitte väsi;

et võiks meie laulud maapeal kõmisevalt jälle hela...

25.

Küllap on ja küllap juhtub, eks sa mine oma rada;

teised inglid juba ootel, et sind omas pilgus mõõta.

Siiski, soovitan sul seda: Tarka paha õpetada,

tema uhkus liiga kõrgel, et su jalge ette söösta!

26.

Tänud sellest vanasõnast, võtan teadmiseks, ehk kulub

ära minu rännakutel; sõgedatel rühkimistel;

katsumistel, kippumistel, leppimistel, vihas tulu;

siis kui haldjarahva manus oiu pärast nühkimistel.

Lullaby

Lullaby¹

1.

Let the pain go to the crows²;

let the sickness go to the ravens.

Where, on the field are only cows³;

no wolf or bear is for a game craving...

2.

Only sunshine, and no darkness;

only flowers and no thorny vines.

The dark cloud shall confess:

"There is a full moon behind..."

3.

Go to sleep and rest in peace;

the mockingbirds sing you a lovely treat.

The cuccoos and starlings are offering grace;

let your eyelids be heavy and the sandman⁴ defeat…

4.

Oaks and aspen⁵ shall warden your dreams;

no dark presence is welcome on the land of sweats⁶.

Full-moon and starlight upon you gleams;

no boogeyman shall enter and feast...

1Lullaby – written in acordance to an estonian lullaby used to sing to me when I was but a child and was afraid of the boogyman („Varesele valu; harakale haigus...”) It also worked on stomack akhes some times. Our family has strong psyhosomatical pains Migrens and stuff. Stopped having em after my mind calmed down when I was baptised.

2Crows; ravens – these birds are believed in the Estonian folclore to be able to peck away bad dreams and sicness since in nature theyr carrion-feeders.

3Cows – the arhetype of calm and silence... because cows only eat grass and doing nothing scary...

4Sandman – the embodyment of the sleep. The Sandman is believed to bring both good and bad dreams in folklore.

5Oaks and aspen – very strong trees, so very steadfast and indomitable indeed in warden service

6The land of sweats – Since the previous verse allready had dream, it would have pat to say „Sweat dreams” Sweats go all the way too, then the last line is still ringing in your ears.

I.C.U

1.

I see you in darkness; I see you in light;

I see you in gardens of joy and in fights.

Forever your Mercy shall shine on me bright;

I see you, lord Jesus, accept this low knight.

2.

I see you in east; I see you in west;

I see you at feasts and then dogs go to rest.

Forever your Name – It calls me the best;

I see you, lord Jesus, put my faith to the test!

3.

I see you in north; I see you in south;

I see you in cloth, when ever I open my mouth.

Forever your Cross – be the Shepherd of youth;

I see you, lord Jesus, can't ever get enough…

4.

I see you in sickness; I see you in health;

I see you in weakness, when I'm stripped of all wealth.

Forever your guidance like assassin in stealth;

I see you, lord Jesus, yours truly, like a whelp.

5.

I see you in death; I see you in deceit;

I see you with every breath to suffer myself defeat.

Forever your sorrows for the ones in need;

I see you, lord Jesus, let my soul em feed!

6.

I see you in conquest; I see you in strife;

I see you if sadness befalls me and my face looses all life.

Forever your soothing touch when I your hand shall bite;

I see you, lord Jesus, let there be no night…

7.

I see you in skinny; I see you in fat;

I see you in batman and cat-womans cat.

Forever your acceptance to chase every brat;

I see you, lord Jesus, I raise my hat…

8.

I see you in Naruto; I see you in Pain;

I see you in Kabuto; in the shows I don't know the name.

Forever your patience to await my game;

I see you, lord Jesus, who you're holding my frame…

9.

I see you in Gray; I see you in Scarlett;

I see you afraid – my life looks like a harlot.

Forever your silence – that makes me cheer up a lot;

I see you, lord Jesus, make me in your story the good plot...

Rebase neidis

1.

Rebase neidis

vaikselt kõndimas välul

heljumas murul.

2.

kimono lehvib

tuul ehmatades vaikib;

punastab päike...

3.

Kaela pöörates

silm õrnalt mul' naeratab

„Poiss, mis sa siin teed?”

4.

„Mängime kulli!”

ulatan naeratades

käsi jääb üksi...

5.

Kirsipuu õites

lehvimas juuksed puhu

vihuri taktis

6.

„Mine siit ära!”

pöördub rahupalg' sulnis

„Sa pole öhe...”

7.

Aas on nii kaunis;

päike paistmas ilusalt;

oleme sõbrad!

8.

Vaikselt seiramas;

vaatab enese ümber:

„Kas paistab nõnda?”

9.

Oleme sõbrad;

naeratan joostes ringi;

siin on nii lõbus.

10.

Rebase neidis

ohkamas nii tõsiselt –

„Kust alustada?”

11.

„Päikese lapsed –

hundid rebastel sõbraks

mitte kunagi.”

12.

„Kuu nukrad lapsed –

ei tule sul' mängima

surelik inim'!”

13.

Oleme sõbrad,

naeratan sundimatult

oled nii ilus!

14.

„Tulega mängid”

naerus kõveraks õelus

„Kas soovid surra?”

15.

Miks küll siis mitte?

Ulatan uuesti käed –

Oleme sõbrad!

16.

Ülestõus' päike;

langemas täiskuu loorid;

tähed säramas.

17.

Rebase neidis

nopib tanumalt lille,

ulatab mulle

18.

Lootose õites

ulatab mulle käsi:

„Kasva veel pisut...”

19.

Pole üldse aus,

juba suur täisealine

mehelik-karge

20.

„Kasva veel pisut,

vaimus tõsiselt mõtle;

kivid allikas...”

21.

„Kuidas vaigistad,

lained hingede peeglis,

visates kiva?”

22.

„Rauge kavatsus;

heida endast kõik soovid;

vaatle ainiti.”

23.

Sa oled nii õel!

Ei tahu kivides;

kallistan; paitan...

24.

Miks mitte kaaren

rebase neitsil sõbraks

ei suuda olla?

25.

„See ei aita sind!”

kaastundlik naeratus suul,

laugleb minema...

26.

Rebase neidis,

loojumas haldjavälgus

kõrkjate taga...

27.

Närtsimas aasal

puud; põõsad ja kõik lilled;

linnud ka surnud...

28.

Kuu tõuseb palge,

rebase neidis naaseb:

„Siin oled ikka?”

29.

Hoides lootosõit;

nutan pisarad palgeil;

astub mu ligi.

30.

Rebase neidis

hingamas minu peale

riivatul pilgul.

31.

„Vaata, mul silma! –

Mis on kannatus kangeim;

surmas sügavaim?”

32.

„Armastus kangeim;

liblikad tulelõõmas;

otsimas oma...”

33.

„Suudle mind, kallis;

joo kurbuse allikaist;

tarkuse vardjas...”

Head lapsed

1.

Head lapsed – need kasvavad vitsaga, tarm sünnib seal, kus lõpeb neim!

Head lapsed, need iial ei kisenda, sodimata jääb korteri sein...

Head lapsed, need oskavad austada vanurit tänaval; vanemaid häid!

Head lapsed – need ei sünd' tasuta: vastutus on parem kui tonn võid...

2.

Head lapsed – need kasvavad vitsaga, armastus kibe toob magusa elu;

muidu poeg võib ühtida litaga – võrku langeda maailma võlus.

Head lapsed – kui ei taha piitsaga elu lõpuni kõndida kõrvu –

tuleb hakata käituma viisaka mehena, vältides hinge mõrvu.

3.

Head lapsed – austavad pisarais, vanemaid häid, kes keelda vaid võis'

Kui ei löö vanem, siis kubjas õpetab, mis kaagile maksab kui põlemas mõis!

Seepärast lapsed – need kasvavad vitsaga – ära sa ometi vihka neis hingi;

sohilaps vaid kõike võib lubada ja aeleda vabalt maailmas ringi!