Pärlid sigade keskel

1.

Tulge kõik, kes vaimus vaevat';

hüljatud ja segaduses;

silmad jooksmas vastu taevast,

kõrini ka valgest laevast.

Kuuldes uudist vabadusest,

kibe süda kahtleb raevust...

2.

Kuulge pärlipüüdja hela;

tuld kui viskan mulla peale –

kirikute kellakõla;

sigade ja koerte võla,

tahan maksta halvas-heale...

Kes võib kuulda – kuulgu – Ela!

3.

Minu sõnad nagu pärlid;

lükitud kõik uhkelt ritta.

Pöördumas on körtlid-pärtlid;

vaikimas ka piilupardid.

Pärlid mulla sisse, sitta

viskan sigadele särgid...

4.

Teha tahan inimest sust;

panna kahe jala peale;

õpetada, kuis halastust

on ligimesel vaja just. –

Oh seda annangi seale,

nüüd varu rohkem kannatust!

5.

Oh, miks mind mõistad nõnda hukka

ja trambid püha sõna maas;

poed pakku sünk'metsatukas;

kired vastu nagu kikas?

Nägu vingus nigu gaas

oleks sinu ninna hakkand.

6.

Kihvad vastu, nagu neimast

vaenlast kohata sul mõttes;

süda sellest nukker, leinast;

kui sa jooksed lakke seinast:

Ehk on abi armuvõttes,

kui sul näitan ristiteivast!

7.

Pärlid sigalate vahel,

unustatud; veristatud.

Enamuse ruugel tahtel;

seinu kinnitamas pahtel.

Et ei keegi eristatud,

nähtamatult seisaks haheld'