Walgekaarna laul

1.

Minu väärtus – see oma teel;

kõnnib riukalt koidu eel.

Minu tahe – salalik;

saadik, tulles saatuslik.

2.

Seal, kus ida kohtab läänt;

põhi jahib endal lõunat;

kus ühtib kõiges kõik ja säänd;

elu loobitakse, kui tüliõuna...

3.

Puud raagus, kuivetund ja alast';

kõik nõmmed tules ristitud –

saunikud ei leivast, kalast;

silmad päiksest kissitund...

4.

Ometi, kui pilgas pime;

öö seal teinud kange kantsi.

Surmavald on teinud nime;

kus ka Mardus ringi tantsib!

5.

Maha paisatud kõik kehad –

noored, tugevad ja ätid;

murtud vikatid ja rehad;

kukil irvitamas kratid.

6.

Libatarkus, valeraha – käibimas on teises ilmas:

kuidas kaalul petta kulda, vägistada hõbedaga.

Vahetada nimesilte, näha pindu teise silmas;

maha paisates kõik vaarid – asendades kobedaga...

7.

Kes on kütiks Jumal palgeis – ei see seltsi talupojas

otsi, et saaks leida rahu; siresäärset neida kõrvu'.

Tema hoopis suplemas on vihameeste vereojas;

kuidas hukata kõik seinal kusijate salgad tõurus.

8.

Sõjamees ei otsi seltsi – tema naine armukade –

Sõda, igavene neitsi, raudselt valitseb ning jagab.

Ärgu kunagi sul meelest vanarahva tarkus-säde

kaotsi mingu, toites lapsi, kui su neimar mullas magab.

9.

Pane tähele, sa nooruk, pole veel sa vägilane –

üks asi puudub sinus – see on surmavalla tahe;

et veel armastamas elu, noorikuid ja laual malet;

õitsvaid põlde, metsatukki – ei või sõtta minna kaheld'!

10.

Pane tähele, pea kinni: kas sul kodus vanaema?

Kas sa oled ainus poega, pärima su isa põldu;

ostnud seitse paari härgi; võtnud naise – jätta tema?

Kuidas võid sa minna sõtta, kui su süda nõnda kaldus!

11.

Mis on sinu neimasooviks, et sa tahad näha tõuru?

Oma laipa puruks tambit' – heidetuna kaevandisse?

Seal, kus kuningad on asjal – parem ära sina jõlgu...

Milleks mõlgub, milleks mõlgub – surmavalda minna sisse?

12.

Olen küllalt näinud päikest, imetlenud linnulaule;

armatsenud mõtetega, maitsnud ussipiima virret.

Mehepoega tahab surma, ussikuningate paune;

tühjendama oma hinge maistest kippumistest, kirest...

13.

Soovin olla vägilane, nagu muistsed jumalmehed;

kes ei iial katnud habet, kui oli mehe kombel vaja

maha kiskuda kõik tulbad – ebaõiged laimulehed;

juua veini vaenlas' kolbast – siis kui põlemas ta kojad!

14.

Pea kinni! Seisa paigal! Ei või surelik nii tahta!

Mine tagasi ja mõtle, kas ehk siiski leiad mõnda:

armuväärset ilma äärtest, et ei elu kisuks luhta;

mille eest võiks kaubamehel väärilise hinna anda...

15.

Mõtle järel, noorik poega, pole veel sa vana ühti':

sinu habe alles toores – silmis pilgub noorussära.

Süda pole läinud rasva ,aeg ei painutanud rühti;

Milleks tahad vaikusesse, eemal suure ilma kärast?

16.

Ei või mõelda, mida mõelnud, uuesti veel üle mõelda;

nagu sõelda, mida sõeland, lõigata, mis juba lõigut'!

Muidu argus roomab ligi, käsivarre ära nõelab;

kahetsus teeb lahingrivi, kuni peagi tuules kõigub...

17.

Ja mis siis sellest, kui jääd ellu? Pole keegi sellest surnud,

et ta pole kangelane; eemal verest, tulesambaist.

Vahest isegi võid leida, tüdruku, kel' süda armub;

parem karjatse siis neidu; nagu hoiaksid sa lambaid!

18.

Kes sa oled, et mind peatad, mis on sinu isanimi?

Mis on sinu meelevallaks, et mind keelad sellelt rajalt?

Ma võin seista selles paigas viimse päeva hommikuni;

kuni viimne katuskivi varisenud igalt majalt!

19.

Kasva veidi, uljas poisu, ise alles toores teine;

juba tahad nõnda vahvalt oma tapri raskust tunda.

Seda siiski ütlen sulle: Minu nimi, see on „Leina”;

olen sõjameeste ingel, kes neil annab valu kanda.

20.

Sind ma tunnen väga hästi, oled küllalt tumestanud,

minu rõõmupäeva päikest, siis kui lapsed jäänud ilma;

oma isadest ja emast, et ei keegi Jumal palund,

inimestel teha hüvet, mitte istutada külma...

21.

Kuidas sellega nüüd jääbki, või sa oled õela poolel;

kaubamees kui röövib moosi, mis on kehva mehe sahvris?

Kas peaks hoopis lööma risti, oma häda kurtma kuule –

siis kui lehmad pjedestaalil ausse kisti silmad kahvlis!

22.

Ei ma ole kellelegi sõbrameheks ennast seadnud;

ei ma karda, ega arva, ühelegi kohut mõista –

Lihtsalt annan seda neile, mida Ise endas teadnud,

aga silmakiri pole küllalt julge ninas haistma...

23.

Astu kõrvale mu rajalt, kui ei soovi põrguhauda;

mina muresid ei kogu, lahendan need, nagu suudan.

Vaata ette, vana haldjas, et ei maitseks mõõgarauda;

sinu selgroost teen ma saua; naha kuueks endal muudan!

24.

Seda tahaksin küll näha, kuid su aeg ei ole käsil!

Lõbus oli sinu seltsis, tõesti, Kalevite sugu elab!

Küllap on, et sinu veri tõesti roojas mitte väsi;

et võiks meie laulud maapeal kõmisevalt jälle hela...

25.

Küllap on ja küllap juhtub, eks sa mine oma rada;

teised inglid juba ootel, et sind omas pilgus mõõta.

Siiski, soovitan sul seda: Tarka paha õpetada,

tema uhkus liiga kõrgel, et su jalge ette söösta!

26.

Tänud sellest vanasõnast, võtan teadmiseks, ehk kulub

ära minu rännakutel; sõgedatel rühkimistel;

katsumistel, kippumistel, leppimistel, vihas tulu;

siis kui haldjarahva manus oiu pärast nühkimistel.