Nisuivake peab surema

1.

Siis, kui pimedus sind sööb;

lakkamatu näib patuöö –

keegi ei näe ja keegi ei kuule;

kuradi ees isegi riivi ei sule;

ristimärki ka ette löö –

otsatu paistab lõikaja töö!

2.

Külva ja lõika – seda Taar teab,

paljasjalu vaar minema peab.

Seeme võib kasvada, ainult kui sureb

siis, kui lootusekiir silmad suleb...

Mis on seal vahet: õnnista, nea –

kui käed on vaid taskuis ja hõredad read?

3.

Vigu on alati teise peal laita;

sigu kui paremalt vedades aita.

Hüvem kui mekiksid valitud viina

aga põlgus turjal valmistaks piina...

Sakuta, kurjusta. kiida või paita;

kust võiks küll Kalevast silmale koita!

4.

Siiski ei heitu, tulgu või pagu;

kadalipp saksalt, pappide hagu;

süljelärakas, kaagi rusikas raske;

ärika kelmused, rind mattumas vaske.

Tulgu või musttuhat, nekrut või tragun,

Jumalast kõrgeim ei kellegi pagun!

5.Ärgu, oh Jumal, vaid seda mul anna:

leskede muret ja orbe peaks kandma,

kui see, kes neil asjata kurja on teinud;

liiaga võtnud ja lubjates seinu

veristeil tänavail, nagu ei sinna

su inglite pilk ei võiks iialgi minna!

6.

Ärgu nii olgu, et minul on vähe,

et keegi mult küsib – ja hääl nõnda kähe!

Laululind vaikib ja kraaksudes vastu

siis kui teise seisma sunnin – ise veel istun.

Egas ma Jumal? Nii üldse ei lähe;

ära siis seda tobu nahuta pähe...

7.

Ons minul aru ja ons minul Tarkus?

Mis see siis olgu – kas minu pealt Arpus!

Kui sa mind leidsid, ma läksin vaid hukka;

eksisin ära, kui metsa risustund tukka.

Huigates kullina, pullilt nina pidi kargul,

veeti mind ühelt turult teisele Harku...

8.

Oh, minu Jumal, sina ju tead:

ei lord iial paigatud kuube vea;

silmil ei pane – eks need pole prillid. –

Kuid paigatud mõtteid küll hoiavad kinni.

Nagu see kuld, hõbe, vask – miski hea...

Aga hiljem kohtukull parandab rea!

9.

Keegi kalossist ei rüüpa ju veini;

sitaga Meriväljal ei täida basseini!

Keegi ei riietuks musta kilekotti;

topisena õlal ei kanna surnud rotti!

Ometi, Jumal, see küll saab geimi,

kes kunagi elus pole puhastand heini.

10.

Mis küll on nägemus, mis küll on vastus?

Kas arutu walgekaaren saab Karude vastu?

Kas kägu teab lõõrida või lammas teab laulu,

kuidas küll vääritust Saulist sai Paulus.

Vahest mu käsi väärab ning silm viltu kistud

ja palk sellest välja ei tule kui pind saamas kirstuks...

11.

Sinu rüütlid ja paladinid, sinu prohvetid kallid!

Oh, mu Jumal, murest kõik mutid on vajunud halliks!

Ei ole sabu ja ei ole sarvi – ümarad tünnid kõik;

ei ole häbi ja ei ole närvi – asjata kaikumas hõik!

Kas peaks end mässima ümaraks palliks –

eh, anna siis jalaga ja kaugele salli...

12.

Salli matused käivad meil hüvad –

selles mehed, kui preester peab Püha:

Matame maha ja kaevame üles;

eile kui Boss – täna pommi pead süles

rahvale pilkeks ja näituseks üha. –

Meri soppa ei uputa; unusta müha...

13.

Üks on liig noor ja teine liig vana,

hinnates kuluvad aastad kui küünlavaha.

Kõik on kui koist söödud, silmad täis valet;

näpp mansetil rehkendab malet või kabet.

Müüdavad kõik – siiski nõuavad näha,

mis Jumal sest arvab, kes võimule Täna!

14.

Oh, Jumal appi, pea pohmas on valus;

nõnda mul tundub siin Eestimaa elus.

Mis peab küll saama, kust leidub abi,

et maad ei vallutaks tülin – Kentauri kabi

uhketelt Tammedelt, nagu pulmamelus,

koort nagu pruuti ei rööviks kõiges ilus?

15.

Hinnata antud said kõik sinu sõnad;

ristil sa kõlkusid, makstes võimatu võla.

Palju tarku kui kalu sa merest püüdsid

aga nüüd nad end aujärjeil vägevaiks hüüdsid!

Mis tuleks küll teha, et süda, mis kõva

saaks pehmeks kui mesi, kuid ei põgeneks ära?

16.

Leekides põlemas kirikutornid;

muresid nähes pilknäod nõnda mornid.

Varemeis irevil perekond sandiks;

lapsed kui segased vallutus pandiks.

Pilt taskus köhib ja meenutab Lordit

kui tüdruk noa vaikides koristab tordilt.

17.

Surm on nii ilustet, elu vaid blassiks

ei teda kutsuta isegi kollaseks kassiks.

Keegi ei oota, muinasjutte ei looda;

ninast nokitav pole huvi, kes täna poodav.

Juhtub ju alati see loomulik klassik:

noorik, kes näkina Stroomi randa marsiks...

18.

Kellelt saab nõu ja mis mehelt jõudu?

Mehed vaid tööl jutlustavad õudu,

kuidas ülemus paha ja palk on nii väike

aga käsipidur peal ja ei vaheta käike!

Külmas veebruaris plastrehvidel sõudu –

ei ole sellistest tööjuhtidest iial põudu!

19.

Jumal, sa tead, mida rahuks on vaja?

Ära siis ometi peida kui Ruja,

seda meil silmist, et Kalevid lolid;

jooma küll kanged kui soomülka kollid.

Ärgu kõrva lahuta peast kibe vereoja,

kui mõõk Peetruse käes nõudmas on oma!

20.

Sina ju ütlesid prohveti kaudu:

„Naisest saab asja, ta juhiks veel haudub!

Otsige varju ta undruku juures –

naine kaitseb Meest, nii väikses kui suures.

Nõnda, kui Ruuben, esmaseks antud,

tänagi mehed naise arvele kantud...

21.

Kui kõik saab sündima, pea endas aru,

vahest ehk mehestki taevas on kasu.

Et ei peaks lobasuu viimane sõna

olema solvanguks, loobuma Sina!

Anna siis andeks ja lepita isu,

millega mehi nii põrgusse kisub.

22.

Oh tänu, mu Jumal, kui suured su rajad;

kõik tallid ja töömajad, sepikojad!

Häärberid, talud ja sauniku lautrid;

põiktänava tupikud, suusamäe keldrid.

Kõik Sina valmistand Iidamast ajast –

mida veel hing igatseda küll vajaks!