Heart attack

Fall to my knees my sorrowfull heart
fall to my knees, let death not us apart
fall to my knees I usher thee
there is much to be witnessed much remedy.

Wormwood and amber; silent and cold,
incense to slander; more lies to be told.
Theres nothing to God - no offerings; pays,
only frogs to be toed and hangmans says.

Nothing is God; God be nothing;
nothing is Holy more - death everlasting
nothing is steadfast; feasting the clothings,
like vultures and ravens - allways say casting.

Like fishermens friends, smirking like shadows:
todays catch might be good - all or for nothing!
Cowering towards our neglected gallows
nobody worships more, only some coughing...

Cold is the tiding; ill is the weather;
foul are the bidings, now and forever.
Who shall be told thus, who goes hence further;
who might us smite grace with mercys cleaver?

 
Who shall be damming all rivers of evil;
who shall be that Man; mortal or beaver?
Is it an elf of a kind, is it a devil;
what sort of manner ought it to reveal?

Revenant angers and angled angels;
agents and toxins and present dangers...
Nothing to say no more, heart please stop bleading
the crows are on the nest the hens are all breeding.

The cuccoo is singing; the cocker is chanting -
even the ladybugs even the antling.
Why so sad my heart; why so grim down?
Take up the mask, dont be so frown;
(jolly good living to be like a clown...)

Fall to my knees my sorrowfull heart
fall to my knees, let death do us part
the others are gaining a mayor headstart
its now or its never - pushing the wheelcart...

Buy it- Buy it! You can take this, my heart
or are you a wimp or are you too smart!
Whats the matter with you --You cheepass upstart:
daddy needs new ear-rings to suprise his other part!

Mommy needs stockings and shoes made of Prada;
who cares about babys and childrens tears wardrums.
New playstations to harass; new whores to be tingled;
new workshops to arbitter - in Hell shall all mingle.

To brittle the skyes and to daze all in Heaven,
all shall be seeing thus - Christian and heathen!
Dont give up my heart, its plenty of time
what is the 30s no nothing to hide...

Why are you against Me; why not at my side?
Again you are weeping; bleeding all over
I wanna buy me a new Range Rover.
We cant allways live in an Ivory tower...

So dont be so shy; take any cover.
Why should you think about, why would you bother?
The future is Here and Now -- Live it while you can,
soon we'll be resting under an umbrella and Fan. --
(Why cant I? - Me says I can! But you say: "Its over!")

Paabeli torn

(1Ms 11:1-9)

Kindlasti on paljud eestlased märganud, et kui meie ütleme: „Ruumid on koristatud”, saavad Soomlased üle lahe aru: „Laibad on kaunistatud”! Mis veel hullem, kui Soomes läheb „Hallitus” põranda alla, siis eestlane haarab peast kinni ja soovitab põranda üles võtta ja puhastustööd algatada, mis jällegi Soomlast kulmu kortsutama paneb, et mis kommunismi pisik küll eestlast valdab, kui tema rääkis valitsusest. Nali naljaks, kuid midagi sarnast juhtus juutide esivanematega.

Jätame kõrvale kõik poliitilise ilutulestiku ja poleemika, kas aegade algust tuleks järgida pigem „Toora” või „Hammurabi” või „Bhagavadgita” järgi. Ühe või teise kinnitamine või ümberlükkamine sedastab kellegi parteilist kuuluvust ja koolkonda, nagu mina olen kristlane – ja seega oleks imelik, kui Guinessi direktor jooks muud, peale Guinessi – kui ta just ei taha vaikimisi põlastada teisi lauas istujaid, nagu vastavas anektoodis juhtus. – Seega lähtume kristlaste piiblist; eelpool mainitud kirjakohast.

Ühel hetkel ehitasid Sineari oru elanikud linna ja torni; järgmisel hetkel lahkusid erinevate rahvaste ja keeltena, sest: „Jumalad tulid maale ja segasid nende keele”! Jättes jälle poliitika kõrvale, ei hakka ma rääkima nendest asjadest, mida mittekristlik lugeja ei pruugi näha. – Mis võiks suures inimgrupis esile tuua selliseid muutusi, et sõnade tähendusest hakati erinevalt aru saama?

Massipsühhoos on küll kena ümmargune mõiste, kuid selle alla liiga palju mahutades võib tähenduse pelk maitse aimduski kaotsi minna. Mis selle massipsühhoosi selles kirjeldatud rahvusliku õitsemise tipus algatas?

1. Viljaikaldus – ühenduses tungalterade või muude sarnase mõjuga seente ja taimede manustamisega. Kuna Sineari oru elanikud olid sisserännanud, nagu tekstist järeldub, ei pruukinud neil isiklikku toksikoloogilist käsiraamatut selle paiga kohta võtta olla; rääkimata sellest, kui paljud neist lugeda või kirjutada oskasid. Kirjakunst juutide jaoks leiutati alles Leviticuse perioodil (3Ms) kui juudid olid Egiptuse orjapõlvest lahkunud ja tõotatud maa juba vallutanud ning oli aega maha istuda ning kirjutada, mille pärast see kõik sai sündima. Ka siis lugesid ja kirjutasid ainult preestrid ja ülikud ning kaupmehed aga mitte talupojad, kes moodustasid rahva enamuse.
2. Maavärisemine – Sellega kaasnev mäss juhtide vastu, kes otsustasid just sinna paikseks jääda. Idamaades tähendab igasugune loodusõnnetus, mis mingi ehituse nurjab, ilmtingimata Jumalate rahulolematust ja kättemaksu – seega, midagi on valesti Sineari riigis ja see peab muutuma. Kuid kelle toel ja juhatusel?
3. Poliitika ja kasum – linna ja torni ehitamine pole mitte odav ega kerge. Gooti katedraale ehitati kolm inimpõlve tükk, seega ei maksa eeldada, et Paabeli projekt mingi kaheksa kuine Araabia ehitusime oli. Sellele oli juba palju aega ja ressursse ning elujõudu kulutatud.
4. Maavärin – see ei saanud rahva enesehinnangule ega rahulolule kuidagi hästi mõjuda.

Jutt käib siin minu enese teooriatest, mida ma ilma tõenditeta eeldan ja polemiseerin ning väidan, et mulle kättesaadavat materjali, mille ma kristlasena piiblist võtan, tummisemaks ja arusaadavamaks muuta. – Ma ei elanud ju siis ega ole minu teada selle kohta ammendavat kirjeldust, mis oleks kõigi kristlaste poolt konsensuslikult tunnustatud.

5. Põlvkondade vahetus. – Noorus on alati hukas olnud ja mitte tahtnud elada vanade kombel ning enesele uudismaad künda, nagu Ameerika ajaloos „Metsik lääs” taltsutati.

6. Demograafiline plahvatus – populatsiooni plahvatuslik kasv, kus kohalikud ressursid ei suutnud enam kogu elanikkonda katta.

7. Radooni ladestumine – Kui on tõesti tegemist põlvkondade pikkuse ehitusprojektiga, siis loodusliku kiirguse ladestumine Paabelis rahvuslikku geneetikat ning enesetaju piisavalt mõjutama. „Jumalad peavad ikka väga tigedad olema” kui paik on hea ja viljakas aga inimesed jäävad toas haigeks ja hakkavad igasuguseid vaevusi kaebama, mida välja peal ei kurda. Selle võimaluse alla kuulub ka mõne vulkaani purse ja väävli aurude sadestumine orgu. See vulkaan ei pidanud just lähiümbruses asuma sest siis oleks teadlastel, nagu Pompeis, midagi välja kaevata olnud ja jutt oleks sellega lõppenud.

Aga siiski sai see sisepagulus toimuma ja andis meile „Paabeli” mõiste. Ja vastavalt piiblile, on kõik rahvused ja keeled niimoodi alguse saanud. Minu isiklik lemmik oleks, kui need kõik juhtusid korraga, sest maailmas ei toimu ainult üks asi, nagu üks Zenoni nool ühes kaadris kinni, vaid palju asju. – Ja pealegi olen ma Kristlane; seega Jumal on seda kõike niimoodi tahtnud.

Kui kõik kõiges toimus korraga, muutub elavalt hoomatavaks, kuidas ühed püüavad „Kindlat linna ja varjupaika” ehitada; sinna torni üles seada ning nimi ajalukku raiuda. Mõned seal kõrval jutlustavad lastele ja vananaistele, kuidas see Paabeli torn on hoopis tähevärav – aken või uks Jumalate juurde. Kolmas deklameerib ja teeb maha siia orgu üldse tulemise sest „Kaua tehtud kaunikene” pole „kedagi” rikkaks ja ilusaks teinud. Kusagil „kellegi” vili ikaldub või hakkab „keegi” end libahundiks pidama või „lendama”. „Kelleltki” petetakse tema põld välja; „keegi” toorutseb kõrtsis. Toimub maavärin ja esimene torn kukub kokku; asutakse teist ehitama. „Kellelgi” naisel on nurisünnitus või sünnib lausa puudega igerik. „Kõigile” pole pinda ja „Kõigile” pole tööd anda – Paabeli torn aga pole ikka veel valmis, sest palgad ja tööd sellega venivad. Vaja veel millegi üle läbi rääkida ja kokku leppida, kedagi meelitada; teist ähvardada. Mõned tahaksid muid orge ja välusid ka näha, kuid odavat tööjõudu ei saa ju ära lasta. Sellises keemises ja kobrutamises pole raske ühine keel ära kaotada ja mitte enam üles leida. Hiljem on see veel parem „Jumalate kättemaksuna” kirja panna, sest siis ei pea oma elusid põrmugi muutma. Mis sa Jumalaga ikka peale hakkad?

Midagi sarnast toimub praegust Eesti ühiskonnas, kus kõik nagu ajaksid ühist „Eesti asja” – aga kuidagi ei ole seda ülevat tulemust ette näidata. Euroopal on pagulaskriis; meil on identiteedi kriis; Venemaal pohmell ja kassi ahastus, sest kaineks saades on hoomatud, et püksid on koos kirvega maha joodud ja pealegi on voodis eriti kole naine, kes väidab, et nad just abiellusid. Mida sellises maailmas teha ja kes on süüdi?

Kõik üritavad oma asja ajada ja omakasu pälvida; au sisse on tõstetud uued võlusõnad nagu „Tolerantsus”; „Rahvuslik ärkamine”; „Integratsioon. Kuid mida need keelendid tegelikult tähendavad, kui me neid üksteise pihta pillume. Kas keegi peaks meile tooma kivi või haamri või mörti? Tahame leiba; vett või hoopis kala? Kas meiegi ehk oleme mõne tungaltera; radooni või muu aine mõju all, et rahvuslik nidusus on kusagile kadunud? Kui kaugele on erinevad osapooled valmis minema, selleks, et üksmeelt leida või see üldse ära kaotada ja kas pärast seda on veel Eesti riik ja Eesti keel – või on siin midagi muud? Millises kasus ja ühisosas on kõik osapooled valmis kokku leppima, et kahe tuhande aasta pärast sellest lugedes ei oleks jälle juttu, kuidas „Jumalad olid vihased” ja kuskilt Eestimaa künkalt said kõik rahvused ja keeled alguse aga mismoodi see Eestlane välja nägi ja kuidas ta rääkis või mis kultuuri ta evis, seda ei tea keegi öelda. – Meie ei pruugi olla need, kes neid ajaraamatuid kirjutavad. aamen

Kasutusjuhend

Ei taha olla kasutaja, tahan olla vahend;

kui haldjas sinu kraanikausil; joodik pargipingil.

Su ümber nagu ülikond – su võrrandite lahend;

ma tahan olla sinepiks su rukkileiva singil!

Ma tahan olla Caltsium ja sina minu Cola,

et kaotada end sinus, ma võiks minna kõige sisse.

Ei, ära mulle halasta, vaid kalla haavus soola;

kummasta ning piina mind, et ei näeks teisi misse.

Ei taha olla kasvataja, kasuta mind ära;

ei sinu õige õpetlane, pigem koer-teeb-trikki.

Sa minu võitja Kuningas, ma sinu valge mära –

oh miks ei juba tulista, ma ootan seda klikki...

Ma tahan olla lipuvarras, sina minu plagu;

su voorused kõik tunnistaksin Haanja kõrgustikul.

Mul korja kokku tuleriit ja anna rohkelt hagu:

on õli juba minu poolt ja tõmba peale tikku!

Ei taha olla leksikon, vaid kalender rebitavalt;

kui liblikas, kes tiivad tulelõõmas kõrvetanud.

Mu pisarad vaid põrgupiinu peavad lepitama;

ma olen rätik sinu juustes, et saaks kanda kõrbes tanu.

Ma tahan näha sinu moodi, hingata su õhku;

su käes vast sitakäkil Tosta maitse tuleb juurde!

Kui ootan sinu möödumist kõik hommikud ma õhtu;

kui sinu hääl mul heliseb, ma inglikoore kuulen...

Ei taha olla kosmonaut, sa niigi minu Päike;

su ümber oleks pime öö; galaktikate rajad.

See tunne liiga tühine, on rinnus nõnda väike;

su ülevust ma Kõiksusesse väsimatult kajan.

Ma tahan olla omega, et Sina jääks Centauri;

mu kirkaim täht sa taevalael ja koidukiirte valgus.

Sa minule kui kõrbetorm, mis kimbutamas mauri;

ei hooli sest, kui mürgine võib olla armu algus.

Ei taha Fööniksina sinu hingusest ma tõusta;

seal tuhaks põlemine minu hingel kergem kanda.

Kui ei peaks peeglis nägema nii võigast orjalõusta,

võiks sinu eest ma viimse veeringu ka ära anda.

Ma tahan kanda kinnitada sinu ukse lävel;

et peletada muremõtted Kaali põhjanappa.

Nähtamatult tuulena ma käiksin sinu järel;

kui uteke, kes ootamas, et millal saab ta tappa.

Ei taha olla vabamees; ei uhke kaupmees Tingil;

ma parem olgu sinu hoor ja sina kupeldaja.

Kui võiksid möödaminnes ühe naeratuse kingiks –

siis oleksin su juures nagu koristaja majas.

Ma tahan olla meremees ja seilata su meres;

ma sinu pilgu puudutusest raputatud läbi.

Sa viinauima sarnane ja üledoos mu veres,

et sinust mõtelda ei ole üldse mitte häbi...

Meelevald

Lk7:2-10 „Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas. Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemate juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.” Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb; ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.” Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördus rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.”

Enne, kui te seda jutlust loete, oleks soovitav lugeda läbi eelmine jutlus ja kõik mu teised tööd, mis on aadressil www.poogen.ee kasutajanime Walgekaaren all. Sest kust te muidu teate, mis vaimus ma räägin, kui pole mind kõigiti läbi katsunud, nagu kirjad selle kohta ütlevad. Kust te muidu teate, et ma pole kelm või aferist, kellesid on Eestimaal väga palju, et meid võiks juba rooma riigiga võrrelda enne selle hukku, kellel oli samuti altar iga jumala jaoks, nõnda et isegi „tundmatule jumalale” oli üks selline paik varutud, - ikka igaks juhuks, et keegi ei saaks mitte solvatud. Eelmine jutlus tuleks ennemini rohkem kui soovitavalt lugeda, et see siin tolle jätk on ja ma ei hakka siin seal öeldut enam paljus kordama.

Mis selles kirjakohas nüüd toimub. See kirjakoht, mis ise asub Luuka Evangeeliumis, mis on koostatud pigem rikkasse keskklassi kuuluva arsti poolt, kes kirjutab ühele rikkale mehele, keda tas hellitavalt Teofilos ehk siis „Jumala armastaja” või „Jumala sõber”Olid ju filosoofid, „need, kes armastavad tarkust”; kuid siin on „see, kes armastab Jumalat”! See võis ka reaalne nimi olla, aga võis ka hüüdnimi olla, nagu tol ajal kombeks oli. Samuti kuulub selle raamatu juurde veel Apostlite tegude raamat, mis on samuti Luukase poolt koostatud. Ja peab ilmselgelt kreeka kultuuris üleskasvanud ja tegutsevale ülikule selgitama, misasi see kristlus ikkagi on, mis rooma riigis, nii suuri laineid lööb. - Ja see lugu, mida ma just tsiteerisin, on üks nendest „rosinatest” mis on sellele ülikule jäetud, et ta kindlasti loeks. Sest siin on samuti juttu auväärsest tegelasest, kelle sulane on haige. Tuletagem meelde, nagu ka tekst ütleb. Jutt käib Rooma väeülemast, kelle sulane on haige, mitte Iisraeli Miilitsa üksusest, mis oleks olnud au ja varustuse ning väljaõppe poolest selgelt madalam. - Ja võiks endale erinevate instantside kõnetamisel selgelt vähem lubada. Tema tähtsus tuuakse kohe esile juba sellega, et ta ei otsi Jeesust isiklikult ülesse. Mispärast? Kas ta peab Jeesust endast madalamaks, et ta seda ei tee? Võimalik, kuid ei või selles kindel olla. Roomlastele oli sellel ajal iseloomulik suhtuda kohaliku rahva vastu põlastavalt nagu „teise rassi” millise suhtumise natsi saksamaa hilisemas tulevikus üle võttis, tahtes olla „kolmas impeerium” missugust ambitsiooni evis ka Stalini venemaa, kuid see selleks. Asja ei teinud just paremaks juutide jonnakas ja vastuhakkaja meel, mis oli kurikuulus. Üks selline näitaja, kui kurikuulsalt vastuhakkajad olid juudid rooma võimu suhtes, avaldus siis, kui rooma oli esmakordselt Iisraeli okupeerinud, ja nii nagu neil tavaliselt oli kombeks, läks oma standardeid templimäele kõige pühamasse paika heiskama, nagu tänapäeval lippe heisatakse, et visuaalselt näidata – see piirkond, on nüüd meie meelevallas. Samuti teevad ka turvafirmad, kui nad hakkavad mingit objekti valvama, et nad igale poole oma kleepsud kleebivad. See on nüüd nende territoorium. Kuid juutidel oli sellega üks probleem: „Kuule, Iisrael! Jahwe, sinu Jumal on Püha Wihaga Jumal, kes kiivalt sinu järele vaatab ja kuni viienda põlveni neile kätte tasub, kes teda vihkavad, aga kes oma heldust osutab neile, kes teda armastavad – sul ei tohi olla muid Jumalaid minu kõrval; sa ei tohi neist teha pilti ega kuju ja sa ei tohi nende ette kummardades maha heita ja neid austada; ei sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!” (Minu retsitatsioon šemaa Israelist) Aga juudid ei lubanud, sest Jumal oli vastu, missest et rooma sõjavägi oli neid just alistanud, kuid „alistatud rahva jumal ei lasnud” Ja vihane väeülem, kes sellest kuulis, oli juba valmis karistussalga välja saatma, et vastuhakkajaid rahustada, nagu samuti oli seks puhuks kombeks, ning juudid heitsid silmili maha ja paljastasid oma kuklad, et neid oleks sõdureil lihtsam hukata ning kisendasid: „Meil on parem hukkuda, kui üle astuda esiisade pärimusest!” - Ja et Roomal oli seda paikkonda vaja rahumeelsena ja mitte mässumeelsena, siis rooma sõjaväe standardid taganesid templimäelt, ning ei heiskunud üles, nagu oli kombeks. Ning Rooma senaatoreile ja keisreile jäi see elu lõpuni meelde, nagu nad mäletasid Pikte; Skotte ja Germaanlasi, kes olid samuti uhked paganarahvad, nagu juudid roomlaste silmis, kes pidasid ennast ainsaks tsiviliseeritud rahvaks barbarite meres.

Selles valguses ei tundunud üldsegi solvav ega pentsik, kui sellise supervõimu väeülem, kes edasi lugedes tundub tähtsa väeülemaga, sest ta on ju ehitanud juutidele sünagoogi, mis on jälle ebaharilik tundekaemus roomlase kohta, kelle kultuur ja religioon on paganate ja barbarite suhtes eesrindlik. - Et kui selline väeülem läkitab juutide vanemad Jeesuse juurde. See juba iseenesest räägib meelevallast. Sest ta ei saada tõenäoliselt mingeid kolmanda järgu sünagoogi vanemaid, vaid siin on öeldud selgelt üldistavalt „juutide vanemad” - päris mitte küll Annas ja Kaifas, kes olid ülem-preestrid ja kes oleksid tõenäoliselt Jeesusega tülli keeranud oma suures tähtsuses, kuid siiski päris auväärsed, et Luukas pidas vajalikuks neid sellistena eraldi ära märkida, kui tähtsad sõnumitoojad ikka Jeesuse jutule läksid. Idamaade kultuuris on see väga tahtis, kelle sa oma sõnumitoojana kellegi juurde saadad. Õpetussõnades on lausa hoiatatud alpide ja tühiste meeste eest, kes palju lobisevad, et nemad ei kõlba sellisesse ametisse, sest nad su mainele kahju saadavad. Ja mida kõrgem on sõnumitooja aujärg ühiskonnas, seda kõrgem peab ka olema selle sõnumi tähtsusaste ning selle läkitaja meelevald, kes võib niimoodi teha.

Ja need juudi vanemad mitte ainult ei tulnud „prohvet Jeesuse” juurde, et too imeliselt tervendaks väeülema teenri – sest viimane oli kuulnud jutte Jeesusest, ja olles roomlane, oleks võinud ka kutsuda rooma arsti, kuid miskipärast ei teinud nii, mis viitab sellele, et jutt ei käi mingist nohust või köhast või muust kergemast haigusest vaid millestki palju tõsisemaks, mille pärast võis Roomlane oma endise väärikuse unustada ja minna pagana rahva sekka kohaliku just kuulsaks saanud nõid-arsti juurde, kelle nimi on „Jeesus Taaveti poeg” või siis „Ješua ben Joseph” või siis veel midagi kolmandat, mida tema kohta kuulu juttudes räägiti, sest ta oli juba mõned imeteod teinud, et temasse niimoodi uskuda. - Need juudi vanemad ka alandavad endid ja „tungivalt” paluvad Jeesust selle palve peale vaadata, tuues ette selle Rooma väejuhi vooruseid Iisraeli rahva kultuuri säilitamise juures Rooma riigis. See jällegi polnud üldse tavaline juudi vanemate kohta, et nemad oleksid kedagi roomlast, ükskõik kui hea tema oli, niimoodi kiitnud. Kuid nüüd nad pidasid siiski vajalikuks endid selle uue tervendusjutlustaja Jeesuse ees alandada ja lausa mangusid, et Jeesus tuleks nendega kaasa – sest see toimus avalikult rahvasummas, mis Jeesusega kaasas käis. Piltlikult öeldes oli see sama suur asi kui Kissingeri visiit Iisraeli ja kui selle suurmehe ümber rahvas tungles. Nii et häbenemiseks ei jäänud üldse aega ega ruumi üle, sest asi oli nii tähtis. Nii tähtis rooma väeülem läkitas nii tähtsad juudi vanemad sellega nii kõrgele ausse tõstetud Jeesuse juurde... kes ei öelnud MIDAGI!!! - vaid tuli vaikselt koos rahvasummaga selle kutse peale juhatatud suunas – ja ka Luukas ei tee sellest rohkem juttu, nagu peakski niimoodi olema, et Jeesus võib vaikides sellist kutset järgida.

Sellel rooma kodanikul Teofilosel pidi seda lugu lugedes ikka väga pentsik tunne olema. Kui tähtis ikka oli see Jeesus, kui talle selle kutsega just niipalju au omistati, et ta võib selle vaikimisi vastu võtta?? Teadaolevalt võis ainult imperaator rooma impeeriumis nii tähtis olla. Heaks kombeks oli nii suure au saades, kasvõi karikatäie veini maha kallata, et Jumalad ka oma osa aust saaksid, kuid siin pole midagi sellist mainitud – ja juudile poleks see ka sünnis olnud. Kuid see toimus siiski Rooma riigi Meelevallas ja seda lugu loeti rooma riigi Meelevallas. Ja ometi sai see niimoodi ette kantud!

Kuid sellega loo pentsikus veel ei piirdu, sest nüüd teeb see rooma väeülem juba midagi väga imelikku. Kui nüüd see suur ja kindlasti rahvarohke, ning seega kärarikas ning kaugele paistev ja kostev hulk inimesi Jeesuse ümber trügides jõuab sihtpunktile päris lähedale. - Tõenäoliselt on neid juba aknast selgelt eristada, ehk siis jutt käib 100-300 meetrist. Ja nüüd saadab see väeülem oma lähimad sõbrad – ehk siis, kuna ta ise oma Rooma väeülem, siis vaevalt need „lähimad sõbrad” ikka juudid ole, vaid kinldasti roomlased. Roomlane saadab teised roomlased, kes on nüüd temaga võrdsed, sest nad on vabad inimesed ja lausa sõbrad. Kindlasti samas koolis käinud; sama haridust saanud, mõni neid võib koguni senaator olla, ehkki Luukas jätab selle viisakalt mainimata, sest ta ei kirjuta ju mingile paganale või juudile, vaid Roomlasele, ning selle mehe tundeid seda lugedes tuleb ka arvesse võtta. - See auväärne saadab Roomlaste meelest madalama rahva imemehe juurde ja ütleb: „Kuule mees, sorry mees, ma hindasin oma võimeid üle, sa oled liiga auväärne, parem ära tule, sest mu paik pole piisavalt auväärne et sind vastu võtta!!!” HALLOOO! Rooma väeülema, kes võis oma meelevallas ehitada juutidele sünagoogi, nõnda et keegi ei julenud talle iitsatada, et mis sa teed, kas see on ehk riigi reetmine, kui sa nõnda mässulist rahvakildu üle kuldad või kelle nimel sa seda teed. Teine selline näide on vaid Heroodese kohta, kes ehitas juutidele oma suure pompöösse templi, sest temal oli palju rohkem raha, nii et neid näiteid ei olnud just palju, ning jutt ei käi mingist politseiülemast, vaid Kindral Laidoneri tüüpi auväärse ja kõrgelt dekoreeritud sõjamehe; riigitegelase ja sotsiaalse kultuurilise kujuga, kes kindlasti ei elanud, nagu keskmine Iisraeli ülik või keskklassi mees vaid nagu tema seisusele kohane. - Ja öelda, et tema rooma stiilis villa – EI OLE JUUDI IMETEGIJALE PIISAVALT HEA ET TEDA VASTU VÕTTA! - seda oli ühele rooma väeülemale väga palju ütelda. Ma ei taha mõeldagi, mis näoga pidid need sõbrad seda ütlema tulema, kuid loo tonaalsusest johtuvalt eeldan ma jälle, et soojalt ja positiivselt. Kuid sellega see rooma väeülema enesepiitsutamine ja tuha pähe raputamine ei piirdu. Ta veel selgitab lahti, mida selline palve tähendab. Miks? Kui sa kutsud endale külla nii tähtsa isiku, keda on nii tähtsalt kutsutud, et lausa punased vaibad on juba piltlikult öeldes välja laotatud ning kõik sõna on välja kuulutatud, et selline tipp-kontumine leiab aset, siis ei saa sa seda mingi vähema sõnaga jälle tühistada, vaid pead, et vältida tähtsa isiku solvumist, ka selgitama, miks sa seda niimoodi teed. Oli ta just öelnud, et ta ei ole Jeesuse visiiti, kelle ta ise külla kutsus oma sulast tervendama, väärt..

Ja nüüd alandab see Rooma väeülem oma selgitusega end sulaste sulase tasemele, missugune mõiste on ka juhtumisi Jeesuse õpetuses olemas. Mis laseb eeldada, et see rooma väeülem ei kuulnud mitte üksnes kuuldusi Jeesusest, vaid oli põhjalikult kodutööd teinud ja uurinud, kes see sihuke tema meelevallas olevas paikkonnas tegutseb ja mida temast arvata ja kas teda üldse milleksi pidada. Kasutades nüüd Jeesuse õpetuse „sulaste sulane” mõistet, põhjendab rooma väeülem – mitte isiklikult, vaid sõprade kaudu, mis on äärmine alandumine. Sama vormelit kasutavad katolliiklased kui nad palvetavad neitsi Maarja poole, sest nad ei julge otse Jeesuse poole pöörduda, et see kostaks nende eest Jeesuse juures, et ta maa peal „Jumalasünnitaja” oli.

Teises kontekstis pani see Rooma väeülem oma pea pakule, sest ta omistas Jeesusele Jumalikke ja Kuninglikke atribuute, mida ainult Rooma Imperaator keisrikultuse kaudu tohtis kasutada. Oleks piisanud vaid ühest pealekaebusest, ja see Rooma väeülem oleks riigireetmises süüdi mõistetud ning hukatud pea maha raiumise teel. Ta nimelt loetleb oma meelevalla atribuudid ette, kuidas temal on oma meelevallas õigus toimida, kuid tema on samamoodi meelevallas rooma riigis, nagu Jeesusel on tema sõnul meelevald „Ainult ühe sõnaga!” see probleem, milleks oli tema sulase haigus eemalt ja kaugjuhtimisel lahendada, nagu oleks küsimuse all olnud mingi vee juhtme rajamise küsimus või midagi sarnast, mida sai projektina ühe sõnaga algatada ja kinnitada. Sellise Meelevalla omistas see kõrgelt austatud Roomlane Jeesusele – ning Jeesus imetles teda selle eest ja vastas sellisele austusele vastu austusega: „Nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” Kuigi nii oli tol ajal kombeks, et kui mingi tipp-kohtumine äranägematutel põhjustel ära jääb, et vahetatakse tervitusi ning õnnistusi ja lohutusi seonduvalt põhjusele miks nii läks, kuid see sõnastus tekitas jällegi probleemi sellele rahvasummale, kes oli selgelt enamuses juudi rahvusest. Kuidas nüüd Jeesus, olles ise juut, tunnustab Rooma okupante ja selle ühte esindajat, missiis et tegmist on „hea kuradiga” kes ei tapa; vägista ega rooja nende esiisade maad; usku ja kultuuri, kuid tema on veel juudi tervendaja ning tahab endale omistada Messia tiitlit, kellest loodeti, et tema lööb Roomlased üldse siit minema ja taastab Iisraeli Saalomoni kuningriigi hiilguses, kus nad olid ikkagi supervõim selles regioonis. Selles kontekstis tundub Jeesuse tunnustus, et keegi Iisraelist ei trumpa ka seda usku, mis just praktiseeriti, üle. Ei Annas ega Kaifas, kes olid ülem preestrid (solvang? Sic.) ega Ristija Johannes, kelle tegevust ta ju ise tunnustas – nad olid veel vere poolest lähisugulased, kui arvesse võtta perekonda, millesse Jeesus sai lapsendatud, sest tema isa on ju Jahve Jumal ja mitte Joosep, kuid inimesed seda paljuski ei uskunud, vaid pidasid Joosepit isaks. Temal pole ka niipalju usku (kindlasti solvang?! Sic.) ega isegi mitte Nikodeemosel (äärmine solvang!??! sic.) Pealtkuuljad pidid küll arvama, et tegemist on halva nalja või vähemasti mingi eriti ülipeene galambuuriga, millega Jeesus end piinlikust olukorrast välja vingerdab. - Ja siis saab veel haige terveks, kui sõnumitoojad koju jõuavad ja asja järele uurivad, nagu olekski see Jeesuse heakskiitmine aidanud! Siin ei saanud olla tegemist pimeda propagandaga – kui see Teofilos ikka oli midagi rooma riigis, oli tal ka igas mõtte võime üle kontrollida, kuidas selle „imetervendamisega” ikka oli, ja kas faktid peavad paika. Seega siit luuleliste liialduste otsimine on küsitav ja siit tuleks otse minna Teofilose kallale, kas kogu raamat üldse temani jõudis. Kuid see teema pole selle jutluse teema, kui ajalooliselt tõepärane võis teksti materjal olla. Küsimus on hoopis selles, Kui see kõik, mis just ette loetud sai ja arvesse võetud sai, oli tõde, siis millise pilguga pidi Teofilos, kui ta päriselt eksisteeris ja sellisena raamatu kätte sai ja läbi luges – kuidas pidi tema sellesse suhtuma. Jutt käib ju Rooma auväärsest kodanikust, kes loeb imelikku juttu teisest rooma auväärsest kodanikust, kes nii pentsikult käitub. Kusagil mujal rooma ajaloos ei tea ma ühtegi lugu, mis vastaks päris absoluutides sellele loole, kui just üks hull keiser, kes oma musta hobuse tegi valitsejaks – selline näide on küll. Kuid nüüd on siin piiblis üks selline hull näide veel ja kuidas selle suhtes nüüd seisukohta võtta. Kes kurat see Jeesus ikka on, et ta võis päris sellise seikluse Rooma väeülema ja kõige selle rahvaga läbi teha? Mis Meelevallast võib siin juttu olla, kui selline asi Rooma impeeriumis aset leiab, kuid keiser on ikka oma postil? Piltlikult öeldes, pidi see Teofilos seda lugedes midagi sarnast läbi elama, kui Jaakob, olles oma venna pärilusõiguse rituaalsel pinnal välja petnud ja surma eest põgenedes näeb öist nägemust taevasest trepist, kus inglid üles-alla käivad ja annab püksid täis lubaduse viiendiku oma varast Jumalale annetada, mis ta iga aastaselt saavutab, kui muidu oli sünnis maksta ainult pool sellest, kuid tema armastas Jumalat kahe kümnise eest, sest hing oli paelaga kaelas! Nii isiklikult võttis ta seda ilmutust, et nüüd on kõik ja tõenäoliselt sama isiklikult võttis auväärne Teofilos seda lugemist, sest kuna jutt on meie ajani säilinud, siis vahest ei võetud Luukas sellise jutu kirjutamise eest peajagu lühemaks, ja sellest järelduvalt ehk see täitis oma selgitava rolli, mida temalt oodati, et seletada, kes see Jeesus sihuke oli. Kuigi see pidi ikka väga vastukarva paitamine olema.

Järgides jutluse tonaalsust ning teemat, küsiks lõpetuseks, nagu mul kombeks on: „Kelle meelevallas oled sina ja lähed sisse ning välja ja kelle nimel ning eest sina kõneled?” Aamen

Kuidas toimib Maagia?

Täna on mul Jumalas äratundmine, et pean rääkima sellest teemast. Mis nüüd juhtus? Kristlane räägib Maagiast! Kas Kristlane on ehk ära pööranud? Ons kristlane pooli vahetanud? Ei, ei! Midagi sellist ei ole. Isegi korrakaitsjad räägivad oma loengutel sellest, kuidas kuritegelik maailm toimib ja kuidas selle vastu toimida. See jutlus siin on selline jutlus, mis peab kristlasi eluvõitluses toetama, et me ei jääks oma tehnikas kohtlaseks ning arutuks.

Kui me palvetame, siis on meie suhtlus Jumalaga pigem passiivne – kindlasti on see niimoodi enamiku kristlastega, kes moe pärast palvetavad, sest neid on õpetatud sedasi palvetama. Ja sellist viisi palvetades on nad saavutanud mingi tulemuse, millega nad on pidanud rahule jääma, sest ei oska kujutada ettegi, et võiks kuidagi paremini. Aga siis on seal inimesed, kes oskavad pisut aktiivsemalt ja emotsionaalsemalt palvetada ja kuidagi saavutavad selle emotsionaalse lähedusega parema tulemuse, kui need passiivsed palvetajad. On ju kogu hingest tulev laul „Ja ta ei vaata mind!” palju liigutavam kui nätsu närides ümisetud „No mis elu see on?” Mõlemad võivad laulda sama laulu, kuid tulemus on erinev, sest üks teeb seda hingega ja teine mitte. - Ja siis on Maagia või kui seda niimoodi nimetada agressiivne ning hüperaktiivne palvetamine.

Sellega on võimalik teha nii head kui kurja, nagu interneti konto ja kasutajanimega on võimalik teha head ja kurja. Interneti konto ei saa iseeneses omada mingit teadvust kui tal pole küljes boti mis konto omaniku tahet edasi annab ja midagi teeb, kuid isegi selliselt on ta oma looja meele piiratud koopia ja mitte täpne jäljendus. Nõnda, nagu kõikidel inimestel – noh, siiski kõikidel lääne inimestel, kellel teatud elustiilist johtuvalt on korter; töökoht ja elatustase – on internet, on ka kõikidel inimestel ühendus vaimumaailmaga, mida nimetatakse „Maagia”. See, kas keegi seda ühendust kasutab on iseasi.

Selleks, et aru saada, mida ühendus tähendab, on jällegi vaja võidelda hirmude ning eelarvamustega, sest „kirstlased ei nõiu” Nõnda nagu ei või „kuri häkker” teie arvutit lambist üle võtta, sest ta ei oma Jumalikke atribuute, nagu mingi antikangelane mõnes filmis või arvutimängus, kes teeb tšiki-priki ja sinu maja plahvatab, nagu oleks sinna tuhat kilo trotüüli ladustatud. Samasugused ebamaised ja lapsikud eelarvamused on ka Maagia suhtes, kus me ise Kuradi enda suhtes vägevaks teeme, omistades temale võimeid ja õigusi, mida temal tegelikult ei ole.

Tulles tavaellu ühe eriti nõmeda näite juurde, mis on juriidiliselt korrektne, kuid mida tavainimene siiski ei suuda mõista, kuidas see toimib: Eesti riigis on vargus defineeritud tahtliku omastamise kaudu, kus kurjategija kindel tahtlus ületab omaniku tahtluse omandit enda käes hoida, kas siis jõu või kavaluse teel, kuid piirab kavaluse mõistet sellega, et omanik ei tohi varga mõtte suunaga nõus olla ja peab seda aktiivselt eitama. - Kui nüüd varas läheb inimese juurde, ja ütleb: „Palun anna mulle oma rahakott!” ning lollike annab – siis varas võib rahumeelis sellega minema kõndida, ja seaduse ees ei ole ta varas, sest omanik oli temaga aktiivselt nõus ja andis ise, mitte ei võtnud varas omaniku pintsakutaskust siis kui omanik kõrvale vaatas või mis iganes tegi. Otse loomulikult peavad tal siis olema ka küllalt kiired jalad, et siis põgeneda ja/või head lihased et lolli omanikuga kakelda, kuid see ole enam eriti oluline, kuna juriidiliselt on kõik korrektne. Nõnda omastatud rahakott ei ole vargus! Samamoodi, kui sina mõtled oma südames, et kui kurat tuleb sinu juurde ja teeb nii ja naa, siis võid sa kohe alla anda, sest siis kurat just niimoodi tulebki. Selle asemel tuleb mõelda Jeesuse ristile ja seetõttu ei saa kurat tulla sinu juurde ja teha nii ja naa. Sa ei like'i Facebookis ju igat inimest, keda sa ei tunne, ja kui mingi teine inimene muutub sulle vastikuks, siis oskad sa teda unlike'ida. Kuidas seesama teadmine, mida inimesed ei valda arvutit kasutades, ei tõlgendu ümber teadmiseks vaimsetest asjadest? Seetõttu on vaja tunda Maagiat.

Eriti on vaja seda tunda needuste peale panemise ja maha võtmise pärast. Selleks tuleb aru saada, mis asi on needus ja kuhu ta läheb. Needus on nagu negatiivne palvekiri või siis hagi, kus sina kaebad kellegi juures kellegi teise kohta. Kelle juures? Kindlasti mitte Saatana või nõia juures, sest Saatan ehk Lutsiver, olgugi vägev oma endises toreduses, on pagendatud taevast ja tükkidena maha paisatud maa peale, kandma oma karistust ja ootama oma kohtupäeva nagu kautsioni vastu vabastatud vang. Kas kautsjoni vastu vabastatud vang suudab terve riigiga sõdida? Ei! Miks pärast? Sest ta on üks ainus isik ja mitte terve armee. Isegi maiste kurjategijate allmaailmas ei ole kurjategijad kõiges üksmeeles ja tihti nägelevad omavahel ja ei või teineteist usaldada, sest armastus ei ole nende keskel. Samuti on tõde see Kuradi kohta, kes on ka riius oma lähimate liitlastega ja ei või teada, keda ta usaldada saab ja keda mitte. Sest äkki teeb keegi Jumalaga tema vastu diili ja hakkab koputajaks. Mitte et Jumalal seda vaja oleks, kuid selline hirm on siiski. Kuidas siis seesama peaõelus, kes ise on pagenduses maapeal, ilmajäetud oma aust ja väärikusest ning relvadest, mis tal taevariigis olidki, saab teha niipalju kurja maapeal, nagu on ta kogu ajaloos teinud? Samuti nagu minu „juriidiliselt korrektses” näites. Saatan küsib sinult: „Palun ole hea mees ja anna oma elu minu kätte!” ning inimene lööb selle peale kulpi „Jess boss!” Kõigile ei sünni see teadlikult, mõnele suuremate ähvardustega; teistele rohkemate ahvatlustega. Edevat inimeste pole mõtet võrgutada kombelõtvusega, sest ta on uhke oma väärikuse üle ja nõrka inimest pole mõtet taga ajada suurte ideedega, sest ta kardab juba oma varju ja on nõus sellegi ees lömitama. Seetõttu, kui inimene ei taha saada iseeneses ohvriks, peab ta alati aru saama, mis tema sees ja tema ümber toimub, nagu ta teab, mis Sim-kaart on tema mobiilis ja palju ta oma lepingu eest maksab ning mispärast. Ja oi kuidas inimesed lähevad närvi, kui midagi sellest lepingust jäi täitmata ja oskavad oma õigust taga nõuda. Samuti teenuse pakkujate poole pealt on see tõsi. Aga vaimsete asjade ja Maagia osas on mökk-mökk. Nüüd ühtäkki pole inimesel mingeid õigusi ja ainult kohustused ja ohud.

See jutlus pole üleskutse kõigile, et hakkame koos pendlit keerutama või midagi muud sarnast, vaid selleks et teile ei saaks mingit sousti pähe määrida, mida iganes on osatud selle nimetusega üle värvida.

Aga tulles tagasi needuste juurde. Kuna needused on kaebekirjad Jumala ees ja Jumal loeb neid ning mitte kurat – siis kui tõenäoline on see teie meelest, et kui ligimene kadestab oma ligimest, ning paneb talle needuse peale, et Jumal võtab seda kuulda. Kas kohus võtab valekaebust kuulda, kui ta selle kohta teab, et see on valekaebus? Miks peaks siis Jumal sellest eksiarvamusest saama kuradi orjaks ning vasalliks või seesuguseks muutuma, et meie usume nõidadele ja sihukestele fantastilisi oskusi ning omadusi, mida neil pole kunagi olnud. - Tuleb lihtsalt omada kainet mõistust ja mitte käia kahtlastes kohtades; suhelda kahtlaste inimestega; nõustuda kahtlaste toimingutega – ja midagi kurja ei saa teiega juhtuda. Õnnetused juhtuvad hooletutega, kes on liigselt eneses kindlad ja ei pane enam tähele, mis nende sees ja nende ümber toimub. Seetõttu teenimatu ja alusetu needus ei lähe mitte täide. Samas kui teenitud needus kahjuks läheb – ja nii nagu kohus võib leida süüd nii kaebajas kui kaitsjas, võib ka Jumal leida needuse peale, et süüdi on mõlemad ja kahjustada vastavalt.

Kui keegi tuleb sinu juurde, pärast seda, kui sinuga on juhtunud mingi õnnetus ja ütleb sulle: „See juhtus sinuga, et ma needsin sind!” Mida siis teha? Uskuda või mitte uskuda. Oleks ta sind päriselt kahjustanud, vaevalt tuleks ta siis sinule seda kuulutama, kui ta just midagi vastutasuks ei oota, nagu kommi pommiv vanem õpilane koolis kiusab nooremat õpilast. Kuid sellele on võimalik vastu hakata. Kristlane ütelgu: „Jumal õnnistagu sind ja hoidku sind! Jumal lasku oma pale paista sinu peale ja olgu sulle armuline! Jumal tõstku oma pale sinu üle ja andku sulle oma rahu! Aamen!” Ja nõnda ta võidab kurja ära heaga, sest võibolla sind tabas hoopis pime õnnetus ehk katsumus ja „nõid” tahab loodujõudude eest au endale koorida – miks sa peaksid sellise elu kergemaks tegema!

Jällegi mõelge selle rahakoti peale, mida ma „juriidiliselt korrektselt” meenutan. Teie peate sellega ennem nõustuma, kui midagigi teie eludes juhtub.

Salemi nõiaprotsessid ja kõik muud massirahutused aga ka kelmide ohvriks langemised toetuvad alati ühele lihtsale loogikale. Lihtinimene on lammas ja ei ole psühholoogiliselt valmis kohtuma kurja hundiga ja niipea kui ta teda näeb, siis ta tardub või põgeneb laiali ning teeb hundil sellega enda tagaajamise ja murdmise kergemaks. Kui lammas oleks arukas lammas, siis läheks ta hundile vastu, sest hunt pole kunagi sellist olendit näinud, kes näeb välja nagu lammas, kuid tuleb talle vastu ja ei löögi kartma. Ja kuna ta ei või sinu mõtteid lugeda, kui sina neid talle just ei avalda, siis põgeneb hunt selle „tundmatu tulnuka” eest ära, sest vahest see on mõni uus liik, kes lambanaha selga on ajanud, mingi kuri parasiit või kiskja, kes tuli nüüd hunti sööma. Samad hirmud, mis valdavad teid, võivad ka vallata teie vaenlasi. Seetõttu ärge kartke ja vaadake, mis Saatan võib teiega teha, vaid kartke Jeesust Kristust, kes on teid päästnud põrguhauast, tulles maale inimesena; elades ja surres ristil, ning kolmandal päeval üles tõustes – sest see, kes võib niiviisi anda neile, kes seda väärt ei ole, võib selle samuti ka tagasi võtta, nagu ta on andnud. Aga see, kes on vangis ja ei pääse sealt välja, teda ei ole mõtet mitte karta – kes ta siis niiväga on?

Ja seetõttu on niipalju kurja maapeal, et inimesed ei anna andeks üksteisele, mida iganes neil on võlgu teineteisega, ja sellepärast on võimalik ka inimesi needa. Sest see on kui võla sisse nõudmine. Kes on võimeline andestama ja loobub vihkamisest ja valust oma südames, see on teispool needuste ja võlakirjade maailma, kus niiviisi on võimalik kahju saada. Naeratavale inimesele ei viruta ligimene kunagi vastu nägu, kui see on siiras naeratus. Kuid kibestunud inimesele võib selline asi küll juhtuda.

Kui ma õppisin koolis jutlustamist, siis mida mulle pidevalt korrati, oli see, et ära pöördu jutlustades kunagi ühe inimese poole vaid vaata mõttelist punkti auditooriumis ja ära too oma eraelu kantslisse kaasa, sest kui su nägu on morn, siis see, kes sinu pilgu endale saab, mõistab, et sa oled tema pärast morn ning hakkab end kaitsma ja õigustama. Halvimal juhul tõuseb püsti ja kõnnib minema ja sa oled kaotanud inimese. Kui sa oled aga sõbralik, ning ühe inimese pihta, siis teised inimesed ei kuula sind enam, sest sul on dialoog ühe inimesega ja see on „privaatne kõne” temaga mitte nendega. See, kuidas me ennast ja teisi kõnetame, omab väga suurt tähtsust, kuidas inimesed teie peale reageerivad ja kas nad peavad vajalikuks kasutada enesekaitset või mitte.

Seetõttu, ärge kunagi võtke elu isiklikult; ega õnnetusi isiklikult ega nõidumist isiklikult. See lihtsalt juhtus teiega, nagu vihma sadamine väljas ning inimene kõndis edasi ja ei sulanud mitte suhkru kombel ära. Kui ta oli varem ilmateadet kuulanud, siis võttis ta ka vihmavarju kaasa ja kasutas nüüd seda ning ei saanud märjaks.

Inimesed ei ela õnnelikult, sest nad ei ole valmis elama, sest asjad juhtuvad nendega isiklikult ja mitte kellegi muuga – ja seepärast ei saagi inimesed oma vihastumistest ja vimmast ning haavatasaamistest üle. See on nii isiklik, nende eneste oma! Piltlikult öeldes on põrgu täis inimesi, kes hoiavad omaette ja püüavad järjest rohkem omada, sest nad mõtlevad, et neid on isiklikult millestki ilma jäetud, ja nad tahavad seda tagasi saada ja seda taga ajades on nad sinna jõudnud. Aga taevas on vastupidiselt täidetud inimestega, kes on maapeal õppinud naeratama ja naerma ning elu kergelt võtma ja lihtsalt lähevad oma teed ning ei arva endast, et see, et ma nüüd siin olen, on mingi eriline isiklik teene. - Ei, nad lihtsalt lõpetasid vihkamise ja omastamise. Nad ei võtnud enam midagi isiklikult.

Rahuloleval inimesel pole Maagiaga midagi peale hakata, nagu täiuslikult mediteeriv inimene ei lähe kunagi arvutisse mängima, sest ta võib seda teha ka ilma arvutita. Kui ta siiski mängib arvutiga, siis ei võta ta seda ikka isiklikult vaid tunneb protsessist lihtsat rõõmu ega omista sellele mingit eritähendust, mida end õigustavad inimesed, kes enda üle uhked on, teevad. Kas laps mängides ütleb iseendale: „Jess, ma panin nüüd ühe klotsi teise peale, ma olen tegija!” Ta lihtsalt paneb ühe klotsi teise peale ning on õnnelik ning rahul sellega. Kogu tema meel on täidetud selle ühe klotsiga, mida ta paneb teisele peale ja midagi muud ei loe. Miks siis peab täiuslik mediteerija vajama lohutust väljaspoolt, mis tema tegevust õigustaks?

Ometi võib olla Maagiaga tegelemine – kui seda kitsendada eelpool nimetatult agressiivseks palvetamiseks ning võtta üksnes ühendust Isa; Poja ja Püha Vaimuga ning jääda Evangeeliumi juurde – positiivne väljund oma probleemide teadvustamiseks ja lahendamiseks, kui sa ei pea end kõikvõimsaks ning annad au Jumala nimele. Jällegi, pidage meeles: Inimene võib endale Supermani kostüümi küll selga tõmmata, kuid mitte sellega katuselt õhku tõusta, sest ta pole Superman. Kui sina tead, kes sina oled, et sina oled kõigest inimene ja inimesena sa mediteerid ja palvetad ning kasutad maagiat. Siis sa saavutad palju. Kui sa oled ullike, siis hakkad sa uskuma igiliikurisse, eirad energia jäävuse seadust ning hõõrdumist ja jääd kõigest ilma.

Maagia võib olla see, kui sa kirjutad ilusa luuletuse ning lähed mingi nägemuse sisse, mille sa sõnadesse kätked, nõnda et inimesed ahmivad õhku ja on pisarate äärel, sest nende süda sai nii sügavalt liigutatud, et sinu loodud pilt oli nii ehe ja otsekohene. Selleks peab aga eelnevalt endale teadvustama, mida ma tahan. Mis vaatab mu hingepeeglist vastu ja kellena ma näen end tulevikus kui kõik minu soovid ja kippumised on täitunud? Maagia võib olla vee ammutamine teisele, kellel on janu, ja kes sinu käest küsis. See võib olla leiva küpsetamises või puu raiumises. Sa oled üks oma Loojaga ja tunned endast ning oma ligimestest ning ümbrusest rõõmu ning pole enam kibestunud.

Kui keegi teab Maagiat loitsudena, kuidas endale edu ligi tõmmata jne. siis palun vabandust, seda Maagiat ma ei tunne, ehkki olen sellest kuulnud. Kui ma veel jookseksin Mammona poole ja selle maailma petlike võlude poole, kuidas ma siis veel näeksin Jeesust ja suudaksin tema poole joosta? Tundke iseennast ja teadke, mida te tahate! Ja see, mida te oma mõttes sööte; tarbite; teete, oletegi teie. Sest teie olete oma mõtete produkt. See kõik on Maagia ja teie vastutate tulemuse eest. Kui kunstnik maalib oma ateljees pilti ning lahti jäetud aknast tulnud tuul liigutab kardinat, mis silitab pintslit kunstniku käes, mis seepeale teeb käes vale kujuga triibu lõuendile, siis pole süüdi mitte tuul, kes seda tegi, vaid kunstnik, kes lasi end niimoodi mõjutada, ja ei võtnud pintslit kindlamini kätte, et tema tahe ei oleks tuule tahtest nõrgem vaid ikka tugevam. - Tuul ei või kunstniku tahet suunata, kuidas siis ometi nõidus võib vastutahtsi inimest suunata? Kas ehk joodik võib joomata purju jääda, ainult sellepärast et ta täidetud pudelit vaatleb; või kui see on juba avatud või kui see on juba klaasi valatud. - Ei! Ja veel kord, ei! Ta peab ise minema ja seda esiti oma südames tegema, et tema tahab olla purjus mees, ja siis tema saab päriselt purjus meheks, minnes pudeli juurde, kallates klaasi ja juues. Aga pudeli vaatamine ei või inimest purju joota ja Maagia ei või inimese hinge valitseda, kui ta vaid seda ise teab. Kus on su rahakott või kus on su süda, kristlane?

Kelle nimele on see Au?

1Mak 5:55-62 „Aga neil päevil, kui Juudas Joonataniga oli Gileadimaal ja tema vend Siimon Galileas Ptolemaisi ees, said Joosep, Sakariase poeg ja Asarja, sõjaväe pealik, kuulda kangelastegudest ja võitlustest, mis teistel olid olnud. Siis nad ütlesid: „Teeme ka meie endile nime ja läheme sõdima paganate vastu, kes meil ümberkaudu on!” Nad andsid käsu sõjameestele, kes neile allusid, ning läksid Jamnia poole. Aga Gorgias ja tema mehed tulid linnast välja sõdima nende vastu. Joosep ja Asarja löödi põgenema ja neid aeti taga kuni Juudamaa piirideni. Sel päeval langes Iisraelis rahvast ligi kaks tuhat meest. Nõnda sai rahvas suure kaotuse, sest nad ei olnud kuulda võtnud Juudast ja tema vendi, vaid arvasid ise teha võivat kangelastegusid. Nemad aga ei olnud nende meeste soost, kelle käte varal Iisrael päästeti.”

Väga tihti on niimoodi, et keegi teeb midagi head, ja siis keegi teine saab selle peale kadedaks ja hakkab seda maha tegema, või mis veel hullem, püüab seda jäljendada – ning ebaõnnestub. Kes on siis süüdi, kui „headele” ja „usklikele” liiga tehakse, kui nad „õige” asja eest väljas on? Võitlesid ju nii Juudas ja tema vennad kui ka kirjakohas mainitud Joosep ning Asarja samal poolel ning soovisid Iisraelile sama asja. Kuid siiski oli nende ettevõtte tulemus risti vastupidine. Mis siin siis toimub?

Tuleb välja, et nende kahe vaadeldud grupi motivatsioon ei olnud päris sama. Kui me vaatame tekstis natuke tagasi, pidid Juudas ja Joonatan Gileadile appi tõttama, et ümberkaudsed paganad neid templi taastamise ja pühitsemise eest ära ei hävitaks, samas kui nende vend Siimon pidi minema appi Galilea juutidele, kes pidid taplema Ptolemaisi; Tüürose ja Siidoni paganate vastu ja ka nende paganate vastu, kes olid Galileas. See polnud küll mingi meeldiv pühapäevane krusaad, kus kõik õnnelikult jälle koju lähevad, kui kõik jälle läbi saab. Kõik osavõtjad said väga hästi aru, et õhtuks pole vist kõik enam lõkke ääres oma käsi ja valutavaid külgi soojendamas, vaid lahinguväljal tõurana maas vedelemas – võib-olla nad kõik. Ja kes siis nende sõjas langenuid väärikalt matab, või haavatute haavu seob? Ei, need mehed läksid seal surmale vastu, sest polnud valikut. Nad ei soovinud üldse seda konflikti; nemad tahtsid lihtsalt oma esiisade usku kõrgeks kiita ja mitte kreeka kultuuri vastu võtta, kuid teised jõud tõlgendasid seda vaenulikusena. Et matsirahvas on sakste suhtes ülbeks läinud ja nina püsti ajanud. Mis siis veel? Taastavad Saalomoni kuningriigi tema endises hiilguses? Ei, see ei lähe kohe mitte! Ja paganad olid genotsiidiks juutide kallal, et see endine suurriik enam kunagi pead ei tõstaks.

Aga mis oli Joosepi ja Asarja motivatsioon? Nad kuulsid oma rahvuskaaslaste kangelastegudest ja võitlustest. Nad ei kuulnud sellest kuidas Toobimaa juudid olid hävitavalt lüüa saanud ja nende vara; naised ja lapsed saagiks langenud ning teised redutasid Datema kindluses ja ootasid kindlat surma – siiski suutsid veel kuidagi käskjalad välja saata, keda piiril kinni ei võetud ja maha ei koksatud, et kedagi appi küsida, sest suur Timoteos tuleb kogu oma väega neile peale. Nemad kuulsid hoopis, et Timoteos oli juba Juudaselt peksa saanud - mitmes lahingus pealegi, ehkki neil oli tugev sõjavägi ja nüüd tõlgendasid nemad seda paganate üldise nõrkuse ning madala võitlusmoraalina. Jaaser ja tema tütarlinnad said ju Iisraelile vallutatud. Siis ei saanud ju see Timoteos kuigi kole sõjamees olla, kui ta sellel lasi sündida.

Nad oleksid pidanud jääma tagalasse, nagu oldi neid kästud, kuid see polnud nende jaoks küllalt auväärne tegevus. Teiste meeste edu sõjatandril oli nii ahvatlev ja särav, et ei saanud kuidagi sellest kõrvale jääda, sest muidu võivat ju laulikud tulevikus laulda: „Juudas ja Siimon lõid maha oma kümme tuhat aga Joosep ja Asarja olid varustuse juures.” Sõda saab enne otsa kui nemad on midagigi teinud. Väga sitt lugu küll. Mis oleks, kui vallutaks Jamnia ära, sest paganatele on juba parajalt molli antud ja nad ei julgegi vastu hakata, sest me oleme nii vägevad ja Jahve ise sõdib meie poolt nendega. Kuid linnavägi Gorgiase juhtimisel arvas teisiti ning jälitas pärast võidukat lahingut põgenikke kuni Juudamaa piirideni. Ei, sellele nad ei mõelnud, et mis oleks siis olnud, kui edukuulutuste asemel oleksid käskjalad nende juurde tulnud lõhki käristatud riideis ja tuhka pähe raputatult, sest Makabid on sõjas langenud. - Selle pärast nad just tagalasse jäetigi, et nad ei peaks edasi-tagasi saalima ja kõige kurjema päeva jaoks oleks ka varu variant olemas. Kuid need kaks meest seda nägemust ei näinud. Nemad nägid ainult seda, et teised saavad kogu au endale ja neile ei jäägi midagi. Hiljem üritasid veel mõned preestrite hulgast „teha kangelastegusid” ja said samuti surma. Nemad ei olnud samuti nagu Makabid vaid olid täis „suuri kangelastegusid” mida teised olid varem teinud.

Kas ei kõla mitte tuttavalt? Teised tegid ja suutsid, ma kordan nende tegumoodi ja teen ka ja saan suureks ja kuulsaks! Samamoodi käisid mõned rändlausujad juutide seas ringi et seestunute peal - „Jeesuse Kristuse nimel, keda Paulus kuulutab!” kurje vaime välja ajada. Ap19:13-16 - kuulsaks saada. Kuid kuri vaim hoopis sai nende üle võimuse, sest Jeesust ta tundis, et ta peab teda kartma; Paulust teadis ka et peab sellisega arvestama, et seesinane kusagil liigub ja parem on mitte tema kätte sattuda. Kuid neid ullikesi ta ei teadnud mitte, et nad midagi endast oleksid kujutanud – ja miks ta pidi siis neid kartma. Tuues ühe groteskse näite tavaelust: Kui sina ostad poest nokamütsi, millel on kiri FBI ja samasuguse pila-tunnistuse, mida lastele politsei mängimiseks müüakse ning sinna juurde veel vee- või tongipüstoli, mis näeb ehtsa pähe välja, kas „see” siis teeb sind „päris” FBI – agendiks? Parem kui sa tõesti ostsid need jõulukingiks või sünnipäevakingiks lastele; nõbudele lastelastele, sest neile võib sellised mängud andeks anda, kuid kui sa tõsiselt mõtled nendega päris pättide kallale minna, siis heal juhul naerdakse sind välja, halval juhul saad sa kuuli ja oled väga surnud. Vastavalt sellele, kui palju pätid vaevuvad sind vaadelda, kes kurat sa tegelikult oled ja kui heas tujus nad parasjagu on. Eriti veel kui sa „pimeda kana” kombel just ühe tera peale sattusid ja see punt, keda sa kollitama läksid tõesti on midagi teinud, mille pärast on mõtet end FBI eest varjata, siis sa tõenäoliselt sealt eluga tagasi ei tule. Aga parem on hoopis helistada õigesse kohta ja jätta kangelasteod õigetele meestele, kes päriselt on midagi. Kuid siis ei oleks sina enam Vin Diesel või Juck Norris või Bruce Lee. Nii nõme on olla Mati Tavalik – parem juba olla Mathias Tapper, kohe on teine tunne, kui uhkelt ringi kõnnid ja kõik sind näevad, et astub mitte Tavalik inimene vaid Tapper. Ja selle kõrval veel paar palvet lugeda ja paar annetust teha, kui karu on juba lastud, kas saab siis sellisel elukesel midagi viga olla? - Kui vaid karu metsas nii kurjalt ei möriseks ning oma nahka endale ei hoiaks ja heaga välja annaks...

Nad kõik võitlesid samal poolel, kuid ühtede võitlus oli päris võitlus ja teiste võitlus oli mänguvõitlus – sobiv lastele taasetlemiseks, ainult et päris eludega mitte video-mängus. Selle pärast, et ühtedele meestele ei sobinud jääda naiste ja lastega ühes varustuse juurde, kuni teised tulevad rahuga tagasi. Jumal hoidku meid selliste „sõprade” eest, kes meid sellisel kombel „aidata” püüavad, sest selle tegelik motivatsioon on väga ilmne. Nad tahavad oma palga juba siin ilmas välja võtta ja nad teevad seda sinu krediidiga, sest neil endil pole sama katet anda, mis sina oma kangelastegudel andsid. Ma olen kindel, et Makabite asemel sõtta minnes oleksid Joosep ja Asarja loobunud, sest nad ei suutnud sõdida suure Timoteosega või kellega iganes oma vastastest. Nemad ei oleks päästnud ei poegi ega tütreid vaid üksnes oma hinged – ja keegi poleks neid selle eest hukka ka mõistnud, sest vaenlane tõesti oli nii kole vaadata. Kuid jah, see ligimese edu – kuidas sellega nüüd toime tulla? Eks muutus Efraim ka Jefta peale kadedaks kui see ammonlaste vastu suure võidu saavutas ning hakkas Gileadi reetmises süüdistama; tõenäoliselt näriti ka Jefta hooranaisest sünni kallal, et ta ainult „pooleldi juut” oli. Gileadile ei juletud midagi öelda, kui ta võõramaa tütreist endale naise võttis; aga tema pojale pärast isa surma ja suurt võitu juba juleti öelda. „Miks sa õige läksid ilma meieta sõtta ja võitsid?” Kuid enne võitu ei olnud Efraimi mehi kusagil. Võimalik kaotus lahinguväljal ei olnud piisavalt auväärne, et ise ammonlaste vastu tulla, kuid oma „noorema suguharu” vastu, kes liiga ülbeks on läinud, kõlbas küll. Ja Jefta pidi kodusõjas veel nendega ka võitlema, et mõned inimesed olid liiga uhkust täis ja ei andnud au Jumalale. Ehkki sõnades ja loosungites võisid väga vagad ja patriootlikud kõlada.

Enne kui sina lähed Jumala nimel välja suuri tegusid tegema ja võtad niiöelda seaduselaeka rahva südamekinnituseks kaasa, tee ennem kindlaks, et Jumal tõesti on sinuga ja sinu suhe temaga korras ja mis veel tähtsam, et sa tõesti võitled tema võitlemisi ja mitte enese ambitsioone. Muidu võib sinust tulla tuleviku lugulaul. Suur Mees läks paganaid ja vastalisi nahutama, kuid paganad ja vastalised tulid oma suure mehe järel välja lõid Suure Mehe argumendid uppi ning tema enese põgenema teispoole Valka piiripunkti.

Mis on kasu?

„Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.” Ps22:7

Mida võiks üks luuletaja teada kasumist? On ju luuletaja töövahenditeks sõnad ja värsid ning riimid ja mitte raha ning kinnisvara – seos aktiva ja passiva vahel, ning võimalus selle pealt teenida. Või mis on kristlasel üldse asja Mammona kummardamisega, nagu tavaliselt seda teemat käsitletakse, kui Jeesus on ütelnud: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Mt 4:4? See kirjakoht, mille algallikas on 5Ms 8:3

„Tema alandas sind ja laskis sind nälgida, ja ta söötis sind mannaga, mida ei tundnud sina ega su vanemad, et teha sulle teatavaks, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid inimene elab kõigest, mis lähtub Jahve suust.”

Kuidas on sellises kontekstis üldse võimalik rääkida kasumist? Kuid kasum on asi, mida kõik inimesed otsivad, olenemata asupaigast ja ametist. Kui sa läidad tiku siis on sinu kasumiks tuli ja kui sa saed puud on sinu kasumiks palk, mille sa metsast koju vead. Kõik me teeme midagi, lootes tulemusele. – Luuletajad kirjutavad, et saada oma kasumit – Luuletusi, mis paneksid inimesi mõistma seda nägemust, mida nad on näinud ning seda kaasa elama ja järgima. Hästi õnnestunud luuletus võib panna inimesi rõõmust nutma ja oma päeva argimuresid unustama ning haarama midagi siit ilmast kaugemat, mida tavaliselt ei tajuta. Eks see ole ka kasulik. Kuid mis on kasum?

Kasum on sinu ootuste ja võimaluste kogum, mis on korrutatud sinu aja ja rakendatud kogemuste summaga: $=(O+V)x(A+K)

Kuid mida inimesed ootavad? Inimesed võivad oodata järgmist bussi, et sõita tööle; oma palka; kirja oma kallimalt; jõuluvana... Inimesed võivad oodata erinevaid asju, mõned neist on reaalsed ja teised ebareaalsed ootused. Näiteks võib Juku oodata, et Jumal muudab Pariisi Londoni pealinnaks, nagu ta Geograafia kontrolltöös kirjutas. Kuid pärast läheb ikka töinates koju sest Jumalat ei ole olemas, kuna ta palvele positiivselt ei vastanud. Seega enne, kui on võimalik midagi saavutada, tuleb ennast tunda: gnothi seauthon – ja siis on võimalik oma ootused reaalsemaks muuta kui Juku palve seda oli. Enese tundmine hõlmab ennast järgmise kordaja Võimalused hoomamist. Võimalused on nagu rahakott, milles on mingi hulk väärtust, mille eest on võimalik omandada muid asju. Kui sa kasutad oma võimalusi head arvutimängu mängida, ei saa sa samal ajal teha midagi muud. See tähendab – sinu võimalused ei asu mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Ja need võimalused peavad olema üksteisega kronoloogilises ühenduses, et mingit mõtet omada. Ja siin tulevad kogemused mängu. Kui jalgratta leiutamiseks on lõputult võimalusi, siis kogemused ütlevad meile, kuidas teda õigesti valmistada, et ei peaks mineviku vigu kordama ja et ei peaks liiga palju aega kulutama tegemisele, selmet kasutamisest rõõmu tunda. Keegi ei sõtku ju surutõrres viinamarju, sest SEE talle meeldib, vaid et talle vein meeldib, mida ta tulevikus soovib juua. Ja selle nimel kannatab ka viinamarja sõtkumise ebameeldivaid aspekte.

Küsimus ei ole hoopis kuidas jalgratast leiutada, vaid sisekaemuses, kas jalgratas on see, mida me oma probleemi lahendamisel vajame. Kas meie kogemused on „õiged” et meid vaevavat olukorda valitseda ning ületada. Kui sa paned jalgrattale pakiraami külge, siis saab sellel kolm raamatut punktist A punkti B vedada või teise inimese – kolmanda võib ette võtta, kuid ikkagi tuleb millalgi piir ette, kui ei ole võimalik enam jalgrattaga rohkem vedada – mistõttu veavad suuri kaubakoormaid veoautod ja mitte jalgrattad. Kuigi jalgratas on ka hea idee, lihtsalt omas kontekstis. Ehk siis tagasi ootuste juurde ja enese tundmisesse.

Mida ma ootan oma Elult, et ma seda elan? Mida ma soovin sellega saavutada. Kui laps alustab arvutimängu, siis on tema ootuseks järgmisele tasemele jõuda ja viimaks mäng võita. Ta alustab mängu, võtame vaatluse alla Unreali ja müttab oma kangelasega algajana ringi. Alguses on tema liikumised väga kohmakad, sest ta pole klaviatuuriga harjunud ning tal puuduvad igasugused kogemused ning järgmise nurga taga võib mingi koll ta maha koksata või ta ise kogemata kuristikku joosta või laavasse ja surra. Kuid see ei peluta last sest ta alustab mängu uuesti ja harjutab ning jooksutab stsenaariumi edasi – vahepeal küsib foorumis vanemate ja targemate käest nõu, kes on juba selle mängu läbinud, millele rõhku panna ja mida taga ajada. Varsti on ta omandanud teatava vilumuse ja jõuab ise viimasele tasemele ja koksab põhivastase maha ning on võitnud. – Eesmärk saavutatud! Pärast seda võib laps selle sama mängu, millele ta nii palju aega ja ressurssi kulutas, jälle unustada ning mõnda aega üldse mitte sellele tähelepanu pöörata.

Kõlab hullumeelselt, mis? Püüdke nüüd ette kujutada täiskasvanut, kes oma tööd niimoodi teeks – teeb ära; saavutab edu ja siis jätab katki, tegeleb millegi muuga! Sest lapsele ei ole mängu mängimine kunagi eesmärk omaette vaid vahend mingi teise eesmärgi saavutamiseks. Aga täiskasvanuid vaevab olek, mida saab võtta kokku mõistega: sotsiaalse ellujäämise instinkt. See avaldub sellest, kui küsida lihtne küsimus: Kes sa oled? Ühes eneseabi õpikus: „Ära löö kängurut jalaga” kasutati selle visualiseerimiseks anektooti kahest katedraali ehitajast – üks ehitas müüri, sest ta amet oli müüriladuja ja teine ehitas katedraali, sest peale selle, et ta oli müüriladuja oli ta ka visionäär- Tal oli ilmutus ja see andis tema identiteedile võimenduse ning tööle uue väärtuse. Tänapäeva lapsed liiguvad multi-identifikatiiv ühiskonnas, kus ühel inimesel võib olla palju profiile või avatare. Inimene, kes on harjunud olema lihtsalt puusepp, sest ta õppis puusepaks ja tema isa oli puusepp ning tolle isa oli puusepp... jne. siis sellel inimesel on väga raske elada ühiskonnas, kus identiteet ei olene tööst, mida sa parasjagu teed. Mida sa teed olukorras, kus sa oled turvamees, kuid tehnoloogia ning ühiskond on piisavalt arenenud, et poed enam sind ei vaja, sest kõik valvatakse ära kaamerate ning droonidega? Mis on sinu elu mõte kui sa oled kogu oma elu üles ehitanud ja end arendanud selle kulminatsiooni suunas, kus sa oled väga hea turvamees aga seda ideed ennast pole enam ühiskonnas vaja, sest on leitud kiirem ja odavam viis sama asja tegemiseks. Ühes turundus videos kasutati ilusat näidet kalastamisest: „Kui ühel saarel elav hõim elatub kalastamisest, siis on kõik sellega hõivatud, kuni päevani mil tehnoloogia areneb ja keegi leiutab võrgu ning ühtäkki saab kaks inimest teha kümne inimese töö ära, mis jätab kaheksa töötuks ja nende õnged kasutuks.”

Seetõttu ei pea ootusi otsima füüsilisest maailmast, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kus nad arengule jalgu jäävad vaid igavesest reaalsusest, kus sellist probleemi ei ole, et kusagil keegi teeb uuesti ja paremini ning sind pole enam vaja.

Otsi oma kasumit Jumala juurest ja sul on alati vastus olemas ning sa ei pea värisema oma idee aegumise pärast nagu autotöösturid värisevad rooste pärast. Tänapäeva ühiskonnas enam nii väga ei muretse, sest rooste on müüja suurim sõber, sest ta sunnib ostjaid üha uuesti ostma. Igavesti kestev auto oleks töösturi jaoks suurim katastroof, kuna ühe inimpõlve jooksul või kiiremini saaks turg täis ja temale poleks enam rakendust. – Seetõttu on tänapäeva ühiskond investeerinud ideesse, et kvantiteet on parem kui kvaliteet, sest juba müüdud tootelt ei anna enam tulevikus teenida. Auto ei ole ju teenus! Selles suhtes on tarkvara loojad veidi paremas olukorras, kuna arvutitööstus juba liigub selles suunas, et tuleviku arvutid on pigem terminalid, kui päris arvutid, millega annab programmeerida, sest selliste oskuste arendamine klientide hulgas sünnitaks liialt palju konkurentsi ning viiks kasumi marginaali alla. Odavam ja tulusam oleks kliendivalim, kes suudab ainult tarbida sinu poolt pakutud teenust – tulles kala ja võrgu näite juurde tagasi, oleks võimeline vaid kala sööma, aga mitte uusi asju välja mõtlema, kuidas seda kala kätte saada.

Ka Iisraelil oli kunagi probleem – selleks oli üldine näljahäda, mille eest põgeneti Egiptusesse, kus oli sinna varem müüdud Joosep end üles töödanud ja istus nüüd vaarao kohusetäitja rollis ning vaatas kogutud viljavarude üle, mis tema nägemuse tõlgenduse kaudu said kogutud. Selle nägemuse teostamise käigus vaesustati terve Egiptuse ühiskond, sest näljahäda tõttu pidid kõik end vaaraole pärisorjeks müüma välja arvatud preestrid, kelle toidus tuli otse vaarao käest. Ka Iisrael sai Egiptuse orjaks ja järgmise vaarao ajal isegi tagakiusu ohvriks, mis tingis vajaduse jälle Egiptuse lihapottide juurest ära minna ja oma riik asutada, mille tarvis oli vaja läbida pikk 40 aastane kõrberännak. Need, kes maakaardile vaatavad, märkavad, et Iisraeli teekond kõrbes oli väga „ebajumalik” sest see polnud sirge vaid nagu lõngakera, liikudes edasi ja tagasi – kuid selle käigus suri ära see põlvkond, kes mäletas kõike positiivset, mis võis endisel elustiilil olla ja jättis meelde ainult tõotuse tuleviku suhtes ja nõnda võisid nad liikuda edasi tõotatud maa suunas, kui seljataga olid vaid kõrb ja mineviku laibad. Neil polnud mingit põhjust tagasi vaadata, sest seal lihtsalt ei olnud midagi vaadata!

Kui Iisrael oleks jäänud Egiptuse lihapottide juurde, siis ei oleks Iisraeli riiki ja poleks ka Kolgatat ning selle kaudu ka Kristlust. Selleks et saavutada mingi suurem tulemus, tuleb ohvreid tuua ja kannatada. – Heroodese templit, mis juutidele populistlikel eesmärkidel ehitati, tuli 47 aastat teha ja hüperinflatsiooniga kinni maksta, milles maksukoormus mõnede teadlaste meelest kuni 80% ulatus. Heaolu ühiskonnas pole võimalik suuri asju teha, sest kõik ressurss on hõivatud nautlemisele ja mitte tegemisele. Kuidas sa sunnid inimest vedama ühe tonnist kivilahmakat ühest punktist teise kui ta võib pigemini oma keha marsruudil põld-kodu-mets-kodu-põld vedada ja endale rasvakilosid lisada? Sa võtad temalt selle „kodu” ära ja paned teda tahtma elada kollektiivis, kus ta liigub selles suunas, mida sina tahad ja ootad. Kas selleks on vaja viisakat kõne – kindlasti mitte! Aga jõudu ja kavalust ning palju luulet – absoluutselt! Seesama tempel sai ühe ülestõusuga jälle maha kistud, kui üks juudi kildkond naiivselt usupüha kõrghetkel, mil Iisrael palveränduritest pungil oli – ja seega roomlastel raskeim aeg oli oma väheste sõduritega olukorda kontrollida – kuid kui tulid rooma leegionid ülestõusu karistama, siis ilmnes ka, et linna toiduvarudest ei jätku piiramiseks, et toita ära need „võidukad” ja „patriootilised” palverändurid ühes kohaliku elanikkonnaga. Rääkimata sellest, et enamus neist olid vanurid või naised või lapsed või muul põhjusel võitlusvõimetud. Tulemuseks oli templi häviramine ja rahva pagendamine ning keeld surma ähvardusel mitte enam oma kodumaale naasta, et edaspidi selliseid mässe juba eos välistada.

Kuid kes järgib Jumalat, see põgeneb maailmast, kus tuleb huntidega koos ulguda ja Rooma poole vaadata või Mekas käia ehk Canossas kummardada. Tõde on alati kellegi tõde ja mitte vaba tõde. Microsofti idee heast arvutist pole sama mis Macintoshi idee heast arvutist. Mõlemad räägivad heast arvutist ja ei valeta mitte, kuid ometi on nende tõed erinevad. – sest nende seatud eesmärgid ja ootused on erinevad.

Üks inimene näeb seapraadi ja hüüatab rõõmust: „Jõulud!” teine hakkab oksendama ja sisistab „Roojane!” mõlemal on Tõde kummal on Õigus? Kus on selles loos kasum ja kus kahjum? Kõik on ootustes kinni ja meie identiteedis mille me oleme endile loonud ja omaks võtnud. Gnothi seauthon! Seepärast otsivad kristlased Jumalariiki ja selle õigust, et siis kõik muu meile peale antaks. Tasuta ei tule mitte midagi. Mis hinda oled sina valmis oma nägemuse eest tasuma, et selle poole juba täna liikuda? Jeesus valis risti ning keeldus laskmast end kreeklastel ära röövida, kui need tulid teda otsima, et tema „head õpetust” kuulda. - Kui sinul on Õigus, pole sulle sõpru ja liitlasi vaja, sest sinu poolt on Tõde ja see tõde on Sinu Tõde! Kui nii ei ole siis tuleb see Õigus üles leida – see Õigus, millest vaatavad sinu ootused vastu ja mis sind juhivad sinu kasumi suunas.

Kasutatud kirjakohas võrdles Taavet end ussikesega, kes peab inimestega võitlema, kes on temast üle. Milline võrdlus – kuid selles on kätketud kindel põhimõte. Meie ootused ei saa asetseda meie Egos, mis meid teeb suureks vaid meie ootused peavad meie Ego maha kiskuma ja minema viskama, et me saaksime liikuma oma eesmärgi suunas, sest muidu me ei julgeks või ei tahaks kunagi seda ette võtta. Kui sa oled ussike, siis sa tahad tegutseda, sest sinu eesmärk on mitte saada lömastatud. Kui sa oled piltlikult öeldes Koljat, siis on sul raske usaldada end Jumala kätte või kellegi nõu ehk jõudu kasutada, sest kõik on sul juba olemas ning lingukivil on kergem sinu otsmikku üles leida, sest sa ei oota, et keegi sulle vastu hakkab – sa oled ju nii suur! Paljud suurkontsernid ja riigid on langenud, mitte selle tõttu, et nad kaotasid oma võime adekvaatselt mõelda ja oma asja teha, vaid nad minetasid mälu oma minevikust, kuidas nad oma edu saavutasid, kuidas nad olid väikesed ja kui palju see neile maksma läks. Sest edukas suurfirma on nagu kaaluta olek kosmonaudile – see sööb tema luud ja lihased ära, ja kui ta seda treeningutega ei korva, siis on tema tervise ning füüsilise võimekusega viimaks hambad. Millalgi peab ta maa peale tagasi tulema ja avastama, et ka temal on kaal – ja veel missugune! Kõik, mis üles lennutatakse peab ka alla kukkuma – nagu kivi! Samuti on majandusega; samuti on tööga. Mis liigub üles, liigub ka alla. Mägironija peab pärast õnnestumist saama mägilaskujaks või ta sureb nälga sest tema toiduvarud saavad viimaks otsa. Sellepärast liigub meie tänapäeva ühiskond kuristikku ja sealt edasi, et me seda elupõhimõtet ei mõista. Kapitalism ju õpetab, kuidas liikuda järjest uute mäetippude suunas, järjest uue eduloo suunas – kuid mitte seda, kuidas tulla sealt ülevalt jälle alla maa peale ning jääda seejuures ellu. Mis kasu on heast lennukist, millega on võimalik kiiresti õhku tõusta ja hästi lennata, kuid mis ei oska maanduda ja pidurdada? Selles on küsimus! Mis on teie kasum? Aamen.