Meelevald

Lk7:2-10 „Aga ühe väeülema teener, kellest ta isand lugu pidas, oli haige ja suremas. Kui väeülem sai kuulda Jeesusest, läkitas ta juutide vanemate juurde ja palus teda, et ta tuleks ja teeks terveks tema teenri. Nad tulid Jeesuse juurde ja palusid teda tungivalt: „Ta on tõesti seda väärt, et sa teda aitaksid, sest ta armastab meie rahvast, ta on ehitanud meile ka sünagoogi.” Ja Jeesus läks nendega kaasa. Aga kui ta ei olnud enam kaugel sellest majast, saatis väeülem oma sõbrad talle ütlema: „Issand, ära tee enesele tüli, sest ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid! Seepärast ma ei ole ka ennast arvanud väärt ise sinu juurde tulema, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb! Minagi olen ju valitsusalune, aga minu alluvuses on sõdureid, ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb; ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb ja oma teenrile: „Tee seda!”, siis ta teeb.” Seda kuuldes Jeesus imetles teda ja pöördus rahvahulga poole, kes käis temaga kaasas, ütles: „Ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” Ja kui saadikud koju tagasi jõudsid, leidsid nad teenri tervena.”

Enne, kui te seda jutlust loete, oleks soovitav lugeda läbi eelmine jutlus ja kõik mu teised tööd, mis on aadressil www.poogen.ee kasutajanime Walgekaaren all. Sest kust te muidu teate, mis vaimus ma räägin, kui pole mind kõigiti läbi katsunud, nagu kirjad selle kohta ütlevad. Kust te muidu teate, et ma pole kelm või aferist, kellesid on Eestimaal väga palju, et meid võiks juba rooma riigiga võrrelda enne selle hukku, kellel oli samuti altar iga jumala jaoks, nõnda et isegi „tundmatule jumalale” oli üks selline paik varutud, - ikka igaks juhuks, et keegi ei saaks mitte solvatud. Eelmine jutlus tuleks ennemini rohkem kui soovitavalt lugeda, et see siin tolle jätk on ja ma ei hakka siin seal öeldut enam paljus kordama.

Mis selles kirjakohas nüüd toimub. See kirjakoht, mis ise asub Luuka Evangeeliumis, mis on koostatud pigem rikkasse keskklassi kuuluva arsti poolt, kes kirjutab ühele rikkale mehele, keda tas hellitavalt Teofilos ehk siis „Jumala armastaja” või „Jumala sõber”Olid ju filosoofid, „need, kes armastavad tarkust”; kuid siin on „see, kes armastab Jumalat”! See võis ka reaalne nimi olla, aga võis ka hüüdnimi olla, nagu tol ajal kombeks oli. Samuti kuulub selle raamatu juurde veel Apostlite tegude raamat, mis on samuti Luukase poolt koostatud. Ja peab ilmselgelt kreeka kultuuris üleskasvanud ja tegutsevale ülikule selgitama, misasi see kristlus ikkagi on, mis rooma riigis, nii suuri laineid lööb. - Ja see lugu, mida ma just tsiteerisin, on üks nendest „rosinatest” mis on sellele ülikule jäetud, et ta kindlasti loeks. Sest siin on samuti juttu auväärsest tegelasest, kelle sulane on haige. Tuletagem meelde, nagu ka tekst ütleb. Jutt käib Rooma väeülemast, kelle sulane on haige, mitte Iisraeli Miilitsa üksusest, mis oleks olnud au ja varustuse ning väljaõppe poolest selgelt madalam. - Ja võiks endale erinevate instantside kõnetamisel selgelt vähem lubada. Tema tähtsus tuuakse kohe esile juba sellega, et ta ei otsi Jeesust isiklikult ülesse. Mispärast? Kas ta peab Jeesust endast madalamaks, et ta seda ei tee? Võimalik, kuid ei või selles kindel olla. Roomlastele oli sellel ajal iseloomulik suhtuda kohaliku rahva vastu põlastavalt nagu „teise rassi” millise suhtumise natsi saksamaa hilisemas tulevikus üle võttis, tahtes olla „kolmas impeerium” missugust ambitsiooni evis ka Stalini venemaa, kuid see selleks. Asja ei teinud just paremaks juutide jonnakas ja vastuhakkaja meel, mis oli kurikuulus. Üks selline näitaja, kui kurikuulsalt vastuhakkajad olid juudid rooma võimu suhtes, avaldus siis, kui rooma oli esmakordselt Iisraeli okupeerinud, ja nii nagu neil tavaliselt oli kombeks, läks oma standardeid templimäele kõige pühamasse paika heiskama, nagu tänapäeval lippe heisatakse, et visuaalselt näidata – see piirkond, on nüüd meie meelevallas. Samuti teevad ka turvafirmad, kui nad hakkavad mingit objekti valvama, et nad igale poole oma kleepsud kleebivad. See on nüüd nende territoorium. Kuid juutidel oli sellega üks probleem: „Kuule, Iisrael! Jahwe, sinu Jumal on Püha Wihaga Jumal, kes kiivalt sinu järele vaatab ja kuni viienda põlveni neile kätte tasub, kes teda vihkavad, aga kes oma heldust osutab neile, kes teda armastavad – sul ei tohi olla muid Jumalaid minu kõrval; sa ei tohi neist teha pilti ega kuju ja sa ei tohi nende ette kummardades maha heita ja neid austada; ei sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees!” (Minu retsitatsioon šemaa Israelist) Aga juudid ei lubanud, sest Jumal oli vastu, missest et rooma sõjavägi oli neid just alistanud, kuid „alistatud rahva jumal ei lasnud” Ja vihane väeülem, kes sellest kuulis, oli juba valmis karistussalga välja saatma, et vastuhakkajaid rahustada, nagu samuti oli seks puhuks kombeks, ning juudid heitsid silmili maha ja paljastasid oma kuklad, et neid oleks sõdureil lihtsam hukata ning kisendasid: „Meil on parem hukkuda, kui üle astuda esiisade pärimusest!” - Ja et Roomal oli seda paikkonda vaja rahumeelsena ja mitte mässumeelsena, siis rooma sõjaväe standardid taganesid templimäelt, ning ei heiskunud üles, nagu oli kombeks. Ning Rooma senaatoreile ja keisreile jäi see elu lõpuni meelde, nagu nad mäletasid Pikte; Skotte ja Germaanlasi, kes olid samuti uhked paganarahvad, nagu juudid roomlaste silmis, kes pidasid ennast ainsaks tsiviliseeritud rahvaks barbarite meres.

Selles valguses ei tundunud üldsegi solvav ega pentsik, kui sellise supervõimu väeülem, kes edasi lugedes tundub tähtsa väeülemaga, sest ta on ju ehitanud juutidele sünagoogi, mis on jälle ebaharilik tundekaemus roomlase kohta, kelle kultuur ja religioon on paganate ja barbarite suhtes eesrindlik. - Et kui selline väeülem läkitab juutide vanemad Jeesuse juurde. See juba iseenesest räägib meelevallast. Sest ta ei saada tõenäoliselt mingeid kolmanda järgu sünagoogi vanemaid, vaid siin on öeldud selgelt üldistavalt „juutide vanemad” - päris mitte küll Annas ja Kaifas, kes olid ülem-preestrid ja kes oleksid tõenäoliselt Jeesusega tülli keeranud oma suures tähtsuses, kuid siiski päris auväärsed, et Luukas pidas vajalikuks neid sellistena eraldi ära märkida, kui tähtsad sõnumitoojad ikka Jeesuse jutule läksid. Idamaade kultuuris on see väga tahtis, kelle sa oma sõnumitoojana kellegi juurde saadad. Õpetussõnades on lausa hoiatatud alpide ja tühiste meeste eest, kes palju lobisevad, et nemad ei kõlba sellisesse ametisse, sest nad su mainele kahju saadavad. Ja mida kõrgem on sõnumitooja aujärg ühiskonnas, seda kõrgem peab ka olema selle sõnumi tähtsusaste ning selle läkitaja meelevald, kes võib niimoodi teha.

Ja need juudi vanemad mitte ainult ei tulnud „prohvet Jeesuse” juurde, et too imeliselt tervendaks väeülema teenri – sest viimane oli kuulnud jutte Jeesusest, ja olles roomlane, oleks võinud ka kutsuda rooma arsti, kuid miskipärast ei teinud nii, mis viitab sellele, et jutt ei käi mingist nohust või köhast või muust kergemast haigusest vaid millestki palju tõsisemaks, mille pärast võis Roomlane oma endise väärikuse unustada ja minna pagana rahva sekka kohaliku just kuulsaks saanud nõid-arsti juurde, kelle nimi on „Jeesus Taaveti poeg” või siis „Ješua ben Joseph” või siis veel midagi kolmandat, mida tema kohta kuulu juttudes räägiti, sest ta oli juba mõned imeteod teinud, et temasse niimoodi uskuda. - Need juudi vanemad ka alandavad endid ja „tungivalt” paluvad Jeesust selle palve peale vaadata, tuues ette selle Rooma väejuhi vooruseid Iisraeli rahva kultuuri säilitamise juures Rooma riigis. See jällegi polnud üldse tavaline juudi vanemate kohta, et nemad oleksid kedagi roomlast, ükskõik kui hea tema oli, niimoodi kiitnud. Kuid nüüd nad pidasid siiski vajalikuks endid selle uue tervendusjutlustaja Jeesuse ees alandada ja lausa mangusid, et Jeesus tuleks nendega kaasa – sest see toimus avalikult rahvasummas, mis Jeesusega kaasas käis. Piltlikult öeldes oli see sama suur asi kui Kissingeri visiit Iisraeli ja kui selle suurmehe ümber rahvas tungles. Nii et häbenemiseks ei jäänud üldse aega ega ruumi üle, sest asi oli nii tähtis. Nii tähtis rooma väeülem läkitas nii tähtsad juudi vanemad sellega nii kõrgele ausse tõstetud Jeesuse juurde... kes ei öelnud MIDAGI!!! - vaid tuli vaikselt koos rahvasummaga selle kutse peale juhatatud suunas – ja ka Luukas ei tee sellest rohkem juttu, nagu peakski niimoodi olema, et Jeesus võib vaikides sellist kutset järgida.

Sellel rooma kodanikul Teofilosel pidi seda lugu lugedes ikka väga pentsik tunne olema. Kui tähtis ikka oli see Jeesus, kui talle selle kutsega just niipalju au omistati, et ta võib selle vaikimisi vastu võtta?? Teadaolevalt võis ainult imperaator rooma impeeriumis nii tähtis olla. Heaks kombeks oli nii suure au saades, kasvõi karikatäie veini maha kallata, et Jumalad ka oma osa aust saaksid, kuid siin pole midagi sellist mainitud – ja juudile poleks see ka sünnis olnud. Kuid see toimus siiski Rooma riigi Meelevallas ja seda lugu loeti rooma riigi Meelevallas. Ja ometi sai see niimoodi ette kantud!

Kuid sellega loo pentsikus veel ei piirdu, sest nüüd teeb see rooma väeülem juba midagi väga imelikku. Kui nüüd see suur ja kindlasti rahvarohke, ning seega kärarikas ning kaugele paistev ja kostev hulk inimesi Jeesuse ümber trügides jõuab sihtpunktile päris lähedale. - Tõenäoliselt on neid juba aknast selgelt eristada, ehk siis jutt käib 100-300 meetrist. Ja nüüd saadab see väeülem oma lähimad sõbrad – ehk siis, kuna ta ise oma Rooma väeülem, siis vaevalt need „lähimad sõbrad” ikka juudid ole, vaid kinldasti roomlased. Roomlane saadab teised roomlased, kes on nüüd temaga võrdsed, sest nad on vabad inimesed ja lausa sõbrad. Kindlasti samas koolis käinud; sama haridust saanud, mõni neid võib koguni senaator olla, ehkki Luukas jätab selle viisakalt mainimata, sest ta ei kirjuta ju mingile paganale või juudile, vaid Roomlasele, ning selle mehe tundeid seda lugedes tuleb ka arvesse võtta. - See auväärne saadab Roomlaste meelest madalama rahva imemehe juurde ja ütleb: „Kuule mees, sorry mees, ma hindasin oma võimeid üle, sa oled liiga auväärne, parem ära tule, sest mu paik pole piisavalt auväärne et sind vastu võtta!!!” HALLOOO! Rooma väeülema, kes võis oma meelevallas ehitada juutidele sünagoogi, nõnda et keegi ei julenud talle iitsatada, et mis sa teed, kas see on ehk riigi reetmine, kui sa nõnda mässulist rahvakildu üle kuldad või kelle nimel sa seda teed. Teine selline näide on vaid Heroodese kohta, kes ehitas juutidele oma suure pompöösse templi, sest temal oli palju rohkem raha, nii et neid näiteid ei olnud just palju, ning jutt ei käi mingist politseiülemast, vaid Kindral Laidoneri tüüpi auväärse ja kõrgelt dekoreeritud sõjamehe; riigitegelase ja sotsiaalse kultuurilise kujuga, kes kindlasti ei elanud, nagu keskmine Iisraeli ülik või keskklassi mees vaid nagu tema seisusele kohane. - Ja öelda, et tema rooma stiilis villa – EI OLE JUUDI IMETEGIJALE PIISAVALT HEA ET TEDA VASTU VÕTTA! - seda oli ühele rooma väeülemale väga palju ütelda. Ma ei taha mõeldagi, mis näoga pidid need sõbrad seda ütlema tulema, kuid loo tonaalsusest johtuvalt eeldan ma jälle, et soojalt ja positiivselt. Kuid sellega see rooma väeülema enesepiitsutamine ja tuha pähe raputamine ei piirdu. Ta veel selgitab lahti, mida selline palve tähendab. Miks? Kui sa kutsud endale külla nii tähtsa isiku, keda on nii tähtsalt kutsutud, et lausa punased vaibad on juba piltlikult öeldes välja laotatud ning kõik sõna on välja kuulutatud, et selline tipp-kontumine leiab aset, siis ei saa sa seda mingi vähema sõnaga jälle tühistada, vaid pead, et vältida tähtsa isiku solvumist, ka selgitama, miks sa seda niimoodi teed. Oli ta just öelnud, et ta ei ole Jeesuse visiiti, kelle ta ise külla kutsus oma sulast tervendama, väärt..

Ja nüüd alandab see Rooma väeülem oma selgitusega end sulaste sulase tasemele, missugune mõiste on ka juhtumisi Jeesuse õpetuses olemas. Mis laseb eeldada, et see rooma väeülem ei kuulnud mitte üksnes kuuldusi Jeesusest, vaid oli põhjalikult kodutööd teinud ja uurinud, kes see sihuke tema meelevallas olevas paikkonnas tegutseb ja mida temast arvata ja kas teda üldse milleksi pidada. Kasutades nüüd Jeesuse õpetuse „sulaste sulane” mõistet, põhjendab rooma väeülem – mitte isiklikult, vaid sõprade kaudu, mis on äärmine alandumine. Sama vormelit kasutavad katolliiklased kui nad palvetavad neitsi Maarja poole, sest nad ei julge otse Jeesuse poole pöörduda, et see kostaks nende eest Jeesuse juures, et ta maa peal „Jumalasünnitaja” oli.

Teises kontekstis pani see Rooma väeülem oma pea pakule, sest ta omistas Jeesusele Jumalikke ja Kuninglikke atribuute, mida ainult Rooma Imperaator keisrikultuse kaudu tohtis kasutada. Oleks piisanud vaid ühest pealekaebusest, ja see Rooma väeülem oleks riigireetmises süüdi mõistetud ning hukatud pea maha raiumise teel. Ta nimelt loetleb oma meelevalla atribuudid ette, kuidas temal on oma meelevallas õigus toimida, kuid tema on samamoodi meelevallas rooma riigis, nagu Jeesusel on tema sõnul meelevald „Ainult ühe sõnaga!” see probleem, milleks oli tema sulase haigus eemalt ja kaugjuhtimisel lahendada, nagu oleks küsimuse all olnud mingi vee juhtme rajamise küsimus või midagi sarnast, mida sai projektina ühe sõnaga algatada ja kinnitada. Sellise Meelevalla omistas see kõrgelt austatud Roomlane Jeesusele – ning Jeesus imetles teda selle eest ja vastas sellisele austusele vastu austusega: „Nii suurt usku ei ole ma Iisraeliski leidnud!” Kuigi nii oli tol ajal kombeks, et kui mingi tipp-kohtumine äranägematutel põhjustel ära jääb, et vahetatakse tervitusi ning õnnistusi ja lohutusi seonduvalt põhjusele miks nii läks, kuid see sõnastus tekitas jällegi probleemi sellele rahvasummale, kes oli selgelt enamuses juudi rahvusest. Kuidas nüüd Jeesus, olles ise juut, tunnustab Rooma okupante ja selle ühte esindajat, missiis et tegmist on „hea kuradiga” kes ei tapa; vägista ega rooja nende esiisade maad; usku ja kultuuri, kuid tema on veel juudi tervendaja ning tahab endale omistada Messia tiitlit, kellest loodeti, et tema lööb Roomlased üldse siit minema ja taastab Iisraeli Saalomoni kuningriigi hiilguses, kus nad olid ikkagi supervõim selles regioonis. Selles kontekstis tundub Jeesuse tunnustus, et keegi Iisraelist ei trumpa ka seda usku, mis just praktiseeriti, üle. Ei Annas ega Kaifas, kes olid ülem preestrid (solvang? Sic.) ega Ristija Johannes, kelle tegevust ta ju ise tunnustas – nad olid veel vere poolest lähisugulased, kui arvesse võtta perekonda, millesse Jeesus sai lapsendatud, sest tema isa on ju Jahve Jumal ja mitte Joosep, kuid inimesed seda paljuski ei uskunud, vaid pidasid Joosepit isaks. Temal pole ka niipalju usku (kindlasti solvang?! Sic.) ega isegi mitte Nikodeemosel (äärmine solvang!??! sic.) Pealtkuuljad pidid küll arvama, et tegemist on halva nalja või vähemasti mingi eriti ülipeene galambuuriga, millega Jeesus end piinlikust olukorrast välja vingerdab. - Ja siis saab veel haige terveks, kui sõnumitoojad koju jõuavad ja asja järele uurivad, nagu olekski see Jeesuse heakskiitmine aidanud! Siin ei saanud olla tegemist pimeda propagandaga – kui see Teofilos ikka oli midagi rooma riigis, oli tal ka igas mõtte võime üle kontrollida, kuidas selle „imetervendamisega” ikka oli, ja kas faktid peavad paika. Seega siit luuleliste liialduste otsimine on küsitav ja siit tuleks otse minna Teofilose kallale, kas kogu raamat üldse temani jõudis. Kuid see teema pole selle jutluse teema, kui ajalooliselt tõepärane võis teksti materjal olla. Küsimus on hoopis selles, Kui see kõik, mis just ette loetud sai ja arvesse võetud sai, oli tõde, siis millise pilguga pidi Teofilos, kui ta päriselt eksisteeris ja sellisena raamatu kätte sai ja läbi luges – kuidas pidi tema sellesse suhtuma. Jutt käib ju Rooma auväärsest kodanikust, kes loeb imelikku juttu teisest rooma auväärsest kodanikust, kes nii pentsikult käitub. Kusagil mujal rooma ajaloos ei tea ma ühtegi lugu, mis vastaks päris absoluutides sellele loole, kui just üks hull keiser, kes oma musta hobuse tegi valitsejaks – selline näide on küll. Kuid nüüd on siin piiblis üks selline hull näide veel ja kuidas selle suhtes nüüd seisukohta võtta. Kes kurat see Jeesus ikka on, et ta võis päris sellise seikluse Rooma väeülema ja kõige selle rahvaga läbi teha? Mis Meelevallast võib siin juttu olla, kui selline asi Rooma impeeriumis aset leiab, kuid keiser on ikka oma postil? Piltlikult öeldes, pidi see Teofilos seda lugedes midagi sarnast läbi elama, kui Jaakob, olles oma venna pärilusõiguse rituaalsel pinnal välja petnud ja surma eest põgenedes näeb öist nägemust taevasest trepist, kus inglid üles-alla käivad ja annab püksid täis lubaduse viiendiku oma varast Jumalale annetada, mis ta iga aastaselt saavutab, kui muidu oli sünnis maksta ainult pool sellest, kuid tema armastas Jumalat kahe kümnise eest, sest hing oli paelaga kaelas! Nii isiklikult võttis ta seda ilmutust, et nüüd on kõik ja tõenäoliselt sama isiklikult võttis auväärne Teofilos seda lugemist, sest kuna jutt on meie ajani säilinud, siis vahest ei võetud Luukas sellise jutu kirjutamise eest peajagu lühemaks, ja sellest järelduvalt ehk see täitis oma selgitava rolli, mida temalt oodati, et seletada, kes see Jeesus sihuke oli. Kuigi see pidi ikka väga vastukarva paitamine olema.

Järgides jutluse tonaalsust ning teemat, küsiks lõpetuseks, nagu mul kombeks on: „Kelle meelevallas oled sina ja lähed sisse ning välja ja kelle nimel ning eest sina kõneled?” Aamen