„Sel
aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Jahvet istuvat suurel ja
kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast
seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus
tiiba; kahega ta kattis oma palet; kahega ta kattis oma jalgu ja
kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha;
püha; püha on vägede Jahve! Kogu maailm on täis tema au!” Ja
uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et
ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel;
sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Jahvet.”
Js
6:1-6
Mis
on küll lahti Suure Jesajaga – selle prohvetiga, kes hiljem, kui
Jeesus maa peale tuli, Temaga muutmise mäel koos Eelijaga kohtus, et
teda Tema ametis kinnitada? See Suur Prohvet, keda peetakse esimeseks
kirjaprohvetiks, et ta nelja kuninga ajal (Js 1:1) oma tööd tegi –
etteaste, mida ükski teine prohvet pole suutnud korrata – ja
korraga on tema nii roojane, et tema ebapuhtus ulatub lausa neerudest
ja südamest ning mõistusest huulteni?
Aga
selline ilmutus, mille Jesaja sai, polnud mingi tavaline meeldiv
ilmutus, ega olnud ka prohvet rahulikus olukorras. Kes oli see
kuningas Ussija, kellest kiri räägib ja miks ta nii tähtis oli?
Kuningas Ussija e. teise nimega Asarja (2Kn 15:1-7;2Aj 26:1-21) oli
Juuda kuningas Amasja poeg ning tema ema nimi oli Jekolja
Jeruusalemmast ja ta sai kuningaks 16 aastaselt ning valitses 52
aastat, nii et ta sai mulda sängitatud auväärses 68 aastases
pensioni eas. Ta oli selline suur kuningas, kes lasi rajada palju
kindlustusi ning mehitas neid meeste ja masinatega, mis pidid kive ja
nooli heitma, mis peab tähendama, et teised kuningad ei olnud selle
peale varem mõelnud ja Ussija oli selles mõttes uuenduslik – mida
näitab ka 2Aj26:2,6,8,10,14 loetelu kuninga vägitegudest. Väga
suur mees – ehkki Kn 15:4 järgi „Ei kadunud ohvrikünkad maalt”
Ja teda nimetati heaks kuningaks, kes tegi Jahve tahtmist – aga kes
suri pidalitõbisena, sest läks Jumala templisse korravastaselt
suitsutama ja 80!!! preestrit pidid talle tee blokeerima, et teda
takistada – sest tema tegu oli nii ennekuulmatu, ja kuningas
vihastus selle peale. Aga kõik selle pärast, et ta oli Suur
Kuningas, sai temast tema südame ülbuse tõttu pidalitõbine mees
ja ta pidi pühakojast põgenema ja jääma elu lõpuni eraldatuks,
et lasta oma pojal enese nimel valitseda, et mitte teisi haigusega
nakatada.
Aga
Jesaja nuttis selle kuninga surma päeval kibedaid pisaraid ja itkes
Jahve templis: „Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Ja
sai ilmutuse, et Jahve on Kuningas!! Mitte inimene, kes saavutas küll
palju, aga Jumal. Ma pean imetlema Jesaja südamesiirust, sest ma
pole päris kindel, et ma oleks sedasama pidalitõbise eest teinud ja
mitte pigemini oma südames mõelnud, et ta suri oma pattudes –
ohvrikünkad ju ei kadunud Iisraelist ja riik oli ikka jagatud
kaheks! Ja mida see ilmutus ütles: Et inglitel olid 6 tiiba,
milledes 4 nad pidid end katma, et mitte Jumalat teotada ja karjusid
Püha;püha;püha! Aga Jesajal polnud ühtegi tiiba ja ta tundis end,
kui Aadam ja Eeva pärast hea ja kurja puust söömist Jumalaga
kohtudes. Jahve Jumal oli nii suur, et tema kuue palistused ulatusid
seinast seina, mis tähendab eesti keeles, et ta nägi rüü alla,
sest ta oli nii väike ja Jumal nii suur. – Ja et ta seda
sündimatut nägemust nägi, pidi ta juba sellise häbematu ilmutuse
peale end roojaseks pidama, nagu mingi piiluja. Mis kõige hullem,
Seeravite sõnul on kogu maailm, mitte ainult Jahve tempel ja mägi,
millele see sai rajatud või isegi see püha kuningalinn, kus see
asus, Püha! Aga Iisraelis oli kombeks, et lonkaja ja vigane ning
hoor ja patune ei tohtinud siseneda Jumalakotta, et mitte kokkupuutes
Pühaga templit ja iseennast häbistada ja surma enesele ja kogu
riigile ning rahvale mitte ära teenida.. Aga kogu maailm on nii Püha
– ja Jesaja tunneb, nagu oleks Mariaani sügaviku põhjas ning õhk
saab tema kopsudest otsa, sest teda rõhub igast küljest Jumala
Pühadus. Aga selle Pühaduse keskel, pole ohvrikünkad
väärjumalatele kadunud, ja Iisrael teeb ikka nii, nagu nende
südames on õige teha, mitte vastavalt käsuõpetusele. Ja Jesaja ei
pea sellele ilmutusele vastu, ning neab end ära, et ta on
kirjatundjana võimetu väärima ja vastama sellisele ilmutusele nagu
kord ja kohus, sest tema huuled on roojased ja kogu rahva huuled on
roojased. See pole mitte mingi väike ülestunnistus, et ma vandusin
korra sõnaga „kurat” ja „perse „– kui preester niimoodi
ütleb.
Jesajal
oli probleem. Võib-olla kõik need 52 eluaastat püüdis ta oma
tööga Iisraeli usuelulist olukorda parendada – kuid kukkus läbi.
Inimesed ei võtnud teda kuulda ja läksid oma eludega edasi.
Ta
kukkus läbi nelja kuninga ajal, sest Iisrael ei pöördunud oma
pattudest, ehkki midagi siiski uuendati ja parandati,... natukene.
See on väga karm tunnistus meie töö kohta, kui meie teeme õiget
asja nii kaua – ja see ei anna üldse mingit nähtavat vilja –
peale prohveti raamatu, selle kohta, mis saab Iisraeliga juhtuma, kui
nad oma teekonda jätkavad.
Tänapäeval
väsivad jutlustajad juba siis ära, kui nende kogudus(ed) 3 kuud
tuima pane(*b)(vad) ja ei viitsi kohal käia või tegelevad jutluse
ajal muude asjadega või ei maksa kümnist. Kuid siin on keegi, kes
tegi oma tööd ilma nurinatta nii kaua – kogu oma elu, mis ta
preester oli – ja siiski nimetas ta end roojaste huultega meheks,
kel on Iisraeli patust mingi mõtteline osa ja vastutus. Hallelujah!
Milline
pühendumine Jumalale! Tõesti, milline pühendumine. Tema kohta võis
tõesti ütelda, et Tema on täis ainult Jumalat, nagu kohvitass on
täis kohvi. Aga ta leidis endast siiski patu üles, millega end
hukka mõista.
Js
28:1-22 annab ka selge põhjuse,
miks Jesaja nii kibestunud oma ameti pärast on, mida ta peab
Iisraelis pidama. Jesaja kasutab võrdumit end täisoksendanud
joodikust, kes oma rooja sees ringi kakerdab ja lällab ja võrdleb
oma ametikaaslaste tegevust – preestrite ja prohvetite tegevust –
sellise inimese mõistlikuse ning vajalikkusega. „Käsk
on käsu peale; käsu peale käsk; mõõdunöör on mõõdunööri
peal; mõõdunööri peal mõõdunöör! - Kord siin, kord seal ja
siis jälle kusagil mujal!” Js 28:10
Kas
keegi ei jääks liikluses autoga liigeldes pigemini seisma, kui üks
silt ütleb talle „paremakäe reegel” aga teine selle kõrval; et
paremale ei saa pöörata kui parasjagu on ajavahemik K – R vahel,
vaid siis tuleb seda lugeda hoopis vastassuuna vööndiks, sest sealt
tuleb ühesuunaline tee vasakule! Kolmas silt ütleb, et siin
ristmikul ei tohi üldse mitte peatuda, ja peab edasi sõitma, kuid
üles pandud foor näitab punast tuld. Kui mitu inimest tahaksid
sellise ristmiku käsku kuulata, mida see talle ütleb? - Mitte
keegi, sest keegi ei taha oma närve rikkuda või autot, kummatigi
surma saada, kui kusagilt muudest suunadest; eest; tagant; kõrvalt,
sinule sisse ei sõidetaks – ja mida veel peaks tegema vaene
jalakäija, kes sellise ristmiku peab ületama, kus kõik autojuhid
on niiviisi märkidega tigedaks tehtud?
Ja
selline olukord oli Iisraeli usuelus, kes ei tohtinud teenida
ümberkaudsete rahvaste kombel. Ometi preestrid ja prohvetid siiski
„laenasid” kogemusi oma naabrite juurest ja rahvas tegi palju
enam kui seda, et neile sellist eeskuju oli ülikute poolt näidatud.
Ja Jesaja oli selle keskel nagu „Hüüdja hääl kõrbes”
Kui
palju sülge; teotust ja pilget pidi ta oma ametivendade poolt taluma
ja Iisraeli rahvalt, et ta nii „vanamoodne” oli
ja üldse mitte „tolerantne” progressiivse
usutunnetuse suhtes? See peab ikka olema Üleinimene, kes suudab seda
taluda ja ikka oma tööd endiselt teeb, ilma et ta pilk ei
klaasistuks ja süda verest tühjaks ei voolaks. Mul on suur aukartus
selliste Jumalameeste ees, kes suudavad nii olla, kui Jesaja!
Aga
kuidas sinuga on? Kui palju on sinule Jumalariik ja Jeesus Kristus
maksma läinud – või oled sa nagu üks surnud kirikutööline,
kelle kohta Sören Kierkegaard pahvatas, kui tema järeltulija teda
„ehtsaks
veretunnistajaks” kiitis,
ehkki ta oli surnud auväärses vanuses, olles pidanud auväärset
karjääri, eemal lõhki saagimisest või kividega surnuks
pildumisest, mis olid Jesaja ja Jeremija saatusteks. – Et see ei
saa kuidagi olla veretunnistus, kui sa inimeste silmis au sees oled,
viidates vaikimisi: „Häda
teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te ehitate
prohvetite haudu ja kaunistate õigete hauasambaid ja
ütlete: „Kui me oleksime elanud oma esiisade ajal,
ei meie küll nende osalised oleks olnud prohvetite verd valamas!”
Nõnda te siis tunnistate iseeneste vastu, et te olete nende lapsed,
kes tapsid prohveteid! Et täitke siis ka oma vanemate mõõt!” Mt
23:29-32; Lk 11:47-52 kirjakohtadele
ja Mäejutlusele (Mt5-7)
See peab sulle midagi maksma minema, kui sa kõnnid koos Jeesusega.
Sest vaadelgem kuidas me kohvi joome, olgu see meie usuelule
võrdumiks. Me ju ei lähe kuuma kohvitassi juurde ja ei võta seda
ükskõik kuidas kätte, et mitte end kõrvetades seda kogemata ära
visata. Me võtame kruusi kõrvast. Samuti ei kiirusta me kohvi
juues, püüdes demonstreerida, kui tulekindel on meie kõri. Ei, me
puhume peale ja joome aeglaselt. Ja siis on meie jaoks kohvi joomine,
kui ilmne nauding ja esteetiline akt. Selles hetkes on kõik inimesed
täiuslikult taevas! Kui nad seda oskavad märgata.
Jumalateenistus ei saa nii kerge olla, nagu oleks kohvi teie tassis
külm ja selle joomine poleks mingi kunst – kärts; mürts ja
valmis! Kui ta siiski on nii, et ta üldse sind vaimselt higistama ei
pane ja palvetama, ning Jeesuselt juhatust küsima... Mina isiklikult
arvan, et pastor, kes arvab, et ta ei pea enam piiblit lugema, sest
ta teab seda liiga hästi, et seda alandavat kohustust teha; või
pastor, kes peab end nii targaks, et temal ei kõlba oma tarkust
vähemale kogudusele pillata – see pole minu silmis üldse mingi
kristlane. Sest kõik prohvetid ja Jumalamehed on teisiti endist
tunnistanud ja kuni vereni välja, kes on nende Jumal, kuidas siis
seesinane võib öelda, et ta on parem neid?! Vahest ka tema tahab
ühes Ussijaga ohverdada Jumalale, kuid tänapäeval pole enam
kuskilt võtta 80 ustavat preestrit, kes talle teed sulgeksid. Ei
leidu isegi ühte öövahti, kes keelaks Anu Saagimil purjus pea ja
samasuguste sõpradega kirikus laaberdamast. Kõik on tänapäeval
lubatud – kuid Jumal peaks seda rahvast veel selle peale armastama.
Oh mis püha lihtsameelsus; kui kristlik teist, inimesed!
Kui palju aastaid on juba sellest loost möödunud ja teda pole mitte
vastutusele võetud ega pole ta ise ka vabandanud? Tõesti, kui
kristlik teist, et ükski kristlane pole sellest ajast tänapäevani
piuksu teinud! Aga „Selgeltnägijate tuleproov” teeb
piuksu ja Pauksonite „Astroloogiline abimees” teeb piuksu
ja Igor Mang teeb piuksu Maalehes jne... Kuid mitte kristlased. Kas
see on sellepärast, et evangeelium pole piisavalt tähtis, et
sellega inimesi tülitada, või oleme meie liiga tähtsad, et end
selle kuulutamisega tülitada? Kumb nüüd täpselt probleemiks on?
Siin aga oli Jesaja, kes joobus Jahvest ja mitte vägijoogist –
kuidas on lood sinuga! Aamen, Hallelujah!
No comments:
Post a Comment