Räägime rahast

„Ükski ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida Jumalat ja mammonat!” Mt 6:24 (68)

Miks see teema nii tähtis on? Kuhu iganes sa pöördud, kas Amway võrkturundaja või Tupperware keskealiste naiste või Oriflame'i viljeleja juurde, taandub ikka teema rahaks. – Kui palju üks või teine asi või tegevus sinu jaoks maksma läheb. Samuti taandub teema rahaks siis, kui minna mõne aratusjutlustaja juurde, – sest ruumirent ja muud loomulikud kulutused. Kasutades ühte teist tähendamissõna, mida Jeesus rahvale õpetas: „Sest kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks? Et kui ta aluse on rajanud ega suuda lõpetada, kõik vaatajad teda ei hakkaks naerma,” Lk 14:28,29 (68) Tehniliselt tundub see eriti arutu ja solvav tähendamissõna. Sest, kes see nii teeb? Keegi ei hakka ju ehitama midagi, ilma et ta enne teeks detailplaneeringu ja arvaks kõik kulud kokku! Absoluutselt mitte keegi!! Ja ometi on Jeesus seda ära märkinud. Milles kala? See, mida inimesed „mitte kunagi” ei tee johtub just sellest, kuidas inimene „isennast” seletab ja näeb. – Sa ei lähe ju peegli ette ja ei hakka soiguma: „Jälle see jõle nägu – mina nii ei mängi, ma ei tahtnud seda hirmsat koletist seal näha!” Selle asemel räägib too inimene hoopis niimoodi, nagu duke: „Damn, I'm looking good!” ehkki tal võivad näos ilmsed iluvead olla, mida varem laiba sõrmega raviti ja tänapäeval Wartnerit kasutades; eelmisel õhtul sai võib-olla liiga hästi pidutsetud, ning silmade all on kotid, mis tuleb veel näokreemiga ära tasandada; tal võib olla tüdruksõbraga „lahutus” käsil, sest too sunnik nägi teda paralleelklassi iludust suudlemas ja heitis seda talle ette, ehkki ise ka naeratas liiga palju korvi meeskonna ässadele. Selliseid asju me oma peeglist ei vaata, sest füüsiline peegel ei ole hinge- peegel. Aga mis saab siis kui...?

Paistab, et paljud Jeesuse tähendamissõnad olid öeldud pigemini hingepeegli kohta ja mitte füüsilise peegli kohta, ja sellepärast, et inimesed ei teinud vaikimisi seda eristust oma kõnes, siis ei saanud nad alati aru, mida hullu see Jeesus jälle paneb. See jutlus on samuti pigemini vaimumaailma kohta kui füüsilise reaalsuse kohta, nii et kui sa siit otsid järjekordset eduteoloogilist sousti, siis pööra ots ringi, et sa väga haiget ei saaks, sest vahest ma räägin sinu jaoks liialt kummastavalt.

Küsimus pole praegust edust, sest edu on tagajärg. Ja mitte ükskõik missugune tagajärg, vaid selline tagajärg, mis sünnib siis, kui Eesmärk ja selleks valitud Meetod omavahel ühtivad. Kõigist asjades kehtib EMT reegel: „Eesmärk – Meetod – Tagajärg.” Täpselt nagu mingi teoreemi tõestamisel on: „Eeldus – Väide – Järeldus.” Ei, küsimus on Eesmärgis! Selles, mida sa tahad saavutada.

Mis on meie Eesmärk, kui me tahame tegeleda ristturundusega või usuga või poliitikaga või millegi muuga, mida tuleks vaadelda meie poolt valitud Meetodina ja mitte mingi asjana iseeneses, mis meie elus lihtsalt juhtus, sest midagi paremat ei olnud parasjagu võtta. Mulle meeldib Bill Cosby ja tema Show, mille vaatamisel ma üles kasvasin, sest just siis kui Cosby oli just oma kuulsuse tipul tuli kaabeltelevisioon Baltimaadesse ning kõik olid nagu naelutatud telerite külge. – Mina ise vaatasin 8 tundi päevas telekat, sest midagi targemat ei olnudki oma vaba ajaga peale hakata, kui vaadata telekat ja lugeda raamatuid. Mulle on alati vaikselt omaette meeldinud nokitseda. – Ja kui ma nii 8 tundi päevas, nagu mingis odavas easternis laps kurja õpetaja käe all kung-fu'd õpib telekat vaatasin, või pigemini öeldes jälgisin üldist jõevoolu, siis ma õppisin selle käigus Saksa keele selgeks, sest programmid, mida ma vaatasin, olid selles keeles.

Paljud nüüd ütlevad, et see on halb kasvatamine ja kahjustab „ajusid” - kuid mida nad sellega silmas peavad. Need samad „õiglased” inimesed pole kunagi maailma ilusamaks teinud, vaid veedavad oma aega sellega, kuidas teiste eludesse sekkuda, et mitte oma elusid elada. Laps, kes vaatab 8 tundi päevas telekat ja loeb ei saa ju teha pahandusi samal ajal, kui üksikema tööl käib, et teda ülal pidada ja kes oma sekretäri palga juures vist ei suudaks lapsehoidjat palgata. Telekas on kõige odavam turul saadav lapsehoidja maailmas, ja ma võin öelda, et ma ei ole ainus nõnda üles kasvanud laps minu põlvkonnas. Tulles tagasi, Bill Cosby juurde, keda ameeriklased tänapäeval vihkavad, et ta olevat sariahistaja/vägistaja – mina selle kohta ei tea, kuid mina räägin tema Show kohta, mis see mulle lapsepõlves andis. Nimelt oli ühes osas tema poolt esitletud naabrivalve teemat. See oli nii naljakalt esitletud, et ma pean selle sketši siin ümber jutustama: Bill Cosby nimitegelane kõnnib getos ja tema ümber toimuvad kuriteod ja rõhutatakse just üht kuritööd, milles noor inimene tõstab koos oma sõbraga teise noore inimese jalgratta otsast ära ja kõnnib rahulikult selle jalgrattaga minema ja ohver peab sellega leppima. Nüüd tuleb stseen Bill Cosby nimitegelasega, kes kõnetab teist ratta omanikku, kes kõige selle sees on ja püüab sõbralikku juttu puhuda ning ütleb: „Tead, mulle meeldib teie ratas, mul kunagi lapsepõlves oli ka täpselt sihuke ratas, aga kahjuks see varastati minult suuremate poiste poolt jõuga ära!” ja too rattaomanik ei pea enam vastu, ning lausa paiskab ratta enda kõrvalt Cosby poole sõnadega: „Võta, see on kingitus!” ning jookseb elu eest minema jättes nõutu Bill Cosby talle õnnetult järele vahtima. Aga sellega pole see asi lõppenud, sest Bill Cosby nimitegelane oma suuremeelsuses otsustab, et viga on selles, et pole naabrivalvet, sest politsei ju ei viitsi selles getos midagi sisulist teha. Mõeldud tehtud, hakkab siis naabrivalvet planeerima ja sinna naabri valve esimesele miitingule tuleb mees, vihane nägu ees ja räägib oma loo. Mina olen siin sellepärast, et ma esindan oma hirmunud sõpra, kelle õigusi ma siin pean kaitsma. Sest see minu hirmunud sõber on pättide poolt nii ära hirmutatud, et kui ta siin tänaval oma rattaga sõitis, siis tuli üks pätt talle juurde ja võttis tema ratta ära. – Mind ei aja mitte närvi, et kuritegevus on siin nii kõrge, vaid fakt, et see pätt ei kasutanud ühtki relva vaid lihtsalt rääkis viisaka kõnega selle ratta endale. – Ja mu sõber kardab elu eest seda pätti, ning ei julge ise tulla! Ja Bill Cosby nimitegelane vaatab morni vaikimisega seda juttu, millest ta aru saab, et tema on see pätt, ehkki ta tahtis lihtsalt nostalgitseda oma lapsepõlve üle ja mitte ligimese ratast, kuid see sai vastavalt kontekstile, millesse see süütu jutt kandus, hoopis isemoodi aru. Bill Cosby sai endale selliseid neegri-nalju lubada, et ta ise ka neeger oli, ja ma naersin südamest, kui ma seda lapsena vaatasin, sest see tundus siis nii naljakas ja rumal, et ma ei suutnud kunagi uskuda, et ma võiksin maailma just nõnda näha. - Aga nüüd töötan turvamehena ja näen täpselt seda sama hirmunud pilku, mida ma „ratta omaniku” silmades nägin, kes püüab mulle sisendada, et mina olen see kurat, kes teda ründab ja talle liiga teeb. Sest inimesed tahavad lihtsalt, et neid rahule jäetakse! Halleluujah!

Tee sa sellisele ära hirmutatud inimesele mida tahes, ta ikka tõlgendab seda vastavalt välisele kontekstile enese ründamisena. See on korraga haletsust tekitav kui ka kurnav kogemus, sest see ei juhtu mitte üks kord päevas vaid vähemasti 50 korda päevas. Miski on inimesed nii ära hirmutanud, et kui kassavärav nende kätte unustatud korvi pärast piiksub ja turvamees tahab lihtsalt öelda: „Pane oma korv õigesse kohta, nii nagu on hea komme!” saab klient aru, et teda rünnatakse ja sildistatakse vargaks – ja et seda vältida, võtab eriti küürus ja solvunud hoiaku ja hakkab turvameest vastu ründama, sest temale tehti ju ülekohut ja alandati ning kõik näevad teda ju „VARGANA” ehkki see kõik toimub ainult tema enese hingepeeglis. - Ja suurem osa inimesi üldse ei koti, miks teisel kliendil midagi piiksus, sest kes on kauem poest ostelnud, juba teab et korvid piiksuvad. Sest inimesel on negatiivne usk absoluutses võtmes: „Kõik turvaväravad piiksuvad AINULT nende peale, kes on midagi varastanud!” ja et tavainimene sellise eksiõpetuse veendunud järgija on, siis ei saagi talle kuidagi selgeks teha, et ta ei ole pätt – ning pätile see väga meeldib, sest selline ullike on hea tähelepanu kõrvale juhtija ning teeb tema „töö” kergemaks. Ei, turvavärav piiksub turvaelemendi peale, mis võib ka kogemata kombel inimese kätte sattuda, sest muidu, kui Turvaväraval oleks tõesti see erivõime, et ta suudab pätti ausast inimesest eristada – siis ta on hoopis Jumal, mitte masin!! Eesmärk ja valitud Meetod on väga tähtsad, et tuleks õige Tulemus ja mitte vale, nagu selles loos. Sellepärast õpetataksegi kõigile kliendi teenindajatele; turvameestele; Pr-juhtidele; jutlustajatele või õhtujuhtidele, seda lihtsat tõde, mis lühidalt kõlab: „Ära võta isiklikult!” Ühes teises Shows, mille nimi oli vist „Täis maja” kui õigesti mäletan, oli nimikangelaseks paks neegrist politseinik, kes oli oma naisukesele sõrmuse ostnud, kuid see sõrmus kadus ära, ja tuli uus teha, kuid juveliiril juhtus üks äpardus – ta kirjutas tšekile vale naise nime ja siis sai tolle politseiniku naine teada, et see sõrmus, mida ta oli nii kaua oma sõrmes oma mehe armastuse pandina kandnud, oli alguses hoopis ühele teisele tüdrukule mõeldud – kes selle ära põlgas – ja alles siis tuli too politseinik oma praegusele naisele abielu ettepanekut tegema. Ja too naine haavus südame põhjani et tal nii ihne mees on ning mees pahandus, milles asi on. Sõrmus on sõrmus. Ja kui ta seda tüli oma hilisteismelise tütrega arutab, et tema naine on kuidagi ebamõistlik, reageerib too tütarlaps nii moodi: „Kõigi naiste nimel, kes kunagi on sellel planeedil elanud ja elama saavad – kuidas palun?!” Ja vaene politseinik on täiesti nõutu, et tema tütar on ka tema vastu. Siis tütreke üritab seda kannatlikult samm-sammult seletada.

1. Kui sa läksid juveliiri juurde ja ostsid sõrmuse, mis kavatsusega sa selle ostsid? -

Ma tahtsin abielluda naisega!

2. Kas see naine pidi selle sõrmuse üle rõõmustama või kurvastama? - Otseloomulikult rõõmustama!

3. Mis nägu oli see naise kujutis, kes pidi sõrmuse peale rõõmustama ja sinuga abielluma?

Ja siis sai mees aru, mis ta oli valesti teinud ja ostis oma naisele uue sõrmuse ning palus pisarate kalkvel andeks, et tal tegelikult ei ole kahju oma naisele päris isiklikku sõrmust osta, mis ainult tema sõrme käib ja mitte kellegi muu sõrme!

Inimesed saavad väga hästi aru, mis eesmärk meil nende suhtes on, vaadeldes neid väikeseid detaile, mida meie enam ei suuda märgata ja pisiasjadeks peame. Kuid neile võivad need olla sama ilmsed kui „Mount Everesti” olemasolu ja kõrgus või „Mariaani süviku” sügavus. Sul võib ju enda silmis olla õige eesmärk, kuid kui seda kannab „vale sõrmus” mis kuulus kunagi kellegile teisele, siis ei ole sellest üldse mitte asja, niipea kui see fakt ilmale tuleb. Mõtle ise, kas sulle meeldiks süüa teise inimese poolikut ära visatud Big-Mac'i selle asemel et ise endale uus osta? - Või lausa minna tema juurde ja öelda: „Anna mulle see pooleldi järatud Big-Mac et ma saaksin süüa!” Või viskuda hullumeelne läige prügikasti suunas, niipea kui „omanik” on nurga taha kadunud ja vaadeldes kõõrdi üle õla, kas prügikasti omanik kuskilt ei paista ja ei pahanda. Ei, nii me kunagi ei teeks, sest me pole asotsiaalid ega pomskarid. Kuid midagi sarnast teeme oma hinges, kui me otsime oma Elu mõtet ja teed. Me sisuliselt viskume järgmise „Suure Kellegi” suunas, kui see iganes meie silmapiirile juhtub ja me temast kuuldusi kuuleme. Sest kusagil on parem kui meie juures ja seepärast peab igat võimalust kasutama. See meenutab mulle ühte filmistseeni „Romeo peab surema”, kus Jet Li põgeneb vanglast ja on just väravas ja valvur peaks ta kinni pidama, kuid ta valetab temale, et sai ühe vihje hipodroomilt ning sellepärast läheb (tal olid ju politseiniku rõivad seljas, mis ta kakluses oli endale hankinud, et põgeneda) valel ajal tööpostilt minema. Ja väravavaht peab tema kinni, et talle raha anda ja tunnistab, et eelmine kord, kui temale isiklikult selline pakkumine tehti, siis oli ta nüüd mõeldes jobu, ning ei kuulanud neid hääli ning hiljem järgi vaadates ta märkas, et ta oleks võinud võita, ning nüüd ta kahetseb ja selle tunnistuseks annab ta raha põgenikule, kes selle vaikimisi vastu võtab, sest sellega muutus tema üritus oma venna tapmise eest kätte maksta, palju lihtsamaks. Aga sellepärast et tollel väravavahil olid silmad häbi täis, et ta varem ei vaadanud sinna, kuhu ta amet ei lubanudki vaadata, et ta ei tundnud pätti mendi vormis ära! - Väga irooniline ja hästi filmitud stseen. Kuulub ühtede mu lemmik näitlemiste hulka, mida ma mitte ainult ameti poolest hindan, sest see peaks käsiraamatus videomaterialina sees olema, kuidas mitte sellises töös käituda. Sest selle väravavahi viimaseks põhimõtteliseks veaks oli see, kui ta häire peale ikka laskis jalgrattamehel lahkuda, ehkki kord nägi ette, et siis tuleb kõik välipassid tühistada. Aga kuna tal oli „vihje hipodroomilt” altkäemaksuks, siis ta vaatas sellele läbi sõrmede ja tõenäoliselt kaotas oma töö, kuigi film enam sellele ei keskendunud. Asi oli niigi selge ja film oli venna kättemaksust.

Kui sinul on mingi „Väärtus” ja sa järgid seda väärtust, siis „ära vaata tagasi” et sa ei näeks seal seljataga kõiki neid asju, mida sa oled hüljanud ja su süda sellise narrimise peale ei hakkaks hoorama. Sest kui sa seal midagi ilusat näed, siis sa ei ole enam kogu südamest oma ürituse juures vaid ainult poole südamega. Samal põhjusel on kristlastel monogaamia sest üks naine on rohkem naine kui kaks, sest kuidas sa ka jagad oma aega, sa ei saa kuidagi Kage bunshin end mitmeks jagada, sest sa ei ela mitte Naruto sarja Konoha's vaid tegelikus reaalsuses. Ja seetõttu ei saa sa kunagi olla ühe naisega 24/7 kui seal on veel üks naine, sest tervik ei saa võrduda 200% Pane tähele! See on ka põhjus miks paljud head sõjaväe juhid põletavad sillad oma taganemise eest ära, et sõdurid teaksid, et nad lähevad võitma mitte alistumistingimusi arutama. Samal põhjusel magas ka Absalom oma isa liignaistega ja lasi selleks kõige Jeruusalemma nähes rajada telgi oma koja katusele, kus seda teha, et igasugune lepitus oma isa endise kuningaga, kelle vastu ta mässas, võimatuks teha, sest üks nõuandja oli seda soovitanud, kelle kohta öeldi, et tema nõu oli nagu „Jahve otsus!” see läks alati täide, kui seda järgiti 2Sm16:22-17:23 aga kui Ahitofel, Taavetile ustav nõuandja ajas tema nõu „valenõuga” nurja, siis hea nõuandja, kes siiralt mässaja poole hoidis, poos end kodus üles, sest teadis, mis valenõu peale sündima hakkab, enne kui ta selle tulemust pidi ootamagi jääma. – Ilusad ja magusad kõned ei soojenda keha ega ehita riiki üles ega aita ülestõusul või mässul, sest nad ei taha oma käsi määrida. Nad on „liiga head”et kunagi esimesena finišisse jõuda ja lõpetavad viimasena, nõnda nagu on kristlaste seas õiglane küsida viimast kohta, et sulle antaks esimene – kuid sama asi ei kehti päris võidujooksus, kus võidupärg antakse parimale jooksjale, aga mitte viisakaimale. Või on Erki Nool olümpiavõitja oma viisakate kõnevõttude pärast, mida ta pärast või enne mõnda võistlust andis? Ei ütle piibel mitte asjata: „Ära püüa olla liialt õiglane, miks peaksid sa enneaegu surema!” Sest kui sa oled „liialt õiglane” siis sa näitled enda jaoks „Õigluse” rolli ja mitte ei ela õiglaselt. Sa ise sellest mingit kasu ei saa, sest see ei sünni sinuga päriselt vaid ainult sinu südames. Samamoodi võiksid sa võõras keeles avalikult palvetada, ilma et keegi aru saaks, mis sa seal leelotad. – Sa ju võiksid selles ka ropendada ja Jumalat teotada, kes selle ära tõestab, et sa hästi kiidad ja ülistad, kui pole tõlget sinu tegevuse kohta? Suur ja ilus ning särav tegevus ei või tulemust anda, kui temale ei ole sobilikku konteksti, mis tema esile tõstab ja vääristab – alles siis omab üks või teine tegevus oma reaalse tähenduse.

Kui Kommunistid räägivad Kapitalist siis Kapitalistid saavad aru ja noogutavad: „Jah, nemad ka armastavad raha, kuid ei julge tunnistada!” On ju Karl Marxi „Kapital” kirjutatud „ainult rahast” ja ei millestki muust. Selle asemel püüdke ette kujutada ühte vaimupilti. Te olete tööline ühes vabrikus ja vabriku omanik, kes on hästi riides ja pahvib teie ees Havanna sigarit, paneb liini hetkeks seisma, et teile midagi tähtsat öelda. Ta kogub oma töölised kokku ja lõpetab hetkeks sigari pahvimise ning manab ette õnnetu näo, sest on toimunud „suur õnnetus” – turule on ilmunud uus masin, mida nende tehas ei kasuta ja konkurendid on juba sellele üle minemas ning neile tuleb kas siis järele jõuda või siis lausa neist ette rebida. Aga selleks, et seda uut imemasinat, mis tööd paremini teeb, kasutusele võtta, ei saavat nende hea leivaisa neile enam endist palka maksta, mida ta senimaani on maksnud, aga töölised kannatagu see välja, sest koos me võistleme selle paha konkurendi surnuks ja siis on võimalik lausa paremat palka maksta, mida pragust selle paha konkurendi, kes selle uue masina välja mõtles, tõttu ei ole võimalik teha. Rasked ajad – rasked ajad, mis teha. Aga kuidagi ei taha see jutt tegudega ja selle reaalsusega kokku klappida, milles need töölised elavad, kes tohivad oma toitu ainult komisjoni poest osta, kus on hinnad pärast palgapäeva alati 30% suuremad ja enne palga päeva 30% väiksemad, sest siis ei ole kellelgi niikuinii enam oma palka järel ja polegi mõtet rohkem küsida – aga võib-olla saab võla peale meelitada... Kas tõesti on selles pildis küsimus rahas või on hoopis küsimus ellujäämises? Too rikas ja ilus vabriku omanik leiaks palju rohkem kuuljaid kõrvu, kui ta oleks tulnud räbalais ja ilma sigarita, imedes pigemini hambaorki, sest midagi paremat pole võtta – kui ta siis oleks sedasama öelnud, siis ei hakkaks talle ükski tööline vastu vaid tunneks empaatiliselt kaasa. Kui on sõda, siis on sõda ja kõik kannatavad selles koos. Kuid seal polnud mingit sõda vaid lihtne valetamine ja vassimine. Kui sul on raha ülikonna ja sigari ning ilusa auto peale, on sul ka raha, et oma tööliste palk õigesti välja maksta, ja pole seda vaja lausa vähendada, sest uus masin nõuab seda – sest kes peaks seda uskuma, et aeg seisab paigal ja tulevik peatub selle uue masina juures ja ei lase mitte leiutada veel paremat masinat, mis üldse enam töölisi ei vajaks, et omanikku rikkaks teha? Kui inimene pole oma tööga seotud, siis on ta varsti surnud, ükskõik kui ilusasti meile masinate päästvast tulevikust jutlustatakse. Töö on füüsiline ja reaalne; ilmutus vaimne ja mitte veel ellu ärganud – selle nimel tuleb veel pingutada ja see ei sünni mitte odavalt, kus kõik elasid õnnelikult oma elupäevade otsani, nagu muinas-jutus. Ei Kommunistid võitlevad ellujäämise nimel, et lisaväärtuse arvutamisel ja jagamisel tööline ka midagi saaks, sest muidu pole tal varsti enam üldse kohta selles võrrandis, kui ta piisavalt selle vastu huvi ei tunne. Süües kasvab isu, ja kusagil pole öeldud, et ei saa rohkem võtta. Ainult kui seadus selle kapitalistile ära keelab, saab piir ette, aga mitte enne. Mitte asjata pole meil miinimum palk, sest sellest allapoole ei tohi maksta, mitte ei saa maksta. „Ei tohi” ja „ei saa”, on kaks eri reaalsust, mida lihtinimene enesele segi ajab kui ta kõiki inimesi headeks mõtleb.

Naine tänaval usub et teda „ei tohi” vägistada, sest seadus ütleb nii ja tema tahab ka nii; kuid vägistaja kes teda seirab, teab, et ta „ei saa” vägistada, sest naisel on kotis pipragaas; parasjagu läks politsei jalgsipatrull mööda; tänav oli korrektselt valgustatud ning inimesi oli ka kõndimas-nägemas piisavalt, et mitte seda kavatsust täide viia ja ilmse häbi ning teotuse alla sattuda, sest vägistaja ju ei häbene oma tegu vaid vahele jäämist. Kui sündmuspaik muutub ja tüdruk on veel piisavalt vintis ning on lausa oma käekoti maha unustanud ja läheb juhtumisi hoopis pimeda kõrvaltänava kaudu, siis miks ei peaks kuri hunt võimalust kasutama, kui lambuke ise tema koopasse ronis. Hunt teeb vaid urr ja kartlik lambuke läheb lukku ning laseb elualalhoiu instinktist endale kõike teha, et ta vaid ellu jääks ning saabki naine vägistatud. Vägistamisohvrite seletuskirjade kurb statistika on selle vaikivaks tunnistajaks. Ole endast ja oma ümbrusest teadlik, kus sa liigud, ja kui sa tõesti pead minema läbi „surmavarjuoru” siis võta parem üks või veel parem kaks ihukaitsjat kaasa – no ikka sellised tursked siilisoenguga; 2x2x2 kapid, kellega eelpoolmainitud vägistaja kindlasti pimedas tänavanurgas ei taha kohtuda, et seal ei näe ükski inimõiguste spetsialist, kui ta maha tapetakse, kui ta siiski seda üritab... – ja siis ta kaotab rohkem, kui oma näo ühiskonnas. Ilmne asi, kuid paljud eksivad selle vastu ja jätavad selle torni lõpuni ehitamata, sest varustus sai otsa või midagi muud ja käis kah.

Samast rubriigist on järgmine nali: „Mitu turvameest on vaja, et lambipirni vahetada?” Õige vastus: „Mitte ühtegi!!!” - Kui keegi ükskõik millise turvafirma turvamees peaks kunagi nii pede olema, et ta Eestis käibel oleva turva-eeskirja valguses seda teeb, siis jääb ta selle ülemuste teatavaks saades koheselt oma tööst ilma ja pole enam turvamees. Sest tema meelevald pole mitte Elektriku töö üle – vaid Turvamehe töö üle ja pealegi ei tohi ta Elektrikule, kes selle eest palka saab, sellega mitte konkurentsi pakkuma, kui ta selle liigutuse tasuta ära teeb, sest ta tahab oma kliendile meeldida – sest teda ei palganud mitte klient vaid turvafirma ja tema peab oma turvafirmat armastama kuid kliendi juures on tema sulaste sulane ja peab selliseid asju kartma, aga mitte pede olema ja laskma endale trukkida! Ja nii ongi! Klient ei pea sinu arvelt tasuta tööd saama, et sina liiga hea oled, ja kui siiski tahad selline „Hea Turvamees” olla – uks on seal, ära liialt palju külma õhku sisse lase, kui selle vaikselt kinni paned! Mis ajast ta tahab turvamehena seda lambipirni vahetada, kui ta on objektil vaid oma vahetuse ajal ja muul ajal ei või seal turvamehena liikuda, sest siis oleks see ametniku omavoli ja lepingu rikkumine? Töö ajast? Aga pätid? Aga Töö?? Sellepärast kuuleb iga õige turvamees, kui klient talle ütleb: „Vaheta lambi pirn ära!” hoopis „Hakka minu kukeks ja võta kõigi nähes suhu!” Õige mees ei lase end niimoodi kohelda, sest too klient on ise ka lepinguid ja seadusi lugenud ja teab väga hästi, et ei või seda küsida, sest muidu poleks teda sellesse ametisse palgatud, vaid ta loodab ja arvab, et sina veel ei tea ja seda võib sinu vastu ära kasutada.

Mis on sinu Eesmärk, kui sa midagi teed ja mil viisil mõtled sa seda teha, ja mis peab olema selle eesmärgipärase töö tulemus. Kas Eesmärk ja Tulem ühtivad, nagu mees naisega ja saavad happy-endi? Kui mitte, siis tuleks üle vaadata oma Meetod, millega te Eesmärgi poole liigute, et saada Tulemus. Kui sina tahad jõuda itta, siis ära vaata läände ja vastupidi. Tagurpidi ju ei kõnnita, või kõnnitakse ikkagi?

Seetõttu hüüab Jahve Jumal ja Tema Kristus ja Püha Vaim iga päev lakkamata oma kadunud lammaste: juutide ja kristlaste poole: „Pöördu taganeja Iisrael, ütleb Jahve, siis ma ei vaata teie peale enam süngel pilgul, sest mina olen armuline, ütleb su Isand, mina ei pea viha mitte igavesti. Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud Jahve vastu, oma Jumala vastu ja oled iga halja puu all ajanud oma põlved laiali võõrastele. Minu häält ei ole te mitte kuulnud, ütleb Jahve!” Jr 3:12,13 (mt) Aga need ei tee kuulmagi ja ei teagi, kelle poolt nad peavad olema ja kelle torni ehitama või kuidas. Aamen.