Paabeli torn

(1Ms 11:1-9)

Kindlasti on paljud eestlased märganud, et kui meie ütleme: „Ruumid on koristatud”, saavad Soomlased üle lahe aru: „Laibad on kaunistatud”! Mis veel hullem, kui Soomes läheb „Hallitus” põranda alla, siis eestlane haarab peast kinni ja soovitab põranda üles võtta ja puhastustööd algatada, mis jällegi Soomlast kulmu kortsutama paneb, et mis kommunismi pisik küll eestlast valdab, kui tema rääkis valitsusest. Nali naljaks, kuid midagi sarnast juhtus juutide esivanematega.

Jätame kõrvale kõik poliitilise ilutulestiku ja poleemika, kas aegade algust tuleks järgida pigem „Toora” või „Hammurabi” või „Bhagavadgita” järgi. Ühe või teise kinnitamine või ümberlükkamine sedastab kellegi parteilist kuuluvust ja koolkonda, nagu mina olen kristlane – ja seega oleks imelik, kui Guinessi direktor jooks muud, peale Guinessi – kui ta just ei taha vaikimisi põlastada teisi lauas istujaid, nagu vastavas anektoodis juhtus. – Seega lähtume kristlaste piiblist; eelpool mainitud kirjakohast.

Ühel hetkel ehitasid Sineari oru elanikud linna ja torni; järgmisel hetkel lahkusid erinevate rahvaste ja keeltena, sest: „Jumalad tulid maale ja segasid nende keele”! Jättes jälle poliitika kõrvale, ei hakka ma rääkima nendest asjadest, mida mittekristlik lugeja ei pruugi näha. – Mis võiks suures inimgrupis esile tuua selliseid muutusi, et sõnade tähendusest hakati erinevalt aru saama?

Massipsühhoos on küll kena ümmargune mõiste, kuid selle alla liiga palju mahutades võib tähenduse pelk maitse aimduski kaotsi minna. Mis selle massipsühhoosi selles kirjeldatud rahvusliku õitsemise tipus algatas?

1. Viljaikaldus – ühenduses tungalterade või muude sarnase mõjuga seente ja taimede manustamisega. Kuna Sineari oru elanikud olid sisserännanud, nagu tekstist järeldub, ei pruukinud neil isiklikku toksikoloogilist käsiraamatut selle paiga kohta võtta olla; rääkimata sellest, kui paljud neist lugeda või kirjutada oskasid. Kirjakunst juutide jaoks leiutati alles Leviticuse perioodil (3Ms) kui juudid olid Egiptuse orjapõlvest lahkunud ja tõotatud maa juba vallutanud ning oli aega maha istuda ning kirjutada, mille pärast see kõik sai sündima. Ka siis lugesid ja kirjutasid ainult preestrid ja ülikud ning kaupmehed aga mitte talupojad, kes moodustasid rahva enamuse.
2. Maavärisemine – Sellega kaasnev mäss juhtide vastu, kes otsustasid just sinna paikseks jääda. Idamaades tähendab igasugune loodusõnnetus, mis mingi ehituse nurjab, ilmtingimata Jumalate rahulolematust ja kättemaksu – seega, midagi on valesti Sineari riigis ja see peab muutuma. Kuid kelle toel ja juhatusel?
3. Poliitika ja kasum – linna ja torni ehitamine pole mitte odav ega kerge. Gooti katedraale ehitati kolm inimpõlve tükk, seega ei maksa eeldada, et Paabeli projekt mingi kaheksa kuine Araabia ehitusime oli. Sellele oli juba palju aega ja ressursse ning elujõudu kulutatud.
4. Maavärin – see ei saanud rahva enesehinnangule ega rahulolule kuidagi hästi mõjuda.

Jutt käib siin minu enese teooriatest, mida ma ilma tõenditeta eeldan ja polemiseerin ning väidan, et mulle kättesaadavat materjali, mille ma kristlasena piiblist võtan, tummisemaks ja arusaadavamaks muuta. – Ma ei elanud ju siis ega ole minu teada selle kohta ammendavat kirjeldust, mis oleks kõigi kristlaste poolt konsensuslikult tunnustatud.

5. Põlvkondade vahetus. – Noorus on alati hukas olnud ja mitte tahtnud elada vanade kombel ning enesele uudismaad künda, nagu Ameerika ajaloos „Metsik lääs” taltsutati.

6. Demograafiline plahvatus – populatsiooni plahvatuslik kasv, kus kohalikud ressursid ei suutnud enam kogu elanikkonda katta.

7. Radooni ladestumine – Kui on tõesti tegemist põlvkondade pikkuse ehitusprojektiga, siis loodusliku kiirguse ladestumine Paabelis rahvuslikku geneetikat ning enesetaju piisavalt mõjutama. „Jumalad peavad ikka väga tigedad olema” kui paik on hea ja viljakas aga inimesed jäävad toas haigeks ja hakkavad igasuguseid vaevusi kaebama, mida välja peal ei kurda. Selle võimaluse alla kuulub ka mõne vulkaani purse ja väävli aurude sadestumine orgu. See vulkaan ei pidanud just lähiümbruses asuma sest siis oleks teadlastel, nagu Pompeis, midagi välja kaevata olnud ja jutt oleks sellega lõppenud.

Aga siiski sai see sisepagulus toimuma ja andis meile „Paabeli” mõiste. Ja vastavalt piiblile, on kõik rahvused ja keeled niimoodi alguse saanud. Minu isiklik lemmik oleks, kui need kõik juhtusid korraga, sest maailmas ei toimu ainult üks asi, nagu üks Zenoni nool ühes kaadris kinni, vaid palju asju. – Ja pealegi olen ma Kristlane; seega Jumal on seda kõike niimoodi tahtnud.

Kui kõik kõiges toimus korraga, muutub elavalt hoomatavaks, kuidas ühed püüavad „Kindlat linna ja varjupaika” ehitada; sinna torni üles seada ning nimi ajalukku raiuda. Mõned seal kõrval jutlustavad lastele ja vananaistele, kuidas see Paabeli torn on hoopis tähevärav – aken või uks Jumalate juurde. Kolmas deklameerib ja teeb maha siia orgu üldse tulemise sest „Kaua tehtud kaunikene” pole „kedagi” rikkaks ja ilusaks teinud. Kusagil „kellegi” vili ikaldub või hakkab „keegi” end libahundiks pidama või „lendama”. „Kelleltki” petetakse tema põld välja; „keegi” toorutseb kõrtsis. Toimub maavärin ja esimene torn kukub kokku; asutakse teist ehitama. „Kellelgi” naisel on nurisünnitus või sünnib lausa puudega igerik. „Kõigile” pole pinda ja „Kõigile” pole tööd anda – Paabeli torn aga pole ikka veel valmis, sest palgad ja tööd sellega venivad. Vaja veel millegi üle läbi rääkida ja kokku leppida, kedagi meelitada; teist ähvardada. Mõned tahaksid muid orge ja välusid ka näha, kuid odavat tööjõudu ei saa ju ära lasta. Sellises keemises ja kobrutamises pole raske ühine keel ära kaotada ja mitte enam üles leida. Hiljem on see veel parem „Jumalate kättemaksuna” kirja panna, sest siis ei pea oma elusid põrmugi muutma. Mis sa Jumalaga ikka peale hakkad?

Midagi sarnast toimub praegust Eesti ühiskonnas, kus kõik nagu ajaksid ühist „Eesti asja” – aga kuidagi ei ole seda ülevat tulemust ette näidata. Euroopal on pagulaskriis; meil on identiteedi kriis; Venemaal pohmell ja kassi ahastus, sest kaineks saades on hoomatud, et püksid on koos kirvega maha joodud ja pealegi on voodis eriti kole naine, kes väidab, et nad just abiellusid. Mida sellises maailmas teha ja kes on süüdi?

Kõik üritavad oma asja ajada ja omakasu pälvida; au sisse on tõstetud uued võlusõnad nagu „Tolerantsus”; „Rahvuslik ärkamine”; „Integratsioon. Kuid mida need keelendid tegelikult tähendavad, kui me neid üksteise pihta pillume. Kas keegi peaks meile tooma kivi või haamri või mörti? Tahame leiba; vett või hoopis kala? Kas meiegi ehk oleme mõne tungaltera; radooni või muu aine mõju all, et rahvuslik nidusus on kusagile kadunud? Kui kaugele on erinevad osapooled valmis minema, selleks, et üksmeelt leida või see üldse ära kaotada ja kas pärast seda on veel Eesti riik ja Eesti keel – või on siin midagi muud? Millises kasus ja ühisosas on kõik osapooled valmis kokku leppima, et kahe tuhande aasta pärast sellest lugedes ei oleks jälle juttu, kuidas „Jumalad olid vihased” ja kuskilt Eestimaa künkalt said kõik rahvused ja keeled alguse aga mismoodi see Eestlane välja nägi ja kuidas ta rääkis või mis kultuuri ta evis, seda ei tea keegi öelda. – Meie ei pruugi olla need, kes neid ajaraamatuid kirjutavad. aamen