„
Ükski
ei või teenida kaht isandat, sest tema kas vihkab üht ja armastab
teist või hoiab ühe poole ega hooli teisest. Te ei või teenida
Jumalat ja mammonat!” Mt 6:24 (68)
Miks
see teema nii tähtis on? Kuhu iganes sa pöördud, kas Amway
võrkturundaja või Tupperware keskealiste naiste või Oriflame'i
viljeleja juurde, taandub ikka teema rahaks. – Kui palju üks või
teine asi või tegevus sinu jaoks maksma läheb. Samuti taandub teema
rahaks siis, kui minna mõne aratusjutlustaja juurde, – sest
ruumirent ja muud loomulikud kulutused. Kasutades ühte teist
tähendamissõna, mida Jeesus rahvale õpetas: „Sest
kes teie seast, kui ta tahab ehitada torni, ei istu enne maha ega
arva kulu, kas temal on, mis vaja läheb teostamiseks? Et kui ta
aluse on rajanud ega suuda lõpetada, kõik vaatajad teda ei hakkaks
naerma,” Lk
14:28,29 (68) Tehniliselt
tundub see eriti arutu ja solvav tähendamissõna. Sest, kes see nii
teeb? Keegi ei hakka ju ehitama midagi, ilma et ta enne teeks
detailplaneeringu ja arvaks kõik kulud kokku! Absoluutselt mitte
keegi!! Ja ometi on Jeesus seda ära märkinud. Milles kala? See,
mida inimesed „mitte kunagi” ei tee johtub just sellest, kuidas
inimene „isennast” seletab ja näeb. – Sa ei lähe ju peegli
ette ja ei hakka soiguma: „Jälle
see jõle nägu – mina nii ei mängi, ma ei tahtnud seda hirmsat
koletist seal näha!” Selle
asemel räägib too inimene hoopis niimoodi, nagu duke: „Damn,
I'm looking good!” ehkki
tal võivad näos ilmsed iluvead olla, mida varem
laiba sõrmega raviti ja tänapäeval Wartnerit kasutades;
eelmisel õhtul sai võib-olla liiga hästi pidutsetud, ning silmade
all on kotid, mis tuleb veel näokreemiga ära tasandada; tal
võib olla tüdruksõbraga „lahutus” käsil, sest too sunnik nägi
teda paralleelklassi iludust suudlemas ja heitis seda talle ette,
ehkki ise ka naeratas liiga palju korvi meeskonna ässadele.
Selliseid asju me oma peeglist ei vaata, sest füüsiline peegel ei
ole hinge- peegel. Aga mis saab siis kui...?
Paistab,
et paljud Jeesuse tähendamissõnad olid öeldud pigemini hingepeegli
kohta ja mitte füüsilise peegli kohta, ja sellepärast, et inimesed
ei teinud vaikimisi seda eristust oma kõnes, siis ei saanud nad
alati aru, mida hullu see Jeesus jälle paneb. See jutlus on samuti
pigemini vaimumaailma kohta kui füüsilise reaalsuse kohta, nii et
kui sa siit otsid järjekordset eduteoloogilist sousti, siis pööra
ots ringi, et sa väga haiget ei saaks, sest vahest ma räägin sinu
jaoks liialt kummastavalt.
Küsimus
pole praegust edust, sest edu on tagajärg. Ja mitte ükskõik
missugune tagajärg, vaid selline tagajärg, mis sünnib siis, kui
Eesmärk ja selleks valitud Meetod omavahel ühtivad. Kõigist
asjades kehtib EMT reegel: „Eesmärk
– Meetod – Tagajärg.” Täpselt
nagu mingi teoreemi tõestamisel on: „Eeldus
– Väide – Järeldus.” Ei,
küsimus on Eesmärgis! Selles, mida sa tahad saavutada.
Mis
on meie Eesmärk, kui me tahame tegeleda ristturundusega või usuga
või poliitikaga või millegi muuga, mida tuleks vaadelda meie poolt
valitud Meetodina ja mitte mingi asjana iseeneses, mis meie elus
lihtsalt juhtus, sest midagi paremat ei olnud parasjagu võtta. Mulle
meeldib Bill Cosby ja tema Show, mille vaatamisel ma üles kasvasin,
sest just siis kui Cosby oli just oma kuulsuse tipul tuli
kaabeltelevisioon Baltimaadesse ning kõik olid nagu naelutatud
telerite külge. – Mina ise vaatasin 8 tundi päevas telekat, sest
midagi targemat ei olnudki oma vaba ajaga peale hakata, kui vaadata
telekat ja lugeda raamatuid. Mulle on alati vaikselt omaette
meeldinud nokitseda. – Ja kui ma nii 8 tundi päevas, nagu mingis
odavas easternis
laps
kurja õpetaja käe all kung-fu'd
õpib
telekat vaatasin, või pigemini öeldes jälgisin üldist jõevoolu,
siis ma õppisin selle käigus Saksa keele selgeks, sest programmid,
mida ma vaatasin, olid selles keeles.
Paljud
nüüd ütlevad, et see on halb kasvatamine ja kahjustab „ajusid”
- kuid mida nad sellega silmas peavad. Need samad „õiglased”
inimesed pole kunagi maailma ilusamaks teinud, vaid veedavad oma aega
sellega, kuidas teiste eludesse sekkuda, et mitte oma elusid elada.
Laps, kes vaatab 8 tundi päevas telekat ja loeb ei saa ju teha
pahandusi samal ajal, kui üksikema tööl käib, et teda ülal
pidada ja kes oma sekretäri palga juures vist ei suudaks
lapsehoidjat palgata. Telekas
on kõige odavam turul saadav lapsehoidja maailmas, ja ma võin
öelda, et ma ei ole ainus nõnda üles kasvanud laps minu
põlvkonnas. Tulles tagasi, Bill Cosby juurde, keda ameeriklased
tänapäeval vihkavad, et ta olevat sariahistaja/vägistaja – mina
selle kohta ei tea, kuid mina räägin tema Show kohta, mis see mulle
lapsepõlves andis. Nimelt oli ühes osas tema poolt esitletud
naabrivalve teemat. See oli nii naljakalt esitletud, et ma pean selle
sketši siin ümber jutustama: Bill Cosby nimitegelane kõnnib getos
ja tema ümber toimuvad kuriteod ja rõhutatakse just üht kuritööd,
milles noor inimene tõstab koos oma sõbraga teise noore inimese
jalgratta otsast ära ja kõnnib rahulikult selle jalgrattaga minema
ja ohver peab sellega leppima. Nüüd tuleb stseen Bill Cosby
nimitegelasega, kes kõnetab teist ratta omanikku, kes kõige selle
sees on ja püüab sõbralikku juttu puhuda ning ütleb: „Tead,
mulle meeldib teie ratas, mul kunagi lapsepõlves oli ka täpselt
sihuke ratas, aga kahjuks see varastati minult suuremate poiste poolt
jõuga ära!” ja too rattaomanik ei pea enam vastu, ning lausa
paiskab ratta enda kõrvalt Cosby poole sõnadega: „Võta, see on
kingitus!” ning jookseb elu eest minema jättes nõutu Bill Cosby
talle õnnetult järele vahtima. Aga sellega pole see asi lõppenud,
sest Bill Cosby nimitegelane oma suuremeelsuses otsustab, et viga on
selles, et pole naabrivalvet, sest politsei ju ei viitsi selles getos
midagi sisulist teha. Mõeldud tehtud, hakkab siis naabrivalvet
planeerima ja sinna naabri valve esimesele miitingule tuleb mees,
vihane nägu ees ja räägib oma loo. Mina olen siin sellepärast, et
ma esindan oma hirmunud sõpra, kelle õigusi ma siin pean kaitsma.
Sest see minu hirmunud sõber on pättide poolt nii ära hirmutatud,
et kui ta siin tänaval oma rattaga sõitis, siis tuli üks pätt
talle juurde ja võttis tema ratta ära. – Mind ei aja mitte närvi,
et kuritegevus on siin nii kõrge, vaid fakt, et see pätt ei
kasutanud ühtki relva vaid lihtsalt rääkis viisaka kõnega selle
ratta endale. – Ja mu sõber kardab elu eest seda pätti, ning ei
julge ise tulla! Ja Bill Cosby nimitegelane vaatab morni vaikimisega
seda juttu, millest ta aru saab, et tema on see pätt, ehkki ta
tahtis lihtsalt nostalgitseda oma lapsepõlve üle ja mitte ligimese
ratast, kuid see sai vastavalt kontekstile, millesse see süütu jutt
kandus, hoopis isemoodi aru. Bill Cosby sai endale selliseid
neegri-nalju lubada, et ta ise ka neeger oli, ja ma naersin südamest,
kui ma seda lapsena vaatasin, sest see tundus siis nii naljakas ja
rumal, et ma ei suutnud kunagi uskuda, et ma võiksin maailma just
nõnda näha. - Aga nüüd töötan turvamehena ja näen täpselt
seda sama hirmunud pilku, mida ma „ratta omaniku” silmades nägin,
kes püüab mulle sisendada, et mina olen see kurat, kes teda ründab
ja talle liiga teeb. Sest inimesed tahavad lihtsalt, et neid rahule
jäetakse! Halleluujah!
Tee
sa sellisele ära hirmutatud inimesele mida tahes, ta ikka tõlgendab
seda vastavalt välisele kontekstile enese ründamisena. See on
korraga haletsust tekitav kui ka kurnav kogemus, sest see ei juhtu
mitte üks kord päevas vaid vähemasti 50 korda päevas. Miski on
inimesed nii ära hirmutanud, et kui kassavärav nende kätte
unustatud korvi pärast piiksub ja turvamees tahab lihtsalt öelda:
„Pane oma korv õigesse kohta, nii nagu on hea komme!” saab
klient aru, et teda rünnatakse ja sildistatakse vargaks – ja et
seda vältida, võtab eriti küürus ja solvunud hoiaku ja hakkab
turvameest vastu ründama, sest temale tehti ju ülekohut ja alandati
ning kõik näevad teda ju „VARGANA” ehkki see kõik toimub
ainult tema enese hingepeeglis. - Ja suurem osa inimesi üldse ei
koti, miks teisel kliendil midagi piiksus, sest kes on kauem poest
ostelnud, juba teab et korvid piiksuvad. Sest inimesel on negatiivne
usk absoluutses võtmes: „Kõik turvaväravad piiksuvad AINULT
nende peale, kes on midagi varastanud!” ja et tavainimene sellise
eksiõpetuse veendunud järgija on, siis ei saagi talle kuidagi
selgeks teha, et ta ei ole pätt – ning pätile see väga meeldib,
sest selline ullike on hea tähelepanu kõrvale juhtija ning teeb
tema „töö” kergemaks. Ei, turvavärav piiksub turvaelemendi
peale, mis võib ka kogemata kombel inimese kätte sattuda, sest
muidu, kui Turvaväraval oleks tõesti see erivõime, et ta suudab
pätti ausast inimesest eristada – siis ta on hoopis Jumal, mitte
masin!! Eesmärk ja valitud Meetod on väga tähtsad, et tuleks õige
Tulemus ja mitte vale, nagu selles loos. Sellepärast õpetataksegi
kõigile kliendi teenindajatele; turvameestele; Pr-juhtidele;
jutlustajatele või õhtujuhtidele, seda lihtsat tõde, mis lühidalt
kõlab: „Ära võta isiklikult!” Ühes
teises Shows, mille nimi oli vist „Täis maja” kui õigesti
mäletan, oli nimikangelaseks paks neegrist politseinik, kes oli oma
naisukesele sõrmuse ostnud, kuid see sõrmus kadus ära, ja tuli uus
teha, kuid juveliiril juhtus üks äpardus – ta kirjutas tšekile
vale naise nime ja siis sai tolle politseiniku naine teada, et see
sõrmus, mida ta oli nii kaua oma sõrmes oma mehe armastuse pandina
kandnud, oli alguses hoopis ühele teisele tüdrukule mõeldud –
kes selle ära põlgas – ja alles siis tuli too politseinik oma
praegusele naisele abielu ettepanekut tegema. Ja too naine haavus
südame põhjani et tal nii ihne mees on ning mees pahandus, milles
asi on. Sõrmus on sõrmus. Ja kui ta seda tüli oma hilisteismelise
tütrega arutab, et tema naine on kuidagi ebamõistlik, reageerib too
tütarlaps nii moodi: „Kõigi
naiste nimel, kes kunagi on sellel planeedil elanud ja elama saavad –
kuidas palun?!” Ja
vaene politseinik on täiesti nõutu, et tema tütar on ka tema
vastu. Siis tütreke üritab seda kannatlikult samm-sammult seletada.
1.
Kui sa läksid juveliiri juurde ja ostsid sõrmuse, mis kavatsusega
sa selle ostsid? -
Ma
tahtsin abielluda naisega!
2.
Kas see naine pidi selle sõrmuse üle rõõmustama või kurvastama?
- Otseloomulikult rõõmustama!
3.
Mis nägu oli see naise kujutis, kes pidi sõrmuse peale rõõmustama
ja sinuga abielluma?
Ja
siis sai mees aru, mis ta oli valesti teinud ja ostis oma naisele uue
sõrmuse ning palus pisarate kalkvel andeks, et tal tegelikult ei ole
kahju oma naisele päris isiklikku sõrmust osta, mis ainult tema
sõrme käib ja mitte kellegi muu sõrme!
Inimesed
saavad väga hästi aru, mis eesmärk meil nende suhtes on, vaadeldes
neid väikeseid detaile, mida meie enam ei suuda märgata ja
pisiasjadeks peame. Kuid neile võivad need olla sama ilmsed kui
„Mount Everesti” olemasolu ja kõrgus või „Mariaani süviku”
sügavus. Sul võib ju enda silmis olla õige eesmärk, kuid kui seda
kannab „vale sõrmus” mis kuulus kunagi kellegile teisele, siis
ei ole sellest üldse mitte asja, niipea kui see fakt ilmale tuleb.
Mõtle ise, kas sulle meeldiks süüa teise inimese poolikut ära
visatud Big-Mac'i selle asemel et ise endale uus osta? - Või lausa
minna tema juurde ja öelda: „Anna
mulle see pooleldi järatud Big-Mac et ma saaksin süüa!” Või
viskuda hullumeelne läige prügikasti suunas, niipea kui „omanik”
on nurga taha kadunud ja vaadeldes kõõrdi üle õla, kas prügikasti
omanik kuskilt ei paista ja ei pahanda. Ei,
nii me kunagi ei teeks, sest me pole asotsiaalid ega pomskarid. Kuid
midagi sarnast teeme oma hinges, kui me otsime oma Elu mõtet ja
teed. Me sisuliselt viskume järgmise „Suure Kellegi” suunas, kui
see iganes meie silmapiirile juhtub ja me temast kuuldusi kuuleme.
Sest kusagil on parem kui meie juures ja seepärast peab igat
võimalust kasutama. See meenutab mulle ühte filmistseeni „Romeo
peab surema”, kus Jet Li põgeneb vanglast ja on just väravas ja
valvur peaks ta kinni pidama, kuid ta valetab temale, et sai ühe
vihje hipodroomilt ning sellepärast läheb (tal olid ju politseiniku
rõivad seljas, mis ta kakluses oli endale hankinud, et põgeneda)
valel ajal tööpostilt minema. Ja väravavaht peab tema kinni, et
talle raha anda ja tunnistab, et eelmine kord, kui temale isiklikult
selline pakkumine tehti, siis oli ta nüüd mõeldes jobu, ning ei
kuulanud neid hääli ning hiljem järgi vaadates ta märkas, et ta
oleks võinud võita, ning nüüd ta kahetseb ja selle tunnistuseks
annab ta raha põgenikule, kes selle vaikimisi vastu võtab, sest
sellega muutus tema üritus oma venna tapmise eest kätte maksta,
palju lihtsamaks. Aga sellepärast et tollel väravavahil olid silmad
häbi täis, et ta varem ei vaadanud sinna, kuhu ta amet ei lubanudki
vaadata, et ta ei tundnud pätti mendi vormis ära! - Väga
irooniline ja hästi filmitud stseen. Kuulub ühtede mu lemmik
näitlemiste hulka, mida ma mitte ainult ameti poolest hindan, sest
see peaks käsiraamatus videomaterialina sees olema, kuidas mitte
sellises töös käituda. Sest selle väravavahi viimaseks
põhimõtteliseks veaks oli see, kui ta häire peale ikka laskis
jalgrattamehel lahkuda, ehkki kord nägi ette, et siis tuleb kõik
välipassid tühistada. Aga kuna tal oli „vihje hipodroomilt”
altkäemaksuks, siis ta vaatas sellele läbi sõrmede ja tõenäoliselt
kaotas oma töö, kuigi film enam sellele ei keskendunud. Asi oli
niigi selge ja film oli venna kättemaksust.
Kui
sinul on mingi „Väärtus” ja sa järgid seda väärtust, siis
„ära vaata tagasi” et sa ei näeks seal seljataga kõiki neid
asju, mida sa oled hüljanud ja su süda sellise narrimise peale ei
hakkaks hoorama. Sest kui sa seal midagi ilusat näed, siis sa ei ole
enam kogu südamest oma ürituse juures vaid ainult poole südamega.
Samal põhjusel on kristlastel monogaamia sest üks naine on rohkem
naine kui kaks, sest kuidas sa ka jagad oma aega, sa ei saa kuidagi
Kage bunshin end
mitmeks jagada, sest sa ei ela mitte Naruto sarja Konoha's vaid
tegelikus reaalsuses. Ja seetõttu ei saa sa kunagi olla ühe naisega
24/7 kui seal on veel üks naine, sest tervik ei saa võrduda 200%
Pane tähele! See on ka põhjus miks paljud head sõjaväe juhid
põletavad sillad oma taganemise eest ära, et sõdurid teaksid, et
nad lähevad võitma mitte alistumistingimusi arutama. Samal
põhjusel magas ka Absalom oma isa liignaistega ja lasi selleks kõige
Jeruusalemma nähes rajada telgi oma koja katusele, kus seda teha, et
igasugune lepitus oma isa endise kuningaga, kelle vastu ta mässas,
võimatuks teha, sest üks nõuandja oli seda soovitanud, kelle kohta
öeldi, et tema nõu oli nagu „Jahve otsus!” see läks alati
täide, kui seda järgiti 2Sm16:22-17:23 aga kui Ahitofel, Taavetile
ustav nõuandja ajas tema nõu „valenõuga” nurja, siis hea
nõuandja, kes siiralt mässaja poole hoidis, poos end kodus üles,
sest teadis, mis valenõu peale sündima hakkab, enne kui ta selle
tulemust pidi ootamagi jääma. – Ilusad ja magusad kõned ei
soojenda keha ega ehita riiki üles ega aita ülestõusul või
mässul, sest nad ei taha oma käsi määrida. Nad on „liiga
head”et kunagi esimesena finišisse jõuda ja lõpetavad viimasena,
nõnda nagu on kristlaste seas õiglane küsida viimast kohta, et
sulle antaks esimene – kuid sama asi ei kehti päris võidujooksus,
kus võidupärg antakse parimale jooksjale, aga mitte viisakaimale.
Või on Erki Nool olümpiavõitja oma viisakate kõnevõttude pärast,
mida ta pärast või enne mõnda võistlust andis? Ei ütle piibel
mitte asjata: „Ära püüa olla liialt õiglane, miks peaksid sa
enneaegu surema!” Sest kui sa oled „liialt õiglane” siis sa
näitled enda jaoks „Õigluse” rolli ja mitte ei ela õiglaselt.
Sa ise sellest mingit kasu ei saa, sest see ei sünni sinuga päriselt
vaid ainult sinu südames. Samamoodi võiksid sa võõras keeles
avalikult palvetada, ilma et keegi aru saaks, mis sa seal leelotad. –
Sa ju võiksid selles
ka
ropendada ja Jumalat teotada, kes selle ära tõestab, et sa hästi
kiidad ja ülistad, kui pole tõlget sinu tegevuse kohta? Suur
ja ilus ning särav tegevus ei või tulemust anda, kui temale ei ole
sobilikku konteksti, mis tema esile tõstab ja vääristab – alles
siis omab üks või teine tegevus oma reaalse tähenduse.
Kui
Kommunistid räägivad Kapitalist siis Kapitalistid saavad aru ja
noogutavad:
„Jah, nemad ka armastavad raha, kuid ei julge tunnistada!” On
ju Karl Marxi „Kapital” kirjutatud „ainult rahast” ja ei
millestki muust. Selle asemel püüdke ette kujutada ühte
vaimupilti. Te olete tööline ühes vabrikus ja vabriku omanik, kes
on hästi riides ja pahvib teie ees Havanna sigarit, paneb liini
hetkeks seisma, et teile midagi tähtsat öelda. Ta kogub oma
töölised kokku ja lõpetab hetkeks sigari pahvimise ning manab ette
õnnetu näo, sest on toimunud „suur õnnetus” – turule on
ilmunud uus masin, mida nende tehas ei kasuta ja konkurendid on juba
sellele üle minemas ning neile tuleb kas siis järele jõuda või
siis lausa neist ette rebida. Aga selleks, et seda uut imemasinat,
mis tööd paremini teeb, kasutusele võtta, ei saavat nende hea
leivaisa neile enam endist palka maksta, mida ta senimaani on
maksnud, aga töölised kannatagu see välja, sest koos me võistleme
selle paha konkurendi surnuks ja siis on võimalik lausa paremat
palka maksta, mida pragust selle paha konkurendi, kes selle uue
masina välja mõtles, tõttu ei ole võimalik teha. Rasked ajad –
rasked ajad, mis teha. Aga kuidagi ei taha see jutt tegudega ja selle
reaalsusega kokku klappida, milles need töölised elavad, kes
tohivad oma toitu ainult komisjoni
poest osta, kus on hinnad pärast palgapäeva alati 30% suuremad ja
enne palga päeva 30% väiksemad, sest siis ei ole kellelgi
niikuinii enam oma palka järel ja polegi mõtet rohkem küsida –
aga võib-olla saab võla peale meelitada... Kas tõesti on selles
pildis küsimus rahas
või on hoopis küsimus ellujäämises? Too rikas ja ilus vabriku
omanik leiaks palju rohkem kuuljaid kõrvu, kui ta oleks tulnud
räbalais ja ilma sigarita, imedes pigemini hambaorki, sest midagi
paremat pole võtta – kui ta siis oleks sedasama öelnud, siis ei
hakkaks talle ükski tööline vastu vaid tunneks empaatiliselt
kaasa. Kui on sõda, siis on sõda ja kõik kannatavad selles koos.
Kuid seal polnud mingit sõda vaid lihtne valetamine ja vassimine.
Kui sul on raha ülikonna ja sigari ning ilusa auto peale, on sul ka
raha, et oma tööliste palk õigesti välja maksta, ja pole seda
vaja lausa vähendada, sest uus masin nõuab seda – sest kes peaks
seda uskuma, et aeg seisab paigal ja tulevik peatub selle uue masina
juures ja ei lase mitte leiutada veel paremat masinat, mis üldse
enam töölisi ei vajaks, et omanikku rikkaks teha? Kui
inimene pole oma tööga seotud, siis on ta varsti surnud, ükskõik
kui ilusasti meile masinate päästvast tulevikust jutlustatakse. Töö
on füüsiline ja reaalne; ilmutus vaimne ja mitte veel ellu ärganud
– selle nimel tuleb veel pingutada ja see ei sünni mitte odavalt,
kus kõik elasid õnnelikult oma elupäevade otsani, nagu
muinas-jutus. Ei Kommunistid võitlevad ellujäämise nimel, et
lisaväärtuse arvutamisel ja jagamisel tööline ka midagi saaks,
sest muidu pole tal varsti enam üldse kohta selles võrrandis, kui
ta piisavalt selle vastu huvi ei tunne. Süües kasvab isu, ja
kusagil pole öeldud, et ei saa rohkem võtta. Ainult kui seadus
selle kapitalistile ära keelab, saab piir ette, aga mitte enne.
Mitte asjata pole meil miinimum palk, sest sellest allapoole ei tohi
maksta, mitte ei saa maksta. „Ei tohi” ja „ei saa”, on kaks
eri reaalsust, mida lihtinimene enesele segi ajab kui ta kõiki
inimesi headeks mõtleb.
Naine
tänaval usub et teda „ei tohi” vägistada, sest seadus ütleb
nii ja tema tahab ka nii; kuid vägistaja kes teda seirab, teab, et
ta „ei saa” vägistada, sest naisel on kotis pipragaas; parasjagu
läks politsei jalgsipatrull mööda; tänav oli korrektselt
valgustatud ning inimesi oli ka kõndimas-nägemas piisavalt, et
mitte seda kavatsust täide viia ja ilmse häbi ning teotuse alla
sattuda, sest vägistaja ju ei häbene oma tegu vaid vahele jäämist.
Kui sündmuspaik muutub ja tüdruk on veel piisavalt vintis ning on
lausa oma käekoti maha unustanud ja läheb juhtumisi hoopis pimeda
kõrvaltänava kaudu, siis miks ei peaks kuri hunt võimalust
kasutama, kui lambuke ise tema koopasse ronis. Hunt teeb vaid urr ja
kartlik lambuke läheb lukku ning laseb elualalhoiu instinktist
endale kõike teha, et ta vaid ellu jääks ning saabki naine
vägistatud. Vägistamisohvrite seletuskirjade kurb statistika on
selle vaikivaks tunnistajaks. Ole endast ja oma ümbrusest teadlik,
kus sa liigud, ja kui sa tõesti pead minema läbi „surmavarjuoru”
siis võta parem üks või veel parem kaks ihukaitsjat kaasa – no
ikka sellised tursked siilisoenguga; 2x2x2 kapid, kellega
eelpoolmainitud vägistaja kindlasti pimedas tänavanurgas ei taha
kohtuda, et seal ei näe ükski inimõiguste spetsialist, kui ta maha
tapetakse, kui ta siiski seda üritab... – ja siis ta kaotab
rohkem, kui oma näo ühiskonnas. Ilmne asi, kuid paljud
eksivad selle vastu ja jätavad selle torni lõpuni ehitamata, sest
varustus sai otsa või midagi muud ja käis kah.
Samast
rubriigist on järgmine nali: „Mitu
turvameest on vaja, et lambipirni vahetada?” Õige
vastus: „Mitte ühtegi!!!” - Kui keegi ükskõik millise
turvafirma turvamees peaks kunagi nii pede olema, et ta Eestis käibel
oleva turva-eeskirja valguses seda teeb, siis jääb ta selle
ülemuste teatavaks saades koheselt oma tööst ilma ja pole enam
turvamees. Sest tema meelevald pole mitte Elektriku töö üle –
vaid Turvamehe töö üle ja pealegi ei tohi ta Elektrikule, kes
selle eest palka saab, sellega mitte konkurentsi pakkuma, kui ta
selle liigutuse tasuta ära teeb, sest ta tahab oma kliendile
meeldida – sest teda ei palganud mitte klient vaid turvafirma ja
tema peab oma turvafirmat armastama kuid kliendi juures on tema
sulaste sulane ja peab selliseid asju kartma, aga mitte pede olema ja
laskma endale trukkida! Ja nii ongi! Klient ei pea sinu arvelt tasuta
tööd saama, et sina liiga hea oled, ja kui siiski tahad selline
„Hea Turvamees” olla – uks on seal, ära liialt palju külma
õhku sisse lase, kui selle vaikselt kinni paned! Mis ajast ta tahab
turvamehena seda lambipirni vahetada, kui ta on objektil vaid oma
vahetuse ajal ja muul ajal ei või seal turvamehena liikuda, sest
siis oleks see ametniku omavoli ja lepingu rikkumine? Töö ajast?
Aga pätid? Aga Töö?? Sellepärast kuuleb iga õige turvamees, kui
klient talle ütleb: „Vaheta lambi pirn ära!” hoopis „Hakka
minu kukeks ja võta kõigi nähes suhu!” Õige mees ei lase end
niimoodi kohelda, sest too klient on ise ka lepinguid ja seadusi
lugenud ja teab väga hästi, et ei või seda küsida,
sest muidu poleks teda sellesse ametisse palgatud, vaid ta loodab ja
arvab, et sina veel ei tea ja seda võib sinu vastu ära kasutada.
Mis
on sinu Eesmärk, kui sa midagi teed ja mil viisil mõtled sa seda
teha, ja mis peab olema selle eesmärgipärase töö tulemus. Kas
Eesmärk ja Tulem ühtivad, nagu mees naisega ja saavad happy-endi?
Kui mitte, siis tuleks üle vaadata oma Meetod, millega te Eesmärgi
poole liigute, et saada Tulemus. Kui sina tahad jõuda itta, siis ära
vaata läände ja vastupidi. Tagurpidi ju ei kõnnita, või
kõnnitakse ikkagi?
Seetõttu
hüüab Jahve Jumal ja Tema Kristus ja Püha Vaim iga päev lakkamata
oma kadunud lammaste: juutide ja kristlaste poole: „Pöördu
taganeja Iisrael, ütleb Jahve, siis ma ei vaata teie peale enam
süngel pilgul, sest mina olen armuline, ütleb su Isand, mina ei pea
viha mitte igavesti. Aga tunne oma süüd, et sa oled üles astunud
Jahve vastu, oma Jumala vastu ja oled iga halja puu all ajanud oma
põlved laiali võõrastele. Minu häält ei ole te mitte kuulnud,
ütleb Jahve!” Jr 3:12,13 (mt) Aga
need ei tee kuulmagi ja ei teagi, kelle poolt nad peavad olema ja
kelle torni ehitama või
kuidas.
Aamen.