1.
Laululinnud,
kodus-võõrsil, kel ei ole pealael aset;
pole
pesa, milles lõõri lüüa pangarahu varjus.
Kaarnad,
varesed ja hakid, lõokesed ja pääsulinnud;
kotkad,
leevikesed, vindid, pasanäärid, tedrekanad...
Kõik
te teinud ilusamaks ehakuma rannamuulil;
kasteheina
metsaviirud, tanumale sündind kännud.
Virvatuled
udulooris meenutama jäävad hõire –
luuletaja
mahitusel, lellepoja meenutusel –
kuidas
kalpsas emand Haavik, kuhu müttas Ott ja Susi.
Tammepuude
kohinaga vahtralehed tantsisklemas;
oravad
ja põlluhiired virmaliste saatel helas...
2.
Laululinnud,
leidke asu, kasvõi pehkind tüve otsas;
mesilinnud
tõuru õõnes, kelle põdrapullid tehtud.
Ons
ju lausur sõnastanud: „Sööjast söök ja vahvast magus!”
Rohkenedes
ärgu kadu teie värsse roostetagu...
Mehepojad,
kodutütred – Eesti rahva saba, sarved;
sarvikud
ja paharetid, metsa jäetud sohilapsed.
Vaimust
jäetud hooranaiseks, hingest heitud kõrbesohu;
kes
te kandlekeelil ruja karjapoisil sõrmitsete.
Torupilli
jorinaga, parmupilli manitsesel;
sündind
hulgi vemmalvärsse, pomeriime, pastoraale;
lugulaul-sonetipärgi
tammelehtedega krooniks.
3.
Laululinnud,
tehke pesi kasevitste nõialuudes;
nõiaringi
puravikes, kärbseseente vardja tõivus.
Seal,
kus koprad teinud tammi, tihnik kasvand padrik-laaneks;
vaikse
vulinaga ojal, kiiliparve marsitaktis.
Leinakased,
haavatüved teile tunnismehiks olgu;
vader-reinud
ümmardajaiks, hallivatid rajakiviks.
Sinilindu
vannutades, kaarnakivi õnnistades;
sõnajala
õitemeres, ussipiimas murtud leivas...
Tulge
kadund pojad-tütred, esivanemate Taarid;
laineid
randa laksutama, udusulgi peksma tõrres:
tungalterist,
sitaseentest, hundijalast tehke saia!
4.
Laululinnud,
jääge maale, laotage end laibakoormal;
sõjas
sõtkut' keha lävel, vankriratta augutäitel.
Rüütlid,
paladinid, ratsud lõhkund vaime seina ääres;
kes
kõik raamatute järel, aknaist välja pilastatud.
Kirju
kuub, kes naeris neitsit, Kalev-poeg, kui tegi untsu;
omaenda
lihas-veres, näkiks naerdu jooksis lahes...
Ärgu
sellepärast vaiki jäägu teie koonud, nokad:
laulge
kasvõi tähepalgel – kuule, päiksele ja ööle!
Hämariku
viimsel sammul, siis kui jalad jäänud raskeks;
koidukiired
hilinesid, ehatähed häbenesid...
Siiski
laulge enda pärast, Eesi rahva kestvust kandke!
5.
Laululinnud,
kuidas öelda – kurk on kähe, sõnad otsas;
mõte
Põhjas, teod Idas, lõuna Läänes vahel jäetud.
Tahaks
käristada sooli teie tarupuude ümber;
tasuks
kõigi hetki helgiks, mis te laules põlistanud.
Müüriks
ennast männipalki, kuuse alla unustuses;
ilma
tähiseta hauda, et ei lahkuks kodumullalt –
Isamaalt
ja Emakeelest, esivanemate meelest;
kui
vaid saaks teil suitsutada märgulõkked taevasmaani!
Eemal
peletada saanid, kauba-taanid, kuusevargad;
viinavines
kakerdajad, kõmunäljas turumoorid:
Kõik,
kes sõna valetavad, vanaemad tsikli vastu...
6.
Laululinnud,
tulge koju – kure kannul, luige tiivul;
lapsi
kaevu ära peites, sõmeraga körti süües.
Ärge
taganege enam, haldjanagi olge terved;
kui
ka pole külast koerad seakarjal teile haukund.
Teie
pärlid pisarates, mis said higis-veres küntud;
ärge
neid siis korstnas arvel, oma meele äärte taga
ulgumisse,
hambakirnu jättes maha raskemeeles...
Vikat
külvand teile hambaid, koot ja kõblas rajapiire
nihutanud
sirtsusohu, potilaadal, pärapõrgu;
siiski
ärge meelt veel heitke, olge vahvad, olge julged! –
Kui
ka võõra laeka sunnil tullaks teie vastu sõtta...
7.
Laululinnud,
telgivaiad – kes võiks peletada mutte;
nende
auke ja ka kõdu, nahahiirtel kali lahja?
Siiski
ärge alla vandes ema südant üles andke;
nagu
Kalevite poeg kord isa tarkust müütas kehvaks.
Aga
teie Memme musid ja ka Isa malga hoobid;
ärge
neid küll põõsa viskes uuteks kombeiks põlastage!
Kõugud,
maugud, moorid, ätid – kandke neid, kui juukseid õlul;
ärgu
nemad Tahma-Toomaks teie seltsis kahanegu.
Lapsukesed
teie juurde õpetust ja tarmu laulma;
ikka
võtke neljal kämblal, vägilaste uljal tahtel!
8.
Laululinnud,
vaiki jäänud on te kojad ja ka põllud;
pole
ühtki ega teistki, sauna nurgast pirisemas:
lesenaise
kasutütrel tarkussõna kahetsemas...
Kes
võiks laulda nooreks Hiied, jutlustada raiut' saared;
kännu
otsa istutades, tamme otsa uueks ladvaks?
Et
ta varjus tormi pakku võiksid tulla metsa loomad
ja
ka putukad ehk linnud, sipelgate seljas Triinud...
Lepikutes
lepitatud, poodud Jürid hanitatud;
suhu
pandud hõbemündid, nagu katku-vaimu märgid.
Kilter,
Kubjas, Aidamees – ikka valitsuses veel –
sellepärast
suupeal kukkund, käodki munad jätnud patta.
9.
Laululinnud,
kiviheites tahaks teid taas sünnitada;
okseloigust
välja püüda, virtsalehast õngitseda.
Setukate
sandilaagrist, ruunat' täkke tahaks teha
endiseks
ja märakarjas uhkeks jälle harjutada.
Kellel
mune, kellel kana, kellel riistu pühalikult;
tahaks
oma lihast võtta, luudest-üdist ohvriks tuua!
Kolba
annaks teadjal peekriks, seljaroogu tundjal sauaks;
mõistjal
küljeluust teeks kandle, lausujale nahast hame!
Verest
mõdu, sapist mürki – küti noolte teravikku...
Kui
vaid teaks, mis rahuks tarvis, et te linnud naaseksite;
tagasi,
kus kodukotus, auku vajund tared, tallid.
10.
Laululinnud,
aga mitte, kõrgist kojast ärge minge
oma
kuube ega kirvest tagaselja laenutama;
ega
tooma tuppa härrast, kes ei malda viisku salli –
matusele
tuleb killas, lesenaise veimevakas! –
Kuidas
rüütel matsi manu, tuleb kosja sinu kulul?
Ikka
pirru valgel vargsi, kaugeil mägedeil võib puhu;
metsavennaks,
laanetütreks – luuletaja rahus tulla.
Et
ei saaks sa päitseid pähe, kaevukooku kulinates;
hõbehäälel
kõrisema – igat sinu sammu needma.
Ära
naerma neitsi paelad, tõurastama tornilinnuks;
Karuks
istus vangitormis – sul ei ole vaega toota!
11.
Laululinnud,
kirvepojad – Emajõkke risti löödud;
saage
jälle varre otsa, sõnad võtke tõrre põhjast!
Kasvõi
püksid, mis on vana pagan likku virrutanud;
võtke
sellest endal julgust, põlved uueks jutustada.
Võtke
laest ja võtke taevast, mullarammust, pihupoistest;
lõhkend
künast, vähi sõrast, tõrvapapist, prügikalast.
Munamäkke
lokku lööma, Kaera-Jaani maha saama;
Murueide
tütreid naima, vihakoore põrmustama.
Teiba
aetud irvel kolbad munakividega kõrvu:
laulge
vabaks Eesti rajad – lapsed tuppa veski ajjast;
seitse
venda kaevandusest, Tuhka-Triinu ahju sülest!
No comments:
Post a Comment