Laululindude lennuk

1.

Laululinnud, kodus-võõrsil, kel ei ole pealael aset;

pole pesa, milles lõõri lüüa pangarahu varjus.

Kaarnad, varesed ja hakid, lõokesed ja pääsulinnud;

kotkad, leevikesed, vindid, pasanäärid, tedrekanad...

Kõik te teinud ilusamaks ehakuma rannamuulil;

kasteheina metsaviirud, tanumale sündind kännud.

Virvatuled udulooris meenutama jäävad hõire –

luuletaja mahitusel, lellepoja meenutusel –

kuidas kalpsas emand Haavik, kuhu müttas Ott ja Susi.

Tammepuude kohinaga vahtralehed tantsisklemas;

oravad ja põlluhiired virmaliste saatel helas...

2.

Laululinnud, leidke asu, kasvõi pehkind tüve otsas;

mesilinnud tõuru õõnes, kelle põdrapullid tehtud.

Ons ju lausur sõnastanud: „Sööjast söök ja vahvast magus!”

Rohkenedes ärgu kadu teie värsse roostetagu...

Mehepojad, kodutütred – Eesti rahva saba, sarved;

sarvikud ja paharetid, metsa jäetud sohilapsed.

Vaimust jäetud hooranaiseks, hingest heitud kõrbesohu;

kes te kandlekeelil ruja karjapoisil sõrmitsete.

Torupilli jorinaga, parmupilli manitsesel;

sündind hulgi vemmalvärsse, pomeriime, pastoraale;

lugulaul-sonetipärgi tammelehtedega krooniks.

3.

Laululinnud, tehke pesi kasevitste nõialuudes;

nõiaringi puravikes, kärbseseente vardja tõivus.

Seal, kus koprad teinud tammi, tihnik kasvand padrik-laaneks;

vaikse vulinaga ojal, kiiliparve marsitaktis.

Leinakased, haavatüved teile tunnismehiks olgu;

vader-reinud ümmardajaiks, hallivatid rajakiviks.

Sinilindu vannutades, kaarnakivi õnnistades;

sõnajala õitemeres, ussipiimas murtud leivas...

Tulge kadund pojad-tütred, esivanemate Taarid;

laineid randa laksutama, udusulgi peksma tõrres:

tungalterist, sitaseentest, hundijalast tehke saia!

4.

Laululinnud, jääge maale, laotage end laibakoormal;

sõjas sõtkut' keha lävel, vankriratta augutäitel.

Rüütlid, paladinid, ratsud lõhkund vaime seina ääres;

kes kõik raamatute järel, aknaist välja pilastatud.

Kirju kuub, kes naeris neitsit, Kalev-poeg, kui tegi untsu;

omaenda lihas-veres, näkiks naerdu jooksis lahes...

Ärgu sellepärast vaiki jäägu teie koonud, nokad:

laulge kasvõi tähepalgel – kuule, päiksele ja ööle!

Hämariku viimsel sammul, siis kui jalad jäänud raskeks;

koidukiired hilinesid, ehatähed häbenesid...

Siiski laulge enda pärast, Eesi rahva kestvust kandke!

5.

Laululinnud, kuidas öelda – kurk on kähe, sõnad otsas;

mõte Põhjas, teod Idas, lõuna Läänes vahel jäetud.

Tahaks käristada sooli teie tarupuude ümber;

tasuks kõigi hetki helgiks, mis te laules põlistanud.

Müüriks ennast männipalki, kuuse alla unustuses;

ilma tähiseta hauda, et ei lahkuks kodumullalt –

Isamaalt ja Emakeelest, esivanemate meelest;

kui vaid saaks teil suitsutada märgulõkked taevasmaani!

Eemal peletada saanid, kauba-taanid, kuusevargad;

viinavines kakerdajad, kõmunäljas turumoorid:

Kõik, kes sõna valetavad, vanaemad tsikli vastu...

6.

Laululinnud, tulge koju – kure kannul, luige tiivul;

lapsi kaevu ära peites, sõmeraga körti süües.

Ärge taganege enam, haldjanagi olge terved;

kui ka pole külast koerad seakarjal teile haukund.

Teie pärlid pisarates, mis said higis-veres küntud;

ärge neid siis korstnas arvel, oma meele äärte taga

ulgumisse, hambakirnu jättes maha raskemeeles...

Vikat külvand teile hambaid, koot ja kõblas rajapiire

nihutanud sirtsusohu, potilaadal, pärapõrgu;

siiski ärge meelt veel heitke, olge vahvad, olge julged! –

Kui ka võõra laeka sunnil tullaks teie vastu sõtta...

7.

Laululinnud, telgivaiad – kes võiks peletada mutte;

nende auke ja ka kõdu, nahahiirtel kali lahja?

Siiski ärge alla vandes ema südant üles andke;

nagu Kalevite poeg kord isa tarkust müütas kehvaks.

Aga teie Memme musid ja ka Isa malga hoobid;

ärge neid küll põõsa viskes uuteks kombeiks põlastage!

Kõugud, maugud, moorid, ätid – kandke neid, kui juukseid õlul;

ärgu nemad Tahma-Toomaks teie seltsis kahanegu.

Lapsukesed teie juurde õpetust ja tarmu laulma;

ikka võtke neljal kämblal, vägilaste uljal tahtel!

8.

Laululinnud, vaiki jäänud on te kojad ja ka põllud;

pole ühtki ega teistki, sauna nurgast pirisemas:

lesenaise kasutütrel tarkussõna kahetsemas...

Kes võiks laulda nooreks Hiied, jutlustada raiut' saared;

kännu otsa istutades, tamme otsa uueks ladvaks?

Et ta varjus tormi pakku võiksid tulla metsa loomad

ja ka putukad ehk linnud, sipelgate seljas Triinud...

Lepikutes lepitatud, poodud Jürid hanitatud;

suhu pandud hõbemündid, nagu katku-vaimu märgid.

Kilter, Kubjas, Aidamees – ikka valitsuses veel –

sellepärast suupeal kukkund, käodki munad jätnud patta.

9.

Laululinnud, kiviheites tahaks teid taas sünnitada;

okseloigust välja püüda, virtsalehast õngitseda.

Setukate sandilaagrist, ruunat' täkke tahaks teha

endiseks ja märakarjas uhkeks jälle harjutada.

Kellel mune, kellel kana, kellel riistu pühalikult;

tahaks oma lihast võtta, luudest-üdist ohvriks tuua!

Kolba annaks teadjal peekriks, seljaroogu tundjal sauaks;

mõistjal küljeluust teeks kandle, lausujale nahast hame!

Verest mõdu, sapist mürki – küti noolte teravikku...

Kui vaid teaks, mis rahuks tarvis, et te linnud naaseksite;

tagasi, kus kodukotus, auku vajund tared, tallid.

10.

Laululinnud, aga mitte, kõrgist kojast ärge minge

oma kuube ega kirvest tagaselja laenutama;

ega tooma tuppa härrast, kes ei malda viisku salli –

matusele tuleb killas, lesenaise veimevakas! –

Kuidas rüütel matsi manu, tuleb kosja sinu kulul?

Ikka pirru valgel vargsi, kaugeil mägedeil võib puhu;

metsavennaks, laanetütreks – luuletaja rahus tulla.

Et ei saaks sa päitseid pähe, kaevukooku kulinates;

hõbehäälel kõrisema – igat sinu sammu needma.

Ära naerma neitsi paelad, tõurastama tornilinnuks;

Karuks istus vangitormis – sul ei ole vaega toota!

11.

Laululinnud, kirvepojad – Emajõkke risti löödud;

saage jälle varre otsa, sõnad võtke tõrre põhjast!

Kasvõi püksid, mis on vana pagan likku virrutanud;

võtke sellest endal julgust, põlved uueks jutustada.

Võtke laest ja võtke taevast, mullarammust, pihupoistest;

lõhkend künast, vähi sõrast, tõrvapapist, prügikalast.

Munamäkke lokku lööma, Kaera-Jaani maha saama;

Murueide tütreid naima, vihakoore põrmustama.

Teiba aetud irvel kolbad munakividega kõrvu:

laulge vabaks Eesti rajad – lapsed tuppa veski ajjast;

seitse venda kaevandusest, Tuhka-Triinu ahju sülest!