Ülemiste pastoraal

Ille-Pille-Ülle-Malle

Jaagup-Elmo-Tiit ja Kalle

Ülemistes väike pralle

konstaabel võttis õlle.

Võttis ühe, teise ka;

kolmandale kinnitas:

„Kui sa sõidad – joomata:

võidad elu, kaotab taak!

Aga kui ei söömata

jäta surma toomata...

siis on haual isad-emad;

pere kaheksates nemad:

seletavad; ohhetavad;

ahhetavad; peletavad –

Ikka süüdi mendi vaar,

aga mitte sõge jaan!”

Sellepärast oleks kenam,

kui ei kordama peaks enam.

Pidu hea, kuid purjed pahad;

las need mujal plagisevad!

Lipud lehvivadki hüvalt,

kui on teibas nende kehad!

Aga teie mehepojad

ja ka teie kodutütred,

ei te mitte nõnnamoodi;

ummamuudu litsiks tehtud.

Vaid, et kaelal pead ka kanda;

õla kohal mõtteteri –

Kapsad jätke kapsaaeda;

porgandid kõik kauba kotta;

tomatid ja õunadki,

parem näha riiulil...

Aga silm, sa põue ronid –

sinna jookseb üksnes sohik.

Ära ole elus võhik

või ehk hiljem nimeks nohik!

Kui on sinna liigne tuhin;

vuhin – sahin – ladva kohin;

mõmin – sebin – välja nohin...

küll sa varsti lippu kahid!

Kunni kummuligi tihid:

kes sa oled mul, blatnoi?

Vahest rooste ja ka koi,

rootsi kardinate taga

kauboid ja indid varsti vagad...

Muna õpetas kana ja käbi kukkus kaugele;

kännud jäid kuusest maha, männid saartega raugana

ei taha panna taha ettekäänet, mis kui vaha –

küünal voodi alla pandud. Vaka sisse naine kantud;

kaas lõi pähe, viskas villast – gaasi vajutatud sillast!

Ussi-Püssirohi-Raha ei võind kahju hüvitada.

Seitse rihma; karu nahka, kümme tarka võttis korstnast.

Muna õpetamas kana: pauk käis metsas, välgud Kärknas;

Vilsandi ja Killing-Nõmme tänagu veel tosin õnne,

kuradile mängupõrgu – mängutaevas jäänud võlgu...

Kehitame hange, õlgu; õlematte, seajalgu –

sõrad kobrutavad verest: „Tõde raske leida kõrvalt!”

Vasest; pronksist; kullast valest – kassile veel konte vahest.

Pimedale nägijale tuli nägemuste ale:

tüliks tühjaks kurimõrvaks; lakekrantsi joritõrvaks...

piinlik oli ainult nats – surin peas ja kohin hinges;

munn on hommikutti pinges: „Ons ta sõnn või talisman?”

Vahet nägi ainult vats, konn läks mööda, soniks kann...

Tagurpidi segi aetud, nagu Kadri Katil pöetud;

Karu solvus, murdis maha – päitsed pähe, aia taha!

Seitse muna seletavad: „Kus on kukk ja kes on kanad?”

Nali habemega, vana – „Tule üles, kiilaspea; kommi saad, ehk tappa, tea!”

Laste nali, kurvad silmad manas ette kurjad ilmad. Talvel kured ikka külmad;

jootusid ei kata ilma... Lasi metsa peatus naha parkida ja toolid, mersu

vanaemaks vahetada! Kes ei usu, Taaler siia! Põis ja Õlekõrs on šeffid...

Tuulikuina kurgus härjad nagu kaevu kaevatud;

aevastatud, vaevatud – küsi küsimust ja vasta:

„Kust saaks Kalev rauda osta?” Eno; Kristjan ja von Baer;

kas veel Eestlast leiad, hääl... käsi kari lasta määl,

mäele viimne vint on antud – teine lendas soojamaale!

Ohver põlatud sai tuntud, põhjusele üles küntud.

Rehi ehitamas põldu, lagi vastuse jääb võlgu.

Must on lagi, must on maag; sõelumisel selgub praak;

Euro kaks ja Dollar, kross – uppi vajus õhuloss!

Aga poes läks rasva saak: ei saa ümbert, üle ka!

Viska jõule; viska leili, näärivanal meeldib preili

lumehelbeke nii tasa – langes teine oksataha.

Teeme kaubaks veel mõnd tõde vaikib kuld ja laulab hõbe.

Sitt see tantsib Viljandisse sada vakka nõuab sisse.

Mulk ei nõudnud, Julk ei andnud – seinale kõik kirja pandud!

Hõbekõrid puhtaks tehtud, tinaviledel käib rehnut;

tinutatud kinni aknad, uksedki on nagu seinad.

Pühitud ka laud ja linik – leib on jahtund, katki kuivand;

oodata ei malda enam... Vallad purelevad: „Kenam?”

Kera kukkus lõngaotsast nagu kägu üle pesa.

Pauk sai tehtud luua varrest; õnnistusi sadas tõrrest:

põhjast, lõunast, idast, läänest – leti alt ja neitsi säärest.

Võrgutatud ahvenadki, havi püütud kilgi sobil.

Nipernaadi üritas veel hümni riigile ka luua –

aga naine lastega, seisis juba väravas.

„Kes on ema, kes on isa; kes on vennad-õed, mis kisa!”

ammumisi-tammumisi; valetpidi vandumisi -

pikad ninad nurga taga sõrmi selga kõverdavad;

osutavad kingaga – kuklasse ka hingavad.

Müüdud naerid, kostnud kapid; kopitama löönud vapid.

Kõigil rusik taskus – sappi vihkamises karjub appi...

kes veel tuleb sandil kosja toogu nõial luud ka majja;

pühi kolmat korda veel – varsti muudetud saab tee...

rajad ehas lõkendavad; koidukiirtes härmavalgel,

kuni Hämarik veel küünalt põletamas aknal kalbel.

„Kalev, tule tuppa sooja, tule-tule sugu looma;

sõnaga kõik korrutama, manitsuses tarmustama;

vannutama, kannustama; innustama, õnnistama!”

„Ei saa tulla, Põrgu lahti, Põhjas sõda salamahti;

Lõunas liit on surmaga, ei saa ilma tõurata!

Idas – Läänes värav tühi pole kohtumõistjat enam;

kingapaarigi ei küsi – pärisosa eest, vaid pähe

raputatud peotäis mulda, teine vaetud puhtas kullas.

Kuld see vaikib, räägib hõbe – tina kirjutab ja tõdeb:

„Mitte miski korrutatud jagatud ja lahutatud ikka null ei midagi, vahest mitte sedagi!”

Aga kui on palju nulle, nagu ajaks taga hulle;

pole hullu – pole nulli, killavooris leinab sunnik.

Kaalikad ja seened ka ei saa ilma Üheta!

Kärbse seened, Kuke seened; Puravikud Riisikad;

ussidel on palju teeneid, mida hõlmast susida.

Komandeeringusse vaja põrgupõhja kantseldama;

et ei liiga palju sugu väravast sealt sisse eksiks.

Leiger lubas anda kandle, Tallin sepistada lennuk;

üle Ülemiste jõudes, võtan Vetevana peale.

Neljakesi jõuab ikka augu kinni paigutada!”