Ei saa mitte

 Ei mina saa, kui Juhan Liiv, kui Noor-Eesti meelitas; 

ja meeles neil tark Siil, udus teed rajamas uutmas ruja,

Kohmetuks teeb kõik kiitus, nagu Kalevipoja mõõgale 

said sõnatud sortsi pilaks -- et kunagi ära naeris Saarepiiga 

Sepa pojale heateo tasuks! Virvendab kõik kiitus läilaks... 

Milleks see kõik, mis Luulele kasuks on kuldraha? 

Kui vaid sinu sülg ja sitt minu igavese tule peale! 

Homme nad hukkavad selle kulla eest hobuse korjusel kassi, 

et susi ta karjaga metsa pures, aga Kilplane kägu kukkus; 

Peomeeletules, unustas silma oma kaaslase kosteks kiigata. 

Isegi kaaren, häbenes oma suled valgeks ja lendas minema... 

Ei mina saa, kui Juhan Liiv, vaiki olla ja minna siit; 

kui liim ja virre, kui seene leotis. Sõnajalaõis või Murueide tütred!

Ei tea, mis nii kiindub et unustan end, hingepiin. Et söön ennast tõuraks; 

kuradi ka altari ette tirin; Kaval-Antsu panen Kiirena saunas higist siniseks; 

kui Rehepapp kahetseb pattu ja õpib põrgus õieti ketelt kütma ja mitte piiluks.

Põhja Konnale üksiku sääse pirin, kui karu tegi peremehele teeneid Ja Otto-Triin; 

Pille-Riin, See Vennaskond Terminaatoriga kuule märki lastes Ekvaatori vibuks pööran 

kui uskliku leitsaku hiis. Umbusklik oma tusus ma musun põrmuga tõtt ja õigust hõimus... 

Kellel on vaarika võigus see võitus et Maiale Marile keelata siduda poisi mullikas puu juurde,

et saaks temaga pattu teha, mis muidu ei võinud uneski sündida rääkimata Albi röhatusest! 

Mis riimub nii vabalt ja vanalt uuele kuuele, kärisedes mõõtmatult suule puues pekstud hullu-- 

Ei mina saa, nagu Juhan Liiv, sest raskemeelsus paiskab õhku ja võtab juured mustast mullast; 

Lehm vaatas mind pikalt ja siis plikalt küsis sittumiseks luba Siim -- ei julenud küsida Kalevipojalt. 

Andsin talle Andeks, et ta saaks talendikooli minna ja küsida Jeesuselt luba kuulutada pimedatele; 

kohmetutele ja kurtidele-tummadele, kes väitsid end nägevat; kuulvat ja mõistvat -- ent lasksid 

ikka kokku lepitud märgist mööda. Ultima Thule puhus nii vilult ja lipp oli end Latiks joonud. 

Lätlased hõõrusid rõõmust käsi, kui said iga krooni eest 40!! Silmad säramas kui silgusoomus; 

sama suured kui Suure-Tõllu Porsche Porikilbid... minu Lennuk, mis lendas üle käopesa, 

tema ei pääsenud isegi Politsei radarile. Imaginaarsed Sõidukid on nii nõmedad -- Ei saa mitte; 

sakslasele keskelt pikemaks järgata!! Juhan Liiv teab tunnistada, aga tema on manalamees; 

surnutelt küsitledes, soelen iseendasse, nagu Stiil ruudus ja blondiin kuubikus Ruubikule 

dublikatsioone meisterdades, dubleerin ka oma enda sisemist X-Mehetapi Üleinimese tuusikut... 

Ei mina saa, kui Juhan Liiv, Tapan Kommunisti Edasi ja Postimees häbeneb nurgas kollaseks; 

end põlema panen metafoori kolmes vilgutules. Roheline mõtlemine; Kollane Köögivada ja Punased Riiukuke kitkusuled -- mul tuletis peekri põhja kiigates ja selle kilde närides ja kastaneid rebides tulest! 

Kõrvetasin oma sügava kurgu kuristiku Maagi sees ära kui Manalasse Toonela jälgedes hõbevalgemal 

helal ma tahtsin mürgitada kõik mürglid ja mügritud soolasambad ja Türgid. Mõned purgid, viskasid 

silti ja sedeldasid mu mesilase teo karbi külge knopkaks. Kopikas selle mõtte eest, mis tema Karuksi 

vangitornist vabaks ostaks!! Kui lehmal jäi piim kinni ja hingepiin oli varrukast võtta leivakatteks. 

Ma suitsule katteks võtsin Õige hõlma ja hakkasin süütust taga ajama, kuid ta nurjatu pani plehku... 

Õss, Õss tule appi, vainlane on meite maal, Taaler paneb Pullid keema, sead pekki saema, vaema vead!!

Oh sina Juhan Liiv, eks sina tead, Ei saa mitte Kalevaseks meheks olla ja selgelt seletada Luuleread; 

kõik kõverad ja nastikud need Rästikute sigitised ja kaarnapoja hundinuiad ning Sõnajalaõie-Ehad...