Kuule Kristlane

 

Mt 5:1-37

I

Õndsad on Vaimust vaesunud, kel lõhki kistud hinged;

nende päralt on Taevariik, ümmardab iga Ingel!

Õndsad on kurvad südamed, kotiriides ja pinges;

nende pisarad tasutud, lohutus isegi sünges

surma ja varju orus – Teie Jumal on Kindel!

Õndsad on tasased rügajad, kui neimas vinges,

Tuuslarid hallitavad – pea maas pärite Kingud!

II

Õndsad, kel nälg-janu õiguses, teil küllaga karikas antud;

õndsad, kui halastus neerudes, sisikond Jeesuses tallel.

Teil Halastus täol, uus nimigi Taevas – ristki nõnda saab kantud!

Õndsad on puhtad südamelt, te Jumala palge ees tuntud;

õndsad on rahu tegijad, Jumala Lasteks kaimul ja lellel...

Õndsad, kui taga kiusatud, õigusest Taevariik sulle –

kui olete maa peal laimatud, kõmagu hõir, tormist kantud!

III

Õndsad, kes Maa Soolaks nimetet', ei lase ta liha roisku;

läila ja lääge te kaugele, saadate laste eest kõrve.

Häda küll sellele hingele, kes liisub ja pahandus-koitu;

Jeesuse osale riugast seab, parem veski kiviga sohu jää soiku!

Ei kõlba seal teadma- ei rammumees, kel kael on kange ja tõrges;

te inimlaste tallata, kui Lutsiver langedes kõrbes...

Te Maailma Valgus, Märgake, ärgu peitugu Taevasmaa hoitu!

IV

Süüdake lambid, ei vaka all, oma väärtust saa panna;

te õukonnas -jalale asetet, et kojad näeks seleta' endid.

Ei ole see Sõna langenud, et võtta Prohvetilt Kannel.

Seadus kindlalt sai täidetud – Jeesus on Kristus me Vanne!

Kes nüüd iganes selle tühistab, pisik ta Taevasmaa kandis;

kes selle järgi talitab – Suur Taeva põllul su künnis!:

Kui teie õigus etem Kama, kui Variser-Saduser tunneb.

V

“Ära tapa, või oled kohtu all!” ei seal ole hinges see raja;

vaid juba, kui vennal sa vihane, Ülemkohtus, kui lausud: “Tola!”.

Kui aga ta teist põske nuiad sa, Jõledaks sõimata vaja –

tea sina vilets inime', see teotus Jumalat laimab!!

Kas Tema su vastu on eksinud, et tegi su vennale türa;

seepärast, kes iganes nõnda teeb, Põrgusse rutusti küta...

Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu ja tehke, mis rahuks on vaja!

VI

Kui sina tood andi Kirikus, vana võlg turgatab meelde;

jäta siis Seeklid ja Vanikud kantsli; lepi, et silmgi ei pilguks!

Kui sina põlastad tölnerit, sest sinul said uurendud keelde;

Inglite helad ja palvused aga tema ei julendki neelda

sülge ja nina maas pobises patukahetsust – ära vilgu –

Anna siis andeks et sullegi see palk saaks andestet silgus!

Järeleandlik ei timukat karda, viimast krossi temalt ei võeta.

VII

“Abielu Püha, ära litsi löö!” – kuid himudes ära sa põle;

kes naist vaatab, oma südames, võib teda panna Kuule!

Kui sinu parem silm valetab, ja kõõritab, vaade on kale;

rebi välja pilkaja tusane – vigasena Taevas on parem!

Kui parem käsi su kõri pitsitab ja verd valama tuleb –

raiu endast süüdlane, ära järgi Põrgusse tulle!!

Kel silmad on näha, see nähku veel, et kuulutatud saaks Tulev!

VIII

“Mees andku lahutus, kui naine ei tee-!” kuid Kristlane

mõtle nüüd järgi. Kui muidu nii teed, peale hooruse;

hooraks sa mõistad ta teise käes tõesti! Mustlane

vannub valet ja vilist nõiub hästi, aga teie, kui tõotate;

ärge tingige midagi – sest teie hingki ja voorused

on Jumala omand. Seepärast “Jah” olgu “Jah”, “Ei” korduseks

“Ei”, ja üle selle Tarkus on Kurjast. Taipa ka sina, Vilistlane!