Õnnistussõnuja

 

I

Issand Õnnistagu sind, kelle hind naelutatud

ristil, ehkki enda meelest vääritu tõbras, mu vend;

õde, kus iganes sa oled – Jeesus tunneb Sind, peatu!

Kes sa surmavarju orus eksled ja meelt heidad, veatu

on su kulgemine ja hingamine Jumalas, usu End!

Kõik sammud on hoitud Pühas Vaimus: “Kas tunned Mind?”

Küsib Jeesus su südame ukse taga, ole nii Vaga, Vankumatu!

II

“Kes on sinu sarnane?”, küsib Mihkel; Jumalamehed, Gaabriel!

Mõista mulle kohut, nagu oli su ees Taaniel, lausumas õnne...

Näe Jumala palet ning tema Kirkus järgigu saabumisel;

kui lahkud linnast, või kõnnid metsarajal – rabas tiines:

Armu sulle ja rahu, nägemusi ja tervist tõurastades kanne!

Seisa põrgu viha ja raevupuhangu ees, tea oma Annet –

Ole mu Õnnistussõnuja ning piki vaenlase kolbad saablile!!

III

Jumal kuulnud su pisaraid, Saamuel; sa Jumala Hüüs, Naatan;

ära peatu oma rajal, su vöö ärgu vallandugu puusal, kinnita end!

Su abi on teel, su Kaarnakivi tuleb, võta nägemust, vaata;

Isegi kui Põrgu ajab oma lõuad pärani, ei võida Saatan –

tema lõpp on saabunud – kappamas nälgind kõrend;

nagu torm metsikute hobuste kapjadel, uuendatud: Tunne End!

Valmista Rõõmusõnu ja kosuta omasid-võõraid talita!