Õelus

1. „Häda teile, kes peate kaugeks kurja päeva, aga toote ligidale vägivalla aasta, kes magate elevandiluust voodites ja aelete oma asemeil, sööte talled karjast ja vasikad nuumlaudast, kes sepitsete laule naabli saatel, valmistate endile mänguriistu nagu Taavet, kes joote karikaist viina ja võiate endid parima õliga, aga Joosepi hukkumine ei tee teile haiget!” Am 6:3-6

2. „Aga häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te sulete taevariigi inimeste eest! Ise te ei lähe sisse ega lase sisse minna neid, kes tahavad sisse minna... Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te käite läbi mered ja maad, et saavutada ühegi, kes heidab teie usku; ja kui ta on heitnud, siis te teete temast põrgulapse, kaks korda hullema kui te ise olete!.. Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse! Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata. Te sõgedad teejuhid, kes kurnate sääski, aga neelate alla kaameleid! Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te karika ja vaagna teete puhtaks väljastpoolt, aga seestpoolt on need täis röövi ja aplust! Sa sõge variser! Tee esmalt karikas puhtaks seestpoolt, et see ka väljastpoolt saaks puhtaks! Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te olete lubjatud haudade sarnased, mis küll väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis surnute luid ja kõike räpasust! Nõnda olete ka teie küll väljastpoolt näha õiged inimeste ees, kuid seestpoolt te olete täis salalikku meelt ja ülekohut. Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te ehitate prohvetite haudu ja kaunistate õigete hauasambaid ja ütlete: kui me oleksime elanud oma esiisade ajal, ei meie küll nende osalised oleks olnud prohvetite verd valamas! Nõnda te siis tunnistate iseeneste vastu, et te olete nende lapsed, kes tapsid prohveteid! Et täitke siis ka oma vanemate mõõt! Te maod, te rästikute sigitis, kuidas te põgenete põrgu hukatuse eest? Seepärast, vaata, ma läkitan teie juurde prohveteid ja tarku ja kirjatundjaid! Ja muist neist te tapate ja lööte risti, ja muist neist te piitsutate oma kogudusekodades ja kiusate neid taga ühest linnast teise, et teie peale tuleks kõik vaga veri, mis on valatud maa peal alates õige Aabeli verest Sakarja, Berekja poja vereni, kelle te tapsite templi ja altari vahel. Tõesti ma ütlen teile, see kõik tuleb selle sugupõlve peale!” Mt 23:13,15,23-36

3. „Aga teile, kes kuulete, ütlen ma: armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad; õnnistage neid, kes teid neavad; paluge nende eest, kes teid siunavad. Kes sind lööb vastu kõrva, sellele paku ka teine; ja kes sult võtab kuue, sellele ära keela vammust. Anna igaühele, kes sind palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära nõua tagasi. Ja nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile. Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis tänu on teil sellest? Sest patusedki armastavad neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head oma heategijaile, mis tänu on teil sellest? Sest patusedki teevad sedasama. Ja kui te laenate neile, kellelt te loodate tagasi saada, mis tänu on teil sellest? Patusedki laenavad patustele, et nad samavõrra saaksid tagasi. Aga armastage oma vihamehi ja tehke head ja laenake ilma midagi selle vastu lootmata; siis teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on lahke ka tänamatute ja kurjade vastu. Olge armulised, nõnda nagu teie Isa on armuline.” Lk 6:27-36

4. „Häda teile, variseridele, et te armastate esimest istet kogudusekodades ja teretusi turgudel!” Lk 11:43

5. „Aga kui nende südamed olid rõõmsad, vaata, siis piirasid linna mehed, kõlvatud mehed, koja ümber, tagusid ukse pihta ja rääkisid vanale mehele, koja omanikule, öeldes: "Too välja see mees, kes tuli su kotta ja me katsume teda!" Siis läks mees, koja omanik, välja nende juurde ja ütles neile: "Ei, mu vennad, ärge tehke kurja, sellepärast et see mees tuli mu kotta! Ärge tehke niisugust jäledust! Vaata, siin on mu neitsilik tütar ja selle mehe liignaine! Ma toon need välja, magatage neid ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on! Aga selle mehega ärge tehke seda jäledat asja!" Ent mehed ei tahtnud teda kuulata; siis haaras mees oma liignaise ja viis selle õue nende juurde; nad ühtisid sellega ja tarvitasid tema kallal vägivalda kogu öö kuni hommikuni, ja lasksid ta minna, kui hakkas koitma. Ja naine tuli hommiku koites ning langes selle mehe koja ukse ette, kus ta isand oli, jäädes sinna kuni läks valgeks. Kui tema isand hommikul tõusis ja avas koja uksed ja tuli välja, et minna oma teekonnale, vaata, siis lamas naine, tema liignaine, koja ukse ees ja käed olid läve peal! Ta ütles temale: "Tõuse ja lähme!" Aga ta ei vastanud. Siis tõstis mees tema eesli selga, võttis kätte ja läks koju. Ja kui ta jõudis oma kotta, siis ta võttis noa, haaras oma liignaise ja lõikas tema luid-liikmeid mööda kaheteistkümneks tükiks ning läkitas need kõigisse Iisraeli rajadesse. Ja igaüks, kes seda nägi, ütles: "Midagi niisugust ei ole sündinud ega nähtud alates sellest ajast, kui Iisraeli lapsed tulid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani! Mõelge sellele, pidage nõu ja kõnelge!" Km 19:22-30

Paljud inimesed on oma elu jooksul seda küsimust küsinud. See kõlab järgmiselt: „Kui Jumal on nii Hea, siis miks ta lubab nii palju kurja sündida?” Mõned rafineeritumad küsivad retooriliselt: „Kas Jumal suudab valmistada kivi, mida ta tõsta ei suuda?” – et sellega ise vastata, kui suudab luua, aga mitte tõsta, siis on möku; kui ei suuda isegi mitte luua, siis pole kõikvõimas, või vähemasti on tema kõikvõimsus meie loogilise mõtlemisega piiratud ja seega mitte päris lõputu. Jah, räägi sellest, Walgekaaren, miks on kurjus maapeal ning Jumal ei tee midagi, samas kui inimesed elavad ja surevad, kannatavad täiesti mõttetult, ilma et oleks midagi erilist teinud või elanud – ons see siis elu!

Tänane jutlus on Õelusest. Ma meelega ei kasutanud sõna Kurjus, kuna sellega ei saa luuleliselt nii palju mängida. Õelusel on ju topelt-tähendus, sest see võib lähtuda sõnast „Õel” – samuti aga sõnast „Õde” – Sellepärast kirjutataksegi, kui sa tahad õdede kogu nimetada, see segaduse ära hoidmiseks „Õdelus” Ma ei hakanud kasutama sõna „Vendlus” kuna ma tahtsin rõhutada diferentseeritud mõtlemist, mis juba sellest pihta hakkab, et mehed on paremad kui naised – sealt hakkab juba Õelus pihta ja on põhjus, miks Jumal ei sekku meie eludesse, vaid laseb meil ise vastutada, sest muidu me ei saaks aru, mille eest meid põrgusse või taevasse võetakse, kui me ise oma head ja paha ei teeks. Liiga lihtne oleks siis kõik Jumala kaela ajada ja öelda: „Mina ei teinud midagi!” nagu salgasid Aadam ja Eeva pärast pattu langemist, kuni maoni välja, kellelt Jumal enam ei küsinud, miks ta seda tegi, vaid pagendas taevast needusega minema. Sest inimlik õnnistus, mis inimestele jäeti ja mitte inglitele või loomele, oli personaalselt inimestele mõeldud. Ja seda ei võinud kuidagi moodi ära rikkuda, et Inimene oli loodud Jumala näo järgi, nagu isegi inglid ja loomad/linnud pole loodud. Ometi omistavad inimesed, kui nad räägivad jumalatest, inimese kehale mingeid loomariigi elanike omadusi – ka tänapäeva reklaamindus on selle üle võtnud, sest see toimib inimese alateadvusega väga hästi – et siis lehmakaubelda, kuidas Jumal võiks taevas täpselt olla ja tema Inglid.

Kannatage ära see fakt, et ma olen jälle päisesse ohtrasti viiteid lisanud, sest mulle meeldib palju piiblit lugeda – need peavad teksti paremini hoomatavaks muutma, et te minu teema arenduse kiirusega suudaksite sammu pidada, sest ma ei kavatse teile halastada ja panen teid jooksma nagu jalamehe Mustangi hobuse kõrval. Kui teil on sellega mingi probleem, siis te ei pea edasi lugema. Niisiis!

Lähis-Idas, kus Kristlus ja Judaism alguse said on selline stereotüüpne maailmapilt, mille vastu Jeesus palju sõna võttis – kõige paremini saab selle kokku võtta tsitaadiga: „Armasta oma ligimest, vihka oma vaenlast!” Erinevalt tänapäevast, kus pole vahet, kellele sa liiga teed, kuritegu on kuritegu, siis vanasti oli lähis-idas teisiti. Kui sa petsid oma rahvuskaaslast – see oli kuritegu, mida tuli häbeneda ja mille eest sind võis vähemasti häbistada, mille sa pidid ka rahaliselt või oma eluga hüvitama. Kui sa sedasama teed aga muulasele, kes ei ela alati sinu seas – see muulane, kes elas, oli samuti seadusekaitse all – siis see polnud seaduse ees patt – kui oli tegemist lausa vainlasega, siis temale võis absoluutselt kõike teha. Kaupmehed pidid jälgima, et nad kedagi Iisraelis ei tüssaks, kuid kui sa said mõnda naabrit tüssata – see oli täiesti lubatud. Selle vastu sõnastaski Jeesus oma kurikuulsa: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” hõlmates sõna „ligimene” alla rohkem kui tema kaasaegsed saduserid ja variserid või seloodid olid nõus tunnustama. Sest sinu armastus sõltub sellest, kes mahub sõna „ligimene” alla. Kõik muud inimesed on nagu „prussakad” – nagu kõnetati Rwanda veresaunas hukatud suguharu liikmeid, sest nemad ei teinud kirikuga niipalju koostööd kui üks teine suguharu, kellele silmad ja kõrvad meelitusi täis lakuti ja siristati. Sest nemad olid valitud rahvas ja seega võisid rohkem, kui vähemad inimesed. Õelus algab sellest, nagu kirjeldas seda J.K. Rowling oma raamatus „Harry Potter ja Surmavägised” „Need, kes ütlevad võlurid ennekõike, need ütlevad varsti surmasööjad ennekõike! - Seetõttu tuleb ka arvestada mugude ja sopaverelistega.” (Minu poolt utreeritud viide, sic.) Kui sa end kehtestad mingi tunnuse järgi, siis pead sa selles lõpuks äärmuseni minema, mis sunnib sind ka oma lapsed alla neelama, nagu talitas Cronos kreeka mütoloogias – püüdes ära süüa Zeusi, oma järglase jumalate valitsejana. (Viide 1. Am 6:3-6) Sest revolutsioon on alati oma lapsi söönud – sest olles piibellikult väljendudes „liiga õiglane” on selle hinnaks surm. Sest patu palk on surm ja keegi ei saa enda tegude eest õigeks, kes seda siiski üritab, see väljub Jumala päästeplaanist ja jõuab Nirvanasse – tema elu lõpeb maa peal. Kui sina ei juurdu kristlasena Jeesusesse, siis pole sind Jumalale vaja, sest sa raiskad ruumi. See on tõde seda rohkem, mida lähemale sa Jumalale liigud – kui sa oled tavaline reakristlane, siis läheb see sinust rahus mööda ja sa ei pea midagi sellest tähele panema. See jutt on kirjutatud mõttes neile, kes tahavad olla Hardcore-kristlased või Overkill-kristlased pehmodele ja argpüksidele pole selliseid kõnesid vaja teha.

Selline oli lugu ligimese armastusega – sinna juurde oli juutidel üks huvitav komme: „Külalise armastus” Kuna vanasti ei olnud telekaid ja massimeediat, siis tähendas ootamatu külaline rohkemat kui lihtsalt inimese vastu võtmist. See tähendas ka uudiseid. Need uudised võisid teatud hetkedel tähendada elu ja surma, kui võõras sulle näiteks muuseas ütles, et sinu suunas on sõjasalk liikumas, kes on lähistel leeri üles löönud. See andis võimaluse pakku joosta, kui sa päris ei tahtnud oma põllul tõuraks muutuda või vangi minna, või kui sul oli perekond, et nendega midagi kurja ei juhtuks. Seetõttu suhtuti ränduritesse pigem soosivalt – ja peremehe vaatepunktist oli au küsimus olla hea majapidaja. Iga kuritegu sinu lauas istunud võõra vastu oli kuritetgu terve majapidamise ja Jumala vastu. Seetõttu võis peremees hüljata kasvõi oma neitsiliku tütre ja külalise liignaise, nagu juhtus (Viide 5. Km 19:22-30) Sest mees-külalisele lauas ei võinud kurja juhtuda – seejuures see pakkumine, et keppige pigem mu liignaist kui külalist, sest need „kõlvatud mehed” kirjakohas olid külapeded – kohalikke mehi ei võinud nad Iisraeli seaduste pärast keppida, mille eest oleks neid kividega surnuks visatud – kuid kuna nemad neid oma kojas vastu ei olnud võtnud, siis nende jaoks oli see võõras „aus kaup” – seda tuleb tõlgendada (Viide 3. Lk 6:27-36) kontekstis – sest seda retoorilist pakkumist ei võinud tegelikult vastu võtta – just sellepärast vihastus külaline nii äärmuslikult, et ta oma surnuks kepitud liignaise tükkideks lõikas ja igasse Iisraeli otsa saatis, nagu muidu ei olnud kombeks oma naise laibaga talitada, isegi kui see oli liignaine. Sest need kõlvatud Benjamini suguharru kuuluvad mehed oleksid pidanud sellisest jõledast pakkumisest tagasi põrkuma, sest selle pakkumise vastuvõtmise eest oli samuti kividega surnuks viskamine ette nähtud. Aga seda alati ei peetud nii kõvasti meeles – see oli niiöelda „valge patt” aga kui nad oleksid suutnud külalise kätte saada, siis tema keppimine oleks olnud „must patt” nii suur patt, et iga Iisraeli perekond oleks läinud Jordani padrikusse, raiunud sealt kolm koormatäit hagu ja läinud sellise perekonna juurde, et teda majja sisse põletada, nagu sündis selle perekonnaga, kes Simsoni pruudi teisele naiseks andis, et see oli pulmast vihaga lahkunud, aga hiljem tuli kahetsedes vastavalt seadusele tagasi ja ei võinud enam oma pruuti kosida, sest teda ei olnud enam saada. Sellised kiuslikud nüansid tekivad, kui sa pühade seadustega mehkeldad. Väga palju inimesi võib surma saada, kui keegi neid tõsikindlalt täitma ja tõlgendama hakkab, nagu seda jumalamees Simson tegi, kes tänapäeval oleks terroristiks kuulutatud, kuid Iisraeli jaoks oli ta rahvsuskangelane, et ta enne oma surma suutis nii palju viliste teise ilma saata, kui ülejäänud Iisrael ei teinud mittemidagi, et pühakirja oma elus täide saata, sest see oleks liiga ebamugav olnud.

Te nüüd kindlasti küsite, miks ei võinud Benjaminlased need kõlvatud mehed hüljata, kui süü ainult nendes oli? Ligimese armastuse pärast ikka – sest need „külapeded” olid neile ligimeseks, ja nende hülgamine oleks nende au ka täis kusenud. Aga ilma auta ei võinud Iisraelis ja lähis-idas mitte midagi peale hakata. Autud olid nagu „juriidilised pidalitõbised” keda ei pidanud ligimeseks pidama. Kui Benjamin oleks niimoodi oma ligimese hüljanud, oleks järgmisel kaubal või sõjal armu palumisel võinud see kurjasti kätte maksta, kui neile samuti tehakse. Seetõttu panigi Benjamin viimse naise ja lapseni vastu, nõnda et hiljem pidi Iisrael kurja needuse pärast neile lubama pruudiröövi praktiseerida, et seaduse järgi nad ei võinud enam Benjaminile andeks anda, kuid ligimese armastuse pärast pidid nad selle suguharu Iisraeli siiski alles jätma. Jumala seaduseid rikkudes on tagajärjed väga rängad. – Selpet mõned peded ei saanud oma lihahimust üle ja pidid valesti keppima. Sest neil puudus ligimesearmastus või õigemini, et nende mõiste „ligimene” oli nii piiratud. Kui sinu mõiste „ligimene” ei sisalda kogu maailma, nagu Pilapasknääris oli viide: „On vaid üht tüüpi „rahvad” (folks) – rahvad!” siis varsti pead sa nende inimeste verd valama ja neid oma verejanulistele deemonitele ohverdama, keda sa oma ligimeseks ei pea. Lause „Sa ei ole oma, vaid võõras!” on taevariigis samaväärne surmaähvardusega, sest õigete tingimuste tekkimisel sa pole nõus temaga koos elama.

Armastusega on lihtsalt nii äärmuslikud lood nagu lausega: „Natuke rase”, mis on võimatu – sa kas oled rase või ei ole rase – sa kas Armastad või ei armasta üldse mitte. Head inimest on väga lihtne armastada, sest ta ju maksis sinu tunnete eest – kuid tee seda inimesega, kes sind näkku sajatab, sest temas on kuri vaim – vat see on Armastus, selline Armastus, mida mina tunda sain, kui ma Jeesusega kohtusin, kui ma vihas keedes oma koguduse Jumalateenistuselt koju läksin et satansitiks hakata, et olin kristlaste suhtes alla andnud, kuid ei jõudnud veel üle ristteegi astuda, kui Jumala kõikevõitev Armastus mind läbi raputas ja ma oma elu hoopis Jeesusele andsin ja järgmisel pühapäeval oma nime ristimiseks üles andsin – ja kuigi mulle püüti selgeks teha, et sel aastal enam ei saavat, sain ma siiski aasta viimasel hingamispäeval ühes sõpruskoguduses, kus ristimisbassein, mida meil ei olnud, ristimisteenistuseks valmis pandud oli, kus minagi löögile pääsin. Minu elu kõige helgem hetk oli astuda ristimisvette ja tunda selle karget külma, oma endise elu ristimishauda jätta ja sealt jälle kristlasena välja astuda, nagu Jeesus oma hauast üles tõusis ja taevasse läks.

Ei mingit kompromissi, vaid Armastus! Hallelujah! Aamen!

Aga kuidas on lood Kristlastega – nendega, kelle kätte praegust on meie meelest nii ülevalt usaldatud Evangeelium, et juudid olid oma kutsumiseks liiga vaimupimedad ja Messiat ära ei tundnud. Kas nad on tõesti selle kutsumise väärilised? Kardan et mitte. Paljuski oleme kurjemad kui Jeesuse kaasaegsed. Kindlasti palju õelamad. Kuidas siis nii? Kuidas ma julgen laimata oma usukaaslasi! Kuid kaks tuhat aastat on siiski mööda läinud ja maailm pole „Mäejutlusele” vaatamata õiglasemaks muutunud – et veel otsemalt ütelda, varem hukkus Rooma impeerium, et ta ei suutnud hoolida oma rikkustest ja need minetas; nüüd astub Euroopa Liit pagulaskriisiga ja oma senise liberaalse poliitikaga samasse ämbrisse – sest nemad ka ei ole tahtnud hoolida ja murestseda mõiste „ligimene” tähenduse üle, niikaua kui samad inimesed võimul on – miks inimesi keerulise filosoofilis-filoloogilise mustkunsti ja kometiga hirmutada ja vihastada. Tuues näite loodusest – kui sa väetad puud, siis pead sa seda ettevaatlikult tegema, sest kui sa liiga palju väetad, siis kuivatad sa juured ära. Suhe peab olema alati nii, et juured sisaldavad rohkem toitaineid kui muld, sest muidu liiguvad toitained selles suunas, kus on – ja sinna antakse juurde – sealt, kus sina arvasid, et on piisavalt, sinna ei jää midagi. Ning puu kuivab ära – rumal hoolitsus tapab!! Tea mida sa teed ja miks, et pärast ei peaks kibedaid kaotuse ja kahetsuse pisaraid valama. Eriti, kui selle kohta on mingi õpetussõna mõnes vanas tolmuses raamatus olemas, mida sa juhtumisi oled ka lugenud. Milleks siis seda põlata ainult selpet, see ei ole piisavalt populaarne ja võida sulle ligimeste üleüldist tunnustust? (Viide 2. ja 4. Mt 23:13,15,23-36; Lk 11:43)

Kui sinu usk ja teenistus pole parem variseride ja saduseride teenistusest, kes olid oma ala eksperdid, täpselt nagu demagoogid kreekas – mõlemad grupid said pilanimedeks, et ei suutnud oma suurt tarkust kriitilisel hetkel, kui sellest kogu ajalugu olenes, maksma panna. Sest mis kasu on sellest, kui sa suudad oma elus olla tark inimene – kuid teised inimesed sellest kasu lõigata ei või, sest kui nad sind otsima tulevad, siis pole meest kusagilt võtta – mees andis sõna ja mees võttis sõna ning mees jättis enda ellu, kuid sinu probleemiga end ei sidunud, sest see oleks liiga kulukas olnud. Milleks nimetada Kristlasi üldse kristlasteks, kui nad on seda ainult Pühapäeviti või Hingamispäevil ehk kirikupühil; või 9-17 aga mitte muul ajal, sest see oleks tavaelule liiga koormav. Aga nagu ütles Jeesus: „Kui kellelgi härg kukub kaevu hingamispäeval, siis aitab omanik ta sealt kahju pärast välja, kuipalju enam võib Jumal taevas aidata inimest kes nii kaua on olnud kuradi kiusata, et teda hingamispäeval oma vaevast sünagoogis tervendada!” Formaalne usk ütleb selle peale – jah, aga!

„Ärme ikka viska last ühes pesuveega õue!” Kultuur ja kombed peavad alles jääma – need samad kombed, mis enne võib-olla ei tulnud meeldegi, et nad olemas on, kuid kui tuleb kiuslik jumalamees, siis äkki tuli meelde, et oli nagu mingi reegel...

Ka mina armastan Eesti kultuuri, sest ma olen Eestlasena sündinud, kuid siiski pean ma oma usus end pigemini pagulaseks, nõnda nagu ma olen seda piiblit lugedes õppinud, isegi kui see mulle samuti kodumaa maksma läheb, nagu Alenderile enne mind, kes laulis, et tema ei lähe kunagi siit minema, kuid aeti korteri järjekordadega, kus ta tagurpidi liikus, siiski minema ja läks prohvetlikult Estonia pardal põhja! Kui ma sellest kuulsin, siis nutsin endalt silmad peast välja, sest Alender on mu lemmik-laulik, kelle teosed mind väga palju kõnetanud on.

Ma ei soovi pagulasi Eestimaale, kuid nad tulevad sellele vaatamata, ning nad tulevad et jääda. Muidugi otsivad meie liberaalsed juhid selleks patuoina kas siis „Odini sõdalaste” seast või mõne kohaliku Metsatrolli juurest, kes kommentaariumis töllimas käib, nagu „Kristallööd” Saksamaal õigustati ära ühe juudi soost mehega, kes püüdis ühele saksa ametnikule atentaati teha. Samuti otsivad ja leiavad meie poliitilised nomenklatuuri eesrindlased endile patuoina, kes teeks mingi pogrommi, et oleks võimalik ilma rahvahääletuseta nii palju pagulasi vastu võtta kui võimalik, et leevendada Saksamaa ja teiste suurriikide pingeid, kes on niipalju rohkem vastu võtnud. Sest me tahame ju nendega ühes paadis ujuda, mitte aga päästerõngas järgi hulpida. Aga kui laev läheb ühes kapteniga põhja, kas siis on hea mõte vägisi laeva peale munsterdada? Seda on näha juba „Pealtnägija” kallutatud teema arendusest, kus nad polevat suutnud ühtegi trollijat kätte saada, et neilt kommentaari võtta – võib-olla selpet, et nende etteantud formaat nägi sellist stsenaariumi, kus trollija saab ümber lükatud – ja sellega pole tõesti ükski mõtlev inimene nõus ja kasutab õigust vaikida. Kuid kui nad oleksid mõne aruka dissidendi nööbist kinni võtnud ja ära kuulanud ja see intervjuu oleks õiguse andnud „Odini sõdalaste” sarnastele kampadele ja interneti trollijatele – siis oleks see Euroopa kontekstis piinlikult lõppenud – sama piinlikult kui Benjaminlastele pedemeeste küsimus nende seas, keda üldse ei tohtinud seaduse järgi olla. See ajakirjanik, kes paneb toime sellise disharmoonia ülemaailmses meedias, võib kohe hakata oma töölauda tühjendama, kui mitte valmistuma Quantanamosse ümber kolima. Olenevalt sellele, kui veenvalt ja teravalt tema selline intervjuu trollijate kasuks langes ja mingeid vigu valitsuse ning Euroopa Liidu juurest leidnud oleks, sest kogu lugupidamise juures, miks ei võimaldatud tollele „Pealtnägijas” viidatud omaalgatusele riigi toetust ning politseieskorti? Siis oleks kõik trollijad lähedal ja kaugel oma suud kinni pannud ja mitte ühtki halba sõna vastavatele adressaatidele esitanud – aga kuna need entusiastid on tavaliselt üksinda, siis selpet jäävadki kahe tule vahele. Sest valitsus ei taha ju rahvsulikult meelestatud valijate seas kiduda, seetõttu ta teebki „mittemidagi”! Parem kui keegi muu musta töö nende eest ära teeb, et nemad võiksid EL-s särada oma tarkuse ja arukusega. Ainult üks politseieskort täisvarustuses ja kõigi lipukirjadega koos kätleva Taavi Rõivaga ja ma oleksin sellele mehele andeks andnud, et ta minu silmis poliitiliselt nii noor tundub, et isegi mu Nokia temast vanem on! Seetõttu ma arvan, et valitsus jättis meelega need „Pealtnägijas” esile toodud trollimisohvrid vihma kätte, et mõne juhmi pogrommi kaudu pagulased odavama vaevaga sisse saada. Sest enamus Eestlasi on kohe pagulastega nõus, kui enne seda küsimust Postimehe esiküljel verest nõretav aktivisti laip tõurab, kes läks pagulastele ligimese armastust näitlema – kuid üksinda ja mitte valitsuse abiga. Need näited, kuidas pagulastele ligimesearmastust taheti osutada, polnud mulle vastukarva ja ma oleksin nendega kahel käel nõus – kui oleks ka riigi toetus, et ka need, kes leiavad, et rahvuslik nidusus on etem kui multi-kulti, ellu jääks. Selleks peaks aga valitsus oma retoorikat rahvuslaste suhtes viisakamaks keerama. Sest pole mõtet nõuda viisakust nendelt, kellede kohta mõni poliitik avalikult möönab, et on nõus neile kuuli pähe kihutama – ja on pärast seda ikka poliitikas olemas – see on ka trollimine. Kui trollimine internetis on keelatud, siis on see ka valitsuses ja poliitikas ja poliitikute sõnavõttudes keelatud – või on tegemist sellise ühepoolse diiliga, nagu lapsevanemad lastele ülalt alla delegeerivad, kuna õige õhtune magamamineku aeg on. Sel juhul ei maksa ka täiskasvanulikku käitumist oodata, kui retoorikas on kogu rahvuslikult meelestatud ringkond „lapsikustatud”! Muutke esiti oma suhtumist, siis muutub ka vaenlase suhtumine sinu suhtes ja ta ei pea oma kilpi ja mõõka liiga kõrgele tõstma; võib-olla isegi saab need kõrvale panna, kui viisakus teatud kriitilise piiri ületab. Aga keegi ei lase endale vabatahtlikult pähe istuda, et siis seda rahvuslikuks lõimumiseks nimetada.

Kui pagulased tulevad suurte hordidena Eestimaale, siis nemad ei austa meie kultuuri ja loodust nagu meie seda teeme – sest meiegi ei mõtle nagu indiaanlased Ameerikas või hindud Indias – ja peaksime seda ennemini õppima, kui suudame hoomata, kuid kus see peaks toimuma, kui seda pole riiklikult täpselt üksipulgi lahti seletatud, kust reapealt ja mille arvelt see raha tiksuma hakkab, kui euro-dotatsioonid projekti all otsa lõpevad ning kohalik rahastus peab algama. Sest, kes on pidanud oma kodust lahkuma, see on stressis ja see niipea ei taha sama teed ette võtta, isegi, kui tema endisel kodumaal kõik korda saab. Sest see oleks tülikas ja see tuleks jälle rahaliselt ära korvata – mida tõenäoliselt ei saa kunagi olema. Ja kuna need pagulased saavad siia kaheks või kolmeks või neljaks põlveks jääma, siis suure tõenäosusega moodustavad nad getod ja ei lõimu ega assimileeru üldsegi Eesti ühiskonnaga, sest neile ei ole Eesti multikulti liberaalsus üldsegi „taevamanna” vaid, kui nad on moslemid, usust ära taganemine ja oma kultuuri eripära hülgamine, mida karistatakse nende seas surmaga! Võttes need pagulased vastu, määrame end samasse saatusesse, kus Inglismaa ja teised Euroopa riigid siplevad, kus on ulatuslik moslemi kogukond – sest moslemi misjonimeelsus on samaväärne näiteks ortodoksi misjoni meelsusega – nii kui mingi kogukond on mingil maal usus kinnistatud ja seal on kasvõi üks medresega mošee – mille rajamise vastu ma kristlasena pole, see oleks vastavuses „Ligimese armastusega” – kuid sellest hetkest alates hakkab moslemi lihtinimene ja intelligent lugema seda riigiterritooriumi Moslemi riigiks – nagu kristlased loevad Eestimaad Maarjamaaks!! See tähendab, nende silmis kehtib seal šariaadi seadus – ja mitte üksnes moslemitele vaid ka kohalikule elanikkonnale! Sellest tuleb ka rääkida, ja seda ei tohi salata. Seetõttu olen ma Eestimaal nõus sallima ainult liberaalseid moslemeid, kes oma usku fanaatilisel tasemel ei praktiseeri... samas, ise ma praktiseerin oma usku fanaatiliselt. See poleks lihtsalt mõistlik, kuna tähendaks, et varem või hiljem peaksin ma lahinguväljal nendega kohtuma. Nad ju nõuavad selles ühiskonnas sama rolli, mida edendavad kristlased – kaks objekti või subjekti või ideed ei saa sama ruumipunkti täita – nõrgem peab tugevama ees taanduma, ja kuidagi mulle tundub, et enamus kristlasi on liialt liberaalsed, et fundamentaalsele usule vastu seista. Tuletage jälle juurte näidet meelde. Seal, kus on rohkem elu, sinna läheb ka ülejääk sinu juurest – samal põhjusel jookseb ju külaelu tõmbekeskustesse kokku – sest see on sama põhimõte.

Kui pagulased siia tulevad, siis elu, nagu me seda praegu tunneme, jääb möödanikuks! Sellised on lood Õelusega – kuidas on sinuga lood ja kelle poolt sa tahad olla! Kas Esimese Eesti poolt, kus oli homogeenne eestlus või Teine Eesti – kus on multikulti ja liberaalsus? Et anda teed Kolmanda Eesti jaoks, mis on Moslemiriik – kui me jääme Euroopasse? Sest on ka alternatiiv, mis on väga nutune ja selle nimi on Venemaa – sest nende autokraatlik antiliberaalne poliitika on ainus vastumõju sellele tulevikule, mida ma teie silme ees maalin. Kuid Venemaal ei lähe paremini, sest ka nemad on kuristiku äärel ja peavad varsti Hiina pagulaste ees taganema ja selle kaudu hinduiseeruma!! - Seega sealtkaudu võib Eesti hoopis budistlikuks riigiks muutuda. Mis on sinu valik, otsusta nüüd! Minu valik on Kristus! Aamen! Hallelujah!