Veri

(pühendusega Bruce Lee'le tema aforismi eest: „Olge nagu vesi, kui sa valad vee karikasse, siis vesi muutub karikaks; kui sa valad vee teekannu, siis vesi muutub teekannuks – olge nagu Vesi!”)

1.

Kuulge, oh metsatukad, kuulge oh piiritud põllud;

lõhnavad ristikheinad ja soised nõmmed ja aasad;

vaikselt vulavad ojad ning rohtu kasvanud välud;

mesilind lepatriinuga tantsides, pistrikud laulmas on kaasa:

Mu süda on täis rõõmu: „Mia casa e tua casa!”

See on kõik, mida sulle ma palun,

kuid seda sosistan kandlel nii tasa...

2.

Kuulge, oh vihurilaamad, kuulge te orud ja nõmmed;

allikad Tuhala kaevus ja Manala juurte peal mullas;

Tahaks siluda kamme – haldjate juurde on tõmme –

su õitsvates juustes kui sõrmi, nagu kord kirgastus Hellas.

Kui pimedal ööl murueittütreid tanumal tantsimas möllas -

Oh Tallinn ja Tartu; Vigala; Killingi-Nõmme –

kui ilus on mu kodumaa ja Eestimaa eile; täna ja homme!

3.

Tahaks vormuda ümber su üsas ja rääkida võõramaa keeles;

tahaks tuua sul kiitust ma võõrsilt ja kaugeimalt inimes'-kojast;

veel kaunimalt oksal ma istun, kui kuldnokil laulda on meeles –

kas tunnistan sinule rõõmu Isast või tunnistan Pojast?

Mu hing jookseb täis su mett sõnajalg-allika ojast;

ja sammud jõuavad ette, kus varem, esiisade teele,

kui lükiks kallihinnalist pärli juurde ma oma keele..

4.

Oh, Eestimaa, kuidas sa helad, Eestimaa, kuidas sa elad?

Su hinges ma veena nii vormun, et oleksid mulle sa kapaks;

et pole mul häbi ei turul, või kirikus, kui ma löön kella.

Su vaenlased, minu omaks – teeks, vormiksin Tapaks;

selle sillutiskivas ma värviks; kõik oma luud ilusalt lappaks.

Võiks Reinuvader; Ott ja va Villem kaaslaseks olla,

kui võsast tõstavad pead ja välja sammuvad oma jalad...

5.

Sa oled nii ilus, nii kaunis; sa oled nii lõhnav, nii sulnis;

kui lippudes ehitud väehulk, kui helkjas hõbetud turvis.

Kas tunneb sind piisavalt Kotkas, või sõpra sul Algis ja Aulis;

Vastse-Kuustel ja Kärknas; Vilsandil; Ussisoo kurvis?

Kuis tuul hingamas liblikalehas, pinnapeal sinu järvis,

et süda on rahutu kehas, meel muudab värvi –

ja närv kaotama ennast su embusesse on valmis!

6.

Saa minuga üheks ja välta, tule mu Eestimaa, täna;

kuidas küll kaunid on Tori hobused; Halliste valitud märad –

kuid siiski mu kandlel ei tõuse, torm sinu kõrvu ei jära;

oma meeles pagulasena kohmetun, lauastki talutun ära.

Kui saatus su pärast Koirohtu segab mu karika päras -

jooksin ta tilgatumaks, ei surmastki tõstaks ma kära!

7.

Kuid sinu valitud mehed, kõik rehepapid ja kiltrid;

mõisnikud, saunalised ja saamapeal olevad sandid;

mustlased kommetelt, suuvoodri-tuulveski filtrid;

põrgu kiuslikud taanid ja kelmide võltsitud pandid?

Mis on nad sinuga teinud – need võõramaa kandid!?

Kui kõnniksid maapeal veel Hallid ja haiguse tondid;

prügikuhilas tulevikku roostetamas veel liiprid...

8.

Põlatud metsade kohin, unustud kaskede kaebed;

kaotatud laulikud, Teele – ja Kalevipoeg vöörsil läks maale.

Tean et kulda meil pole ja kalliskivadest vaene,

kuid kas siis sellepärast peaks viha kandma Eestimaa peale?

Isamaa, Emakeel ammu – kandis meid tarmukalt Heale,

kui midagi oligi laita, siis osutas viisuga veale.

Kuid nüüd Kroongi peast – ta kadunud käibelt!

9.

Oh, Eestimaa, Eestimaa, kuule; kuis räägiksin sinuga puhu,

kus on küll Rästik ja Põder – kus nad pakku on jooksus?

Kuhu on kadunud virkus, kuhu, oh ometi, kuhu?! -

kadus, kui saabas lirtsus, kui Toominga asemel kasvas Krookus:

Ja Hoc est corpus meumist manati - „Hocus pocus't”!

Kui võõrale saksale kohtunik ikka on puhu

ning kehvale rusikas kõhtu ja hõbemünt keele all suhu...

10.

Kuhu küll saadad sa latsed, kui Kalev ei tunne neid ära,

ütleb, et oled, kui hoor ja polegi tema neid teinud?

Eestimaa, vihurihelas ja virmalisrüüs-ehas kõndimas vara,

kas tõesti ei leidunud ühtki, kes su vooruseid kaitsta ei võinud...

Ahnus vaid kaarnana sinu korjuse peale teeb ringe ja köitnud

tal pilku on sinu silmade ahvatlev üdi, ning pilk kiiva on kura

Aga sina ei mõtlegi jätta; ikka Thulesse saduldad eesli ja mära!

11.

Oh, joo minu verdki sa pisut, kosuta sellest veel janu,

Eestimaa, ära oh ometi sure, kesk metsi ja soid ning kesk linne;

siis kui tibud karjatamas on peatumaid kanu – noori ja vanu.

Ärgu sul meeles siis mõlkugu Brüsseli või Strasbourgi hinne

vaid mäleta mida me rahvas kannatas, kui rahval üks oli rinne,

siis kui mees oli põllul ja naine veel juustel kand' tanu:

Oli siis vähe meil küll aga õnnelik kodukotus ja talu...