Palju õnne sünnipäevaks, Eestimaa!

1.

Oh, Eestimaa, sa Isamaa, ei suuda mõelda Sinuta;

kas Nurmenukk või Käoking ehk toomepuud ja nõiaring¹;

kas Sõnajalad õitsemas või ristikheintes Sinuga.

Ei suuda arvata sul hüüt'²– kõik nagu imeks pindu ma;

oh, otsatu on ilmaruum ja liiga kehvik³ minu hing...

Kuis muutub pihuks⁴ hõbekeel – ja hoian ennast Sinuta...

2.

Oh, Eestimaa, su Emakeel, mis võiksin laulda sulle veel?

Kuis peaksin tunnistama Sind; kas nagu pääsu' – punarind!

Või Lõoke, Leevike ja Liblik'; karjapoiss, kes kooliteel...

kuidas rinnus mõrkjas valu, et sest kidub mõte, meel.

Kuidas öelda Sulle, Eesti: „Tahan armastada Sind!”

Oh, Eestikeel ja muistsed vaarid ning sünged pilgud moonareel⁵!

3.

Oh, Eestimaa, sa kodukant, kõik kuused-kased, krahvi mant'⁶;

kõik hiiepuud ja tõivukivid ja Kalevased künnirivid.

Sa ütle ise, mis on hind, oh, Eestimaa, su armupant –

kas veritasu, kaubataig või kui on tõurat'⁷viimne sant;

kui mõisaid täis on põlluääred ja nihutatud rajakivid:

ei kubjas sulle armu enne, kui hinge tagant viimne sent – !

4.

Oh, Eestimaa, su lastekilked, ei kuule neid ma läbi pilke:

kes liiga peenike, kes paks; kel nimeks „saks” või „Kolumats”.

Näen üksnes gildihooneid suuri ja majakate valgusvilke:

„Ei Juhan Liiv ja Smuul käi mitte, vaid vali hoopis parem Rilke!”

Mis tähendab see valehäbi, kui lause asemel on „satz”?

Kas tõesti pagulusse vaimus on Eesti läinud, seljas pilge!

5.

Oh, Eestimaa, su arbumehed⁸, kui kolletunud tammelehed –

kes hoiab ida, teine läänt; või põhjast-lõunast otsib väärt;

kuid keegi neist ei kodus sõua – nii kõhetund on nende kehad.

Kõik ühest suust: „Ei jõvvat-jõvva!” ja hüljanud on vahikohad.

Las näitab võõras oma käärt⁹ ja lõbupoisid veidi säärt,

ehk mõni tidruk, seelik tõusmas – ja rajalt maas on vaimumehed!

6.

Oh, Eestimaa, sa külavendlus, su saunikute naabrilembus –

kus kadunud on lõõtsapillid ja kandlehääl ning kiigerõõm?

Kui Kaval-Ants käind enne pulmi su kambris litsi mehe tembus;

sai ära naerdud Sinu aade ja unustatud neimavembus...

Kus paned, Eesti, oma silmad, kui palgeil põleb kirelõõm?

Kas tõesti saksa juures parem, et otsimas sa tema embust?!

7.

Oh, Eestimaa ja Taevalaotus – kui sina sured, mõistus kaotub!

Mis tegema peab Sinuga – ei suuda laulda Sinuta...

Kui oleksin ma kõrbe läinud ja endas jäänud kodumaatuks;

su päiksepaiste, kuuvalged rannad – et surmavald jääks suletuks

ja uduloores Kalev palki kannab – kui igavesti Sinuga:

Kas õnn või õnnetus või põrgu – kui Eesti jääb, tõiv hästi jaotub!

1Nõiaring – kui metsas moodustub seentest ringikujuline sõõr, mis väljapoole laieneb, sest seestpoolt saavad toitained otsa, siis nimetatakse seda nähtust 'nõiaringiks'.

2Hüüt' – tasu; saak; hüve; auhind; palk; väärtus

3Kehvik – neeger; vaene inimene e. tööline, kes ei ole härra; mats

4Pihu – nõgi; talk; tuhajääk, mis ahju puhastades tekib ja riided või käed ära määrida võib.

5Moonareel – Regi, mis sõidab moonavooris kaasa.

6Mant' – lisandväärtus, mille ta oma põldudelt, millel talupojad töötavad, kogub.

7Tõurat' – nim. Tõur – laip; sõjas või kakluses vigastatud või moondatud inimene.

8Arbumehed – Arbujad; teatud šamanistlik traditsioon Eestis, kus tuli arpu heita, et selle kaudu ennustada.

9Käärt – Käise äär; rüü volt. Kunagi oli see seisuse näitaja, kellel on suurem kroogitud krae, siin on ilmatu suur käis, millesse mahub kõike ära peita ja unustada ning mitte enam üles leida...