„Kord
ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: "Vaata ometi, paik, kus me
seal sinu ees istume, on meile kitsas! Mingem nüüd Jordani äärde
ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime istuda!" Ja ta
ütles: "Minge!" Aga üks neist ütles: "Ole hea ja
tule ühes oma sulastega!" Ja ta vastas: "Ma tulen!"
Ja ta läks ühes nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid.
Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves
vette! Ta kisendas ning ütles: "Oh häda, mu isand! See oli ju
laenatud!" Aga jumalamees küsis: "Kuhu see kukkus?"
Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas ühe puu ja heitis
selle sinna ning sai kirve ujuma! Ja ta ütles: "Tõsta see
üles!" Ja mees sirutas käe ning võttis selle.” 2Kn 6:1-7
See
on jälle üks minu lemmik-kirjakohtadest, mida ma pühapäevakoolis
lugesin, sest Piibel oli minu jaoks korraga nii pühakiri, kui ka
koomiks ja rahvaluule allikas – missest, et see oli juudi
rahvaluule. Sinna kõrvale olgu öeldud, et sellele loole on Eesti
rahvaluules ka vaste. Lugu sellest kuidas talupoeg mõisnikult
laenatud kirvega läheb metsa raiuma, et oma teopäevi täita ja
kaotab selle varre otsast vette ning ei kohta mõisnikult selle peale
mõistmist, vaid sõimu. Ta peab metsas nüüd palja käega oma
teopäevad täitma, mis peaks päris võimatu olema. See koht on minu
meelest, kes ma piiblisse armunud olen, viide Egiptuse orjapõlvele,
millest Iisrael läbi läks (2Ms 5:1-21) ja kohtab veekogu juures,
kuhu selle kirve kaotas, vetevaimu, kes teda alguses proovile paneb,
pakkudes ühte kuldkirvest; siis ühte hõbekirvest ja ühte
pronkskirvest – kuid talupoeg tunnistas, et need pole tema kaotatud
kirve moodi ja alles neljandal korral, tasuks aususe eest, sai ta nii
õige kirve tagasi, kui ka need pakutud kirved vaevatasuks. Talupoeg
läheb rõõmsalt oma töö juurde tagasi ning õhtul annab
mõisnikule tema oma kätte ning jutustab temaga juhtunud loo ning
kuri mõisnik, kes on ühtlasi ahne, läheb oma kolme kirvega sama
jõe juurde neid ära kaotama. Vetevaim tõesti tuleb ja pakub talle
kolme kuldkirvest, ning mõisnik tahab juba need vastu võtta, kuid
vetevaim naeratab õelalt ning kaob kui vits vette, jättes mõisniku
kolmest kirvest ilma.
Kindlasti
on selline lugu Eesti rahvaluules kiriku poolt palju mõjutust
saanud, millele viitab kolmestamine – kirjanduslik võte mingi loo
edasi rääkimisel, et sellega moraliseerida. Paljud jutlustajad ning
õhtujuhid ja kirjanikud kasutavad seda. Ja kuna Piibli versioon on
nii lihtne, siis järeldan ma sellest, et see on algupärasem, sest
sinna pole selliseid lisanüansse sisse pandud.
Sellegi
poolest tekib sellise looga igal normaalsel täiskasvanud inimesel
probleem – raudkirved ei uju, sest raud ei suru kirvena piisavalt
vett eemale, et selle kohal ulpida. Me oleme küll õppinud ehitama
raudlaevu, mis tema sees oleva õhu tõttu omab veeväljasurvet, kuid
kui see laev oleks täisvalatud laevakujuline makett – siis see
upuks nagu vene kirves! Sest kirved ei sisalda õhku... Ometi sai
selles loos kirves ujuma, sest mida prohvet tegi? – Ta viskas oksa
vette ja sai kirve ujuma!
Uskumatu!
Ainult lapseliku usuga inimene suudab sellist lugu tõepähe võtta.
Ja nõnda ma seda oma nooruses võtsingi ja võtan siiamaani. See on
osa usust. Usk ei ole see, kui sa veendud asjadest, mis on sulle
lahti seletatud ja loogilised, vaid usk on see, kui sa usaldad end
haavatavalt kellegi kätte, et see, mis ta sulle räägib, on 100%
tõde; sulle ei teki hetkekski mõtet, et see võiks olla kuidagi
vale – isegi, kui teadus näib seda kinnitavat.
Paljud
asjad, mida Jeesus on minu elus teinud, on nagu ujuv kirves minu
jaoks. Kui ma seda kellelegi räägiksin, siis ma ei või olla
kindel, kas ta mind ehk hulluks ei pea, et need lood, mõistmata
kristlaste Kaanani keelt rääkida ja lugeda, jääksid
enamusele inimestele arusaamatuks. Mina võin neid asju uskuda, kuid
see usk jääb vaid minule. Seepärast ma kirjutangi luuletusi ja
laule, lootuses, et see Vaimutuli, mis on minu hinges, võiks süüdata
ka teisi ja ma võiksin mõnes teises keeles palju mõistetavam olla,
kui rääkida „Talle veres pestud!”; „Hoosianna”;
„Hallelujah” jne.
Põhjus,
miks ma seda kirjakohta teiega jagada soovin, on tunnistamaks usust
ja näpu alt lugemisest. Sest ma praktiseerin päris tihti seda
kommet, et ma kirjakohti piiblis näpu alt loen, et need mu elu
juhiksid, et selle kaudu olla Jeesuse poolt juhitud. Mõni kord, kui
ma ei tea edasi, esitan ma endas küsimuse ja siis avan piibli
suvalisest kohast – need, kes on nõiakunsti õppinud, tunnevad
ära, et see on väga sarnane kanaldamisele ja et I-Chingiga või
praegust müügil olevate Jungi kaartide või Inglite kaartide või
lausa Taro kaartidega on võimalik samuti teha. Tõenäoliselt ma
suudaksin neid samuti kasutada, kuid ma pole julenud neid
praktiseerida selpet: Gl 2:11-14; 1Kr 8:7-12 et mitte oma usujulguse
tõttu olla teistele kiusatuseks ning nende hingi kogematta põrgusse
ei saadaks, et Jeesus mind nõiakunstist on päästnud ja lubanud
endale kristlasena ligineda. Sest kogu aususe juures, ma peaksin oma
tegude pärast põrgus põlema ja mitte terve mõistuse juures olema
– kõik need meditatsioonid ja praktikad, mida ma olen läbinud, et
end Jeesusele nähtavaks teha, et ma ei jõudnud oma koguduse õpetust
ära oodata, millal see niikaugele jõuab, et mina ka ristitud saan.
Ma polnud ju katoliiklaste juures üles kasvanud, vaid püüdsin
Baptistliku kogudusega liituda, mis jutlustas usuristimist täiseas!
Aga mida sa teed siis, kui sa 6 eluaastast peale, sest su ema sind
kord kirikusse kaasa võttis, et muidu sa võiksid kodus pahandust
teha ja tal polnud lapsehoidjat sel pühapäeval kuskilt võtta –
vanavanemad olid tõenäoliselt Ihastes suvilas töötamas – ja,
mis sa siis teed... Ma olen siiamaani oma emale tänulik, et ta,
kuigi polnud siis ristitud, seda au minule osutas. Hiljem tasusin
talle sellega, et olemata ristitud, võtsin ta käe kõrvale ja
viisin oma kogudusse, kus mul hiljem meeldis käia. Ja sinna sai ta
ristitud – oleksin soovinud ka oma venda kätte saada, kuid ei
õnnestunud... Aga sellise otsekohese suhtumisega noor olin ma oma
lapsepõlves. Lastele on väga vähe vaja, et millessegi lõpuni
kiinduda – ja seda terve elu endas kanda. Aga sellele kogudusele
pidin ma oma küpsust veel tõestama. Ma sain ristitud alles aastal
2003, kui olin juba 21 aastane.
Seega
kasutan ma näpu alt lugemiseks ainult piiblit ja püüan võimalikult
vähe sellest hälbida, mis on suhteliselt raske, et ma olen
ruunikunsti sama vahetult õppinud ja võin neid oma vaimusilmas näha
ja mediteerida ja erinevate sümbolitena või bindruunidena
hingepeeglis kokku monteerida. Ma isegi tegin ühe hullumeelse tembu,
millele tagasi vaadates ma mõtlen: „Kuidas küll Jeesus suutis
selle alla neelata ja mulle andestada?” Jutt käib ühest bindruuni
märgist, mille ma endale valmistasin, kui ma lugesin Tolkieni
„Sõrmuste Isandat” ja olin autorile kade, et ta oma sõrmusevalmi
julges kirjutada, kuid minul polnud midagi sellist. Siis esiti ma
kirjutasin suures vihas selle oma välja mõeldud keeles:
Mëhowertha
– ze ashek oyë,
Teho
oarth engontayë;
Tewomaz
– ze igrojim,
Anghe
teho midraz ejm
Ja
selle tõlge:
Minu
väärtus – see omal teel,
kõnnib
riukalt koidueel;
minu
tahe – salalik,
saadik,
tulles saatuslik.
Ma
ühendasin selle ka kirjakohaga, mille valasin oma hinges
ruunimärgiks: Lk 11:33-36 ”Ükski
ei süüta küünalt ega pane seda varjule ega vaka alla, vaid
küünlajalale, et sissetulijad valgust näeksid. Ihu küünal on su
silm. Kui su silm on korras, siis on ka kõik su ihu valguses; aga
kui ta on rikkis, siis on ka su ihu pime. Katsu siis, et valgus, mis
on sinu sees, ei oleks pimedus! Kui nüüd kogu su ihu on valguses,
nõnda et tal sugugi ei ole pimedust, siis on ta täiesti
valgustatud, nõnda nagu küünal valgustaks sind oma välkuva
leegiga!”
See
märk, mis on moodustatud Odal; Sig; Gifu ruunidest – seda oli
eriti raske kokku panna, kõlab juba nagu blondiini anektoot, kuidas
blondiin suudab diisel otsiku Saksamaal bensiini auto paaki lükata,
ehkki need on nii disainitud, et see ei peaks võimalik olema. Midagi
sarnast üritasin mina – ja see õnnestus!! Et siis „Valguse
Kirkus tulgu Esile!” kuid kui valgus on sinus hoopis Pimedus –
siis tuleb see Esile!” Väga
tugev palve-loits, kasutan siiamaani.
Ja
sellisel kirve meetodil ma oma usku elangi, üks päev korraga,
imestades, kuidas Jeesus mind ikka veel sallib. Tegelikult ei tohiks
ma üldse enam elus olla – või kristlane, kuid Jeesuses suudan
siiski, ehkki kohati on masendus-perioodidel raske, et
pea on vastaspoole reklaam plakateid sõna otseses mõttes täis.
Väga tihti pean ma Jeesuse juurde lausa läbi murdma, et kaevust
vett võtta ja siis jälle läbi murdma, et tagasi saada: 2Sm
23:15-17 sest iga kord on oht, et ma võin osutuda nõrgemaks ja kas
siis ruunivaimude või kellegi muu poolt vangistatud saada ja siis ma
enam niipalju oma usust ei plõksiks, kui üldse midagi mõistupärast.
Aga tänu olgu Jumalale, Jeesusele Kristusele, kes on mu hinge
Päästja, et ma siiski võin nii kohtlaselt seda teenistust pidada.
See on ka üks põhjus, miks ma alati häbenen, kui keegi mind
ilusaks nimetab – see ei olnud ilus käitumine, mis ma tegin, kuid
ma soovisin nii väga-väga Jeesuse juurde jõuda, ja see tundus tol
ajal oivalise lühendina. Isiklik suhe millegi vastu, on minu jaoks
väga tähtis. Teine põhjus, miks ma oma nägu vihkan, on fakt, et
ma, nagu J.K Rowlingi poolt loodud tegelaskuju Tom Marvolo Ridell,
olen oma isa äravahetamiseni sarnane koopia – see nägu, mis mulle
peeglist vastu vaatab, on seesama nägu, mis mu ema südame murdis ja
ta väga õnnetuks tegi – ja kui ma poleks tulnud pöördumisele,
oleksin ma praegust nagu Voldemort, oma isa ära tapnud! Aga
Kristlaste seas nii ei tehta, et peab oma isa ja ema austama. See
pole küll kergesti tulnud, kuid koos Jeesusega olen ma seda kuidagi
suutnud. Ja selline haavatavus teeb haiget. Põhimõtteliselt võiks
iga viienda järgu nõid mu rajalt maha võtta, kui ma igat oma
hingetõmmet Kristuse risti juures ei teeks, et ma vaimusilmas kogu
aeg tahan olla Jeesuse jalge ees, kui ta ristil ripub – seal tundub
mul hinges kõige turvalisem.
Ja
et Jeesus on minu elus selliseid asju andeks andnud, siis võingi ma
neid laule kirjutada ja laulda, et need tulevad otse südamest.
Kellele palju on andestatud, see ka Armastab palju!!
Tulles
tagasi näpu alt lugemise juurde – üks minu õppejõud ka kord
tunnistas, et tema oli oma noorpõlves näpu alt lugemist
praktiseerinud, kuid lõpetas siis ära, kui sai piibli keskelt need
kaks valget lehte, sest see oli tema jaoks nagu Jumala ilmutus: „Tule
mõistusele, mees, mis sa teed on jabur ja ei või õnnestuda!”
Noh-jah ka nii võib. Teha ja
käed taskusse pista, kui sul ebaõnnestub ja sa oma rattaga muru
peale pikali maandud – süüdi on ratas, et sina ei oska sellega
sõita. Mina küll seda nii ei praktiseerinud, et ma esimese
ebaõnnestumise peale alla andsin. Ka mulle tuli mitu korda see valge
leht ja siis ma võtsin end kokku ja pingutasin veel rohkem, täpselt
nagu oli piiblis, et alati Jahve Jumal ei vastanud Uurimi ja
Tummimiga ja siis oli probleem kas küsimuses või küsijas. Sest
ma olin nagu jah-inimene, kes soovis Jeesusele kogu aeg „Jah”
öelda ja siiamaani tahab – kuidas ma võin sellistest
liberaalidest aru saada, kes ühe Jumala „Ei” peale kohe alla
annab? Kas lapsed küsivad oma isalt jäätist niimoodi?
Poeg:
„Issi, palun osta mulle jäätist!”
Isa:
„Poeg, ma ei saa praegust, tule mõni teinekord!”
Poeg:
„Nohjah, ega ma ikka ei tahtnud ka seda jäätist, ma lihtsalt
küsiksin!”
Milline isa hakkab sellise jutu
peale oma lapsele jäätist ostma – ei! Laps käib oma isale peale,
kuni ta saab selle jäätise, sest teda täidab ainult see üks
jäätis. Ja kuidas oskab laps selle jäätise pärast särada ning
hiljem tänulik olla, kui ta selle sai! Vat sellist rõõmu peavad ka
kristlased praktiseerima, kui nad soovivad, et nende palveid ka
kuulda võetakse. Kuid võtke südamesse, ärge järgige minu vigu ja
ärge õppige võlukunsti nagu mina seda tegin – sest võib-olla ei
varitse teid Jeesus põrgu värava ees, et teid enne kinni püüda,
nagu ta mulle tegi ja te lähete hukka, ning Jeesus tuleb teie hingi
minu käest nõudma... See poleks eriti äge... Aga lugege piiblit ja
usaldage oma palveosadust – seda ma julgen soovitada küll!
Samal viisil käisin ma Jumalale
peale, kuni ta minu sellisele tähelepanule reageeris. Aga teie, kui
kaugele olete teie Jeesuse pärast endast välja läinud, et teda
tundma õppida? Äkki on probleem selles, et teie „tahaksite”
uskuda, mitte „Tahate” uskuda – et teie palved jäävad
vastamata ja tähelepanuta? Minul küll sellega probleeme ei ole,
sest viidates jälle J.K Rowlingi „Harry Potterile” nagu
tunnistas enda kohta Tom Ridell: „Erinevad tarkused leiavad mind
ise üles ja räägivad minuga!” Ju ma mõistan ka ussisõnu
kõnelda kui minu perekonna nimi on Räst(ik) et see kah üht
vöödilist madu mulle tähistab. Aga eesnimi on Kristjan – sellise
kristliku rästikuna olengi ma hakanud end patukahetsuseks
Walgekaarnaks nimetama, et ma ei vääri nii püha nime nagu
„Kristlane” - et ma pole nagu tavaline normaalne kaaren, vaid et
mu suled on valged nagu pidalitõbisel. Piiblis on ka kirjakoht, et
kui keegi on pidalist valgeks läinud (albiino) kuid ei oma liigliha,
siis tuleb ta selle tõttu puhtaks lugeda. See on ka üks minu
lootustest Jumala ees, et ma võiksin kõigele oma nõidumisele
vaatamata olla „täiesti valge kuid ilma liiglihata”
Kas selle jutu peale on teie
raudkirved juba ujuma õppinud?
No comments:
Post a Comment