Kirves ujub!

„Kord ütlesid prohvetijüngrid Eliisale: "Vaata ometi, paik, kus me seal sinu ees istume, on meile kitsas! Mingem nüüd Jordani äärde ja toogem sealt igamees ühe palgi, et saaksime istuda!" Ja ta ütles: "Minge!" Aga üks neist ütles: "Ole hea ja tule ühes oma sulastega!" Ja ta vastas: "Ma tulen!" Ja ta läks ühes nendega. Nad tulid Jordani äärde ja raiusid puid. Aga kui üks neist oli palki langetamas, siis kukkus tema kirves vette! Ta kisendas ning ütles: "Oh häda, mu isand! See oli ju laenatud!" Aga jumalamees küsis: "Kuhu see kukkus?" Ja kui temale näidati paika, siis ta lõikas ühe puu ja heitis selle sinna ning sai kirve ujuma! Ja ta ütles: "Tõsta see üles!" Ja mees sirutas käe ning võttis selle.” 2Kn 6:1-7

See on jälle üks minu lemmik-kirjakohtadest, mida ma pühapäevakoolis lugesin, sest Piibel oli minu jaoks korraga nii pühakiri, kui ka koomiks ja rahvaluule allikas – missest, et see oli juudi rahvaluule. Sinna kõrvale olgu öeldud, et sellele loole on Eesti rahvaluules ka vaste. Lugu sellest kuidas talupoeg mõisnikult laenatud kirvega läheb metsa raiuma, et oma teopäevi täita ja kaotab selle varre otsast vette ning ei kohta mõisnikult selle peale mõistmist, vaid sõimu. Ta peab metsas nüüd palja käega oma teopäevad täitma, mis peaks päris võimatu olema. See koht on minu meelest, kes ma piiblisse armunud olen, viide Egiptuse orjapõlvele, millest Iisrael läbi läks (2Ms 5:1-21) ja kohtab veekogu juures, kuhu selle kirve kaotas, vetevaimu, kes teda alguses proovile paneb, pakkudes ühte kuldkirvest; siis ühte hõbekirvest ja ühte pronkskirvest – kuid talupoeg tunnistas, et need pole tema kaotatud kirve moodi ja alles neljandal korral, tasuks aususe eest, sai ta nii õige kirve tagasi, kui ka need pakutud kirved vaevatasuks. Talupoeg läheb rõõmsalt oma töö juurde tagasi ning õhtul annab mõisnikule tema oma kätte ning jutustab temaga juhtunud loo ning kuri mõisnik, kes on ühtlasi ahne, läheb oma kolme kirvega sama jõe juurde neid ära kaotama. Vetevaim tõesti tuleb ja pakub talle kolme kuldkirvest, ning mõisnik tahab juba need vastu võtta, kuid vetevaim naeratab õelalt ning kaob kui vits vette, jättes mõisniku kolmest kirvest ilma.

Kindlasti on selline lugu Eesti rahvaluules kiriku poolt palju mõjutust saanud, millele viitab kolmestamine – kirjanduslik võte mingi loo edasi rääkimisel, et sellega moraliseerida. Paljud jutlustajad ning õhtujuhid ja kirjanikud kasutavad seda. Ja kuna Piibli versioon on nii lihtne, siis järeldan ma sellest, et see on algupärasem, sest sinna pole selliseid lisanüansse sisse pandud.

Sellegi poolest tekib sellise looga igal normaalsel täiskasvanud inimesel probleem – raudkirved ei uju, sest raud ei suru kirvena piisavalt vett eemale, et selle kohal ulpida. Me oleme küll õppinud ehitama raudlaevu, mis tema sees oleva õhu tõttu omab veeväljasurvet, kuid kui see laev oleks täisvalatud laevakujuline makett – siis see upuks nagu vene kirves! Sest kirved ei sisalda õhku... Ometi sai selles loos kirves ujuma, sest mida prohvet tegi? – Ta viskas oksa vette ja sai kirve ujuma!

Uskumatu! Ainult lapseliku usuga inimene suudab sellist lugu tõepähe võtta. Ja nõnda ma seda oma nooruses võtsingi ja võtan siiamaani. See on osa usust. Usk ei ole see, kui sa veendud asjadest, mis on sulle lahti seletatud ja loogilised, vaid usk on see, kui sa usaldad end haavatavalt kellegi kätte, et see, mis ta sulle räägib, on 100% tõde; sulle ei teki hetkekski mõtet, et see võiks olla kuidagi vale – isegi, kui teadus näib seda kinnitavat.

Paljud asjad, mida Jeesus on minu elus teinud, on nagu ujuv kirves minu jaoks. Kui ma seda kellelegi räägiksin, siis ma ei või olla kindel, kas ta mind ehk hulluks ei pea, et need lood, mõistmata kristlaste Kaanani keelt rääkida ja lugeda, jääksid enamusele inimestele arusaamatuks. Mina võin neid asju uskuda, kuid see usk jääb vaid minule. Seepärast ma kirjutangi luuletusi ja laule, lootuses, et see Vaimutuli, mis on minu hinges, võiks süüdata ka teisi ja ma võiksin mõnes teises keeles palju mõistetavam olla, kui rääkida „Talle veres pestud!”; „Hoosianna”; „Hallelujah” jne.

Põhjus, miks ma seda kirjakohta teiega jagada soovin, on tunnistamaks usust ja näpu alt lugemisest. Sest ma praktiseerin päris tihti seda kommet, et ma kirjakohti piiblis näpu alt loen, et need mu elu juhiksid, et selle kaudu olla Jeesuse poolt juhitud. Mõni kord, kui ma ei tea edasi, esitan ma endas küsimuse ja siis avan piibli suvalisest kohast – need, kes on nõiakunsti õppinud, tunnevad ära, et see on väga sarnane kanaldamisele ja et I-Chingiga või praegust müügil olevate Jungi kaartide või Inglite kaartide või lausa Taro kaartidega on võimalik samuti teha. Tõenäoliselt ma suudaksin neid samuti kasutada, kuid ma pole julenud neid praktiseerida selpet: Gl 2:11-14; 1Kr 8:7-12 et mitte oma usujulguse tõttu olla teistele kiusatuseks ning nende hingi kogematta põrgusse ei saadaks, et Jeesus mind nõiakunstist on päästnud ja lubanud endale kristlasena ligineda. Sest kogu aususe juures, ma peaksin oma tegude pärast põrgus põlema ja mitte terve mõistuse juures olema – kõik need meditatsioonid ja praktikad, mida ma olen läbinud, et end Jeesusele nähtavaks teha, et ma ei jõudnud oma koguduse õpetust ära oodata, millal see niikaugele jõuab, et mina ka ristitud saan. Ma polnud ju katoliiklaste juures üles kasvanud, vaid püüdsin Baptistliku kogudusega liituda, mis jutlustas usuristimist täiseas! Aga mida sa teed siis, kui sa 6 eluaastast peale, sest su ema sind kord kirikusse kaasa võttis, et muidu sa võiksid kodus pahandust teha ja tal polnud lapsehoidjat sel pühapäeval kuskilt võtta – vanavanemad olid tõenäoliselt Ihastes suvilas töötamas – ja, mis sa siis teed... Ma olen siiamaani oma emale tänulik, et ta, kuigi polnud siis ristitud, seda au minule osutas. Hiljem tasusin talle sellega, et olemata ristitud, võtsin ta käe kõrvale ja viisin oma kogudusse, kus mul hiljem meeldis käia. Ja sinna sai ta ristitud – oleksin soovinud ka oma venda kätte saada, kuid ei õnnestunud... Aga sellise otsekohese suhtumisega noor olin ma oma lapsepõlves. Lastele on väga vähe vaja, et millessegi lõpuni kiinduda – ja seda terve elu endas kanda. Aga sellele kogudusele pidin ma oma küpsust veel tõestama. Ma sain ristitud alles aastal 2003, kui olin juba 21 aastane.

Seega kasutan ma näpu alt lugemiseks ainult piiblit ja püüan võimalikult vähe sellest hälbida, mis on suhteliselt raske, et ma olen ruunikunsti sama vahetult õppinud ja võin neid oma vaimusilmas näha ja mediteerida ja erinevate sümbolitena või bindruunidena hingepeeglis kokku monteerida. Ma isegi tegin ühe hullumeelse tembu, millele tagasi vaadates ma mõtlen: „Kuidas küll Jeesus suutis selle alla neelata ja mulle andestada?” Jutt käib ühest bindruuni märgist, mille ma endale valmistasin, kui ma lugesin Tolkieni „Sõrmuste Isandat” ja olin autorile kade, et ta oma sõrmusevalmi julges kirjutada, kuid minul polnud midagi sellist. Siis esiti ma kirjutasin suures vihas selle oma välja mõeldud keeles:

Mëhowertha – ze ashek oyë,

Teho oarth engontayë;

Tewomaz – ze igrojim,

Anghe teho midraz ejm

Ja selle tõlge:

Minu väärtus – see omal teel,

kõnnib riukalt koidueel;

minu tahe – salalik,

saadik, tulles saatuslik.

Ma ühendasin selle ka kirjakohaga, mille valasin oma hinges ruunimärgiks: Lk 11:33-36 ”Ükski ei süüta küünalt ega pane seda varjule ega vaka alla, vaid küünlajalale, et sissetulijad valgust näeksid. Ihu küünal on su silm. Kui su silm on korras, siis on ka kõik su ihu valguses; aga kui ta on rikkis, siis on ka su ihu pime. Katsu siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus! Kui nüüd kogu su ihu on valguses, nõnda et tal sugugi ei ole pimedust, siis on ta täiesti valgustatud, nõnda nagu küünal valgustaks sind oma välkuva leegiga!”

See märk, mis on moodustatud Odal; Sig; Gifu ruunidest – seda oli eriti raske kokku panna, kõlab juba nagu blondiini anektoot, kuidas blondiin suudab diisel otsiku Saksamaal bensiini auto paaki lükata, ehkki need on nii disainitud, et see ei peaks võimalik olema. Midagi sarnast üritasin mina – ja see õnnestus!! Et siis „Valguse Kirkus tulgu Esile!” kuid kui valgus on sinus hoopis Pimedus – siis tuleb see Esile!” Väga tugev palve-loits, kasutan siiamaani.

Ja sellisel kirve meetodil ma oma usku elangi, üks päev korraga, imestades, kuidas Jeesus mind ikka veel sallib. Tegelikult ei tohiks ma üldse enam elus olla – või kristlane, kuid Jeesuses suudan siiski, ehkki kohati on masendus-perioodidel raske, et pea on vastaspoole reklaam plakateid sõna otseses mõttes täis. Väga tihti pean ma Jeesuse juurde lausa läbi murdma, et kaevust vett võtta ja siis jälle läbi murdma, et tagasi saada: 2Sm 23:15-17 sest iga kord on oht, et ma võin osutuda nõrgemaks ja kas siis ruunivaimude või kellegi muu poolt vangistatud saada ja siis ma enam niipalju oma usust ei plõksiks, kui üldse midagi mõistupärast. Aga tänu olgu Jumalale, Jeesusele Kristusele, kes on mu hinge Päästja, et ma siiski võin nii kohtlaselt seda teenistust pidada. See on ka üks põhjus, miks ma alati häbenen, kui keegi mind ilusaks nimetab – see ei olnud ilus käitumine, mis ma tegin, kuid ma soovisin nii väga-väga Jeesuse juurde jõuda, ja see tundus tol ajal oivalise lühendina. Isiklik suhe millegi vastu, on minu jaoks väga tähtis. Teine põhjus, miks ma oma nägu vihkan, on fakt, et ma, nagu J.K Rowlingi poolt loodud tegelaskuju Tom Marvolo Ridell, olen oma isa äravahetamiseni sarnane koopia – see nägu, mis mulle peeglist vastu vaatab, on seesama nägu, mis mu ema südame murdis ja ta väga õnnetuks tegi – ja kui ma poleks tulnud pöördumisele, oleksin ma praegust nagu Voldemort, oma isa ära tapnud! Aga Kristlaste seas nii ei tehta, et peab oma isa ja ema austama. See pole küll kergesti tulnud, kuid koos Jeesusega olen ma seda kuidagi suutnud. Ja selline haavatavus teeb haiget. Põhimõtteliselt võiks iga viienda järgu nõid mu rajalt maha võtta, kui ma igat oma hingetõmmet Kristuse risti juures ei teeks, et ma vaimusilmas kogu aeg tahan olla Jeesuse jalge ees, kui ta ristil ripub – seal tundub mul hinges kõige turvalisem.

Ja et Jeesus on minu elus selliseid asju andeks andnud, siis võingi ma neid laule kirjutada ja laulda, et need tulevad otse südamest. Kellele palju on andestatud, see ka Armastab palju!!

Tulles tagasi näpu alt lugemise juurde – üks minu õppejõud ka kord tunnistas, et tema oli oma noorpõlves näpu alt lugemist praktiseerinud, kuid lõpetas siis ära, kui sai piibli keskelt need kaks valget lehte, sest see oli tema jaoks nagu Jumala ilmutus: „Tule mõistusele, mees, mis sa teed on jabur ja ei või õnnestuda!” Noh-jah ka nii võib. Teha ja käed taskusse pista, kui sul ebaõnnestub ja sa oma rattaga muru peale pikali maandud – süüdi on ratas, et sina ei oska sellega sõita. Mina küll seda nii ei praktiseerinud, et ma esimese ebaõnnestumise peale alla andsin. Ka mulle tuli mitu korda see valge leht ja siis ma võtsin end kokku ja pingutasin veel rohkem, täpselt nagu oli piiblis, et alati Jahve Jumal ei vastanud Uurimi ja Tummimiga ja siis oli probleem kas küsimuses või küsijas. Sest ma olin nagu jah-inimene, kes soovis Jeesusele kogu aeg „Jah” öelda ja siiamaani tahab – kuidas ma võin sellistest liberaalidest aru saada, kes ühe Jumala „Ei” peale kohe alla annab? Kas lapsed küsivad oma isalt jäätist niimoodi?

Poeg: „Issi, palun osta mulle jäätist!”

Isa: „Poeg, ma ei saa praegust, tule mõni teinekord!”

Poeg: „Nohjah, ega ma ikka ei tahtnud ka seda jäätist, ma lihtsalt küsiksin!”

Milline isa hakkab sellise jutu peale oma lapsele jäätist ostma – ei! Laps käib oma isale peale, kuni ta saab selle jäätise, sest teda täidab ainult see üks jäätis. Ja kuidas oskab laps selle jäätise pärast särada ning hiljem tänulik olla, kui ta selle sai! Vat sellist rõõmu peavad ka kristlased praktiseerima, kui nad soovivad, et nende palveid ka kuulda võetakse. Kuid võtke südamesse, ärge järgige minu vigu ja ärge õppige võlukunsti nagu mina seda tegin – sest võib-olla ei varitse teid Jeesus põrgu värava ees, et teid enne kinni püüda, nagu ta mulle tegi ja te lähete hukka, ning Jeesus tuleb teie hingi minu käest nõudma... See poleks eriti äge... Aga lugege piiblit ja usaldage oma palveosadust – seda ma julgen soovitada küll!

Samal viisil käisin ma Jumalale peale, kuni ta minu sellisele tähelepanule reageeris. Aga teie, kui kaugele olete teie Jeesuse pärast endast välja läinud, et teda tundma õppida? Äkki on probleem selles, et teie „tahaksite” uskuda, mitte „Tahate” uskuda – et teie palved jäävad vastamata ja tähelepanuta? Minul küll sellega probleeme ei ole, sest viidates jälle J.K Rowlingi „Harry Potterile” nagu tunnistas enda kohta Tom Ridell: „Erinevad tarkused leiavad mind ise üles ja räägivad minuga!” Ju ma mõistan ka ussisõnu kõnelda kui minu perekonna nimi on Räst(ik) et see kah üht vöödilist madu mulle tähistab. Aga eesnimi on Kristjan – sellise kristliku rästikuna olengi ma hakanud end patukahetsuseks Walgekaarnaks nimetama, et ma ei vääri nii püha nime nagu „Kristlane” - et ma pole nagu tavaline normaalne kaaren, vaid et mu suled on valged nagu pidalitõbisel. Piiblis on ka kirjakoht, et kui keegi on pidalist valgeks läinud (albiino) kuid ei oma liigliha, siis tuleb ta selle tõttu puhtaks lugeda. See on ka üks minu lootustest Jumala ees, et ma võiksin kõigele oma nõidumisele vaatamata olla „täiesti valge kuid ilma liiglihata”

Kas selle jutu peale on teie raudkirved juba ujuma õppinud?